Selle ma kirjutasin juba tükk aega tagasi detsembris aga nüüd siis avaldan juppide kaupa, sest ilmselgelt ei suuda ma pikka juttu niipea lõpuni kirjutada. Seda enam, et mõtteid tuleb aina juurde :)
Täna jutustan ma teile ponidest. Üsna pikalt ja laialt. Nad on nii toredad, minu silmarõõmud, minu päeva positiivsusega täitjad! Need on Rikart, Vigri ja Trumm :) Vahel juhtub nii, et veedan tunde tallis ja saan tegeleda kõiki kolme ponilisega. Need on Triinude eestlased. Vahelduseks teen väikest tutvustust. Rikart on võik ruun, nüüd uue aasta järgi 9-aastane eestlane, kellel 1/8 araabia verd, isaks Rolf, ema Priima. Vigri on viiene ahkmust eesti tõugu mära, isa Vihur, ema Täpi. Trumm on Oma Hobus korduvalt pildil ilutsenud hall ruun, 10-aastane ja 1/8 arab, isa Tukker, ema samuti Priima nagu Rikartil. Nad elavad kõik järjestikku boksides, Trummi on keskmine. Trummil on ka au elada sportponi viisil, st pügatult ja paksu tekiga. Mitte et teistel ei oleks paksu karva aga teised ei ole mitu talve stabiilselt treeningus ja tekkidega elanud. Võib-olla oleks Trummil natuke paksem mammutikarv ka kui teistel aga võib-olla mitte, seda me nüüd ei saagi teada. Aga eelised temaga ratsutamisel on olemas: ta on alati kuiv ja puhas ja sile ning tema puhastamiseks ei lähegi peaaegu et aega. Peale trenni on ka hobune kuiv ja ei ole vaja mitut tundi oodata, et kuivaks tallis vaid saab üsna ruttu paksud tekid selga visata ja tagasi koplisse saata. Lisaks passib Trumm tihti niisama üksinda kuskil aia veeres samal ajal kui teised söövad. Eks ta on madalal positsioonil ka aga tegelikult on paks tekk see, mis päästab teda heinakõhust natukenegi. Süsteem töötab nii, et kui on külm ja teised hekseldavad heina sooja saamiseks, siis Trummil on ikka soe ja tal pole isu süüa nii palju. Järelikult hoiab paks tekk söödakulu kokku, väldib heinakõhu liiga suureks venimist ning koos klippimisega tõstab ka sõidu- ja tegelemismõnu. Muidugi on siinkohal suureks plussiks hobune, kes ise oma tekke hoiab ja neid ei lõhu. Ainult ülemeelikud kaaslased kipuvad lõhkuma ja kaelaosa söödi täitsa ära...
Nüüd treeningu juurde. Ponidest kõige vähem on olnud sadulas Rikart. Seetõttu on ta kõige toorem, kuid kindlasti mitte pahatahtlik või ohtlik või midagi muud säärast. Ta on tore energiline poni, kelle edasiajamisega küll vaeva nägema ei pea. Reageerib päris hästi istakule, pehmele käele vastab pehme ratsmega ning iseäranis mugav on tema galopp. Kui sammu kvaliteedi üle saab niriseda ja traav on tavaline, siis galopp on midagi imelist. Pika ja jõulise sammuga liigub edasi, andes sellega ka teatud eelise hüppamiseks. Hea galopp on heade hüpete eeldus, selles ei maksa kahelda. Hüpatud on temaga vähe, kuid takistusi ta ei karda. Maastikul on ta samuti käinud ning probleeme ei olnud. Edasise suunana sooviks tema oskusi rahuliku ratsastusega edendada, seejärel järjest enam hüppeid sooritada ning parim oleks, kui maastikule ka jõuaks.
Vigri on sadulas olnud rohkem, kuid ilmselgelt ei ole mina temaga ratsutanud eriti. Meie kokkupuude algas kevadel Rügemendis, kui Vigrist sai Trummi sõber. Siis tegin ka mina oma esimesed sõidud Vigriga ning startisime ka koolisõiduvõistlustel. Nüüd olen jälle jõudnud tagasi tema sadulasse. Ta pakub mulle huvi, sest ma tahan, et ta oleks veelgi parem poni. Tema kalduvus on kiirustada, muidu on ta oma tasakaalu juba üsnagi leidnud. Eriti just galopis on tema salajane soov vist lennata. Edasi sooviks temaga tema palju rahulikku tööd, et tema omanik saaks oma väikse märapunni üle veelgi rõõmsam olla. Harjuks talle see rahulik rütm sisse, oleks super.
Trummi on kõige ägedam
Paaril viimasel vähe ebatavalisemal päeval jõudis Trumm ennast kuhjaga tõestada. No lisaks sellele, et ta ajakirjastaar jälle on. Kahjuks ma pole veel ise ajakirja näinud. Eile andsin ta karja algajate/hobuvõõraste kätte toimetamiseks, ise sõitsin Riksiga. Trumm tegi ponijalutust, peaaegu sama palju vist seisis ka. Imetabase viilimisoskusega vajus ta sujuvalt inimestele külje alla, mis tähendas ju iseenesestmõistetavalt paitust ja puhkust. Aga kui oli vaja käia ja igasuguseid sadulasse saamise turnimisi ja erinevaid näppimisi ja harjumuspäratuid liigutusi taluda, siis tegi ta seda täieliku vilumusega. Täna proovisime skijöringut ehk tegin paarile vennale lumelauaga sõitu Trummi järel. Alguses ise põdesin, et kuidas ta tallist üldse eemale on üksi nõus minema ja sada muu häda-vastuhakkamist aga reaalsus oli midagi hämmastavat. Pisut raske paistis tal ka olevat aga saime galopitiirud põllul siiski tehtud ja rahvale meelelahutuse pakutud. Kui ta üks hetk ratsahobuse režiimilt veohobuse omale ennast ümber programmeeris, oli see õnnis tunne. Milline liikumine, milline jõud. Reaalselt tahaks teda ree ette panna ja ma vaikselt julgen talle ennustada tulevikus treeningu ühe osana ees käimist. See oleks ju tore. Kõiki asju, mis oleksid võinud hobusele kui sellisele potentsiaalselt ebameeldivad olla, ta lihtsalt ignoreeris. Ta oli tõesti tubli!
natuke jamad lood
Igasugu asju on vahepeal juhtunud. Riksi tervisega on jamad olnud, ta oli siin ka treeningust maas sest oli katki. Ja siis Anett ei saa ratsutamas käia. Ja ühesõnaga kuidagimoodi see eluke veereb üle kändude...
Aga positiivseid asju: Riks on nii mõnusaks sõbralikuks ja rahulikuks läinud, ootab pea üle boksiääre paisid ja kallisid ja sügamist nagu kaisuloom. Siis Turummel on nii äge pügatuna, mõnusa lühikese karvaga. Ja trennis on ka poisid tublid, Riksile mõjub puhkamine stabiilsust tekitavalt (nii see peabki olema, puhkus teeb ainult head kui energiaülejääke pole), Trumm lõdvestab ja töötab kaasa uuel tasandil kui ta tööle saada. Ning lumi ja talv on ägedad, hobused ei pea enam sopas olema ja külmaga saab ka hakkama.
Aga positiivseid asju: Riks on nii mõnusaks sõbralikuks ja rahulikuks läinud, ootab pea üle boksiääre paisid ja kallisid ja sügamist nagu kaisuloom. Siis Turummel on nii äge pügatuna, mõnusa lühikese karvaga. Ja trennis on ka poisid tublid, Riksile mõjub puhkamine stabiilsust tekitavalt (nii see peabki olema, puhkus teeb ainult head kui energiaülejääke pole), Trumm lõdvestab ja töötab kaasa uuel tasandil kui ta tööle saada. Ning lumi ja talv on ägedad, hobused ei pea enam sopas olema ja külmaga saab ka hakkama.
Kõike huvitavat + VÕISTLUSED
See nädal on meil kenasti läinud. Okei, tegelt teisipäevane trenn oli halb, Riks oli väike ja loll ja me ei saanud ideaalselt hakkama :D Aga see selleks.
Kolmapäeval harjutasime veel ratsutamist Riksiga, ei läinud kõige paremini ratsastuse osa. Aga hüppamine oli norm. No välja arvata see, et ma põlvega posti taha kinni jäin täie galopi pealt ja suure sinika sain.
Reedel oli tore. Riksu oli nagu täitsa hobune juba, palju mõnusam oli sõita. Galopis väheke koondas ka ja traavis jäi stabiilseks. Lõpus tulin paar korda väikest risti ka, et lihtsalt harjutada teda üle takistuse minema. Siis aga vahetasime Anetiga hobused ära! Nägin esimest korda kõrvalt, kuidas Riks ratsaniku all jookseb. Ja Riksile ka esimene kord võõra ratsanikuga midagi enamat teha kui käe kõrval samm. Päris huvitav oli vaadata, jäin rahule täitsa. Mina madistasin Trummiga niisama, püüdsin teha motiveerida aga liiga hästi ei läinud. Skeemi proovisin ka sõita aga väga lapergune tuli kuna takistused olid ees :D
Laupäeval käisime Trummiga võistlemas. Ihastes toimus kahevõistlus, mina võtsin osa keskmise raskusega maneežisõidust, Anett sõitis kerget kahevõistlust. Väga õnnestunud valikud ja õnnestunud tulemused. Mina sain ABC 2-2 skeemis 66,04% ja omas arvestuses esimese koha. Peale sõitu oli kohutav tunne, nagu poleks kunagi nii halba sõitu teinud. Ebatäpne ja veidi ebastabiilne kuid Tartumaa konkurents pole väga tugev ka. Ma ise hindasin enda sõidu ikka nii madalaks aga tegelt kõrvalt paistis hoopis teistmoodi. Aga mul on hea meel, et mu latt kõrgel on, vähemalt ei pea pettuma :D Anett sõitis laupäeval skeemi ABC 1-1 ja sai samuti üle 66%, mis on väga hea tulemus. Pühapäeval oli takistussõit. Anett sõitis 70cm parkuuri kenasti puhtalt läbi ja lõpptulemus IV koht! Supertublid, väga hea meel on, et auhinnalisele kohale sai. Niisiis joppas mõlemil ja jäime kõik võistlustega plussi.
Kolmapäeval harjutasime veel ratsutamist Riksiga, ei läinud kõige paremini ratsastuse osa. Aga hüppamine oli norm. No välja arvata see, et ma põlvega posti taha kinni jäin täie galopi pealt ja suure sinika sain.
Reedel oli tore. Riksu oli nagu täitsa hobune juba, palju mõnusam oli sõita. Galopis väheke koondas ka ja traavis jäi stabiilseks. Lõpus tulin paar korda väikest risti ka, et lihtsalt harjutada teda üle takistuse minema. Siis aga vahetasime Anetiga hobused ära! Nägin esimest korda kõrvalt, kuidas Riks ratsaniku all jookseb. Ja Riksile ka esimene kord võõra ratsanikuga midagi enamat teha kui käe kõrval samm. Päris huvitav oli vaadata, jäin rahule täitsa. Mina madistasin Trummiga niisama, püüdsin teha motiveerida aga liiga hästi ei läinud. Skeemi proovisin ka sõita aga väga lapergune tuli kuna takistused olid ees :D
Laupäeval käisime Trummiga võistlemas. Ihastes toimus kahevõistlus, mina võtsin osa keskmise raskusega maneežisõidust, Anett sõitis kerget kahevõistlust. Väga õnnestunud valikud ja õnnestunud tulemused. Mina sain ABC 2-2 skeemis 66,04% ja omas arvestuses esimese koha. Peale sõitu oli kohutav tunne, nagu poleks kunagi nii halba sõitu teinud. Ebatäpne ja veidi ebastabiilne kuid Tartumaa konkurents pole väga tugev ka. Ma ise hindasin enda sõidu ikka nii madalaks aga tegelt kõrvalt paistis hoopis teistmoodi. Aga mul on hea meel, et mu latt kõrgel on, vähemalt ei pea pettuma :D Anett sõitis laupäeval skeemi ABC 1-1 ja sai samuti üle 66%, mis on väga hea tulemus. Pühapäeval oli takistussõit. Anett sõitis 70cm parkuuri kenasti puhtalt läbi ja lõpptulemus IV koht! Supertublid, väga hea meel on, et auhinnalisele kohale sai. Niisiis joppas mõlemil ja jäime kõik võistlustega plussi.
Lahtiselt maneežis
Laupäeval võtsin endale ratsutamisest vaba päeva ja lasin ponid kahekesi lahtiselt maneeži lahti. Alguses ei osanud Riks midagi ise ette võtta, võõras olukord ka tema jaoks. Käis nagu sabarakk vanal kalal Trummil järel. Püherdas siiski ainult Trumm. Lasin neil seal kõike uurida ja puurida ja jooksutasin ka. Liikusid nii nunnult nagu paarisrakend külg külje kõrval ringi :)
Siis panin neile ühe takistuse ka mida nad siis kahekesi hüppasid küll ühelt, küll teiselt poolt. Trummil tuli kenasti õige hoog sisse ja Riksu hüppas ka väga kenasti enda taseme kohta. Niiet mõlemit oli väga hea vaadata, silm puhkas. Filmisin ka väheke, vast mingi hetk saan lingi jätta. Tublid nunnukad on!
Siis panin neile ühe takistuse ka mida nad siis kahekesi hüppasid küll ühelt, küll teiselt poolt. Trummil tuli kenasti õige hoog sisse ja Riksu hüppas ka väga kenasti enda taseme kohta. Niiet mõlemit oli väga hea vaadata, silm puhkas. Filmisin ka väheke, vast mingi hetk saan lingi jätta. Tublid nunnukad on!
Ponid trennis
Neljapäeval kordetasin Riksi õues, kuna maneežis oli palju rahvast. Lõpuks läks täitsa pimedaks ja sopane oli ka ja hipoka ajad tulid meelde :D Poni sai kordel õpetust vahelduseks. Trummiga ratsutasin maneežis, trenn läks normaalselt, lõpus tegin meelelahutuseks ühe madala hüppe. Rohkem väga ei mäleta... :D
Reedel ratsutasin Riksiga. Alguses oli halvem aga siis muutus stabiilsemaks ja paremaks. Lõpus tegime päris palju hüppeid üle erinevate ristikeste, ka mitu takistust järjest. Tema ülimõnus galopisamm annab head eeldused hüppamiseks. Sai päris korraliku trenni vahelduseks aga ta taastub üllatavalt kiiresti peale trenni. Siis toodi mulle hall poni ette ühekordse groomi Triinu poolt ja ma sain 2tk järjest kohe sõita. Trummiga tegin ratsastust, toimis väga hästi, sääre eest astumist, galopp oli halvim, kontra ei tulnud väga välja, polnud ruumi ka ettevalmistavate harjutuste jaoks kuna takistused olid ees. Täisistak traavi Riksi seljast Trummi selga minnes võiks nimetada kui padja otsast kivi otsa minekut :P No nii liikuv aga harjub ära ja siis on juba hea. Alguses Trumm lahti sõita ja siis täisistakus kokku sõita saab väga hea tulemuse. Ta on üks hästi uim aga hästi hea poni :P Avastasin, et ilusa ülemineku jaoks läheb traavist sammu vaja rohkem säärt kui sammust traavi. Sest muidu ta ei kanna ennast piisavalt läbi sellest üleminekust ja tuleb liiga järsk pidurdus. See on see sama teooria mis räägitakse, et hobust peab peatama säärtega. Ratse ei luba edasi aga säärtega peab läbi suruma. Taandamisel on ka sääred need, mis taandavad mitte ratse. Ratse ei luba lihtsalt edasi minna aga sääred panevad liikuma. Ja kui sääred ära võtta (ratse on sama) siis hobune enam ei taanda kuna gaas kadus ära. Trenni lõpus tegin ühe väikse hüppe ka ja siis lõputraav, kus ta end kenasti pika ratsmega välja sirutab lõdvestama.
Reedel ratsutasin Riksiga. Alguses oli halvem aga siis muutus stabiilsemaks ja paremaks. Lõpus tegime päris palju hüppeid üle erinevate ristikeste, ka mitu takistust järjest. Tema ülimõnus galopisamm annab head eeldused hüppamiseks. Sai päris korraliku trenni vahelduseks aga ta taastub üllatavalt kiiresti peale trenni. Siis toodi mulle hall poni ette ühekordse groomi Triinu poolt ja ma sain 2tk järjest kohe sõita. Trummiga tegin ratsastust, toimis väga hästi, sääre eest astumist, galopp oli halvim, kontra ei tulnud väga välja, polnud ruumi ka ettevalmistavate harjutuste jaoks kuna takistused olid ees. Täisistak traavi Riksi seljast Trummi selga minnes võiks nimetada kui padja otsast kivi otsa minekut :P No nii liikuv aga harjub ära ja siis on juba hea. Alguses Trumm lahti sõita ja siis täisistakus kokku sõita saab väga hea tulemuse. Ta on üks hästi uim aga hästi hea poni :P Avastasin, et ilusa ülemineku jaoks läheb traavist sammu vaja rohkem säärt kui sammust traavi. Sest muidu ta ei kanna ennast piisavalt läbi sellest üleminekust ja tuleb liiga järsk pidurdus. See on see sama teooria mis räägitakse, et hobust peab peatama säärtega. Ratse ei luba edasi aga säärtega peab läbi suruma. Taandamisel on ka sääred need, mis taandavad mitte ratse. Ratse ei luba lihtsalt edasi minna aga sääred panevad liikuma. Ja kui sääred ära võtta (ratse on sama) siis hobune enam ei taanda kuna gaas kadus ära. Trenni lõpus tegin ühe väikse hüppe ka ja siis lõputraav, kus ta end kenasti pika ratsmega välja sirutab lõdvestama.
Riks ja Turummel :)
Anett on kahjuks haige ja talli üldse ei saa niiet saan oma nunnu karvikust halli ponilisega ka vahelduseks sõita. Oskamatu Riksi kõrval on see hea vaheldus :D Riks on juba 5 päeva puhanud vahepeal :P Aga no mis parata. Hull koormus küll, ma pean seda asja ikka tõsisemalt võtma hakkama.
Niisiis võtsin täna esimesena Trummi ette. Teda on hea valmis panna, ta seisab nagu vana uni ja ei lase ennast millestki häirida. Või kui laseb, siis toidust :P Ratsutasime maneežis, õues sadas vihma ja pimedaks läks ka. Selga ja samm - wow kuidas astub jõulise pika sammuga. Soojenduseks ühtepidi ja teistpidi ja natuke harjutusi ka. Siis traav - appi mis toimub :D No ausõna, ta on kõige liikuvama seljaga eestlane, keda ma eales kohanud olen. Esimese kolme minuti peal hakkas pistma suurest kergendamisest :D Ta on selline poni, et kui temaga igapäevaselt ise ei sõida, siis on hästi naljakas ja vajab harjumist. Kuidagi teistmoodi. No igatahes oli mul väga harjumatu kogu sellele liikumisele ja isegi pööramisele jne pihta saada. Aga lõpus tulid vanad ajad meelde ja sain isegi kõrvalt positiivse kommentaari, et väga ilus. Ühesõnaga mõnna oli. Ja see tuli ka meelde, miks ma vanasti mitme hobuse korral Trummi viimaseks pidin jätma, no ei jaksa muidu enam muud teha, täitsa trenn kohe :P Teda peab eraldi motiveerima, et ta oma tagumist otsa kasutada viitsiks. Kõik oli super, ainult poolpeatusi peaks rohkem tegema, vajavad nagu lihvimist ja tõstaksid sõidumõnu. Võib-olla kui ta edasipürgivam oleks, siis oleks lihtsam. Ning maneežiäärt passis ka väheke, õnneks esimesi otsi seekord :D
Siis tegelesin Riksiga. Valmispanekul on ta juba hea rahulik, seisab paigal ja probleeme ei tekita. Tema puhul tekitab vb sadul ainult probleeme. Trenn läks enam-vähem. Vb 5 päeva puhkust on palju ja peaks rohkem ise vaeva nägema, et tulemusi saada. Aga küll see tuleb. Galopiliikumine oli endiselt suurepärane, selline eriti edasiliikuv ja töötav, tahaks kõrvalt näha kas on vahet näha ka, seljast on hea :)
Niisiis võtsin täna esimesena Trummi ette. Teda on hea valmis panna, ta seisab nagu vana uni ja ei lase ennast millestki häirida. Või kui laseb, siis toidust :P Ratsutasime maneežis, õues sadas vihma ja pimedaks läks ka. Selga ja samm - wow kuidas astub jõulise pika sammuga. Soojenduseks ühtepidi ja teistpidi ja natuke harjutusi ka. Siis traav - appi mis toimub :D No ausõna, ta on kõige liikuvama seljaga eestlane, keda ma eales kohanud olen. Esimese kolme minuti peal hakkas pistma suurest kergendamisest :D Ta on selline poni, et kui temaga igapäevaselt ise ei sõida, siis on hästi naljakas ja vajab harjumist. Kuidagi teistmoodi. No igatahes oli mul väga harjumatu kogu sellele liikumisele ja isegi pööramisele jne pihta saada. Aga lõpus tulid vanad ajad meelde ja sain isegi kõrvalt positiivse kommentaari, et väga ilus. Ühesõnaga mõnna oli. Ja see tuli ka meelde, miks ma vanasti mitme hobuse korral Trummi viimaseks pidin jätma, no ei jaksa muidu enam muud teha, täitsa trenn kohe :P Teda peab eraldi motiveerima, et ta oma tagumist otsa kasutada viitsiks. Kõik oli super, ainult poolpeatusi peaks rohkem tegema, vajavad nagu lihvimist ja tõstaksid sõidumõnu. Võib-olla kui ta edasipürgivam oleks, siis oleks lihtsam. Ning maneežiäärt passis ka väheke, õnneks esimesi otsi seekord :D
Siis tegelesin Riksiga. Valmispanekul on ta juba hea rahulik, seisab paigal ja probleeme ei tekita. Tema puhul tekitab vb sadul ainult probleeme. Trenn läks enam-vähem. Vb 5 päeva puhkust on palju ja peaks rohkem ise vaeva nägema, et tulemusi saada. Aga küll see tuleb. Galopiliikumine oli endiselt suurepärane, selline eriti edasiliikuv ja töötav, tahaks kõrvalt näha kas on vahet näha ka, seljast on hea :)
Väiksed edusammud
Kuna mul pole üldse tahtmist koolis käia ja Tartus olla, siis olen palju Tallinnas ja seetõttu on ka Riksil suht lebo periood. Ega ta tegelt käibki aint 2-3 korda nädalas sadulas ainult aga nüüd ei näe ta mind N-P kohe kindlasti.
