10 varast märki laminiidist

Endalegi üllatuseks leidsin, et The Horse on sel aastal sellisel teemal kirjutanud. Ja mitte stiilis "ei pane raskust esimestele jalgadele", vaid sisuliselt kirjutades samu asju, millest räägivad barefoot fännid :D See on mu meelest naljakas, sest kõiki neid märke tavaline hobuseomanik küll eriti tõsiselt ei võta: "ta ongi mul selline, ilmselt peaks rautama" vs "ma pean midagi muutma, sest kardan laminiiti". Mida siis ette võtta, on muidugi omaette vaidlusteema ja selle kohta artiklis soovitusi ei anta.

Artikkel ise on siin: http://www.thehorse.com/articles/35322/10-early-warning-signs-of-laminitis
Ma teen sellest meelevaldse kokkuvõtte.

Laminitis—the separation or failure of laminae. Everyone talks about laminitis being a lameness issue, but we know that horses start to get damage at a microscopic level before they show any lameness.

1. Tugev digitaalne pulss
2. Kabi on kuum tundide kaupa
3. Moonutatud kabjakuju ja jooned kabjal

Healthy hooves grow faster in the dorsal (front) part of the hoof and slower in the quarters. With laminitis, that growth pattern no longer applies. Currently we don't understand why the heels grow faster than normal in laminitis.

4. Üldise pulsi kiirenemine (pigem päev enne lonke ilmnemist)
5. Tihe raskuse viimine ühelt jalalt teisele (puhkeasendi vahetamine)
6. Valgejoone laienemine ja/või punakas värv

A gap becomes visible along the white line, where the sole and hoof wall meet. This white line widening is known as “seedy toe,” and you can see evidence of this in the trimmings from a laminitic horse’s foot during a farrier visit. If you notice spots of blood in the white line when you pick up your horse’s foot, it doesn’t mean your horse has been quicked by the farrier; it means the laminae are hemorrhaging, which is a sure sign of laminitis.
Laminar stretching also increases the distance between the external hoof wall and the front of the coffin bone, which can be seen on lateral radiographs (X rays). That space is normally 18 mm, but it will increase as the laminae stretch. There won’t be any rotation of the bone yet, just that lengthening that could go to 20, 21, sometimes even 22 mm.

7. Lühem samm

A laminitic horse starts shortening his stride before he begins limping. Stride changes are more obvious on hard surfaces, especially when turning at the walk. Not many other conditions will make a horse lame on a circle on a hard ground at the walk in both directions.

8. Suurenenud insuliinitase (sh kõik ei saa hakkama kevadise suhkrurikka rohuga)
9. Ülekaal
10. Kõhulahtisus, infektsioon, põletik (süsteemne probleem võib viia laminiidini)

2016 kokkuvõte

Jaanuaris jätkasin trennitamist nagu juba paar kuud oli tehtud. Seoses sellega, et hobune ei saanud suurde koplisse, oli ta ilmselt veidi stressis ja see peegeldus ka trennides. Lisaks oli pidevalt kõver ja ma ei saanud aru mida ma täpselt valesti teen. Ühe treeneri tunni sain ka, selline basic infoga. Maastikul käisin peale trenni jalutamas korduvalt ja läks hästi.

Veebruaris sõitsin mingi aja päitsetega, sest kohe üldse ei sujunud nii nagu ma oleks tahtnud. Süüdistasin end pidevalt, et võtan liiga tugevalt ratset. Proovisin ka suulisi vahetada ja muid trikke teha, ei aidanud. See kuu kaks treeneri trenni järjest, ei olnud ka nendest abi (selgus, et see treener ei sobi mitte). Pigem nagu läks hullemaks ja mina olin meeleheitel, proovisin isegi libisevaga sõita, sest mis seal ikka enam kaotada. Sai ka mõned väiksed hüpped ratsa tehtud ja korra vabahüpped.

Märtsis proovisin teda endiselt normaalsemaks saada, ragistasin ajusid ja mõtlesin endiselt, et kuidas ratsutamine küll käib. Eks helgemaid trenne oli ka aga progressi vähem kui ma lootsin. Stetoskoobiga hakkasin huvi pärast pulssi mõõtma peale koormust ja peale trenni. Mõned trennid hüpetega (traavis peale) sai ratsa ka tehtud, lisaks vabahüpped. Kuu lõpus kolis Brok Võrumaale, kus sain tegelema hakata nii Brooklyni kui Trummiga. Hobused vabapidamisel.

Aprillis sai sõidetud platsi, sai käidud maastikul, sai proovitud hüpata. Trummi tõin tasapisi tagasi treeningusse. Galopp läks õues sõites kohe paremaks. Üleüldse oli ratsutamine helgem ja pingevabam. Õnnestus ka Marise trenn saada Brokiga ja Trumm ära pügada.

Mais oli nii helgemaid kui ebameeldivamaid trenne. Kehvematel päevadel jätsin galopi pigem tegemata. Mõlema hobusega sai maastikul käidud. Suhteliselt tihti sai tallis käidud.

