tõde võistlustest

Sai siis jälle Säreveres kooli sõitmas käidud, eesti hobuste esimesel etapil osaletud. Regasin küll ära aga ega tegelikult transporti polnud ja see oli puhas ime, et selle lõpuks laupäeva õhtul ka leidsin :D Aga kõik klappis ja me isegi jõudsime piisavalt vara pühapäeva hommikul võistluspaika. Võistlusnärv oli ka täiesti olemas, päris tugev isegi. Silveriga sõitsin sama skeemi mis Trummiga, avatud klassis lihtsalt. Et päev võimalikult lühike oleks ja ei peaks seal passima. Passima pidi niikuinii nagu ikka. Skeemid mul väga hästi ei läinud, ei olnud minu päev. Aga noh, selle kohta, et kodus kordagi läbi sõitnud polnud, ei saa küll vinguda :D See 20m plats tundus maru kitsas, mõtlesin vahepeal et Sillu hüppab üle aia vms. Ehk siis Silveriga tulid pöörded jäigad, galopiosas jäi ise traavile, aga noor hobune oli enda kohta väga tubli, nelja aastane ja mõne kuu sadulas olnud ja käitus mõistlikult. Protsent tuli madal (54 midagi) aga koht neljas, kuna osavõtjaid oli vähe ja nendegi tase madal (avatud klassi parim oli 58%, eesti hobustes 68%). Anetil oli Trummiga kena sõit, minul tegi poni nalja, pani pukki ja tagant üles galopivoldi ajal :D Eesti hobustes järjestus: esimene Räpsi, teine Trumm Anetiga, kolmas mina Trummiga, neljas Voore Apollo poniratsanikuga, edasi ei mäleta, vaadake protokollist. Superhästi, arvestades et Trumm treeninguski pole :D Viimase kahe kuu treeningud saab vist ühe käe sõrmedel üles lugeda, selline mulje jäi Aneti ülestunnistusest. Aga Trumm on ülitubli, et vana rasva pealt võistlustel nii hästi jookseb. Võistlusteks valmistumine ongi liiga mainstream :D Okei kabjad värkisin ära enne ja varustuse puhastasin tolmust :)

Esmaspäeva hommikul käisin korra Arlekiiniga sõitmas. Ta on nüüd treeningust väljas olnud aga ma kordet ei viitsinud ette teha. Oli hästi tundlik ja erk aga saime kenasti trenni tehtud :) Pani tagant üles ka ja keeras ennast ähvardavalt rulli aga tegelt oli tubli. Ta lihtsalt on selline tundlik, et kui sõitnud pole, siis tugevama sääre/kanna peale võib tagant üles panna vaikselt. Ma arvan, et temast võiks väike väle hüppeponi tulla, loodetavasti jõuame suvega treeningus päris kaugele. Pärast jalutasin peretütart käe kõrval veidi.

nonii, pirn lõi põlema..

Sillu õpetas mulle täna lõpuni selle õppetunni, mida Kullo eelmine kord seletada üritas. Ehk siis ma sain aimu, kuidas see korrektne galopi sõitmine tegelt käia võiks. Ma olen seda tunnet varem ka tundnud aga mu nägemus teekonnast selleni oli veidi vale. Ehk siis ma kasutan liiga palju kätt, liiga palju üritan enda suutmatust korrektselt istuda ära tasakaalustada sellega, et püüan hobused eest võimalikult kergeks sõita. Ja siis ma lähen nendega vahel natuke kaklema ka, eks ma teadsin, et ju midagi on natuke mäda aga ma ei saanud aru et mis täpselt. Ja nüüd ma siis tajusin, kui rängalt rängalt palju neid sääri kasutama peab, et hobune korrektselt läbi sõita. Ja mitte nagu edasi sõitma ega rämedalt sääri koguaeg kasutama selle tavalises edasiajavas mõttes vaid pigem nagu rohkem toetuseks. Nagu kunagi keegi ütles, et peab hobuse säärtega võtma nagu tangide vahele, ma ei mäleta enam kes see oli kahjuks... Alguses tundub küll füüsiliselt nii raske, eks ongi raske õigemini istuda ja olla peale 10 aastat valesti istumist. Aga see tunne, niimoodi tundub kõik nii lihtne. Ma olen varem korduvalt seda tundud aga ma arvasin et see käib teistmoodi :D Uskumatu..