Esmaspäeval nägin poni üle pika aja ja ta on mõnusamaks muutunud :) Juurde võtnud ja karva mõnusalt puhvi ajanud niiet näeb kobedam välja ja nunnum ka :) Kui vahepeal olid veidike tagasilöögid siis täna läks asi jälle sammu võrra paremuse poole. Aga no mida ma ikka tahan, nii vähe tegelikult sõitnud kuigi hobune üle 2 kuu juba olnud.
Teisipäeval tabas meid väike mina-tean-ise-paremini tuur poni esituses. Siiski olin selleks valmistunud ja korde kaasa võtnud, sest veidike minupoolset provokatsiooni võibki sellise situatsioonini viia. Siis jooksime sotid selgemaks ja lõpus ratsutades oli nagu päris. Nagu päris ratsaponi ja meel läks heaks. Edusammud kokkuvõttes. Galopisamm on tal ka minu meelest tuntavalt pikem kui Trummil-Rutsil ja see annab eelduse paremini näiteks süsteemide vahele sobituda. Seetõttu võtan galoppi üsna ettevaatlikult, ei tahaks teda kokku sõita ja asja ära rikkuda.
Kolmapäeval oli päris normaalne. Galopisamm tundus eriti pikk ja hea, nautisin. Lõpus tulime väikest ristikest ka :) Traavis ei veennud see teda väga hüppeliigutust tegema, nõnna madal oli et kannatas traavis üle joosta nagu maalatist. Galopis oli ses suhtes parem.
Esmaspäeval nägin poni üle pika aja ja ta on mõnusamaks muutunud :) Juurde võtnud ja karva mõnusalt puhvi ajanud niiet näeb kobedam välja ja nunnum ka :) Kui vahepeal olid veidike tagasilöögid siis täna läks asi jälle sammu võrra paremuse poole. Aga no mida ma ikka tahan, nii vähe tegelikult sõitnud kuigi hobune üle 2 kuu juba olnud.
Teisipäeval tabas meid väike mina-tean-ise-paremini tuur poni esituses. Siiski olin selleks valmistunud ja korde kaasa võtnud, sest veidike minupoolset provokatsiooni võibki sellise situatsioonini viia. Siis jooksime sotid selgemaks ja lõpus ratsutades oli nagu päris. Nagu päris ratsaponi ja meel läks heaks. Edusammud kokkuvõttes. Galopisamm on tal ka minu meelest tuntavalt pikem kui Trummil-Rutsil ja see annab eelduse paremini näiteks süsteemide vahele sobituda. Seetõttu võtan galoppi üsna ettevaatlikult, ei tahaks teda kokku sõita ja asja ära rikkuda.
Kolmapäeval oli päris normaalne. Galopisamm tundus eriti pikk ja hea, nautisin. Lõpus tulime väikest ristikest ka :) Traavis ei veennud see teda väga hüppeliigutust tegema, nõnna madal oli et kannatas traavis üle joosta nagu maalatist. Galopis oli ses suhtes parem.
Vahepealsest
Oleme Riksiga 2x platsil sõitnud ja 2x veel maastikul käinud. Maastikul on palju toredam kui platsil. Riks on veel natuke toores korralikuks platsiratsastuseks. Aga muidu on tubli. Rahulik ja sõbralik. Platsitrennidest pole mul midagi rääkida peale selle, et nüüd oleme platsil ka galoppi teinud.
Eelmise nädala maastik oli selline actionit täis. Ann tuli meile teejuhiks kaasa ja siis me pidime koerte kadalipu läbima(Riks ja Vigri tahtsid minema joosta) ja lõpus turnisime. See viimane oli mõnus. Siis jõudsime ühe mõnusa põllu peale, kus otsustasime galoppi teha. Ann ees, mina järel Riksiga ja meie taga Vigri ja Triin. Ja siis kukkus Triin alla, sest Vigri tegi kitseka. Ei tea kas suurest rõõmust või energiast. Aga Triinul sai õlg väga haiget. Nüüd ta ei ratsuta jälle. Tulime jala koju ja Ann ajas lahtiseid koeri minema.
Selle nädala esmaspäevasel maastikul käisime koos Anetiga. Võik ja hall uudistasid poste ja asju, vähe araks lõid vaepeal. Aga muidu saime pea 9km ringi tehtud. Või õigemini edasi ja tagasi kokku. Läksime nii kaugele kui minna sai, st pinnast oli. Tegime palju traavi ja galoppi tegime ka. Riks väsib muidugi rutem ära kui Trumm aga ta on väga tubli ikka.
Eelmise nädala maastik oli selline actionit täis. Ann tuli meile teejuhiks kaasa ja siis me pidime koerte kadalipu läbima(Riks ja Vigri tahtsid minema joosta) ja lõpus turnisime. See viimane oli mõnus. Siis jõudsime ühe mõnusa põllu peale, kus otsustasime galoppi teha. Ann ees, mina järel Riksiga ja meie taga Vigri ja Triin. Ja siis kukkus Triin alla, sest Vigri tegi kitseka. Ei tea kas suurest rõõmust või energiast. Aga Triinul sai õlg väga haiget. Nüüd ta ei ratsuta jälle. Tulime jala koju ja Ann ajas lahtiseid koeri minema.
Selle nädala esmaspäevasel maastikul käisime koos Anetiga. Võik ja hall uudistasid poste ja asju, vähe araks lõid vaepeal. Aga muidu saime pea 9km ringi tehtud. Või õigemini edasi ja tagasi kokku. Läksime nii kaugele kui minna sai, st pinnast oli. Tegime palju traavi ja galoppi tegime ka. Riks väsib muidugi rutem ära kui Trumm aga ta on väga tubli ikka.
Maastik!
Kolmapäeval sai Anett Stenilt hüppetrenni. Kuna olin haige, siis ei sõitnud vaid vaatasin niisama pealt. Trenn läks päris normaalselt ja paistab et kõik jäid rahule. Alguses oli poni vähe uimane aga siis ta ehmatas enda peeru peale ja läks päris funki täis ja siis oli juba õige hüppeponi hoog :D Aeglase hooga ma alati kardan, et ta nüüd lendab sisse... Sten pani julgelt ühe takistuse meetri peale ka, sest Anett julgelt vastas nii küsimusele, et palju ta umbes üksikuna hüpanud on... Ei suur takitus tuli kenasti, midagi pole öelda.
Neljapäeval käisin Riksiga ratsutamas, kuna hüppetrenni vaadates tuli isu ja on ju vaja treenida ka hobust... Sõitsime oma pundiga väliplatsil. Tegin sammu ja traavi, Riks oli päris tubli. Ta üldse ei karda ratsanikku õnneks. Võttis kogu asja väga rahulikult.
Neljapäeval käisin Riksiga ratsutamas, kuna hüppetrenni vaadates tuli isu ja on ju vaja treenida ka hobust... Sõitsime oma pundiga väliplatsil. Tegin sammu ja traavi, Riks oli päris tubli. Ta üldse ei karda ratsanikku õnneks. Võttis kogu asja väga rahulikult.Laupäeval käisime maastikul :) Kordet ei teegi Riksile ette, pole vaja lihtsalt. Kõigepealt käisime Saadjärves jalgupidi, kuna ilus soe ilm oli. Alguses Riks, Trumm ja Ronald kolmekesi jõllasid vett ja põdesid seal reas, ise jube uudishimulikud. Pärast kui vette ära said, siis olid kalad valmis. Sumasime seal tükk aega ja Kaari proovis traavi ka, jube vedrutas :D Kuna vesi hea madal pikalt, siis oli päris mõnus. Riks mängis ka ehk siis kraapis jalaga vett. Peale seda läksime koplite vahelt teed mööda mäest üles. Ja me saime voore peale, kust oli super vaade :) Nüüd ma tean, mida tähendab Vooremaa kaitseala - mäed ja järved. Väga kift oli. Tee viis meid põldude vahelt aina edasi, väga hea pinnas, autod seal ka ei sõida. Minnes tegime enamuse sammus ja natuke traavi ka, kuskil 2,5km pärast pöörasime tagasi. Tagasitulles tegime juba palju traavi ja galoppi ka :) Riksil tundus mõnus pikk galopisamm. Poni käitus väga kenasti ja meil oli lõbus. Tahaks juba uuesti :)
Esimest korda maneežis
Pühapäeva õhtul käisime Anetiga käbe tallis ratsutamas. Kuna unustasin koolisõidusadulale lisatarvikud kaasa võtta :D Siis pidime laenama pikema vöö ja hunniku pehmendusi ning Anett istus nagu püramiidi otsas :D Igatahes trennitasime siis maneežis, kus Riks varem käinud polnud. Kordet ette teha ei viitsinud ja Riksil polnud ka sellega probleeme, et kohe selga istusin. Seekord pingutasin vb veits üle ehk siis tegin väga uljalt igatpidi traavi ja proovisin traavilatte ka. Eks ta natuke rabe oli aga Riks oli otseloomulikult tubli. Nüüd jätan talle päevakese puhkamiseks ja siis proovin ennast vähe rohkem taltsutada ning vaiksemalt asja võtta. Saaks selle traavi stabiilsemaks, siis oleks kõik korras. Maastikule tahaks ka juba varsti minna kolama.
Tooma tall!
Kuna Rügemendis läksid asjad nii hapuks kätte ära, siis lasime jalga sealt lõpuks. Jauramine kestis juba päris pikalt ja kuna kokkulepet ei saavutanud, siis läksime terve üüriliste pundiga minema. Nüüd oleme päris uhkes ja korralikus kohas - Tooma tallis Saadjärve ääres. Meie neli pudulojust said oma kopli, see on päris suur ja mõnus. Ühesõnaga kõik tundub hää.
Reedel käisin hommikul vaatamas meie karvikukarja ja viisin natuke varustust sinna. Kõik nosisid kenasti koplis. Võtsin Riksi sisse ja käitus väga hästi, õnneks oli tallis teisi hobuseid ka sees. Kõigepealt tegin kordet ette veits ja siis ronisin selga. Meie kolmas trenn lahtiselt. Korde peal ma polegi temaga sõitnud vaid kohe hakkasin lahtiselt. Täna siis tegin mõlematpidi rohkem kui ringi traavi ja traavis suunamuutuse ja väga hea oli. Väravakohast jooksis ka traavis kenasti mööda. Igati tubli oli ja lõpetasin ära ka. Mis ma ikka teda rohkem piinan, parem vähe ja hästi :)
Talliga olen ka rahul, boksid on normaalsed, koppel on hea suur, heinarull ees ja aia äärde ritta pandud automaatjootja, lakukivi ja mineraalid.
Reedel käisin hommikul vaatamas meie karvikukarja ja viisin natuke varustust sinna. Kõik nosisid kenasti koplis. Võtsin Riksi sisse ja käitus väga hästi, õnneks oli tallis teisi hobuseid ka sees. Kõigepealt tegin kordet ette veits ja siis ronisin selga. Meie kolmas trenn lahtiselt. Korde peal ma polegi temaga sõitnud vaid kohe hakkasin lahtiselt. Täna siis tegin mõlematpidi rohkem kui ringi traavi ja traavis suunamuutuse ja väga hea oli. Väravakohast jooksis ka traavis kenasti mööda. Igati tubli oli ja lõpetasin ära ka. Mis ma ikka teda rohkem piinan, parem vähe ja hästi :)
Talliga olen ka rahul, boksid on normaalsed, koppel on hea suur, heinarull ees ja aia äärde ritta pandud automaatjootja, lakukivi ja mineraalid.
Viimased tegemised
Esmaspäeval käis meil tallis hobusemassöör. Mudis Riksi, Trummi ja Vigri. Riks ei osanud sellest lugu pidada ja niheles ja oleks üldse parema meelega karjamaale ära läinud. Trumm seevastu sulas seal käte vahel! Fantast kuidas hobusele ilmselgelt meeldis :) Hobused olid mõlemad lahti st ei olnud lihased kinni ja pingeid täis. Riks nagu noorhobune ikka, keda pole sadulas kinni sõidetud veel :D Trumm oli ka lahti, ainult tagajalgadel oli väike positiivne pinge, mis probleemi ei valmista. Igal juhul võiks Turumlile edaspidigi kutsuda.
Teisipäeval meenus kõigi saja toimetuse kõrval, et Riksiga peaks ka midagi tegema ikkagi. Muudkui seisab ja mina laisklen... Nii ma siis tõin ta ära ja panin valmis. Platsil natuke kordet mõlematpidi ja istusin selga. Väga hästi mäletas seda, mida eelmine kord tegime. Nii me siis jalutasimegi mööda platsi ringi jälle ja seekord tegime kolm lühikest lõiku traavi ka juba. Riks oli äärmiselt tubli ja oligi trenn seks korraks läbi.
Teisipäeval meenus kõigi saja toimetuse kõrval, et Riksiga peaks ka midagi tegema ikkagi. Muudkui seisab ja mina laisklen... Nii ma siis tõin ta ära ja panin valmis. Platsil natuke kordet mõlematpidi ja istusin selga. Väga hästi mäletas seda, mida eelmine kord tegime. Nii me siis jalutasimegi mööda platsi ringi jälle ja seekord tegime kolm lühikest lõiku traavi ka juba. Riks oli äärmiselt tubli ja oligi trenn seks korraks läbi.
Ratsutamas
Täna tõime Anetiga ponid ära ja panime valmis. Kõigepealt kordetasin Riksi traavis mõlemale poole veidike. Siis tegin meeldetuletuseks natuke ohjamist. Ja siis ronisin selga. Sammusime platsil igatpidi lahtiselt, Riks oli tubli! Juhtimisvõtetele reageerib natuke rabedalt aga midagi pahatahtlikku küll ei tee. Tundub hea poni.
Vaikselt harjutame
Pühapäeval käisin tallis õhtupoole, koos Kaariga. Tema sõitis Ronaldiga, mina kordetasin Riksi ja siis tegin ohjamist. Mõlemat päitsetest, valjad olid all. Oli tubli, jäin rahule. Tallis valmis pannes ainult siblis natuke liiga palju. Pärast oleks vb tahtnud suulistega ka proovida aga teised juba lõpetasid ja siis ei hakanud. Aga kõõlusin natuke meeldetuletuseks küll.
Esmaspäeval käisin päeval tallis. Kuna hobused olid koplis väga hajali, siis ei viitsinud ühest nurgast Riksi ja teisest Trummi tuua ning otsustasin proovida Riks üksinda tuua. Läks üle ootuste hästi. Tõin enne juba sadula valmis, panin tallis tuled põlema ja muusika mängima. Ja võtsin Riksi jaoks aega. Tulime koplist, lasin muru süüa ja jalutada aeglaselt ja kiitsin jne. Tallis ei sidunud teda kinni vaid hoidsin nööri käis, nii ta sai natuke jalutada ja ringi vaadata ka. Ikka kiitsin ja olin hästi rahulik. Varustuse sain kenasti selga. Eks ta ei läinud närvi, et ta on üksi ja kinni seotud vaid sain asja ta jaoks meeldivaks teha. Väljas töötasin seekord suulisekontakti harjutamisega. Alguses tegin kordet ja siis ohjamist. Natuke rabe on vahepeal aga muidu saab kenasti aru. Pärast tallis oli jälle rahulik. Jäin väga rahule temaga!
Esmaspäeval käisin päeval tallis. Kuna hobused olid koplis väga hajali, siis ei viitsinud ühest nurgast Riksi ja teisest Trummi tuua ning otsustasin proovida Riks üksinda tuua. Läks üle ootuste hästi. Tõin enne juba sadula valmis, panin tallis tuled põlema ja muusika mängima. Ja võtsin Riksi jaoks aega. Tulime koplist, lasin muru süüa ja jalutada aeglaselt ja kiitsin jne. Tallis ei sidunud teda kinni vaid hoidsin nööri käis, nii ta sai natuke jalutada ja ringi vaadata ka. Ikka kiitsin ja olin hästi rahulik. Varustuse sain kenasti selga. Eks ta ei läinud närvi, et ta on üksi ja kinni seotud vaid sain asja ta jaoks meeldivaks teha. Väljas töötasin seekord suulisekontakti harjutamisega. Alguses tegin kordet ja siis ohjamist. Natuke rabe on vahepeal aga muidu saab kenasti aru. Pärast tallis oli jälle rahulik. Jäin väga rahule temaga!
Katsete viies päev
Lõpuks siis viimane päev. Seekord olid mängus järgmised ärritid: heli, uus ese ja liikuv ese. Ämbreid oli üks. Minule veidi üllatuslikult ei jõudnud Trumm üldse mitte kaugele. Jäi seisma ja edasi ei läinud ja kogu lugu. Ronald läks vähe kaugemale. Vigri vist oli sel päeval edukaim :D Riks oli ka päris tubli. Üldse oli meil hulk janti tehnikaga, mis korralikult töötada ei tahtnud. Trummi sai hädavaevu tehtud ja siis oli pikk paus ja akude uuesti laadimised ja asjad. Aga no viimasel päeval katki ei hakka ka midagi jätma loomulikult.
Riksiga pole ka midagi teinud. Tahaks tulemusi teada ja siis saaks juba vastavalt tema tüübile rakendada efektiivsemaid treeningvõtteid ning oleks väiksem võimalus vigu teha.
Riksiga pole ka midagi teinud. Tahaks tulemusi teada ja siis saaks juba vastavalt tema tüübile rakendada efektiivsemaid treeningvõtteid ning oleks väiksem võimalus vigu teha.
Katsete neljas päev
Kõigepealt mainiks, et Riks on hakanud suure katsete tegemisega paremini käe kõrval käima :D Pealelõunal läksin talli ja edasi läksime hoopis Ene Salurile külla tema suurepärast sportponitäkukest vaatama ja niisama lobisema. Kui sealt lõpuks õhtu hakul ära tulime, hakkasime käbe katseid tegema. Seekord oli jälle kaks ämbrit ja siis need vahetusid. Trumm läks vist veits segadusse ja hakkas huupi pakkuma, et kus kaer on. Kõige kiiremad taipajad olid Vigri ja Riks. Täpsemalt tagantjärgi ei mäleta kahjuks... Igatahes oli pikim katsepäev, kuna ämbrini minekuid oli palju kõigil.
Katsete kolmas päev
Hommikul käisin korra koolis ja siis jäi üks praktikum ära ja kolmandat asja ka ei viitsinud oodata ning läksin talli. Tegin jälle niisama suurest lustist oma ponide boksid ära, läks päris kiiresti. Natuke tassisin vett ka aga vähe. Siis sättisin karjamaal jalgpalliväravate ümber olevaid aedu natuke. Hobustele ma väga ei meeldinud aga Trummi ja Riksi ikkagi sisse viisin. Trumm siis tuli niisama passima Riksile seltsi. Said õunu mitu korda, olid õnnelikud. Riksile tegin topeltkordet/ohjamist. Alguses panin sedelgarõngastest läbi ja päitsete külge. Nii tal oli aga raske aru saada, sest ohjad jooksid ülesse keskele kokku ja ta ju isegi ei oska veel häsi pöörata. Siis võtsin need sealt ära ja olid külgedel lahtiselt. Kinnitasin ümber suulisesse+päitsetele st panin mõlema rõngast läbi. Niimoodi oli palju parem, õppis kenasti ja sammusime igasuguseid kujunded läbi. Peatustele ei saanud alguses hästi pihta aga kiitsin iga kord palju ja seda rutemini hakkasid tulema. Oli tubli ja lõpetasin kohe ära ka. Lasin nad koplisse ja tulin tulema.