Juunis hakkas Trummiga Heleni sõitma. Samas käisin ise maastikul, et valmistuda võistlusteks. Osalesime Piusa rännakul tutvumisklassis, oli tore loodust nautida (Trumm nautis kappamist, silmad põlesid peas:)). Brokil endiselt rahunemisega probleemid aga trennid said tehtud ja hüppamist ka harjutatud.

Juulis käisime treeningvõistlusel Ihastes. Brokiga läbisime enesekindluse tõstmiseks lihtsa ristiparkuuri. B käitus väga hästi, oli melu keskel väga rahulik. Kuu keskel kolis Trumm Peipsi kanti (elab praegu ka seal) ja siis käisin lastele trenne andmas poniga. Trennid Brokiga hakkasid harvemaks jääma. Korra jõudsime ka Kilgis trennitamas käia parmurünnakute vahepeal.

Augustis oli Brokist saanud juba poolmetsik looduslaps: vaigune, kriimuline, punniline, veits kõhnem ja kiinimune täis aga ise jube rahul oma eluga :) Paar korda vaid käisingi ratsutamas, ükspäev käisime murul külili ja siis polnud enam rohkem tahtmist.

Septembris kolis Brok Tartusse ja mul oli palju motivatsiooni hakata uuesti trenni tegema. Käisin suht iga päev tallis ja proovisin hästi palju hobuse õhtust boksiaega sisustada. Kuna ilmad olid ilusad, siis käisin palju murul söötmas. Kordetasin ja tasapisi ratsutasin. Suht ärev oli, eriti kui teisi hobuseid polnud, muudkui hirnatas. Ratsutamine mõnus polnud ja Brok tahtis maailma lõppu vist joosta. Kuu lõpupoole suutis oma jala koplis ära lõhkuda ja edaspidi käis üks suur veega voolutamine ja jalutamine. Alguses käe kõrval ja siis ratsa, ikka tund aega jutti sammu.

Oktoobris hakkasin vaikselt jälle traavi ka tegema. Pikad jalutamised olid väga hästi mõjunud Broki vaimsele treeningule aga kiiruse tõstmisega tuli ka ärevus tagasi. Kuu lõpus sain Marise trennis targemaks.

Novembris hakkas Brok lõpuks maha rahunema. Õnnestus ka Mariselt üks trenn saada. Sai sõidetud nii maneežis kui õues, ka mõned üksikud hüpped tehtud. Trummiga tegin kelgusõitu.

Detsembris muutus ka galopp rahulikuks. Paistab, et tegemist on hobusega, kes vajab kohanemiseks päris palju aega (ca 3 kuud?). Kui maha rahuneb, siis on nii hea... Kaua seda nautida ei saanud, tervis andis järele ja andsin hobuse Katile sõita kolmeks nädalaks. Aasta lõpus sain taas sadulasse.

Tagantjärgi tundub, et suht ärev aasta oli :D Kuigi ma mäletan pigem seda, kuidas ma pea iga kord hobust vaadates või tallist koju sõites imestasin kui lahe hobune mul on! Vaieldamatult on tegemist minu kõige sihikindlama õpetajaga :)

tagasi sadulas

Brok on väga hea :) Nagu ikka, eks. Kati ei teinud ka vahepeal sugugi halba tööd. Jube hea oli ikka peale kolmenädalast pausi taas trenni teha. Kui esimesed paar trenni sujusid väga hästi, siis kolmandal vehkis jälle peaga natuke. Mõtlesin kohe, et no mida paganat ma jälle valesti teen? Eile proovisin siis lühema ratsmega sõita ja see sobis. Selles mõttes, et ma olen koguaeg kartnud eest liiga palju võtta ja pigem eelistanud pikemat ratset ja väga õrna kontakti. See aga pole hobuse jaoks piisavalt stabiilne, sest kui ma siis üks hetk midagi teha tahan, tuleb tugevam ratse järsult ja ratsmelühendamine muudab tasakaalu. Lühema ratsmega on raskem hobust "ehmatada" järsult, pole vaja lühemaks võtta ja saab kergemini käe vähemaktiivseks sundida. Ja selline väga elastse käe tunne lühema ratsmega oli hea. Eks proovin veel ja vaatan kuidas edaspidi läheb. Kindel see, et ma vahepeal sahmin muidu selle käega liiga palju. Ka galopp oli justkui parem nii. Kui nüüd treeneri trenni ka saab, siis äkki õnnestubki jälle edasi liikuda ja ehk ka võistelda see kevad. Aga üks asi korraga.

Uus silo on meil ka, seega uuesti tehtud silost analüüs, uus ratsioon ja uued jõusöödakogused. Juhtumisi vahetus ka mineraal. Proovin nüüd mõne kuu jagu stabiilsena hoida olukorda, siis saab ehk midagi järeldada ka. 

Siis saba pesin ükspäev ära. Brok käis ekskursioonil suure talli pesuboksis ja käitus kenasti. Keetsin sooja vett juurde, et parem sulistada oleks.

Maasu suures tallis

Meie ilus silo

Brok pikutab suht tihti oma pehmes pesas

Brok jalutamas :D

Kati ratsutab