Lisaks veel seda, et eks suur tähtsus oli Sillul endal, kuna tegemist on vahelduseks suure hobuse liikumisega hobusega (võrreldes nende eestlastest päntajalgadega, kes mul muidu on) ja tänu sellele on see paremini tuntav, kuna kontrast on lihtsalt suurem. Elu lõpuni nässakatega sõites äkki võibki valesti arvama jääda äkki, ei tea..

alla kukkuda tahad, siis mine trenni :D

See on juba nagu reegel, et kui ma üle pika aja jälle mõnda treeneri hüppetrenni lähen, siis matsu ma panen. Õnneks seekord ilma hobuseta :D Täna oli siis Kullo trenn ja seega põhjust blogimiseks. Ilm oli kuum, trenn lühike ja me mõlemad Silveriga trenni lõpuks läbi omadega. Polnud varem temaga parkuuri ega süsteemi hüpanud, nüüd tulid mõlemad korraga ja kena tõrge ning otseühendus ühe veel kenama postiga :D Olles nüüdseks lähemalt tutvunud vigastustega, sain lausa überkena turses sinika kannile, mille värvivariatsioonidega saab tõenäoliselt pikemal perioodil tutvuda, ja teine vigasaanu on alaselg. Aga trenn läks iseenesestmõistetavalt edasi peale seda väikest vahejuhtumit ja välja hakkas tulema paremini kui enne. Reaalselt üks tõesti kasulik trenn ka vahelduseks, kus rahast kahju pole. Sain pihta, kuidas hüppama peab, mul sellega koguaeg raskused olnud, ehk nüüd läheb kergemaks. Point oleks siis minu jaoks vb see, et ma ei suuda korrektselt jalustele toetuda ja jalga ühe koha peal hoida. Lähen ise närvi ja siis hakkan seal käte ja jalgadega kah rabistama :D Asi saab alguse galopil istumisest nagu ikka, takistusele sõitmisest. Tuleb minna hea stabiilse rütmiga, istuda lõpuni sadulas, sääred sadulavöö juures, vajadusel põlv täitsa lahti ja kasutada jala alumist osa seal samas kohas, jalg hobuse ligi lõpuni, enne tõket kätega ei tee midagi, pööretel ja koguaeg käed koos, võimalikult ühtlaselt sõita, enne takistust lasta hobusel vaadata ja tegutseda. Et noh, elementary stuff, lihtsalt öeldult õigel hetkel, õiget moodi, vastavalt minu kõige nõrgematele külgedele. Vähe on neid treeneri trenne, mis mulle meeldivad :) Hooray!

Edit(järgmine päev): Vigastused on natuke laialdasemad, kui alguses paistsid :D Üks väga tumelilla ja turses hematoom ühel kintsul, väike ja lilla paistes sinikas teisel, alaselg on ka turses ja sinine, turjal lihtsalt valus laik ja siis mõni väiksem valus koht. Ühesõnaga selili väga ei maga aga muidu on kõik korras :D See trenn oli väärt seda..

läheb vaikselt

Kuna Kelly mainis, et ma nii meeletult tihti blogin, siis ma teen seda veel korra. Rääkida midagi ei oskagi. Sillu on palju arenenud, proovib nüüd veel hüppama ka õppida. Hästi tore poiss on, ei karda suurt midagi ja nii heatahtlik, et mul on vahepeal lausa tunne, et teda saab rohkem usaldada kui Trummi. Ihastes on endiselt nii mõnus, et see on nagu oaas keset linna. Trummiga olen ka vist vahepeal paar korda sõitnud, tal on natuke energiaülejääke siin vahepeal olnud aga üldiselt lugege Aneti blogist, sest ta kirjutab veel tihemini kui mina. Adios!