Õhtupoole tegime katseid. Ilm oli ära pööranud, olid tuul ja vihm. Täna pidid nad kõigepealt sama ämbri juures kaera söömas käima ja siis vahetati ämbrid ära ja siis pidid ise teise juures käima. Esimene oli Trumm, kes millegi pärast jooksis esimese hooga tühja ämbri juurde. Ronald ka traavis esimesel korral, siiski õige juurde. Kuna torm oli õues, siis läks Ronaldil lõpp sassi, ei suutnud keskenduda enam. Siis oli Eglel ja Memphisel trenn ning me pidime maneežist ära kaduma. Pärast olime vaid Triinuga kahekesi, tegelt oleks vähemalt kolme inimest vaja. Järgmine oli Riks, kes samuti tegi traavis esimese mineku. Siis kui Riksi tagasi viisin ja Vigri aiast välja võtsin, tuli Riks läbi. Segadust kui palju ja otsustasime selle ahvikarja ära sisse lasta. Vigri siis esimesel minekul ei traavinud, küll aga mitmel järgmisel. Kõik leidsid kenasti õiged ämbrid üles.
Õhtupoole tegime katseid. Ilm oli ära pööranud, olid tuul ja vihm. Täna pidid nad kõigepealt sama ämbri juures kaera söömas käima ja siis vahetati ämbrid ära ja siis pidid ise teise juures käima. Esimene oli Trumm, kes millegi pärast jooksis esimese hooga tühja ämbri juurde. Ronald ka traavis esimesel korral, siiski õige juurde. Kuna torm oli õues, siis läks Ronaldil lõpp sassi, ei suutnud keskenduda enam. Siis oli Eglel ja Memphisel trenn ning me pidime maneežist ära kaduma. Pärast olime vaid Triinuga kahekesi, tegelt oleks vähemalt kolme inimest vaja. Järgmine oli Riks, kes samuti tegi traavis esimese mineku. Siis kui Riksi tagasi viisin ja Vigri aiast välja võtsin, tuli Riks läbi. Segadust kui palju ja otsustasime selle ahvikarja ära sisse lasta. Vigri siis esimesel minekul ei traavinud, küll aga mitmel järgmisel. Kõik leidsid kenasti õiged ämbrid üles.
Katsete teine päev
Hommik algas sellega, et poole üheksa ajal Triin helistas ja tegi häiret. Nimelt olid hobused lahti ja siis ma tormasin appi. Muidu oleks pidanud kell 9 hakkama katseid tegema. Kui ma kohale jõudsin, olid hobused tagasi aias kuid siis nad pressisid ennast jälle läbi ja siis ma püüdsin neid ja kuna mõni oli mingi 2x enne juba välja roninud, siis viisin 2tk talli, kelle esimese hooga kätte sain. Kolmanda põgeniku tõin ka ära, tema sai koplisse. Siis ootasime Kaarit ja rääkisime juttu ja lõpuks ei jõudnudki kohe hommikul enam neid katseid ära teha, kuna kell oli palju. Lisaks oli Kaaril vaja enda hobusele uuesti surakas anda, et talle meelde ei jääks, et välja minna saab. Siis tulin ise ka ära hommikust sööma.
Mingi aja pärast läksin jälle talli. Kõigepealt otsustasin vahelduseks natuke bokse teha. Noh nii Triinule üllatuseks. Tegin siis Trummi ja Riksu omad ära kenasti, suht ruttu läks. Siis pesin nende veekünad ära. Peale seda võtsin Trummi soolahoidja ette, mis millegipärast oli alt mingit söödasodi täis. Koristasin selle ära, endal käed tumepunased. Siis puhastasin oma mõned nahkasjad ära, mis hallitama olid läinud ja viisin need hoopis endale kappi riietusruumi, seal ehk kuivem. Peale seda võtsin Riksi ette. Ei tahtnud kopliväravast hästi läbi tulla. Tallis ei tahtnud üksi kuidagi olla aga mina ikka sundisin ja siis jauras ja tõmbas tallivahenööri ühe küljest ära. Siis panin ta boksi ja tõin Trummi seltsi. Ikka tahtis õue minna aga no nüüd ta polnud vähemalt üksi. Panin varustuse peale ja läksin kordetama. Kõigepealt lasin joosta traavi korde päitsete küljes ja siis panin suuliste külge. Jooksis päris kenasti. Siis proovisin tutvustada suulisemärguandeid. Lõpuks tegin topeltkordet ja ohjamist, päitsete kaudu. Sai väga hästi aru, jäin tõesti rahule. Kui vaateulatusest välja jäin ehk siis selja taha, siis oli natuke keerulisem tal. Riksiga ühel pool, lasin ponid jälle koplisse. Viisin veel veed ka mõlemile boksi ja läksin koju.
Õhtul läksin kolmandat korda talli, sest katsed oli siiski vaja ära teha. Tegime koplile uue värava maneeži juurde, et saaks hobuseid kiiremini võtta. Kaari filmis, mina jalutasin hobuseid katseväljakule ja ära ning Triin jälgis oma lauakese tagant hobuste reaktsioone. Esimene oli Trumm. Tal oli väga hea meel, et süüa sai ning teadis täpselt, kus on kaer ja tegi ilusti oma lähenemised ära. Teistele täpsustuseks siis, et katseplatsil on 2 ämbrit, kus ühes on kaer ja teises ei ole. Oleme hobustele õpetanud käe kõrval ainult kaeraga ämbrini minekut, teise juurde pole viinud. Nüüd siis on neil vaja iseseisvalt minna kaera sööma. Seda tegi kenasti ka Ronald. Siis tulid meie teistmoodi ponid. Riks ikka ei saanud üle ega ümber sellest teisest ämbrist. Kiikas ja kiikas ikka selle poole. Lahtiselt minnes siis lasime tal selle teise üle nuusutada ja siis läks kohe õige juurde. Ja järgmised korrad läks kaarega õige juude, veidi nagu oleks ikka kiikand sisse sinna teise kaugelt, et äkki on midagi ilmunud. Vigri käis seekord päris kenasti õige ämbri juures. Ja Trumm vana naljatilk nillis pärast mitu korda värava juures, et äkki saab jälle sööma, hr.Nälg nagu ta on :D Vähemalt on praeguse seisuga ponil hea mälestus maneežist :) Pärast veel lobisesime niisama ja oligi kõik.
Mingi aja pärast läksin jälle talli. Kõigepealt otsustasin vahelduseks natuke bokse teha. Noh nii Triinule üllatuseks. Tegin siis Trummi ja Riksu omad ära kenasti, suht ruttu läks. Siis pesin nende veekünad ära. Peale seda võtsin Trummi soolahoidja ette, mis millegipärast oli alt mingit söödasodi täis. Koristasin selle ära, endal käed tumepunased. Siis puhastasin oma mõned nahkasjad ära, mis hallitama olid läinud ja viisin need hoopis endale kappi riietusruumi, seal ehk kuivem. Peale seda võtsin Riksi ette. Ei tahtnud kopliväravast hästi läbi tulla. Tallis ei tahtnud üksi kuidagi olla aga mina ikka sundisin ja siis jauras ja tõmbas tallivahenööri ühe küljest ära. Siis panin ta boksi ja tõin Trummi seltsi. Ikka tahtis õue minna aga no nüüd ta polnud vähemalt üksi. Panin varustuse peale ja läksin kordetama. Kõigepealt lasin joosta traavi korde päitsete küljes ja siis panin suuliste külge. Jooksis päris kenasti. Siis proovisin tutvustada suulisemärguandeid. Lõpuks tegin topeltkordet ja ohjamist, päitsete kaudu. Sai väga hästi aru, jäin tõesti rahule. Kui vaateulatusest välja jäin ehk siis selja taha, siis oli natuke keerulisem tal. Riksiga ühel pool, lasin ponid jälle koplisse. Viisin veel veed ka mõlemile boksi ja läksin koju.
Õhtul läksin kolmandat korda talli, sest katsed oli siiski vaja ära teha. Tegime koplile uue värava maneeži juurde, et saaks hobuseid kiiremini võtta. Kaari filmis, mina jalutasin hobuseid katseväljakule ja ära ning Triin jälgis oma lauakese tagant hobuste reaktsioone. Esimene oli Trumm. Tal oli väga hea meel, et süüa sai ning teadis täpselt, kus on kaer ja tegi ilusti oma lähenemised ära. Teistele täpsustuseks siis, et katseplatsil on 2 ämbrit, kus ühes on kaer ja teises ei ole. Oleme hobustele õpetanud käe kõrval ainult kaeraga ämbrini minekut, teise juurde pole viinud. Nüüd siis on neil vaja iseseisvalt minna kaera sööma. Seda tegi kenasti ka Ronald. Siis tulid meie teistmoodi ponid. Riks ikka ei saanud üle ega ümber sellest teisest ämbrist. Kiikas ja kiikas ikka selle poole. Lahtiselt minnes siis lasime tal selle teise üle nuusutada ja siis läks kohe õige juurde. Ja järgmised korrad läks kaarega õige juude, veidi nagu oleks ikka kiikand sisse sinna teise kaugelt, et äkki on midagi ilmunud. Vigri käis seekord päris kenasti õige ämbri juures. Ja Trumm vana naljatilk nillis pärast mitu korda värava juures, et äkki saab jälle sööma, hr.Nälg nagu ta on :D Vähemalt on praeguse seisuga ponil hea mälestus maneežist :) Pärast veel lobisesime niisama ja oligi kõik.
Katsete esimene päev
Täna alustasime siis neljal katsealusel kõrgema närvitalitluse tüübi määramisega. Sisuliselt on tegu temperamenditüübi teadasaamisega, katsed kestavad 5 päeva. Põhiläbiviija on Triin Lepik, kes on sellel teemal ka suurema töö ülikoolis teinud. Teema on minu jaoks väga huvitav ja tegelikult võiks seda kõigil aretushobustel teha enne suurema hulga järglaste produtseerimist... Niisiis on esimene katsepäev edukalt lõpetatud ja põnev oli neid jälgida. Trumm ja Ronaldinho käitusid pigem sarnaselt ja Trummi puhul ma milleski üllatuma ei pidanud. Riksi puhul oli näha, et tegu on kõige toorema hobusega. Ta oli omamoodi, hästi uudishimulik. Vigri oli samuti omamoodi, kõõritas ka kõige rohkem. Ootan huviga, kuidas edasi läheb :)
Muidu tallielust veel seda, et ostsin täna kolm tekki juurde. Lisaks leidsin kodust 110cm sadulavöö, ühe steki ja veel pudi-padi. Niiet viisin talli päris hulga igast varustust. Tartusse sõites võtsin veel 2 kotti purustatud otra ka peale, tubli 60 kilo. Niiet söödaratsioonid tuleb ka ümber teha :)
Muidu tallielust veel seda, et ostsin täna kolm tekki juurde. Lisaks leidsin kodust 110cm sadulavöö, ühe steki ja veel pudi-padi. Niiet viisin talli päris hulga igast varustust. Tartusse sõites võtsin veel 2 kotti purustatud otra ka peale, tubli 60 kilo. Niiet söödaratsioonid tuleb ka ümber teha :)
Poniuudiseid
Käisin vahelduseks jälle Tartus, mõnus oli :) Ikka nii meeldib seal...
Igatahes Trumm käis vahepeal veel korra võistlemas, Hobunurmes, ja liiga hästi ei läinud aga ikkagi kogemused on kogutud ja väljas on käidud ja ausat öelda mina poleks vb julgenud nii kõrgeid hüppama minna :D
Nüüd siis Tartuskäigust lähemalt. Teisipäeva õhtul tegelesin Riksuga, puhastasin ja kordetasin. Sundisin teda üksinda tallis olema, sellest ta väga vaimustuses polnud aga minema ka ei jookse. Vapralt teeb kõik asjad ära isegi kui väga ei taha ja tuleb igale poole järele, on julge. Kordel jooksis kenasti mõlematpidi. Galoppi küsisin aga ilmselgelt tal ei ole tasakaalu ega lihaseid, et seda nii väiksel ringil teha. Seega sinnapaika see ka praegu jääb, ei ole vaja üle pingutada. Pärast päitsetega kordetamist panin sadula selga ja jalutasin teda sellega ringi, lasin vist isegi kordele ka...
Kolmapäeval oli üsnagi tihe päev. Sealhulgas tegutsesin mõlema ponilisega. Riksile tegin hommikupoole vabahüppeid maneežis. Näha on, et ta väga harjutanud pole aga latid jäid terveks ja hobune hüppas. Alguses lattaed, pärast süsteem. Pigem huvitab, et kuidas sadulas hüpata oleks... Aga selleni on aega. Siis päeval sõitsin Trummiga. Hästi imelik oli :D Pole nii ammu temaga sõitnud ja siis nagu ei osanudki. Temaga ongi see, et kui ei sõida stabiilselt, siis on veider. Harjub oma ratsaniku järgi ära ja siis teistega koheselt ei teki seda tundehetke. Aga täitsa rahul olen Aneti sõitmistega, hobune liigub lahtiselt ja on säärele tundlik. Tegin enda meelelahutuseks mõne hüppe ka üle tünnide, oli lõbus. Õhtul tegelesin uuesti Riksiga, tegin kordet. Seekord panin päitsete alla valjad ka ning sadula selga. Jooksis kenasti oma jooksmised ära, tegin kõõlumisi ka vähe.
Neljapäeval kamandasin Aneti ka hommikul talli. Vihma sadas ja oli muidu siuke õnnetu värk, juba eelmisest päevast saati tegelikult. Riksile korde jälle nii nagu eelmisel päevalgi ja peale seda ronisin siis selga ja Anett jalutas meid väheke. Kuna oli tubli, siis lõpetasin ära ja sellega on siis jälle edasi liigutud meie koostöö teel. Järgmine kord siis juba kooliajal.
Igatahes Trumm käis vahepeal veel korra võistlemas, Hobunurmes, ja liiga hästi ei läinud aga ikkagi kogemused on kogutud ja väljas on käidud ja ausat öelda mina poleks vb julgenud nii kõrgeid hüppama minna :D
Nüüd siis Tartuskäigust lähemalt. Teisipäeva õhtul tegelesin Riksuga, puhastasin ja kordetasin. Sundisin teda üksinda tallis olema, sellest ta väga vaimustuses polnud aga minema ka ei jookse. Vapralt teeb kõik asjad ära isegi kui väga ei taha ja tuleb igale poole järele, on julge. Kordel jooksis kenasti mõlematpidi. Galoppi küsisin aga ilmselgelt tal ei ole tasakaalu ega lihaseid, et seda nii väiksel ringil teha. Seega sinnapaika see ka praegu jääb, ei ole vaja üle pingutada. Pärast päitsetega kordetamist panin sadula selga ja jalutasin teda sellega ringi, lasin vist isegi kordele ka...
Kolmapäeval oli üsnagi tihe päev. Sealhulgas tegutsesin mõlema ponilisega. Riksile tegin hommikupoole vabahüppeid maneežis. Näha on, et ta väga harjutanud pole aga latid jäid terveks ja hobune hüppas. Alguses lattaed, pärast süsteem. Pigem huvitab, et kuidas sadulas hüpata oleks... Aga selleni on aega. Siis päeval sõitsin Trummiga. Hästi imelik oli :D Pole nii ammu temaga sõitnud ja siis nagu ei osanudki. Temaga ongi see, et kui ei sõida stabiilselt, siis on veider. Harjub oma ratsaniku järgi ära ja siis teistega koheselt ei teki seda tundehetke. Aga täitsa rahul olen Aneti sõitmistega, hobune liigub lahtiselt ja on säärele tundlik. Tegin enda meelelahutuseks mõne hüppe ka üle tünnide, oli lõbus. Õhtul tegelesin uuesti Riksiga, tegin kordet. Seekord panin päitsete alla valjad ka ning sadula selga. Jooksis kenasti oma jooksmised ära, tegin kõõlumisi ka vähe.
Neljapäeval kamandasin Aneti ka hommikul talli. Vihma sadas ja oli muidu siuke õnnetu värk, juba eelmisest päevast saati tegelikult. Riksile korde jälle nii nagu eelmisel päevalgi ja peale seda ronisin siis selga ja Anett jalutas meid väheke. Kuna oli tubli, siis lõpetasin ära ja sellega on siis jälle edasi liigutud meie koostöö teel. Järgmine kord siis juba kooliajal.
Turumtšik ja Riksu
Ma ise olen paraku Tallinnas kuid räägitakse et võik on väga tubli poiss. Anett on teda puhastanud ja kapju võtnud ja niisama jalutanud. Sööb korralikult ja käib ilusti koos teistega õues. Piltide autor Katriin Adamov, suur tänu!
Kolmapäeval käisid Anett ja Trumm jälle võistlemas, Ihaste treeningvõistlus 60cm ja 80cm. Siis neil enam nii hästi ei läinud kahjuks. Pidid kiirustama ka jne ja siis oligi tõrkeid ja mahaajamisi. Pärast käisid ujumas, see oli kindlasti vahva :)
Uus hobune
Teisipäeval tegime isaga ilgelt pika tripi, viisime Saaremaalt ühe poni mulle Tartusse :) Nüüd mul on jälle, kellega tegeleda. Või noh, praegu ma olen küll ise Tallinnas aga põhimõtteliselt. Tegu on siis jällegi eesti hobusega, jällegi Rooda kasvandusest nagu nad mul kõik on tulnud. Võik ruun, 8 aastane, mõistliku loomuga. Isa Rolf, ema Priima ehk siis Trummiga poolvend ema poolt. Trummist vast tiba suurem aga mitte oluliselt.
Trumm ja Anett käisid võistlemas
Karl-Eriku Ratsatalus 60-80cm. Puhtalt kenasti sõitsid kõik läbi ja minul tore meel. Eks Anett kirjeldab lähemalt seda oma blogis http://hrtrumm.blogspot.com/Mina tahaks aga Saaremaalt ühte ponilist tuua. Trummi poolvend ema poolt.
Mis nüüd?
Hetkel käivad väikestviisi hobuseotsingud. Olen vaadanud natuke siit ja natuke sealt aga midagi kindlat hetkel pole veel selgunud... Eks kui asjaks läheb, siis räägin.
Ratsutamas praegu ei käi. Korra sai natuke eesti tõugu sugutäkuga Antu kapatud aga see on ka kõik.
Uus poni läheks otse Tartusse ja eks ma septembrist hakkan teda tõsisemalt taltsutama :)
Oli ka plaan Ruilas paaris tallis natuke abiliseks olla kuid viimati olid kommunikeerumisprobleemid :D
Nii palju siis minu tegemistest praegu.
Ükskord nägin Trummi ja Anetti unes. Nad olid vist Taanis või mõnes muus riigis (Vahemere ääres). Anett läks vist sinna talli tööle või siis niisama treenima või mõlemat. Ja mina lubasin tal Trummi kaasa võtta, ta ise tahtis. Läksin neile külla, Trumm oli ilus ja sale, tall oli ilus valge. Ehitusest oli näha, et seal pole väga külmad talved aga siiski oli tegu uue ja korraliku ehitisega. Trummil olid millegipärast ühe poole jalgadel boksis valged pinded ümber.
Ratsutamas praegu ei käi. Korra sai natuke eesti tõugu sugutäkuga Antu kapatud aga see on ka kõik.
Uus poni läheks otse Tartusse ja eks ma septembrist hakkan teda tõsisemalt taltsutama :)
Oli ka plaan Ruilas paaris tallis natuke abiliseks olla kuid viimati olid kommunikeerumisprobleemid :D
Nii palju siis minu tegemistest praegu.
Ükskord nägin Trummi ja Anetti unes. Nad olid vist Taanis või mõnes muus riigis (Vahemere ääres). Anett läks vist sinna talli tööle või siis niisama treenima või mõlemat. Ja mina lubasin tal Trummi kaasa võtta, ta ise tahtis. Läksin neile külla, Trumm oli ilus ja sale, tall oli ilus valge. Ehitusest oli näha, et seal pole väga külmad talved aga siiski oli tegu uue ja korraliku ehitisega. Trummil olid millegipärast ühe poole jalgadel boksis valged pinded ümber.
Kolmas ehk viimane nädal Critega
Esmaspäeval vegeteerisin niisama ja mitte kuidagi ei suutnud ennast talli vedada.
Teisipäev - Mare päev.
Kolmapäeval mõtlesin alguses hommikul ära käia, et saab kaelast ära. Aga siis helistasin Ellen Vatselile, et kas trenni millalgi saaks. Ja kohe samaks päevaks me kokku leppisimegi. Trenn oli väsitav :) Aga igal juhul hea ja asja ette jne jne. Suure hobuse ja poniga sõitmine on ikka erinev mis erinev. Critelt võiksin rohkem koondust küsida, pole ta enam nii noor ja toores midagi. Ning enda istakuga pean vaeva nägema. See on vana tõde, et poniga pole istakuvigu nii palju näha kui hobusega. Ning see minu raskus tasakaalu leidmisel ja istumisel, kui sõidan paremale, seda sai ka jälgitud. Hobuse liikumisega kaasaminemine on ikka teine asi, eriti veel nii suure hobuse galopiliikumisega. Ei istunud ma sirgelt sügavalt sees ning sain kõva istakutrenni, nii et lihased mitu päeva olid valusad :D Põhivärk oli, et abaluud kokku ja nõjatuda veel tahapoole. Raske on ka käsi mitte liiga palju kasutada, kui tundub, et see mitusada kilo hakkab vales kiiruses vales suunas liikuma :D Igatahes jäin rahule. Rääkisime palju juttu, ladusin Ellenile hunniku uudiseid ette ja arutasime niisama.
Neljapäeval käisin Ruilas külas ja muud asjad olid ka niiet talli ei jõudnud.
Reede - Mare päev.
Laupäev läks Mustamäel vegeteerimise ja autoga sõitmise alla ning ei jõudnud jälle talli. Aga enam pole vahet ka.
Pühapäeval läksin tegin siis oma viimase sõidu Critega. Proovisin kõike seda, mida Ellen eelmine kord rääkis ja hästi läks :) Sain talt ikka väärt nõuandeid ja see viis asja jälle edasi. Niiet saime lõpetada kena positiivse kogemusega, Crite oli ka väga tubli. Pärast jalutasime muru peal ka ringi. Lühike aga intensiivne trenn oli. Tegin kõigepealt soojendavat traavi, siis natsa sammu. Ja siis töötasin traavis voltidel ja voldikaheksal. Galopis proovisin eelkõige ise õigesti istuda. Ja traavis-galopis see kerge koondamise teema. Lõpuks avastasin veel mingi reitega kinni hoidmise teema saladusi :D Aga seda peab uuesti proovima enne kui täpsemalt kirjutada :P
Ühesõnaga nüüd olen jälle hobuseta. Ise veel pidasin Elleniga trennide osas plaani ja lootsin, et ehk saan vähemalt korra nädalas edasi Critega sõita aga huiatki. Laura pole nõus, kavatseb ise sõita.
Teisipäev - Mare päev.
Kolmapäeval mõtlesin alguses hommikul ära käia, et saab kaelast ära. Aga siis helistasin Ellen Vatselile, et kas trenni millalgi saaks. Ja kohe samaks päevaks me kokku leppisimegi. Trenn oli väsitav :) Aga igal juhul hea ja asja ette jne jne. Suure hobuse ja poniga sõitmine on ikka erinev mis erinev. Critelt võiksin rohkem koondust küsida, pole ta enam nii noor ja toores midagi. Ning enda istakuga pean vaeva nägema. See on vana tõde, et poniga pole istakuvigu nii palju näha kui hobusega. Ning see minu raskus tasakaalu leidmisel ja istumisel, kui sõidan paremale, seda sai ka jälgitud. Hobuse liikumisega kaasaminemine on ikka teine asi, eriti veel nii suure hobuse galopiliikumisega. Ei istunud ma sirgelt sügavalt sees ning sain kõva istakutrenni, nii et lihased mitu päeva olid valusad :D Põhivärk oli, et abaluud kokku ja nõjatuda veel tahapoole. Raske on ka käsi mitte liiga palju kasutada, kui tundub, et see mitusada kilo hakkab vales kiiruses vales suunas liikuma :D Igatahes jäin rahule. Rääkisime palju juttu, ladusin Ellenile hunniku uudiseid ette ja arutasime niisama.
Neljapäeval käisin Ruilas külas ja muud asjad olid ka niiet talli ei jõudnud.
Reede - Mare päev.
Laupäev läks Mustamäel vegeteerimise ja autoga sõitmise alla ning ei jõudnud jälle talli. Aga enam pole vahet ka.
Pühapäeval läksin tegin siis oma viimase sõidu Critega. Proovisin kõike seda, mida Ellen eelmine kord rääkis ja hästi läks :) Sain talt ikka väärt nõuandeid ja see viis asja jälle edasi. Niiet saime lõpetada kena positiivse kogemusega, Crite oli ka väga tubli. Pärast jalutasime muru peal ka ringi. Lühike aga intensiivne trenn oli. Tegin kõigepealt soojendavat traavi, siis natsa sammu. Ja siis töötasin traavis voltidel ja voldikaheksal. Galopis proovisin eelkõige ise õigesti istuda. Ja traavis-galopis see kerge koondamise teema. Lõpuks avastasin veel mingi reitega kinni hoidmise teema saladusi :D Aga seda peab uuesti proovima enne kui täpsemalt kirjutada :P
Ühesõnaga nüüd olen jälle hobuseta. Ise veel pidasin Elleniga trennide osas plaani ja lootsin, et ehk saan vähemalt korra nädalas edasi Critega sõita aga huiatki. Laura pole nõus, kavatseb ise sõita.
Teine nädal
Esmaspäeval oli plaan kindlasti talli minna, kuid päeval sain teada, et õhtul Pärnusse. No selge, talli ei jõua. Käisin Dietzi poes ka, ostsin nahahooldusvahendi.
Teisipäeval peale Pärnust tulekut sobis mulle väga hästi Niidust läbi minna. Mõtlesin et kuna ilm on tappev, siis teen kordet. Muidu endal pärast pea valutab ja kuumutab üle. Kohale jõudes meenus, et on hoopis Mare päev. Paistis, et ta oli juba hommikul ära sõitnud. Igatahes puhastasin Crite ära, kammisin saba korralikult läbi ja siis läksime õue jalutama. Vaatasime krossitakistusi, tegime käekõrval peatusi ja lasin natsa rohtu ka süüa. Rõvedad parmud tulid ainult hobust sööma. Avastasin ka selle, et Critel oli jalal haav, tagumise siseküljel. Ei kujuta ette, kust ta selle saanud on, sest koplis käib üksi ja lagedas murukoplis pealekauba. Mare või keegi oli vähemalt lillat spreid peale lasknud, veits paistes oli ka. Ma ei usu et ta lonkab aga peaks sõitmise osas Marega konsulteerima.
Kolmapäeval käisin ratsutasin õues. Ilm tundus kuidagi leebem ja päris suremise tunnet peale trenni ei olnud. Crite oli hea, tõesti mõnus sõita. Ei tea kas sellest, et eile Mare sõitis. Haavaga jalg oli veits paistes ka aga see läks liikumisega alla. Ei lonka ega hoia vms ja haav pole ka kole. Tegin igatpidi sammu-traavi-galoppi ja galopis tulin mingit maalatti. Proovisin teda sirgeks ka sõita ja ise ilusti istuda. Peale trenni jalutasin muruväljakul ümber võistlusala koju, ei kartnudki pmst krossitakistusi. Siis pesu, jalutus ja kogu lugu. Häirib mind Crite juures veits see, et ta norib. Muudkui pistab pea sülle ja ette ja teeb pluusi mustaks ja segab niisama :D Samas see ei ole nagu pahatahtlik, ei hammusta vms. Kuna Trumm õppis ära, et niisama ei siblita ega keerutata ning norida ei tohi, siis see nagu häirib veits :D Aga samas täiesti arusaadav, et kui hobune elab koguaeg boksis kinni, siis ta tahab suhelda. Ainult hea, et inimene on tema jaoks huvitav ja uudishimu ei kao selle boksis passimisega ära. Peaks mingi isiklik jalutaja ja suhtleja olema tal :P
Neljapäeval sõitsin platsil. Olen vist unustanud mainida, et mingist hetkest sõidangi ilma libisevata, kuna kannused asendavad justkui seda, kui tekib mingi halb olukord. St et kannustega saan ta läbi suruda samamoodi kui eest tagasi tõmmata. Nt kui ehmatab vms. Igatahes oli selline jube äikeseline päev. Kui Pääskülast rongi peale läksin, siis seal hullult sadas ja lõi välku. Niidus õnneks polnud midagi, sain kenasti trenni ära teha. Trenn enam nii hästi ei läinud, ei teagi miks, kuidagi rahutu oli. Küttis ennast mingi mõttetu asja peale üles ja siis kartis. Pärast pesema ei hakanud kuna kell oli palju ja rongi peale vaja minna. Ja siis tuli räige padukas peale ka. Täitsa ulme. Vihmavari mul oli, aga püksid said läbimärjaks rongijaama minekul. Nii ma seal siis ootasin rongi, torm ümberringi.
Reedel oli Mare päev. Mina tõusin hommikul kl 5 läbi ja sõitsin Nõvale :)
Laupäeval oleks läinud aga suvitasin.
Pühapäeva õhtul käisin Nõvalt otse Niidus ka. Õues sadas ja sõitsin sees. Alguses kordetasin ette veits. Sõitmine läks üllatavalt hästi, Crite oli mõnus ja kõik sujus, enda istakut ja kätetööd sain ka paremaks. Alguses proovisin sammus veidi sääre eest astumist ja niisama mudisin teda, see vist andis palju. Traavis hõljusin niisama mõnusalt. Galopitõsted ei tulnud hästi välja ja galopp oli veits konarlik aga ülejäänud hea korvas selle. Kähku boksi, asjad ära ja Risto juba ootaski.
Nõva kohta veel nii palju, et iga kord ma igatsen, et Trumm ka seal oleks... Need metsarajad on lihtsalt megad ja see meri! Pikad mitmekilomeetrised liivarannad, kus vaevu on inimesi... Seal oleks lihtsalt super kapata. Ja need kõik metsarajad, mis on pehmed kuid samas kõvad, mida on palju, viies läbi männimetsa järvede vahelt mere äärde... Ma olen neid pidi kapanud, Eiffeliga peamiselt, natuke ka Draakoniga. Ja see on super :)
PS. Pühapäeval ärasõites käisime kiikasime Vaisi karjamaale ja Eiffel oligi seal!!! Nii tore, kallisin teda ja niisama nunnutasin ja tapsin parme ja veel kallistasin. Minu väike Eif :) Sõbraks oli tal mingi raudjas poniline.
Esimene pikk nädal Critega
Esmaspäeval oli jube palav, kuid läksin siiski Critega sõitma. Muidu ma oleks lihtsalt päev läbi kodus tühja passind, mõtlesin et liigutamine teeb head :P Olin juba endale veidi järele andmas, oleksin kordetanud vaid, kuid rongiajad olid sellised, et aega oli palju ja pidin vägisi kuumaga ratsutama minema :D Maneežis oli mingi tund, seega läksin õue. Tegelt meeldibki õues rohkem sõita. Olin muidugi ainuke hull selle päikese käes :D Libiseva enam kapis ei olnud, seega sõitsin ilma. Asendasin selle kannustega :P Ja nii on täiesti normaalne. Crite on nüüd uues tallis, seega kapp kaugel aga boks avaram jne. Kabjakesed olid ka ära tehtud, ees uued rauad. Trenniga jäin rahule. Mare teeb ikka nii mõnusat tööd :) Crite tuletab mulle ikka meelde, et vähem ratset!!! Ta on nii mõnusalt istmiku ja säärte peale sõidetud, et lihtsalt ei saa kuidagi eest hoidma jäädagi kogemata. Ja see on mulle hea treening! Need õigema sõitmise võtted võiksid selle ajaga kinnistuda :D Oleksin proovinud ristikest ka tulla, aga siis hakkasid mingid inimesed seal siblima ja ei saand enam rahulikult nokitseda. Ja kell oli ka palju, rongi peale minek siiski. Lasin ta veega ka üle, jalutasin ja oligi kõik.
Üks mitte nii tore tähelepanek ka. Kuum suvepäev, õues päike lõõmab, tallis ka vähemalt 25 kraadi sooja, päevase ja õhtuse söötmise vaheline aeg. Panen vaikselt hobust valmis ja siis märkan. Tallis inimesi ei ole rohkem otseselt aga vaikust ka mitte! Kõik hobused tegelevad millegagi: kes närib ust, kes seinu, kes järab künaäärt, kes kõõksub, kes sügab, kes kraabib... Vaatan kõrvalboksi ja hobune tiirutab ringi ja siis haarab hammastega seinalauast kinni... No ei ole normaalne aga midagi pole teha ka. Sportrežiimi hobuste mured...
Teisipäeval ei sõitnud, sest oli Mare kord teha Critet paremaks :)
Kolmapäeval läksime koos Kristinaga Niitu. Pilte kahjuks teha ei saanud. Võtme unustasin koju aga kapp oli lahti :D Crite oli rahulik ja seega soojendustraav lühike. Galopp seekord nii hästi ei läinud, olin vist ise veidi krampis ka, aga jäin rahule. Siis proovisime mõned hüpped. Ei mäletagi, kunas ta viimati hüpata võis. Seega tulin igaks juhuks suure eelarvamuse ja ebakindlusega ristikest. Kõik korras, järelikult võib julgelt võtta. Takistusi ei karda ega mingit tsirkust ei tee. Harjutasime seal väikest risti ja väikest lattaeda mingid korrad. Samm ei klappinud alati ideaalselt, vahepeal ise lükkasin, et samm klapiks. See on mu meelest tiba halb, et ta ise ei säti alati. Aga hea on see, et hobust lükates tuleb see paremini välja kui poni puhul :D Asi on sammu pikkuses. Seega tuli latt mitu korda alla. Aga suurte hobustega ongi vist väikseid takistusi raskem hüpata kui suuremaid :D Seega eks me areneme. Crite pole ammu hüpanud kah nagu ma mainisin. Tiba hoogu läks ka peale takistust, tuul hakkas kõrvus vihisema :D
Neljapäeval jätsin talle puhkepäeva, et Marele ergas hobune jätta. Ilm oli ka kuum jne.
Reedel oli Mare päev.
Laupäeval oleks hea olnud sõita aga jamh... Laupäev läks suure lebo tähe all :D Talli lihtsalt ei kutsunud kuidagi, pilvi ka polnud ja päike oleks lagipähe paistnud. Lisaks väiksed tervislikud probleemid :D Viimaste tõttu mõtlesin küll kordetada aga noh, selle pärast ei viitsi ka kohale minna ja nii ta läks.
Üks mitte nii tore tähelepanek ka. Kuum suvepäev, õues päike lõõmab, tallis ka vähemalt 25 kraadi sooja, päevase ja õhtuse söötmise vaheline aeg. Panen vaikselt hobust valmis ja siis märkan. Tallis inimesi ei ole rohkem otseselt aga vaikust ka mitte! Kõik hobused tegelevad millegagi: kes närib ust, kes seinu, kes järab künaäärt, kes kõõksub, kes sügab, kes kraabib... Vaatan kõrvalboksi ja hobune tiirutab ringi ja siis haarab hammastega seinalauast kinni... No ei ole normaalne aga midagi pole teha ka. Sportrežiimi hobuste mured...
Teisipäeval ei sõitnud, sest oli Mare kord teha Critet paremaks :)
Kolmapäeval läksime koos Kristinaga Niitu. Pilte kahjuks teha ei saanud. Võtme unustasin koju aga kapp oli lahti :D Crite oli rahulik ja seega soojendustraav lühike. Galopp seekord nii hästi ei läinud, olin vist ise veidi krampis ka, aga jäin rahule. Siis proovisime mõned hüpped. Ei mäletagi, kunas ta viimati hüpata võis. Seega tulin igaks juhuks suure eelarvamuse ja ebakindlusega ristikest. Kõik korras, järelikult võib julgelt võtta. Takistusi ei karda ega mingit tsirkust ei tee. Harjutasime seal väikest risti ja väikest lattaeda mingid korrad. Samm ei klappinud alati ideaalselt, vahepeal ise lükkasin, et samm klapiks. See on mu meelest tiba halb, et ta ise ei säti alati. Aga hea on see, et hobust lükates tuleb see paremini välja kui poni puhul :D Asi on sammu pikkuses. Seega tuli latt mitu korda alla. Aga suurte hobustega ongi vist väikseid takistusi raskem hüpata kui suuremaid :D Seega eks me areneme. Crite pole ammu hüpanud kah nagu ma mainisin. Tiba hoogu läks ka peale takistust, tuul hakkas kõrvus vihisema :D
Neljapäeval jätsin talle puhkepäeva, et Marele ergas hobune jätta. Ilm oli ka kuum jne.
Reedel oli Mare päev.
Laupäeval oleks hea olnud sõita aga jamh... Laupäev läks suure lebo tähe all :D Talli lihtsalt ei kutsunud kuidagi, pilvi ka polnud ja päike oleks lagipähe paistnud. Lisaks väiksed tervislikud probleemid :D Viimaste tõttu mõtlesin küll kordetada aga noh, selle pärast ei viitsi ka kohale minna ja nii ta läks.
Pühapäeval läksin talli. Omast arust piisavalt hilisel kellaajal, kuid kuumus oli tappev. Inimesi oli ka megavähe :D Elleniga rääkisin veits juttu ja.. Crite oli veits liiga hoogne. Ei tea kas sellest, et eile seisnud või siis parmudest. Mingi hetk küttis ennast üles ja siis hüppas mingi takistusehunniku peale kõrvale ja jooksis muidu silmad punnis. Aga sain aega teda normaalseks ka sõita. Kärbsed ajasid mu hulluks, lihtsalt lendasid koguaeg kõrva ja näkku. Seekord oli jälle libisev tagasi ilmunud kappi ja seega panin peale. Samas ega sellel väga mõtet pole vist. Pärast jalutasin natuke muru peal ka, seal ka loomulikult oli vaja passida :P Siis pesin ta ära ja lasin natsa muru süüa. Pärast lõikasin veel lakka ka sirgemaks.
Critega soojendusplatsil :D
Täna siis läksime koos Lauraga Niitväljale. Jõuame kohale ja vaatame, et jube palju autosid. Tra, jälle mingid võistlused ja me mitte midagi ei tea. Kuna alles oli Niidus KS etapp, siis järelikult nüüd on TS, osavõtjad viitasid ka sellele. No jama küll, just mõtlesime mõne hüppe Critele teha. Siis vaatame, et nad ju seal muruväljakul. Oo jee, seal muruvõistlusplatsil võivad nad ju omaette olla, liivaplatsil keegi sõidab ka ja isegi mõni takistus on. Jalutan siis liivaplatsile ja vaikselt hakkab asi selgeks saama. Murul toimub kross ja liival teevad mingid soojendust. No eksole tore, tundub mingi väike võistlus. Nii ma siis enda sinna liivaplatsi kõige halvemale osale sisse seadsin, see koosneb nimelt kolmest osast. Oma trenni tegingi seal ära, viisakusest päris soojendustõketele ei kippunud ja hüppamine jäi ära meie jaoks. Crite oli alguses jube puhevil, tegi mõne kõrvalehüppe ja tahtis muudkui kütta. Väsitasin ta ära ja galopp oli üle ootuste hea juba. Jäin trenniga rahule. No ja siis ilmus mingi hetk Helena koos Cadillaciga sinna ja pärast kui pestud Critet jalutasime, rääkisin juttu ka. Ja mis välja tuleb? Niitväljal toimub suur ametlik kolmevõistlus. Normaalne on ju siis soojendusplatsil niisama kablutada :D Just vaatasin, et selgitati välja Eesti meister juuniorides ning Niitvälja Karika võitja kolmevõistluses 2010.
Andsin trenne
Käisin täna ja eile Tartus Anetile ja Trummile trenne andmas. Täna käisin ise ka korra seljas, kuna Trumm ikka viitsis jäigalt joosta. Mõlemal päeval ratsastus. Üleminekud, peatused, taandamine, sääre eest astumine, õlad ees, esi- ja tagaotsapöörded. Trumm on aint veits uim, tõenäoliselt sellest, et nüüd öösiti ka väljas. See väsitab esialgu ikka päris korralikult. Koolisõidusadula viisin ka parandusest sinna.
Crite
Laupäeval ja pühapäeval käisin siis Niitväljal Critega ratsutamas. Laupäeva hommik oli see vist, kui Laura niisama msnis küsis, et ega ma ratsutama ei saaks minna. Hmm, no tegelikult saan küll, täitsa sobib, ma ju Tallinnas ja midagi pole otseselt teha. Okei, otsustatud. Kuna ta aga kapivõtit anda ei saanud ja Mare ka parasjagu Niitu ei läinud, siis võtsin kruvikeeraja kaasa :D Muukisin vabalt kappi sisse ehk siis keerasin kruvid välja. Ja mitte kedagi ei huvitanud, keegi isegi ei näinud... Ja alati kui lähen sinna, siis ma olen ikka suht 97% jaoks täiesti võõras nägu ja mitte keegi ei piuksu, et ma lampi lähen võtan ühe hobuse ja lähen ratsutan :D Sõita oli jällegi mõnusam kui varem :) Areneb ikka palju see mära viimasel ajal ja ma ise õpin ka teda iga korraga rohkem tundma. Laupäeval tahtsin õue minna aga vihma sadas ja siis pidin maneežiga leppima. Pühapäeval olid õues võistlused ja pidin jällegi maneežis sõitma. Veits passis Havensi plakatit ja tagumist nurka aga muidu oli ok. Tegin päris korralikud trennid. Avastasin jälle uued meetodid kuidas ta toimib ja mida tegema peaks seal seljas. Traavis on juba väga hea, stabiilne, täisistakut saab vabalt teha, traavisiseseid üleminekuid. Ma vist peaks uuesti mainima, milline mega liikumine sellel märal on :) Ja kui kenasti ta istaku peale traavis tagasi tuleb, Mare on head tööd teinud. Galopis me ei saa veel üksteisest nii hästi aru, tõsted on natuke ebamäärased ja galopp pole nii stabiilne kui olla võiks. Selle vastu siis püüdsime traavi-galopi üleminekuid teha. Tahaks teinekord näha Mare temaga sõitmas, saaks näha kuidas toimib. Teisel päeval lisasin kannused ka varustusse, siis oli lihtsam kokku sõita. Kokkuvõttes siis meeldis, jätsin oma ratsutamisasjad ka Niitu.
Stardid läbi aegade ja mis saab edasi
Kuna mul tekkis sellel teemal sportlik huvi, siis nüüd näete vasakul all listi minu startidest kõikvõimalikel võistlustel, mis meelde tulid. Ilmselt keegi seda joru läbi lugeda ei viitsi aga see on mulle endale heaks kohaks, kus nimekirja pidada, et meelest ära ei läheks. Statistiliselt on siis hetkeseisuga kokku 24 starti, millest 15 Trummiga, 1 Vigriga, 2 Rutsiga, 2 Traxikuga, 1 Terminaatoriga, 2 Heidiga ja 1 Ravatiga. Trummiga 9 koolisõidus, 4 takistussõidus, 1 kestvusratsutamises ja 1 kahevõistluses.
Mis saab edasi, pole päris täpselt selge, kuid siiski. Trummiga sõidab Anett ja kui ta helde on, siis saan ma nendega koos veel võistlema minna :D Hetkel mul sõiduhobust ei ole, kuid juulis sõidan Niitväljal Critet, see tõotab tulla huvitav kogemus. Peale seda augustis tõenäoliselt ma väga midagi ei tee ratsutamise vallas, ma arvan. Kui just keegi midagi ei paku. Ja sügisest, kui uuesti Tartus, siis on variandid järgmised: keegi annab mulle hobuse sõita, ma ostan ise endale müügiponi jälle või hakkan tegelema hoopis mingi muu hobiga :) Pagan seda teab, mis parim on...
Siit ka väike märge selle kohta, et pakun ratsastusteenust ponidele ehk siis väljaõpe, ettevalmistus müügiks või võistlusteks. Suvel paiknen Harjumaal (Tallinn-Keila suund eelkõige) ja alates sügisest Tartus. Kui keegi teab kedagi, kes otsib ponile ratsastajat, siis oleksin õnnelik, kui saaksin kasulik olla. Tartus tõenäoliselt saaksin koha heasse talli mõistliku hinnaga ning tõenäoliselt oleks ka võimalik võistlemas käia suht tihti. Annan endast kõik, et poni areng ja elu oleksid suurepärased.
Mis saab edasi, pole päris täpselt selge, kuid siiski. Trummiga sõidab Anett ja kui ta helde on, siis saan ma nendega koos veel võistlema minna :D Hetkel mul sõiduhobust ei ole, kuid juulis sõidan Niitväljal Critet, see tõotab tulla huvitav kogemus. Peale seda augustis tõenäoliselt ma väga midagi ei tee ratsutamise vallas, ma arvan. Kui just keegi midagi ei paku. Ja sügisest, kui uuesti Tartus, siis on variandid järgmised: keegi annab mulle hobuse sõita, ma ostan ise endale müügiponi jälle või hakkan tegelema hoopis mingi muu hobiga :) Pagan seda teab, mis parim on...
Siit ka väike märge selle kohta, et pakun ratsastusteenust ponidele ehk siis väljaõpe, ettevalmistus müügiks või võistlusteks. Suvel paiknen Harjumaal (Tallinn-Keila suund eelkõige) ja alates sügisest Tartus. Kui keegi teab kedagi, kes otsib ponile ratsastajat, siis oleksin õnnelik, kui saaksin kasulik olla. Tartus tõenäoliselt saaksin koha heasse talli mõistliku hinnaga ning tõenäoliselt oleks ka võimalik võistlemas käia suht tihti. Annan endast kõik, et poni areng ja elu oleksid suurepärased.
Ihaste võistlus
Täna sai siis Ihastes 70cm parkuure sõitmas käidud. Jällegi Vigri ja Trumm üheskoos. Vigriga sõitis seekord Raili Märdin. Kahjuks neil päris etteaste ebaõnnestus, 2 tõrget esimese takistuse ees. Lõpus väljaspool arvestust läbisid kõik takistused. Trumm oli tubli poiss, jooksis kenasti ja ei kartnud eriti midagi, niisama passis ainult. Kõigepealt sõitsin mina parkuuri, puhas oli. Soojendusplatsil läks ja hüppas, samm klappis. Võistlusplatsil oli rohkem vaatamist, kuid samuti probleemideta läbisõit. Tuleb lihtsalt sügaval taga sadulas istuda, ratset hoida ja sääre/kannusega peale sõita. Küll tema siis juba ise hüppab ja endal on vaja vaid hüppeistakusse minna. Kannus oli mul ka hea pikk, millega ribides surkida :D Kuna ma pole poniratsutaja, siis mulle piirangud ei kehti. Veidi lahtine vb olin seal sadulas aga enne starti oli ikka väga jube olla ja peaeesmärk oli see õudus läbi sõita. Koolisõiduvõistlusega võrreldes väga harjumatu. Esiteks peab parkuuri kohapeal pähe õppima, skeemi saab kodus miljon korda läbi sõita. Teiseks on ta veel sellel alal ebastabiilne, tulemus on täielik loto. Skeemi puhul sõidad vaikselt ette ja tead, et tavaliselt tuleb ikka vähemalt 60% ära. Takistussõidus ei tea, kuidas ta platsi ja takistustesse suhtub ning kuidas samm klapib, lihtsalt loodad parimat :D Eks lootust on, et ta selles ka stabiilsemaks muutub, vaja lihtsalt harjutamist. Igatahes sõit oli mõnus puhas ja saime roseti ka. Õigemini mina sain, sest autasustamine oli ilma hobusteta ja ma pidin poni maha jätma :D Siis oli Aneti kord ja üllatuslikult jäi neil soojendusaega väga väheseks. Tegi seal traavi ja siis öeldakse et ülejärgmine on tema :D No siis käbe veits galoppi ja juba kamandasin ta lattaeda hüppama. Valmistub Anett Holter... Okserit ka mõne korra ja juba minek :D Kappasid kõik ilusti läbi kuni viimasel takistusel kukkus latt alla. Okser oli ja samm läks veits sassi. Kahju aga iseenesest oli väga super see, et sõitsid kõik läbi. Eelmine õhtu ei osanud veel üldse pakkuda, et kuidas Trumm suhtub, äkki tõrgub üldse välja. Ja kõik variandid olid võimalikud seejuures. Selle kohta igati kobe sõit. Võistluskogemusi on ka Trummil juba üksjagu, üritasin kokku lugeda aga ei ole enam meeles... Pea 15 võistlust sain. Praegu läheb veel eriti selles suunas, kuna noor ponisõitja on peal ja võiks ju ennast näidata ja kogemusi hankida. Transportida on Trummi vähemalt ülilihtne, kindel treiku peale mineja ja rahulik reisija. Uute kohtadega ka harjunud, hea meelega tegeleks ainult söömisega. Seekord Ihastes oli päris jutukas :D Soojendusplatsil alguses vestles Vigriga ja pärast üritas teiste hobustega jutu peale saada. Leidis ühe lemmiku ka endale, mingi suur ilus kõrb hobune oli :) Kahjuks nime ei tea. Aga tema poole vaadates silm säras ja vaikselt mõmises ;)
hüppasin:)
Kuna pühap lähme Ihastesse väikest parkuuri hüppama, siis täna tegin ka Trummiga hüppetrenni. Trumm vist minust väga vaimustuses polnud, ma ei viinud ka talle midagi, lihtsalt püüdsin kinni ja vedasin puuri :D Platsil ehitasin natuke takistusi väiksemaks ja need tundusid ikka jubedad... Alguses selga ronisin siis kartsin oma hobusega ratsutada veits.. ebanormaalne lihtsalt. Aga see on see, et paus jääb ratsutamisse ja hüppamisse sisse jne. Teine sadul oli ka ja üldse veider tunne. Aga hobune oli hea, liikus hästi ehk siis erksalt ja pikalt ja hea rütmiga. Ehk siis igati õige suund Anetil! Ainult esimese hooga ei viitsinud järele anda kohe aga kuna oli hüppetrenn siis ma seda nõudma ei hakanudki. Kerge samm-traav, siis traavilatid, kerge galopp, madal peneroll. Ja lõpuks hüpped igasugused. Vahepeal seal hüppas veidralt, korra ka koos latiga. Ma ise üritasin mitte ette ronida ja juba olin valmistunud, et nüüd tuleb järsk alt välja hüpe aga tema lihtsalt hüppas koos ülemise latiga... Muidu oli väga tubli, tulime ka kasti, millel oli latt peal. Ilmselgelt kartsin mina seda 100x rohkem kui tema :D Hullult põdesin ja siis ta esimesel korral ise ka vaatas, et mis see on. Vaatasin et paneb mööda ja juba vaatasin et ta traavilattidele otsa ei komistaks aga ta lihtsalt võttis takistust äärest, sealt kus kasti all polnud vaid ainult latt oli. Normaalne, ikkagi hüppas. Väiksemast pöördest tuli lõpuks nii eeskujulikult seda, arusaadavalt ta väga ei karda selliseid imelikke võrreldes minuga :D Süsteemiga oli ka vähe jauramist, sest vahe oli pea 7m ja taga oli tünnidega lai takistus, mida ta siis kiikas väheke. Korra pani ise tagumisest mööda, korra ma tõmbasin ta sealt mööda, sest samm oli sassis juba esimesel ja ei taha sisse lennata. Lõpuks panime veits kitsamaks ka seda ja läks paremini. Siis tulin seda veel teiselt poolt ka, läks enam-vähem. Rohkem ei tahtnud teda kiusata ega väsitada. Jäin rahule :)
Aegade algusega võrreldes on ikka meeletult tal see hüppamine arenenud :D Eks tulebki harjutada ja harjutada, kui pole loomulikult väga antud seda hüppeasja. Stiil on kohati käpasirutus :D Aga üle läheb kenasti ja pole üldse tegelikult tõrkuja tüüp. Nüüdki tegi mingeid imehüppeid imesammudega, mida ma oleks ise hea meelega lasknud tal mööda joosta :D Lootust on!!! :)
Aegade algusega võrreldes on ikka meeletult tal see hüppamine arenenud :D Eks tulebki harjutada ja harjutada, kui pole loomulikult väga antud seda hüppeasja. Stiil on kohati käpasirutus :D Aga üle läheb kenasti ja pole üldse tegelikult tõrkuja tüüp. Nüüdki tegi mingeid imehüppeid imesammudega, mida ma oleks ise hea meelega lasknud tal mööda joosta :D Lootust on!!! :)
trennid, trennid
Tegelikult ma väga ei saa aru enam, mis mõte on siia kõike kirja panna igavaid igapäevatrenne :D Või noh need ei ole nendel hetkedel igavad aga kuidagi üksluine on kirjutada neist :P Ning mu eelmise postituse lõpu optimism sai ka läbi peale seda kui ma esmasp koolis feilisin haledalt :D Aga see oli pooleldi täielik ebaõnn ka.
Reedel siis sõitsin kahte poni nagu kirjutasin ja Trummiga hüppasin. Laupäeval jätsin talli vahele ja õhtu lõppes linnas... Tegelikult ma tahtsin Vigriga sõitma minna küll aga siis hakkas vihma sadama. Pühapäeval kobisin peale lõunat talli, andsin Anetile trenni ja siis grillisime tallis õhtu otsa :) Trennis tahtsin et nad alguses lati peal jalavahetust teeks aga ei tulnud välja ja siis väikse ristikese peal. Vahepeal käisin ise seljas ja lõpuks tuli Anetil ka mitu korda järjest päris kenasti välja. Õhtu jätkus siis sellega, et mina hakkasin grillmeistriks ja Anett assisteeris mind usinalt :D Ise jäime muidugi oma tööga rahule ja natuke saime rebastele ka viia :)
Esmaspäeval Anett helistab et tal kõik võtmed ja asjad tallis, et ta ei saa ei koju ega talli jne :D No ok, ma siis tulen järele sulle kooli :D Edasi talli ja siis ühes jutis tegime juba trenni ka ära. Hüppetrenn. Kenasti läks, takistused jälle raskemad ja mitte ühtegi tõrget. Ainult ühe lattaiaga oli Trummil mingi teema, no ei näind ta seda takistust korralikult või... :D Lõpus tuli ikka ilusti ka ja väikse parkuurina jne.
Teisipäeval käisin Trummiga ise maastikul. Kokku oli meid lausa 5 ehk siis Trumm, Vigri, Brethila, Memphis ja Muusik olid trennis ning Fränky üksinda jäi koju. Mõnus üle tunni ring oli, Trumm sai kohe aru et sammu peab venitama mitte tippima. Suurema kambaga on kõvasti rahulikum ka ja üleüldse oli tore :) Galopis ainult tahab natuke kiiresti joosta kohe sabas, traavis juba hoiab ise vahet. Ühtegi auku ka ei kukkunud seekord :)
Reedel siis sõitsin kahte poni nagu kirjutasin ja Trummiga hüppasin. Laupäeval jätsin talli vahele ja õhtu lõppes linnas... Tegelikult ma tahtsin Vigriga sõitma minna küll aga siis hakkas vihma sadama. Pühapäeval kobisin peale lõunat talli, andsin Anetile trenni ja siis grillisime tallis õhtu otsa :) Trennis tahtsin et nad alguses lati peal jalavahetust teeks aga ei tulnud välja ja siis väikse ristikese peal. Vahepeal käisin ise seljas ja lõpuks tuli Anetil ka mitu korda järjest päris kenasti välja. Õhtu jätkus siis sellega, et mina hakkasin grillmeistriks ja Anett assisteeris mind usinalt :D Ise jäime muidugi oma tööga rahule ja natuke saime rebastele ka viia :)
Esmaspäeval Anett helistab et tal kõik võtmed ja asjad tallis, et ta ei saa ei koju ega talli jne :D No ok, ma siis tulen järele sulle kooli :D Edasi talli ja siis ühes jutis tegime juba trenni ka ära. Hüppetrenn. Kenasti läks, takistused jälle raskemad ja mitte ühtegi tõrget. Ainult ühe lattaiaga oli Trummil mingi teema, no ei näind ta seda takistust korralikult või... :D Lõpus tuli ikka ilusti ka ja väikse parkuurina jne.
Teisipäeval käisin Trummiga ise maastikul. Kokku oli meid lausa 5 ehk siis Trumm, Vigri, Brethila, Memphis ja Muusik olid trennis ning Fränky üksinda jäi koju. Mõnus üle tunni ring oli, Trumm sai kohe aru et sammu peab venitama mitte tippima. Suurema kambaga on kõvasti rahulikum ka ja üleüldse oli tore :) Galopis ainult tahab natuke kiiresti joosta kohe sabas, traavis juba hoiab ise vahet. Ühtegi auku ka ei kukkunud seekord :)
energilised ponilised :P
Neljapäeval helistas Katriin ja küsis kas ma talli lähen. No ei tea, vaatan veel, kas ma viitsin ja blabla.. Aga tead kas Anett läheb? Ta on Leedus. Ma tulen siis võtan su käest võtmed. No ja siis vedasingi ennast ka koos Katiga talli :P Püüdsime Muusiku ja Trummi kinni, panime valmis ja läksime territooriumile kolama. Ma plaanisin lõdva trenni teha ja seega sobis jalutamine hästi. Trumm aga küttis ennast juba staadionil millegipärast nii ülesse nagu tahaks hullu panna. Küünalt jõudis ka teha ja passida ja ringi keerata ja sada häda veel. Saime üle kraavi ja läbi võsa ja igal pool käisime kuni üks hetk tulime võsa vahelt välja ja kari noori sõjaväelasi jalutab vastu :D Nojah, peksti meid siis sealt minema kui me just pihta saada ei taha. Ei tahtnud. Hobused said jälle jõllata neid ja nende autot. Siis olime platsil ja kuna Trumm näitas erilist tegutsemisindu enne üles, siis tuli tal platsi peal joosta ning galopijalavahetusi õhus jms teha. Vahepeal käis Kelly Memphist ka kordetamas. Hobused lahti ja õue ning sellega olid minu ja Kati tegemised tehtud. Kojuminek.
Reedel otsustasin agar olla ja kahte poni sõita. Nad olid taga ja tõin mõlemad korraga ära. Sättisin platsil takistusi. Kõigepealt puhastasin mõlemad ära ja siis võtsin Trummi ette. Varustus peale ja platsile. Kerge soojendus ja hakkasime hüppama. Alguses nagu tundus veits vähe indu. Nagu mitte vastumeelsus jooksmisele aga ei viitsinud tagaotsal väga töötada. Aga kuna hüppamisel tuleb temaga niikuinii teisiti sõita kui koolisõitmisel, siis polnd väga vahetki. Olin igast asju ehitanud, tünni ja muud vedanud. Alguses tulin ühte lihtsat lattaeda. Esimene kord samm hästi ei klappind ja ma vist jäin kuidagi pahasti ning teine kord kohe tõrkus. Veits imestasin, sest takistus ei olnud kole ja paar päeva tagasi Anetil ta ei üritanud ka midagi tõrkuda. Samas tavaliselt alustame madalamast takistusest soojenduses aga ma ei viitsinud alla ronida ja kedagi teist ka polnud. Igatahes panin ta hullu parkuurihoogu jooksma, stekiga andsin ka takka et ta midagi puterdada ei üritaks. Rohkem ei tõrkunud ja alla ka midagi ei tõmmanud. Tünni passis aga kerge stekk ja üle me olimegi. Tulime kõike igatpidi ja järjest, kokku 6 takistust, neist kolm reas. Lõpuks oli juba nagu eeskujulik kiirusponi, kes ise ka vähe mõtlema hakkas ja lõpetasin ära. Jäin rahule :)
Siis võtsin Vigri ette. Panin talle oma koolisõidusadula ja mul oli küll palju mugavam sõita. Tiirutasime platsil ja no kus on alles ponil minekut... Koguaeg aina läheks, no ei viitsi see tibin rahulikult kaasa töötada. Jookseks oma kilometraaži ruttu ära ja läheks koplisse tagasi :D Kiusasin teda seal ja oli juba palju parem kui esimesel korral. Tegime mõned traavilatid ka vahelduseks. Kui traaviga sain enam-vähem rahule jääda siis galopiga ta üllatas mind positiivselt. Kui enne oli galopp veel eriti tempokas sööstmine, siis nüüd lubas end säärtega kokku sõita ja oli enda kohta väga eeskujulik. Tegime mõned üleminekud ja lõpetasingi ära. Arvestades, et ma möllan seal nendega oma õppimisaja arvelt, siis ma olen päris optimistlik :D
Reedel otsustasin agar olla ja kahte poni sõita. Nad olid taga ja tõin mõlemad korraga ära. Sättisin platsil takistusi. Kõigepealt puhastasin mõlemad ära ja siis võtsin Trummi ette. Varustus peale ja platsile. Kerge soojendus ja hakkasime hüppama. Alguses nagu tundus veits vähe indu. Nagu mitte vastumeelsus jooksmisele aga ei viitsinud tagaotsal väga töötada. Aga kuna hüppamisel tuleb temaga niikuinii teisiti sõita kui koolisõitmisel, siis polnd väga vahetki. Olin igast asju ehitanud, tünni ja muud vedanud. Alguses tulin ühte lihtsat lattaeda. Esimene kord samm hästi ei klappind ja ma vist jäin kuidagi pahasti ning teine kord kohe tõrkus. Veits imestasin, sest takistus ei olnud kole ja paar päeva tagasi Anetil ta ei üritanud ka midagi tõrkuda. Samas tavaliselt alustame madalamast takistusest soojenduses aga ma ei viitsinud alla ronida ja kedagi teist ka polnud. Igatahes panin ta hullu parkuurihoogu jooksma, stekiga andsin ka takka et ta midagi puterdada ei üritaks. Rohkem ei tõrkunud ja alla ka midagi ei tõmmanud. Tünni passis aga kerge stekk ja üle me olimegi. Tulime kõike igatpidi ja järjest, kokku 6 takistust, neist kolm reas. Lõpuks oli juba nagu eeskujulik kiirusponi, kes ise ka vähe mõtlema hakkas ja lõpetasin ära. Jäin rahule :)
Siis võtsin Vigri ette. Panin talle oma koolisõidusadula ja mul oli küll palju mugavam sõita. Tiirutasime platsil ja no kus on alles ponil minekut... Koguaeg aina läheks, no ei viitsi see tibin rahulikult kaasa töötada. Jookseks oma kilometraaži ruttu ära ja läheks koplisse tagasi :D Kiusasin teda seal ja oli juba palju parem kui esimesel korral. Tegime mõned traavilatid ka vahelduseks. Kui traaviga sain enam-vähem rahule jääda siis galopiga ta üllatas mind positiivselt. Kui enne oli galopp veel eriti tempokas sööstmine, siis nüüd lubas end säärtega kokku sõita ja oli enda kohta väga eeskujulik. Tegime mõned üleminekud ja lõpetasingi ära. Arvestades, et ma möllan seal nendega oma õppimisaja arvelt, siis ma olen päris optimistlik :D
MT ja HT
ehk siis maastik ja hüppetrenn. Teisipäeval sõitis Brethila juba hommikust saati maastikul, teisel ringil korjas Vigri sappa ja kolmandal ringil liitus Trumm :D Minu poni jaoks päris korralik trenn, pole ta ju harjunud pikalt ja rahulikult jooksma. Läks täitsa märjaks aga pooleldi erutusest. Arvas ta pidevalt, et nüüd on minek ja tuleb tihedalt sabas hoida et mitte maha jääda ja kui keegi tsipa kiirendas siis oli Trummi jaoks kohe võidusõit :P Aga käitus väga kenasti, väga rahule jäin. Auku kukkusime ka :P See oli nagu multikas. Käisime sammu ja siis Mari ütleb et seal kuskil peaks auk olema, Trumm teeb veel 2 sammu ja karmauhh sisse :D Tegelt see on jumala ohtlik aga see oli naljakas :P Sama kiiresti kui ta sisse maandus, oli ta sealt väljas ka ja käis surmrahulikult edasi nagu poleks mitte midagi juhtunud :D Eriline koomik... Auk ise oli rõve, asfaldi vms sees, teravad ääred, mingi pool meetrit sügav. Õnneks kukkus esimeste jalgadega täpselt keskele.
Kolmapäeval andsin Anetile trenni. Alguses panin neile maalatid, siis madal peneroll ja lõpuks oli paar takistust võistluste mõõtu juba. Kõrvalt oli veits raske tunnetada, mida tasub ette panna ja mida mitte. Trummi esimene hüppetrenn seal aga hüppas kõike kenasti, ei kartnud, ei kavatsenud tõrkuda ega miskit. Vahepeal läks samm natsa sassi aga siis hoogu juurde ja on parem.
Kolmapäeval andsin Anetile trenni. Alguses panin neile maalatid, siis madal peneroll ja lõpuks oli paar takistust võistluste mõõtu juba. Kõrvalt oli veits raske tunnetada, mida tasub ette panna ja mida mitte. Trummi esimene hüppetrenn seal aga hüppas kõike kenasti, ei kartnud, ei kavatsenud tõrkuda ega miskit. Vahepeal läks samm natsa sassi aga siis hoogu juurde ja on parem.
KS võistlused
22.mai Saksa juures. Sõitsin siis nii Trummi kui Vigriga skeemi A11. Trummiga II koht, Anetil V koht, Vigriga jagasin 7.-8. kohta ja kahjuks teine Triin Vigriga ei lõpetanud. Kokku oli 12 osavõtjat. Vigri on veel noor jne, ning otsustas lihtsalt tal üle piirdeaia astuda. Mul oli vahepeal jupp aega teda soojendusplatsil taltsutada ja siis kui ise sõitsin skeemi, juba teadsin arvestada.
Trummiga oli jube veider see, et soojendusplatsil oli ta mõnus ja hea, aga kui võistlusplatsile jõudsime, siis täielik uim :/ Nagu mega vahe ja ei tea millest, varem pole sellist probleemi olnud. Anetil oli sama lugu, kõrvalt oli ka näha et no ei liigu tal Trumm. A no roseti said ikka :P See oli ka päris äge, et eestlased näitasid klassi :P Ants Gretega esimene kolmes arvestuses, hea stabiilne ja täpne sõit oli ka neil :) Detailsemalt ei hakkagi kirjeldama, jäin rahule igatahes võistlusega!
Trummiga oli jube veider see, et soojendusplatsil oli ta mõnus ja hea, aga kui võistlusplatsile jõudsime, siis täielik uim :/ Nagu mega vahe ja ei tea millest, varem pole sellist probleemi olnud. Anetil oli sama lugu, kõrvalt oli ka näha et no ei liigu tal Trumm. A no roseti said ikka :P See oli ka päris äge, et eestlased näitasid klassi :P Ants Gretega esimene kolmes arvestuses, hea stabiilne ja täpne sõit oli ka neil :) Detailsemalt ei hakkagi kirjeldama, jäin rahule igatahes võistlusega!
Crite, Trumm, Vigri
Nädal tagasi käisin Critega sõitmas. Päris mõnus oli, ta on ikka iga korraga parem. Kohe aru saada, et ratsastajaks on koolisõitja mitte takistussõitja :P Ennem tiksus niisama oma trenni ära, nüüd on tunda kuidas üleminekute ja kõigega töötatakse. Aega oli vähe ja palav oli ka aga muidu oli hästi. Teised juba ootasid ja ma et no ma käbe võtan hobuse lahti ja kõik. Jamh, sadul-valjad-libisev-kaitsmed-pinded-kalossid, veits aega läks vist kogu selle tavaariga majandamiseks :P
Trummiga polegi peaaegu üldse sõitnud, korra vist ainult. Anett kapanud temaga koguaeg ja skeemi harjutanud. Ma siis kolmapäeval ka nühkisin natsa. Kõik paistab norm, hull ei ole, liiga uim ei ole, tõenäoliselt on söödakoguse valikuga jopanud. Trennis oli suht norm, galopp on kõige juram aga mitte midagi vale otseselt. Mudisin ja painutasin ja udjasin teda, töötas päris nunnusti kaasa.
Vigri on meil tallis teine eestlane. Noor mära, vähe sadulas olnud. Temaga olen ka paar korda sõitnud ja proovinud oma panuse tema ratsastusse anda. Vigri omanik on samuti Triin, neile olen trenni ka vahel andnud. Iseenesest on tegu suht toore hobusega, vähe sadulas olnud ja alles õpib kõike. Seega ei saa temalt ka midagi raskemat oodata veel. Aga muidu on hästi tubli, mõikab uusi asju ja nii.
Aga nüüd ma siis lippan, võistlustele minek :) Koolisõit Saksa tallis. Teen 2 starti, Trummi ja Vigriga. Mõlemad hobused sõidavad teise sõitjaga ka veel. Ehk siis üks suur skeemitamine meie talli poolt :D
Trummiga polegi peaaegu üldse sõitnud, korra vist ainult. Anett kapanud temaga koguaeg ja skeemi harjutanud. Ma siis kolmapäeval ka nühkisin natsa. Kõik paistab norm, hull ei ole, liiga uim ei ole, tõenäoliselt on söödakoguse valikuga jopanud. Trennis oli suht norm, galopp on kõige juram aga mitte midagi vale otseselt. Mudisin ja painutasin ja udjasin teda, töötas päris nunnusti kaasa.
Vigri on meil tallis teine eestlane. Noor mära, vähe sadulas olnud. Temaga olen ka paar korda sõitnud ja proovinud oma panuse tema ratsastusse anda. Vigri omanik on samuti Triin, neile olen trenni ka vahel andnud. Iseenesest on tegu suht toore hobusega, vähe sadulas olnud ja alles õpib kõike. Seega ei saa temalt ka midagi raskemat oodata veel. Aga muidu on hästi tubli, mõikab uusi asju ja nii.
Aga nüüd ma siis lippan, võistlustele minek :) Koolisõit Saksa tallis. Teen 2 starti, Trummi ja Vigriga. Mõlemad hobused sõidavad teise sõitjaga ka veel. Ehk siis üks suur skeemitamine meie talli poolt :D
Trumm naudib
Pean veel lisama seda, et Trumm on ilmselgelt oma uue elupaigaga rahul. Erinevalt tavalisest stsenaariumist (juttude järgi) on Trumm väga kiirelt ja hästi kohanenud. Seal on üks ülbik, kes uusi tavaliselt mingi 3 nädalat terroriseerib ja karja juurest eemale ajab. Aga on aru saada, et Trumm on palju reisinud ja talle vahetanud ja oskab kohaneda. Ta ise võtab asja maru rahulikult, ei provotseeri teisi ega tekita üldse mingit segadust. Lepib oma positsiooniga ja sisustab aega söömisega enamasti :D Seega ei ole ka mingit madinat ja ta on kenasti karja vastu võetud.
Tõenäoliselt on Trumm maru rahul sellega, et karjamaa on suur ja rohi roheline :) Mida paremat saaks veel tahta, kui et terve päeva suurel alal ringi jalutada ja sooje ilmu nautida. Püherdada saab nii, et kõriauguni ja süüa on ka palju. Kõik on rahulik ja linnud laulavad :D Boks on mõnus, 2x päevas saab müslit ja muud. Plats on heasti kopli kõrval. Üksinda tallis olemine ei valmista samuti probleeme. Karjamaahobuse lõhn on ka juba küljes :)
Pilte saate vaadata http://fotoalbum.ee/photos/angeth/sets/980917/
Tõenäoliselt on Trumm maru rahul sellega, et karjamaa on suur ja rohi roheline :) Mida paremat saaks veel tahta, kui et terve päeva suurel alal ringi jalutada ja sooje ilmu nautida. Püherdada saab nii, et kõriauguni ja süüa on ka palju. Kõik on rahulik ja linnud laulavad :D Boks on mõnus, 2x päevas saab müslit ja muud. Plats on heasti kopli kõrval. Üksinda tallis olemine ei valmista samuti probleeme. Karjamaahobuse lõhn on ka juba küljes :)
Pilte saate vaadata http://fotoalbum.ee/photos/angeth/sets/980917/
Mul on tublid õpilased
Eile ja täna on Anett Trummiga ratsutanud. Eile neil ei alanud just kõige paremini, Trumm viskas ta esimese sammu ajal alla :D Päris hea tervitus... Aga noh kõrvalt oli hea teise õnnetuse üle naerda, see nägi suht koom välja :D Väga kiiresti käis nagu Trummil ikka. Nimelt oli asi selles, et platsi tagumine äär, seal oli palju kola ja ta arvas et see on ebaturvaline tsoon :D Pärast sõitsid vähendatud platsil, 20x40m. Trumm uimas ja läks enam-vähem.
Peale seda jäi nagu vähe niru tunne sisse, et sellise poni siis jätangi Anetile või... Kuigi mul ei üritanud ta esmasp mitte midagi teha. Aga täna see-eest läks superhästi neil, jäin väga rahule. Trummile juba suurendatud jõusöödakogus ka mõjub ja juba liikus ise erksamalt. Anett võttis kohe julgelt suure platsi koos kõigi servadega käsile ja Trumm ei teindki enam midagi :D Alguses näitas käe kõrval kõik ära ja siis ma istusin ise seal koledas kohas paku peal julgustuseks ja pärast sõitsid galopis ja kõiges neid ääri läbi ja ei miskit ebakõla, lausa lust oli vaadata. Kati sõitis samal ajal Muusikuga. Veits juhendasin seal ja aitasin heinapalli lükata ja sõin niisama sihvkasid. Panin Trummile maalatid 2 tk erinevatesse kohtadesse mida nad siis traavis ja galopis tulid. Veel tegid väiksel platsil diagonaale ja 10m volte. Jäin väga rahule nendega :)
Enne jõudsin veel Trummi saba ära pesta ja päikese käes istuda, sest jõudsin suht vara talli. Ära sai mindud päris hilja :D Aga jube hea on nii lähedal tallis käia! Sadulavöö ja ühed valjad puhastasin ka ära kuni Anett Trummi puhastas ja valmis pani :)
Peale seda jäi nagu vähe niru tunne sisse, et sellise poni siis jätangi Anetile või... Kuigi mul ei üritanud ta esmasp mitte midagi teha. Aga täna see-eest läks superhästi neil, jäin väga rahule. Trummile juba suurendatud jõusöödakogus ka mõjub ja juba liikus ise erksamalt. Anett võttis kohe julgelt suure platsi koos kõigi servadega käsile ja Trumm ei teindki enam midagi :D Alguses näitas käe kõrval kõik ära ja siis ma istusin ise seal koledas kohas paku peal julgustuseks ja pärast sõitsid galopis ja kõiges neid ääri läbi ja ei miskit ebakõla, lausa lust oli vaadata. Kati sõitis samal ajal Muusikuga. Veits juhendasin seal ja aitasin heinapalli lükata ja sõin niisama sihvkasid. Panin Trummile maalatid 2 tk erinevatesse kohtadesse mida nad siis traavis ja galopis tulid. Veel tegid väiksel platsil diagonaale ja 10m volte. Jäin väga rahule nendega :)
Enne jõudsin veel Trummi saba ära pesta ja päikese käes istuda, sest jõudsin suht vara talli. Ära sai mindud päris hilja :D Aga jube hea on nii lähedal tallis käia! Sadulavöö ja ühed valjad puhastasin ka ära kuni Anett Trummi puhastas ja valmis pani :)
Me oleme tagasi! :D
Noh, niivõrd-kuivõrd. Põhiline on, et surnud me pole :D Vahepeal on iseäranis palju juhtunud ja plaanitud. Alustades allakukkumistest ja ponitaltsutamistest kuni tallivahetuseni välja. Toimus mis toimus aga nüüd oleme otsaga Ratsarügemendi tallis, kohe päris Tartu linnas. Suuremad sündmused olid vahepeal treeningutega õue kolimine, müsli ostmine, krossiplatsil lustimine ja otseloomulikult tallivahetus ;)
Ratsarügemendi talli kolisime pühapäeval, koos kõige suure tavaariga. Nüüd Trumm jääbki siia, Anett võtab poni suvel oma hoole alla. Mina lähen ilma hobuseta Tallinnasse. Eks seal vaatan edasi, kas rahuldun Crite või kellegi muuga või hoopis köidab järjekordne hullumeelne idee Saaremaale hobushoppama minna. Tuleb mis tulema peab.
Trumm paistab olevat rahul uue talliga, eks ta on juba väga kogenud reisija ka. Tasakaaluka ja mõistlikuna ta ise tüli ei nori ja kiusu ei provotseeri. Esimene trenn ka seal tehtud. Eks ta vähe passis kõike seda takistustekola platsi ääres ja linte ja muid huvitavaid asju aga ei midagi ülereageerivat. Paar kõksu pidin ka kohe esimesel korral tegema, ei saanud ilma. Vähe uimane ta praegu on aga uus jõusöödakogus peaks ta peagi lustlikumaks muutma, oh õnne!
Ratsarügemendi talli kolisime pühapäeval, koos kõige suure tavaariga. Nüüd Trumm jääbki siia, Anett võtab poni suvel oma hoole alla. Mina lähen ilma hobuseta Tallinnasse. Eks seal vaatan edasi, kas rahuldun Crite või kellegi muuga või hoopis köidab järjekordne hullumeelne idee Saaremaale hobushoppama minna. Tuleb mis tulema peab.
Trumm paistab olevat rahul uue talliga, eks ta on juba väga kogenud reisija ka. Tasakaaluka ja mõistlikuna ta ise tüli ei nori ja kiusu ei provotseeri. Esimene trenn ka seal tehtud. Eks ta vähe passis kõike seda takistustekola platsi ääres ja linte ja muid huvitavaid asju aga ei midagi ülereageerivat. Paar kõksu pidin ka kohe esimesel korral tegema, ei saanud ilma. Vähe uimane ta praegu on aga uus jõusöödakogus peaks ta peagi lustlikumaks muutma, oh õnne!
Märtsi teine treeningnädal...
...oli samuti suht rahulik. Seekord 3 trenni.
Esmaspäeval tegin niisama ratsastust. Kuna ilm oli tuuline, siis tegin kordet ette ja mõjus väga hästi. Kordel on see asi, et ta saab harjuda nende liikuvate kilede ja vihinate ja asjadega ilma, et ta tunneks, et keegi teda liialt sunnib. Kordel ta saab kiirendada ja vaadata kui ta soovib, keegi ei kõõlu ja ei riku tasakaalu. Samuti ei ole ratsanikku, kes tekitaks talle liigse ratsme- ja säärekasutusega sundimise tunnet. Teda ei suruta olukorda, kust ta põgenema peab. Ta saab ise teha kordel väiksema ringi kui ta soovib jne. Seega kui pärast kordet selga läksin, sujusid nurgad palju paremini. Ta oli saanud harjuda kõikide häältega ja ei ehmatanud suurest ebaturvalisusest enam ära.
Teisipäeval hüppasime :) Läks väga hästi! Tulime penerolli, riste, okserit ja lattaedade süsteemi. Okser oli kohe algusest peale tagant 90cm ja ma suutsin end kokku võtta ja seda hüppama minna. Poni oli tubli, hüppas kõike ja sujus :) Kõige olulisem ja samas kõige raskem, mida ma püüdma pean, on mitte midagi sadulas teha :D Kõige tähtsam (minu puhul) on leida kaugel üks punkt ja enne takistuseni jõudmist ja hüppe ajal seda silmitseda. Nt takistus on keset maneeži ja ma võtan endale punkti maneeži otsaseina keskel. Muidu ma lihtsalt tahan enne hüpet sammu sättida ja segan liialt hobust, kardan ise takistust ja rikun asja ära. Ja kui ma Trummi ei sega, siis ta hüppab päris kenasti :D Eks ta on arenenud ka kõvasti. Minul ta ei tõrgu ka(reeglina) ja tõenäoliselt kardab takistusi kõvasti vähem kui mina :D Nii me siis vaikselt vahelduseks pusime :)
Kolmapäeval õppisin veterinaargeneetikat ja tallis ei käinud :D
Neljapäeval tegin niisama ratsastust. Alguses oli küll selline tunne, et no kas ma ikka tahan sõita, hobune ei ole üldse see, mis ta vahepeal olnud on. Halb oli, ei töötanud korrektselt kaasa, ei lõdvestunud õigesti jne. Proovisin rahulikult aga asja ei saanud ja ajas vähe närvi. Kuna aga ma ei viitsi samamoodi edasi teha, kui midagi ei muutu, siis pidin midagi uut välja mõtlema. Väheke mõtlematult tegin mõned jõuga allakutsumised ja tiba jaurasin temaga. Siis hakkasin rohkem talt töötamist nõudma, aktiveerisin stekikoputustega tagumist otsa, sundisin teda astuma. Ja siis mingi hetk ta hakkas tööle! Lihtsalt hakkas tööle ja tegi kaasa. Mina sain kohe kõiksugused jõumõtted ära unustada, jälgisin ennast ja olin temaga pehme ja hea. Ja meil sujus ülejäänud trenn väga mõnusalt. Ekstra tähelepanu pöörasin sellele, et ma ratset liialt ei kasutaks ja rohkem sääri appi võtaks. Ja asi toimis ülihästi. Väga kerge ja mitte kinniblokeeruva ratsmega saime lausa imeliselt harjutusi sooritada. Okei, päris elu parim trenn ei olnud aga kiita tasub ikka :D Algusega võrreldes toimus täielik pööre, jäin väga rahule. Ise mõtlesin veel lisaks, et äkki sadulast ka miskit. Et vahepeal sõitsin ja hüppasin hüppesadulaga aga nüüd panin jälle koolika. Kui aus olla, siis koolikas istub talle paremini kui hüppekas. Niiet tuleb ikka selle juurde jääda...
Reede, laupäev ja pühapäev ponike puhkab, sest mina olen traditsiooniliselt Tallinnas :D
Esmaspäeval tegin niisama ratsastust. Kuna ilm oli tuuline, siis tegin kordet ette ja mõjus väga hästi. Kordel on see asi, et ta saab harjuda nende liikuvate kilede ja vihinate ja asjadega ilma, et ta tunneks, et keegi teda liialt sunnib. Kordel ta saab kiirendada ja vaadata kui ta soovib, keegi ei kõõlu ja ei riku tasakaalu. Samuti ei ole ratsanikku, kes tekitaks talle liigse ratsme- ja säärekasutusega sundimise tunnet. Teda ei suruta olukorda, kust ta põgenema peab. Ta saab ise teha kordel väiksema ringi kui ta soovib jne. Seega kui pärast kordet selga läksin, sujusid nurgad palju paremini. Ta oli saanud harjuda kõikide häältega ja ei ehmatanud suurest ebaturvalisusest enam ära.
Teisipäeval hüppasime :) Läks väga hästi! Tulime penerolli, riste, okserit ja lattaedade süsteemi. Okser oli kohe algusest peale tagant 90cm ja ma suutsin end kokku võtta ja seda hüppama minna. Poni oli tubli, hüppas kõike ja sujus :) Kõige olulisem ja samas kõige raskem, mida ma püüdma pean, on mitte midagi sadulas teha :D Kõige tähtsam (minu puhul) on leida kaugel üks punkt ja enne takistuseni jõudmist ja hüppe ajal seda silmitseda. Nt takistus on keset maneeži ja ma võtan endale punkti maneeži otsaseina keskel. Muidu ma lihtsalt tahan enne hüpet sammu sättida ja segan liialt hobust, kardan ise takistust ja rikun asja ära. Ja kui ma Trummi ei sega, siis ta hüppab päris kenasti :D Eks ta on arenenud ka kõvasti. Minul ta ei tõrgu ka(reeglina) ja tõenäoliselt kardab takistusi kõvasti vähem kui mina :D Nii me siis vaikselt vahelduseks pusime :)
Kolmapäeval õppisin veterinaargeneetikat ja tallis ei käinud :D
Neljapäeval tegin niisama ratsastust. Alguses oli küll selline tunne, et no kas ma ikka tahan sõita, hobune ei ole üldse see, mis ta vahepeal olnud on. Halb oli, ei töötanud korrektselt kaasa, ei lõdvestunud õigesti jne. Proovisin rahulikult aga asja ei saanud ja ajas vähe närvi. Kuna aga ma ei viitsi samamoodi edasi teha, kui midagi ei muutu, siis pidin midagi uut välja mõtlema. Väheke mõtlematult tegin mõned jõuga allakutsumised ja tiba jaurasin temaga. Siis hakkasin rohkem talt töötamist nõudma, aktiveerisin stekikoputustega tagumist otsa, sundisin teda astuma. Ja siis mingi hetk ta hakkas tööle! Lihtsalt hakkas tööle ja tegi kaasa. Mina sain kohe kõiksugused jõumõtted ära unustada, jälgisin ennast ja olin temaga pehme ja hea. Ja meil sujus ülejäänud trenn väga mõnusalt. Ekstra tähelepanu pöörasin sellele, et ma ratset liialt ei kasutaks ja rohkem sääri appi võtaks. Ja asi toimis ülihästi. Väga kerge ja mitte kinniblokeeruva ratsmega saime lausa imeliselt harjutusi sooritada. Okei, päris elu parim trenn ei olnud aga kiita tasub ikka :D Algusega võrreldes toimus täielik pööre, jäin väga rahule. Ise mõtlesin veel lisaks, et äkki sadulast ka miskit. Et vahepeal sõitsin ja hüppasin hüppesadulaga aga nüüd panin jälle koolika. Kui aus olla, siis koolikas istub talle paremini kui hüppekas. Niiet tuleb ikka selle juurde jääda...
Reede, laupäev ja pühapäev ponike puhkab, sest mina olen traditsiooniliselt Tallinnas :D
Rahulik nädal
Trummi jaoks oli see nädal väga lebo. Ainult 2x käis ratsastust tegemas :D Nendest ühel päeval tuli siiski paanitseda, kuna olid tuul ja muud segavad faktorid, ühesõnaga väga niru ilm meie mittetäieliku plekkmaneeži jaoks. Kati ja Rem muidugi väga tähele ei pannud aga mina kukkusin isegi alla :D Trumm lihtsalt kardab vahel mingeid asju paaniliselt ja seda ei saa talle pahaks panna. Ise tegin ka vea, oleks pidanud rahulikumalt alustama aga kuna tegu on treenitud hobusega, siis unustasin. Peale hobuse ehmumisest põhjustatud allakukkumist kohe selga ei hakanud ronima, sest poleks mõtet olnud. Siis oleks võib-olla uuesti kukkunud. Selle asemel käisime käe kõrval läbi kõik need ohtlikud tsoonid ja tegime seal mõndasid harjutusi: pea langetamist ja taandamist. Käe kõrval taandamine on hea distsiplineeriva tulemuse tavaliselt andnud. Ühel hetkel siis ronisin selga, kuid ei hakanud teda kohe sundima sinna, kus on kole. Selle asemel sõitsin maneeži keskel suurt volti, tegin seal harjutusi ja sõitsin üle kavaleti. Järk-järgult sai ta oma esimesest ehmatusest üle ja harjus oludega. Seega saime järjest suuremaid ringe teha ja kaugemale otste poole välja sõita. Teine variant oleks olnud hobune läbi peksta igasuguse vastuhakuürituse puhul, ignoreerida seda, et ta kartis ja ta vägivallaga allutada ning kohe need nurgad steki ähvardusel läbida. Kuna ma aga seda varianti ei poolda, siis nii ma ei tee. Ja nagu kogemus näitab, siis hobusega arvestamine viib sama tulemuseni, õigemini püsivama tulemuseni. Mul ei ole võistlustele kiiret, et ma oma hobust jõuga allutama pean. Mul on aega proovida teda mõista ja koostööd leida. Igatahes jäin väga rahule sellega, kui rahulikuks ta lõpus muutus.
Neljapäeval tegin lihtsalt maatööd. Kahju ainult, et mul klikkerit ei olnud, oleks tahtnud sellega töötada. Alguses jalutasime niisama õues. Poni nuuskis täiega lund jne, kaapis lumes ja hakkas metsa poole jalutama:D Kuna ma tal ise lasin valida, kuhu ta läheb, siis ta võttiski kätte ja pani täie tempoga metsa poole jalutama, mina järel:D Suht koom, poleks arvanud temast seda. Möllasime veel niisama ja läksime maneeži püherdama. Seal passisime ka veel ja tegime esi- ja tagaotsapöördeid ning siis ära koju.
Laupäeval käisin EHKÜ koosolekul. Oli väga tore ja loodan ka ise ühingu tööle jõu järgi kaasa aidata. Mitmed uued ja huvitavad ideed + nüüd läheb see rakendiprojekt ka käima. Loodame parimat :)
Neljapäeval tegin lihtsalt maatööd. Kahju ainult, et mul klikkerit ei olnud, oleks tahtnud sellega töötada. Alguses jalutasime niisama õues. Poni nuuskis täiega lund jne, kaapis lumes ja hakkas metsa poole jalutama:D Kuna ma tal ise lasin valida, kuhu ta läheb, siis ta võttiski kätte ja pani täie tempoga metsa poole jalutama, mina järel:D Suht koom, poleks arvanud temast seda. Möllasime veel niisama ja läksime maneeži püherdama. Seal passisime ka veel ja tegime esi- ja tagaotsapöördeid ning siis ära koju.
Laupäeval käisin EHKÜ koosolekul. Oli väga tore ja loodan ka ise ühingu tööle jõu järgi kaasa aidata. Mitmed uued ja huvitavad ideed + nüüd läheb see rakendiprojekt ka käima. Loodame parimat :)
Tagasilöök!
Kõigepealt Trummist. Kolmapäeval tegime niisama ratsastust ja pidin nentima, et oli kohe väga tunda, et eelmine päev oli hüppamine olnud. Vaks vahet, kas on ratsastatud v hüpatud, hobune oli kohe jäigem ja teravam, mitte nii lõdvaks sõidetud nagu koolisõidus olla võiks. Aga polnd hullu, tegime väheke latte ka ja proovisin leppida sellega mis oli. Neljapäeval jälle hüppasime, seekord tegime igast huvitavaid harjutusi. Kõigepealt galopikavaletid voldil, siis kahe maalatiga peneroll galopis, minu üllatuseks traavis lattaed igast pöördest, galopis väiksest pöördest rist. Need andsid justkui kindlust juurde. Siis veel erineva sammude hulgaga pika süsteemi vahele mahtumine - hea lihtne poniga sammude arvu suuremaks saada :D Pärast kõrgemat ja väiksema sammude arvuga (kahe sammuga). Teised tegid veel okserit ka lõppu aga mul tuli niigi hästi välja ja ei hakanud. Teised olid siis Kati ja Rembrandt ning Liina ja Amadeus. Poni on nii tubli, väga rahule jäin, järjekordselt :)
Plymouth aga võitleb oma hirmudega endiselt. Esmaspäeval ja kolmapäeval läks superhästi. Neljapäeval algus ka. Võtsin vasakutpidi kordel traavi, ise olin kindel (ei võtnud enam lakastki kinni :D), üleminekud ja värgid. Pako kohe algusest peale rahulik ja hea. Siis mõtlesime teistpidi proovida. Samm okei ja siis võtsin traavile. Natuke aega traavi ilusti, siis astus vist mingi kivi otsa ja hakkas lonkama, oli endiselt rahulik. Ja siis lampi kammis ära. Täiesti. Ei tea kas tegi vale seose valu ja ratsaniku vahel aga paanikasse ta läks. Selle suure hullumise käigus kukkusin alla kah veel :( Siis uuesti selga, käe kõrval parematpidi sammu ja traavi, oli vähe närvis aga leppis. Alla tulles tegin ise vea - läksin talle jalaga selja vastu. Ma olin juba all aga tema ehmatusest siis hüppas. Pidin uuesti selga minema, jälle natuke sammu ja uuesti maha. Seekord siis rahulikult ja probleemita.
Minu ehmatas see vahejuhtum jälle väga ära, olin just õppinud rahulikuks jääma ja teda usaldama ja tema oli ka väga tubli olnud. Ju aga oli see teine külg nii järsku liiga keeruline ülesanne talle. Ma olen õnneks terve, aint õlg nagu natuke andis pärast tunda (khm, ma kohe katsusin oma katkise rangluu ka üle, et kas on ikka koos :D). Nüüd siis tuleb vast selline otsus, et vahelduseks mõnele kaskadöörile taltsutada see loom ja pärast seda võib siis minuga uuesti aru pidada :D Kuna ma saan selliseid vaimseid šokke säärastest juhtumitest, siis parem mitte süvendada asja, pärast ma ei julgegi enam suure hobuse selga minna :P Mul on tõsine ponide teema, neid ma ei karda ja neid ma fännan. Aga suured hobused... võtavad kõhedaks!
Ma lisaks veel seda, et keegi arvas et ma püsin hästi sadulas. No neljapäevane näitab, et ei püsi :D Eks ta mingi järsu pöördega mu tasakaalust välja viis. Aga ärge arvake, et ma Trummi seljast nii kergelt kukun. Need, kes on näinud, teavad, et ei kukugi. On olnud hetki, kus Trumm teeb siukseid pro skill küünlaid, et ei suuda ära imestada. Eks ma kukun ka vahel, jaks saab otsa või lööb väga tasakaalust välja. Aga kõige eredam tehnoloogia näeb välja umbes selline: küünal-edasihüpe-kitsehüpe õhku-pea alla-uus küünlahüpe ja nii edasi. Ja hästi palju ja hästi kiiresti järjest :D Ma mäletan Rahulas on paar sellist eriti eredat korda olnud, Kavildas ka korra. Päris täpselt polegi selge, miks selliseid küünlatuure tuleb. Täitsa ettearvamatud need minu jaoks ka pole. Ju nad ratsastus- ja üksteisemõistmisvead ole. Praegu muidugi pole nendest haisugi, poni on puhanud ja rõõmus ja töötab nii kenasti kaasa. Aga kõigil headel poistel juhtub vahel - ka Trummil! Ma lihtsalt tavaliselt ei kirjuta nendest :D Nüüd siis teate :)
Plymouth aga võitleb oma hirmudega endiselt. Esmaspäeval ja kolmapäeval läks superhästi. Neljapäeval algus ka. Võtsin vasakutpidi kordel traavi, ise olin kindel (ei võtnud enam lakastki kinni :D), üleminekud ja värgid. Pako kohe algusest peale rahulik ja hea. Siis mõtlesime teistpidi proovida. Samm okei ja siis võtsin traavile. Natuke aega traavi ilusti, siis astus vist mingi kivi otsa ja hakkas lonkama, oli endiselt rahulik. Ja siis lampi kammis ära. Täiesti. Ei tea kas tegi vale seose valu ja ratsaniku vahel aga paanikasse ta läks. Selle suure hullumise käigus kukkusin alla kah veel :( Siis uuesti selga, käe kõrval parematpidi sammu ja traavi, oli vähe närvis aga leppis. Alla tulles tegin ise vea - läksin talle jalaga selja vastu. Ma olin juba all aga tema ehmatusest siis hüppas. Pidin uuesti selga minema, jälle natuke sammu ja uuesti maha. Seekord siis rahulikult ja probleemita.
Minu ehmatas see vahejuhtum jälle väga ära, olin just õppinud rahulikuks jääma ja teda usaldama ja tema oli ka väga tubli olnud. Ju aga oli see teine külg nii järsku liiga keeruline ülesanne talle. Ma olen õnneks terve, aint õlg nagu natuke andis pärast tunda (khm, ma kohe katsusin oma katkise rangluu ka üle, et kas on ikka koos :D). Nüüd siis tuleb vast selline otsus, et vahelduseks mõnele kaskadöörile taltsutada see loom ja pärast seda võib siis minuga uuesti aru pidada :D Kuna ma saan selliseid vaimseid šokke säärastest juhtumitest, siis parem mitte süvendada asja, pärast ma ei julgegi enam suure hobuse selga minna :P Mul on tõsine ponide teema, neid ma ei karda ja neid ma fännan. Aga suured hobused... võtavad kõhedaks!
Ma lisaks veel seda, et keegi arvas et ma püsin hästi sadulas. No neljapäevane näitab, et ei püsi :D Eks ta mingi järsu pöördega mu tasakaalust välja viis. Aga ärge arvake, et ma Trummi seljast nii kergelt kukun. Need, kes on näinud, teavad, et ei kukugi. On olnud hetki, kus Trumm teeb siukseid pro skill küünlaid, et ei suuda ära imestada. Eks ma kukun ka vahel, jaks saab otsa või lööb väga tasakaalust välja. Aga kõige eredam tehnoloogia näeb välja umbes selline: küünal-edasihüpe-kitsehüpe õhku-pea alla-uus küünlahüpe ja nii edasi. Ja hästi palju ja hästi kiiresti järjest :D Ma mäletan Rahulas on paar sellist eriti eredat korda olnud, Kavildas ka korra. Päris täpselt polegi selge, miks selliseid küünlatuure tuleb. Täitsa ettearvamatud need minu jaoks ka pole. Ju nad ratsastus- ja üksteisemõistmisvead ole. Praegu muidugi pole nendest haisugi, poni on puhanud ja rõõmus ja töötab nii kenasti kaasa. Aga kõigil headel poistel juhtub vahel - ka Trummil! Ma lihtsalt tavaliselt ei kirjuta nendest :D Nüüd siis teate :)
Hüppetrenn
Üle pika aja oli meil Trummiga hüppetrenn. Panin selleks puhuks lausa hüppesuunalise sadula ja väiksed mummukannused. Endal oli imelik nii lühikeste jalustega sõita aga tõenäoliselt on see hüppamiseks siiski parem variant. Kõigepealt voldil kaks maalatti, siis ristid üksikult ja järjest. Võtsin julguse kokku ja tulin okserit, sujus. Lõpuks tulin veel ka penerollide süsteemi (kaks kahest penerolli, mille vahel tavaline süsteemivahe), mida ma alguses keeldunud olin ületamast, jälle sujus. Ühesõnaga kõik hüpped olid väga ilusad, suutsin ennast sadulas istuma sundida ja poni oli ka parajalt hoos ja vastavas tujus. Jäin väga rahule :)
Pakotamine jäi täna ära, sest sulailma tõttu kukkus maneežikatuselt ja igalt poolt mingeid lumehunnikuid ja üldse oli tuuline ja siuke rõve mühisev ilm. Trumm pidi ka end ogaraks ehmatama vahepeal. Parem siis noort hobust mitte traumeerida, et maneež ja trenn võivad vahel koledad ja pahad olla, targem ikka ainult positiivseid kogemusi koguda ja ohtlikke olukordi mitte tekitada. Ma olen alati mõelnud, et kui sa tead, et tõenäoliselt võib midagi nihu minna, siis jäta parem tegemata. Eile oli ta ju väga tubli, las puhkab :)
Pakotamine jäi täna ära, sest sulailma tõttu kukkus maneežikatuselt ja igalt poolt mingeid lumehunnikuid ja üldse oli tuuline ja siuke rõve mühisev ilm. Trumm pidi ka end ogaraks ehmatama vahepeal. Parem siis noort hobust mitte traumeerida, et maneež ja trenn võivad vahel koledad ja pahad olla, targem ikka ainult positiivseid kogemusi koguda ja ohtlikke olukordi mitte tekitada. Ma olen alati mõelnud, et kui sa tead, et tõenäoliselt võib midagi nihu minna, siis jäta parem tegemata. Eile oli ta ju väga tubli, las puhkab :)
Pako oli täna nii tubli!
Pako ehk Plymouth areneb kenasti. Nädalalõpus ma ei käinud ja seega vahepeal 3 päeva seisis jälle aga täna sai see-eest üks kena kordetrenn tehtud. Panin käbe valmis, tegin veits kordet ette ja selga. Alguses passis mind ja oli krampis aga tal läheb mingi aeg ringitamist aega ja siis jääb rahulikuks. Siis saimegi kenasti traavida korde otsas, juhtisin ise teda suurematele ja väiksematele ringidele. Ilusti kuulas ja oli üldse väga tubli ja mõistlik. Nüüd olen tal veebruari algusest saati kokku 11 korda seljas käinud. See teeb 3-4x nädalas ja ülejäänud päevad puhkab, ei tee midagi. Enne seda, kui ma 1.veebruaril tal esimest korda ise seljas käisin, oli ta mingi vähemalt poolteist kuud niisama karjamaal passinud. Enne seda kunagi oli üks teine tüdruk mõned korrad seljas istunud ja sammunud.
Trumm oli samuti väga tubli. Eelmine kord tundus küll veidi halvem aga sai 4 päeva puhata ja nüüd oli jälle tublidus ise :) Sammus tegime küljendusi ja sääre eest ära astumist. Traavis ja galopis töötas mõlemas kaasa, seljast oli väga mugav. Tegin diagonaale ja asju. Natukese ärevuse mis kuskil tekkis, suunasin kohe töösse. See on siuke hea mõtteviis Ingridilt ;) Kõrvalt oli tõenäoliselt efektne ja kena, seega jäin väga rahule. Maneež oli värskelt silutud ja takistustevaba niiet mõnus oli elemente teha.
Trumm oli samuti väga tubli. Eelmine kord tundus küll veidi halvem aga sai 4 päeva puhata ja nüüd oli jälle tublidus ise :) Sammus tegime küljendusi ja sääre eest ära astumist. Traavis ja galopis töötas mõlemas kaasa, seljast oli väga mugav. Tegin diagonaale ja asju. Natukese ärevuse mis kuskil tekkis, suunasin kohe töösse. See on siuke hea mõtteviis Ingridilt ;) Kõrvalt oli tõenäoliselt efektne ja kena, seega jäin väga rahule. Maneež oli värskelt silutud ja takistustevaba niiet mõnus oli elemente teha.
Plymouthist lähemalt ja kõigist seiklustest
Vahepeal pole üldse viitsinud kirjutada aga nii mõndagi on juhtunud.
Eelmise nädala esmaspäeval oli üks omamoodi seik. Nimelt olin seni teinud temaga kordel sammu ja peatusi. Siis aga otsustas omanik, et prooviks kordel traavi. Hobune ehmatas nii ära liikuvast ratsanikust, et hakkas sikutama ja paanitsema, omanik proovis siis teda kordega seisma tõmmata enda juurde aga see rong oli juba läinud. Suuliserõngas venis lahti (eriline ebaõnn), korde tuli küljest ära ja siis oli paanikas hobune maneežis lahti, mina seljas :D Ma ei mäleta kunas ma viimati sellist surmahirmu tundsin, tõenäoliselt oli surmahirmus ka hobune. Tuiskas mööda maneeži ringi, mina lakka klammerdunud, hobune põgenemas ratsaniku eest. Omanik karjub, et tõmba vastu seina. Tõmban. Ots ringi ja edasi. Uus katse, ukseauku. Nii kui seisma jäi, mina sealt alla hüppasin, aitab mulle sellest surmasõidust, saaks vaid maha!!! Ja selleks ajaks rippusid juba suulised ka niisama, tulid suust välja ja rõngas oli pikaks veninud. No palju õnne, küll oli positiivne esimese traavi kogemus :D Kui omanik poleks kiirelt tegutsenud ja kohe talli uute valjaste järgi läinud ja need kohe hobusele pähe monteerinud ja mind selga käsutanud, siis kes teab kas mina ja vb ka hobune sellega enam kunagi nõus oleks olnud :D
Kõigepealt Trummist. Tema on viimased kaks nädalat ainult 3x nädalas trenni saanud, sest mina ju tõmban nädalalõppudeks Tallinnasse. Nüüd hakkab tal see esimene motivatsioon vist läbi saama ja viimane kord trennis oli juba jäigem ja passis rohkem. Mida rohkem lased puhata, seda parema õhinaga töötab ja mida rohkem treenid, seda rohkem hakkab ringi passima :D Müstiline poni. Võib-olla ma treeningu edenedes nõuan rohkem ja tugevamini-kiiremini ka kui alguses. Aga no treeningkoormus on tal ka "üüratu" :P See nädal oli õigupoolest vaid 2 maneežitrenni, sest nendevahelisel päeval käisime koos Marguse ja Litriga/Litteriga põllu peal suurel sammuringil. Iseenesest vaid samm kuid siiski paksus lumes. Algus oli ilus: ilus suur valge põld ja kena päikseloojang. Edasi läks nagu õudusfilmis :D Hakkasid kostuma mingid imelikud sahinad, mille peale hobused ehmatasid. Alguses mõtlesime, et kitsed panevad võsast plagama vms. Aga keset põldu ka, muudkui viuh ja viuh sellise häälega nagu vaimud õudukates ringi panevad. Midagi näha ei olnud, Trumm pidi aint nahast välja hüppama. Siis tuvastasime, et mingid vennad jooksevad lume all mega kiirusega, siiani ei tea kes need on. Lisaks kõndisime veel külma udu sisse, no ehtsalt creepy värk :D Vaimud meid siiski ära ei viinud ja jõudsime õnnelikult koju.
Plymouth on 2006.a sündinud eesti sporthobune, kellel ma nüüd veebruari algusest seljas käin, et ta ratsahobuse eluga harjuks. Heatahtlik hiiglane, kellel on omad hirmud. Isa on tal Paco Rabanne (pilt http://sukuposti.net/galleria.php?rotu=5&image=6046), emaisa Mozart II (pilt http://sukuposti.net/galleria.php?rotu=&image=184961), kasvataja Kristi-Liis Koppel (pilt tema kodulehelt), omanik perekond Villako. Hetkel oleme nii kaugel, et selga laseb vabalt ja kordel teen seljas vasakutpidi sammu ja traavi. Supertulemus selle hullukese kohta.
Eelmise nädala esmaspäeval oli üks omamoodi seik. Nimelt olin seni teinud temaga kordel sammu ja peatusi. Siis aga otsustas omanik, et prooviks kordel traavi. Hobune ehmatas nii ära liikuvast ratsanikust, et hakkas sikutama ja paanitsema, omanik proovis siis teda kordega seisma tõmmata enda juurde aga see rong oli juba läinud. Suuliserõngas venis lahti (eriline ebaõnn), korde tuli küljest ära ja siis oli paanikas hobune maneežis lahti, mina seljas :D Ma ei mäleta kunas ma viimati sellist surmahirmu tundsin, tõenäoliselt oli surmahirmus ka hobune. Tuiskas mööda maneeži ringi, mina lakka klammerdunud, hobune põgenemas ratsaniku eest. Omanik karjub, et tõmba vastu seina. Tõmban. Ots ringi ja edasi. Uus katse, ukseauku. Nii kui seisma jäi, mina sealt alla hüppasin, aitab mulle sellest surmasõidust, saaks vaid maha!!! Ja selleks ajaks rippusid juba suulised ka niisama, tulid suust välja ja rõngas oli pikaks veninud. No palju õnne, küll oli positiivne esimese traavi kogemus :D Kui omanik poleks kiirelt tegutsenud ja kohe talli uute valjaste järgi läinud ja need kohe hobusele pähe monteerinud ja mind selga käsutanud, siis kes teab kas mina ja vb ka hobune sellega enam kunagi nõus oleks olnud :D
Edasistel trennidel algas traav käe kõrval, siis ei saanud hobune ära põgeneda. Edasi juba kordele ja vaikselt hakkame hirmust üle saama. Raske on temaga siiski, sest iga harjumatu vastuminek ja tasakaalumuutus põhjustavad hobuses peaaegu ärajooksmispaanika. Ma ei tea, miks ma sinna selga ikka uuesti ja uuesti ronin, eks ma olen optimist selle koha pealt :D Ta lihtsalt nii kardab ratsanikku! Kahjuks tema jaoks jääb aega ka vaid 3-4 korda nädalas aga edusammud on siiski märgatavad. Kui kellelgi on nõuandeid ratsanikku kartva hobuse taltsutamisel, siis laske tulla!
Trummi treeningust
Täna oli meil järjekordne tore ratsastustrenn. Trummiga on see asi, et teistel on enamasti raske temaga sõita kuigi mina võiks ta lihtsalt võtta ja skeemi võistlema minna. Põhjuseks pean seda, et ta on selline hobune, kes lülitub automaatselt säästurežiimile ja teda peab eraldi motiveerima ja tagant utsitama, et ta oma keha korralikult kasutaks. Mina lihtsalt tean paremini, kuidas seda teha. Täna jooksis ta väga kenasti, tõi tagumise otsa alla ja samm oli lahtine. Eks ma nägin palju vaeva ka :P Kõige raskem on enda istakut kontrollida, et see ei segaks hobust ja et tasakaalud oleks paigas. Kahju, et sellele üleüldiselt nii vähe tähelepanu pööratakse, täpsemalt nt siis sellele, et kuidas ratsanik õpib oma tasakaalu sättima ja millise tasakaaluga inimesed noori hobuseid ratsastavad. Kokkuvõttes suutsin ma sedavõrd ennast jälgida ja hobust tagant utsitada, et tulemus oli päris kena, ka talliomanik arvas nii. Kõige lihtsam on meie jaoks samm, siis sirutab poni vabalt ratsme järele ja näeb väga kuulekas välja. Traavis enamasti sujub, kuid pöördeid võiksin trennis rohkem teha. Olen teinud korduvalt seda viga, et poni eest liiga kinni sõitnud, liiga jäigalt rulli. Nüüd proovin seda iga hinna eest vältida. Samas kui poni midagi passib või säärele kiirustavalt reageerib, siis on raske ennast rahulikuks suruda ja selliseid poolpeatusi teha, mis teda eest kokku ei suruks, eks see on tal sees ka. Et ta ikka oma tagumist aparaati korralikult kasutaks, tuletan selle äravajumisel seda talle meelde stekikoputusega tagaveerandile. Meil mõikab väga hästi, kohe liikumine paraneb. Kõrvalt paistab juba päris hea aga seljast pean ikka valvel olema, et ta oma ponilikku padistamist ei pakuks ja lihtsama vastupanu teed ei läheks, kui säärtega edasi ajan. Täna tulid meil peatused kiitaväärt koostööga, samuti enamus üleminekuid. Galopp on meil vaieldamatult kõige raskem osa, sest seda teeb ta valdava osa ajast tiba jäigalt. Korralik järgiandmine ja korrektne töö on väga harv nähtus. Õnneks skeemikohtunikud seda kõrvalt nii hästi tähele ei pane :D Aga kõrvalt ongi alati parem kui seljast, mul vähemalt. Mina juba vähesega ei lepi :) Igatahes töötasin selle kallal, et galopp mingil juhul neljataktiliseks ei jääks ja et poni ikka korraliku impulsiga jookseks. Jäigast säästurežiimist on teda raske välja tuua, kuid hea istmikutöö ja aitamisvõtete abil on see võimalik. Üleminekuid peaks ka kõvasti rohkem tegema ja tempo peaks pigem selline hüppamise hoog olema mitte n-ö koolisõidugalopp, sest siis on väiksem võimalus teda kuidagipidi kinni sõita ja temal lihtsam ennast lahti ja ratsmesse joosta. Lõpus tegin ka kontragalopiharjutusi, head koondavad ja igal juhul arendavad. Harjutustest veel nii palju, et alustuse sammuosa on pikk ja jõuame ka igasuguste sääre eest ära astumiste, õlad (s)ees jms asjadeni. See on hea ettevalmistus heale traavile. Ka traavis proovime neid, kuid praegu pole need põhitähelepanu all, tahaks pigem seda üldist põhja tugevdada. Veel mainiks seda, et praegu sõidan Trummiga painduvast kummipulgast suulistega (endiste Rutsi omadega) ja võib-olla saavad neist mu teised lemmiksuulised.
Veel on väärt mainimist see, et suure puhkuse ajal harjutati Trumm igapäevase kaerakoguse ja silolisaga ära ;) Kaera saab minu silma järgi vist isegi kuni liitri, kui ma ta sisse olen toonud (künas kaer ootab). Aga kuna tal enam lihaseid pole, siis pole tal ka jõudu energiaülejääkideks :D Päris tore.
Plymouthi kohta nii palju, et täna jälle kordel seljas sammumine ja peatuste harjutamine. Kuna ta on nii suur (minu jaoks veel eriti, võrdlen Trummiga), siis õpetasin talle boksis surve peale pea langetamist, et lihtsam valjastada oleks. Väga kiiresti õppis ära :) Tundub, et saame kenasti läbi ja loodan, et koostöö sujub.
Veel on väärt mainimist see, et suure puhkuse ajal harjutati Trumm igapäevase kaerakoguse ja silolisaga ära ;) Kaera saab minu silma järgi vist isegi kuni liitri, kui ma ta sisse olen toonud (künas kaer ootab). Aga kuna tal enam lihaseid pole, siis pole tal ka jõudu energiaülejääkideks :D Päris tore.
Plymouthi kohta nii palju, et täna jälle kordel seljas sammumine ja peatuste harjutamine. Kuna ta on nii suur (minu jaoks veel eriti, võrdlen Trummiga), siis õpetasin talle boksis surve peale pea langetamist, et lihtsam valjastada oleks. Väga kiiresti õppis ära :) Tundub, et saame kenasti läbi ja loodan, et koostöö sujub.
Turumli puhkus on läbi!
Poolteist kuud talvepuhkust, mille jooksul pidi vaid 3x sadulas käima, on nüüd läbi. Esmaspäeval kordetasin Trummi sedelga ja külgratsmetega, oli tubli. Eile ratsutasime maneežis. Proovisin igal juhul tema liikumist mitte takistada, soodustada pikka sammu ja arendada loomulikku lahtist liikumist. Endal oli jube imelik jälle ratsutada. Ja ponil polnd enam lihaseid, polnd sadulat kuskile panna :D Kuigi vahepeal tundus, et ma ei taha enam ratsutada, siis lõpupoole läks kõik ikkagi hästi ja jäin treeninguga rahule. Loodan, et kõrvalt oli sama hea kui sadulast... Pärast tegin Plymouthiga käe kõrval sammu, nooreke teine. Kõik sujus. Rohkem ei viitsi kirjutada :P
Ponide hüvastijätt
Kui ma väga kujutan ette, et mu ponilised said aru, et neid lahutatakse ja et nad jätsid üksteisega hüvasti siis ma panen selliseid märke tähele ka, mida niiviisi tõlgendada annaks. See ei ole reaalne, aga see on armas :)
Eelmisel päeval, kui ma üle tüki aja jälle talli läksin, lasin ponid maneeži lahti nagu kirjutasin. Kui nad oma suurema jooksmise ära olid jooksnud, siis olid kahekesi nunsikud ja sügasid üksteist. Pikalt ja põhjalikult. Kui nad lõpetasid, tegin jopekrõbinahäält ja ponikesed jalutasid külg-külje kõrval minu ette. Väike otsaesise sügamine ja pöörasin end ümber. Märguanne edasi liikumiseks. Triin ees ja ponid järgi. Selleks korraks ära talli.
Rutsi lahkumispäev. Kui me talli juurde jõudsime, passisid ponid koplis niisama. Siis said kokku ja sügasid veel üksteist hoolivalt. Võtsin Rutsi välja, Trummi ei lubanud. Jalutasime treileri juurde. Trumm jälgib teraselt kuhu Ruts läheb, treilerit ta tunneb. Viimane lühike hirnatus Trummi poolt. Silmside. Viimane lühike hirnatus Rutsi poolt, pilk koplisse jäänud sõbral. Ja Ruts jalutab ustavalt mu järel treilerisse. Seekord üksi, ilma Trummita. Peale sõitma hakkamist kuuleme autost viimast hädahüüdu... Ja oleme teel.
Ruts müüdud!!!
Rutsike reisis täna Soomemaale koos oma uue pererahvaga. Ja sellega on minu ponide projekt lõpetatud ka.
Eile helistas Siiboja ja põrutasime käbe talli poole. Kuna tüdrukud oli vaja linna pealt kokku korjata Rutsiga hüvasti jätma, siis oli jube kiirustamine. Kui talli jõudsime, oli Siiboja juba seal. Võtsin käbe rutsi koplist, koorisin teki seljast. Kõigepealt tallivaatlus ja siis maneeži painutustesti tegema. Kõik oli korras ja paber sai vormistatud. Siis lasime ponid maneeži lahti jooksma, oi kuidas nad rallisid. Ei pidanud ajamagi, ise kimasid ringi. Eks energiat ole ka kogunenud selle ajaga. Tundus, et Trumm ei longanud enam maneeziliiva peal, eks Anett läheb mingi päev proovib ratsutada. Trummil lihased jumala taandarenenud :P
Täna kui talli jõudsime, siis võtsin vaid pange natukese kaeraga, korde ja koplist hobuse ja juba olimegi teel. Ruts jalutas treilerisse vabalt, ei mingit probleemi ei valmistanud. Sees andsin talle natuke kaera ka. Sõit sujus kenasti, eks Rutsil on juba kogemust ka. Sadamasse jõudsime plaanitust varem, ootasime veidi. Siis jõudsid ka soomlased. Ajasime kõigepealt paberid korda ja peale seda tõstsime Rutsi ümber. Värises ja kartis, võõras koht jne. Oma teki võtsin ära, nad panid enda oma asemele. Paks tallitekk, täitsa uus oli alles, Eskadroni oma :) Natuke passis teist treilerit kuid koos minu ja kaeraämbriga jalutas siiski usaldavalt peale. Pärast väikest kaerapala hakkas heina sööma :)
Rutsi uueks omanikuks on 10-aastane Malviina :) Vanemad peavad ratsakooli (www.salonratsastuskoulu.fi), ema on treener, õde võistleb suure hobusega jne. Ühesõnaga täitsa hobuseinimeste perekond. Toredad inimesed, käisid muide nädal tagasi Rutsi isiklikult ka vaatamas ja proovimas. Neil ratsakoolis ka hobustel jube hea elu, näiteks päevas max 2 tundi ja suured karjamaad, kuhu ei lubata kedagi hobuste puhkeaega segama. Hobuste heaolu nad seal tunnevad. Ühesõnaga hea ja asjatundliku kodu sai endale :)
Kahju mul nagu otseselt ei olegi, pigem hea meel, et kõik korras ja uus kodu hea jne. Loodan varsti pilte ja muljeid ka saada.
Igatahes, ole tubli Ruts!!!
Eile helistas Siiboja ja põrutasime käbe talli poole. Kuna tüdrukud oli vaja linna pealt kokku korjata Rutsiga hüvasti jätma, siis oli jube kiirustamine. Kui talli jõudsime, oli Siiboja juba seal. Võtsin käbe rutsi koplist, koorisin teki seljast. Kõigepealt tallivaatlus ja siis maneeži painutustesti tegema. Kõik oli korras ja paber sai vormistatud. Siis lasime ponid maneeži lahti jooksma, oi kuidas nad rallisid. Ei pidanud ajamagi, ise kimasid ringi. Eks energiat ole ka kogunenud selle ajaga. Tundus, et Trumm ei longanud enam maneeziliiva peal, eks Anett läheb mingi päev proovib ratsutada. Trummil lihased jumala taandarenenud :P
Täna kui talli jõudsime, siis võtsin vaid pange natukese kaeraga, korde ja koplist hobuse ja juba olimegi teel. Ruts jalutas treilerisse vabalt, ei mingit probleemi ei valmistanud. Sees andsin talle natuke kaera ka. Sõit sujus kenasti, eks Rutsil on juba kogemust ka. Sadamasse jõudsime plaanitust varem, ootasime veidi. Siis jõudsid ka soomlased. Ajasime kõigepealt paberid korda ja peale seda tõstsime Rutsi ümber. Värises ja kartis, võõras koht jne. Oma teki võtsin ära, nad panid enda oma asemele. Paks tallitekk, täitsa uus oli alles, Eskadroni oma :) Natuke passis teist treilerit kuid koos minu ja kaeraämbriga jalutas siiski usaldavalt peale. Pärast väikest kaerapala hakkas heina sööma :)
Rutsi uueks omanikuks on 10-aastane Malviina :) Vanemad peavad ratsakooli (www.salonratsastuskoulu.fi), ema on treener, õde võistleb suure hobusega jne. Ühesõnaga täitsa hobuseinimeste perekond. Toredad inimesed, käisid muide nädal tagasi Rutsi isiklikult ka vaatamas ja proovimas. Neil ratsakoolis ka hobustel jube hea elu, näiteks päevas max 2 tundi ja suured karjamaad, kuhu ei lubata kedagi hobuste puhkeaega segama. Hobuste heaolu nad seal tunnevad. Ühesõnaga hea ja asjatundliku kodu sai endale :)
Kahju mul nagu otseselt ei olegi, pigem hea meel, et kõik korras ja uus kodu hea jne. Loodan varsti pilte ja muljeid ka saada.
Igatahes, ole tubli Ruts!!!
Trummiga kelgutamas :)
Täna käisime Anetiga kahekesi tallis. Tõime ponid sisse, jätsime Rutsi tekki kuivatama (pealtpoolt) ja hakkasime Trummi ette valmistama. Peputekk, sedelgas, veorihmad, valjad, ohjad. Pluss kelk. Ja läks kõigepealt ohjamiseks ja siis kelgutamiseks :) Alguses sõitsin ise natuke, siis proovis Anett natuke. Ja siis mahutasime ennast koos kelgu peale :D No raske on Trummiga teha midagi naljakamat, käisime selle kelguga mitu korda ümber :D Kelk oli nii kitsas ja kui tasakaalust välja läks siis olime lumes jälle. Trumm vedas väga hea meelega, jooksis hea hooga. Ja nii me seal tasakaalu hoida püüdsime suures vihinas :D Palju nalja sai. Sinka-vonka tulime :D Ei täitsa mõnsa oli, poni oli ka tubli :)
Selle naljaga ühel pool, läks Anett Rutsiga ratsutama. Panin neile seekordki libiseva alt külgedele ja andsin trenni ka. Traaviosas palusin lisaks tavapärastele kujunditele ja mõningastele üleminekutele väikseid volte, traavilatte, täisistakut. Galopp oli alguses jube, jäik ja sääre-ratsme vahelt väljas. Siis aga palusin suurel voldil palju üleminekuid teha ja lõpuks oli juba päris hea :) Ühesõnaga jäin nende trenniga rahule.
Selle naljaga ühel pool, läks Anett Rutsiga ratsutama. Panin neile seekordki libiseva alt külgedele ja andsin trenni ka. Traaviosas palusin lisaks tavapärastele kujunditele ja mõningastele üleminekutele väikseid volte, traavilatte, täisistakut. Galopp oli alguses jube, jäik ja sääre-ratsme vahelt väljas. Siis aga palusin suurel voldil palju üleminekuid teha ja lõpuks oli juba päris hea :) Ühesõnaga jäin nende trenniga rahule.Lõpus ponidele tekid selga ja tulime tulema. Kiiremast talliskäigust ei tulnud küll midagi välja :D Aga päev läks asja ette!
Tegime Trummiga lumes kukerpalli :D
Täna otsustasin Trummile ikkagi selga ronida olenemata tema lonkekalduvusest ja sellest, et ta pole 3 nädalat sadulas käinud. Pehme lume peal paistab et ei ole tal probleemi liikuda. Läksime maastikule väikest ringi tegema. Panin talle pinded esimestele jalgadele, sadula alla kinni panin fliisteki, mille ma eest lahti jätsin. Lisasin veel martingali ja võisimegi minna. Üllatavalt sujuvalt kulges asi, Trumm ei hakanudki vastu sellele, et me ebaturvalistesse kohtadesse üksi läksime. Natuke sumpasime põllul lumes ja siis otsustasin ikkagi tee peale tagasi minna. Olime juba talli poole tagasi tulemas, tegime galoppi, lasin tal vähe kiirendada ka, et noh energiat kulutada. Ja siis tema arvas, et ta tahaks hoopis põllul galopeerida. Ühesõnaga ära tema tõmbas ja karmauhh sinna pikali käis. Ilmselt ta ei arvestanud sellega, et tee peal oli küll sile kuid põllul vajus oma mitukümmend senti lumme. Esimesed jalad kadusid alt ära ja nii ta täie galopi pealt uperkuuti panigi. Viga keegi ei saanud, lumme oli hea pehme lennata. Paraku oli ta nii ähmi täis, et pani kodu poole ajama ja mina olingi jalamees. Ega siis midagi, jalutuskäik tallini. Üle põllu veel nägin, kuidas Trumm talli lähedal mingeid kõrrekesi korjas ja niisama uitas. Aga siis jäi teeristile seisma ja ootama. Kui ma lõpuks kohale jõudsin, siis imestasin, et värav lahti aga talli juurde poni siiski ei läinud. Eks ta nägi mind üle põllu tulemas ja ju pidas targemaks seal oodata. Ronisin siis uuesti selga ja läksime tagasi. Tegime sama koha peal galoppi, seekord kõva kontrolli all, ja enam põllule ei pannud. Äkki jäi talle isegi meelde, et ei tasu. Ja läksime koju tagasi. Kelgutama täna ei jõudnudki.
Rutsiga ratsutas Anett. Panin Rutsile libiseva alt külgedele, et Anett ei peaks abivahenditega maadlema aga samas midagi ikka mõjuks ka. Neil olevat paremini läinud. Eks pole ime, et poni jäik kui nii palju seisnud ja ratsastus paratamatult halvenenud. Teiste trenni selle suure Trummiga jamamise tõttu ei näinudki, Kati Remiga ja Mariliis Odiniga olid hüpanud ka.
Tekkis küll väike masendus, et ponide tasemega praegu nii nagu on, aga Trumm oli nunnu mõmmik ja ta teeb tuju kokkuvõttes ikka paremaks. Tema kapja katsusin ka altpoolt aga ei mingit reaktsiooni, võta siis kinni mis viga.
Rutsiga ratsutas Anett. Panin Rutsile libiseva alt külgedele, et Anett ei peaks abivahenditega maadlema aga samas midagi ikka mõjuks ka. Neil olevat paremini läinud. Eks pole ime, et poni jäik kui nii palju seisnud ja ratsastus paratamatult halvenenud. Teiste trenni selle suure Trummiga jamamise tõttu ei näinudki, Kati Remiga ja Mariliis Odiniga olid hüpanud ka.
Tekkis küll väike masendus, et ponide tasemega praegu nii nagu on, aga Trumm oli nunnu mõmmik ja ta teeb tuju kokkuvõttes ikka paremaks. Tema kapja katsusin ka altpoolt aga ei mingit reaktsiooni, võta siis kinni mis viga.
Subscribe to:
Posts (Atom)