Budjonnõidest

Keda ma imetlen, need on budjonnõi tõugu hobused. Nad on vallutanud koha minu südames eesti hobuste kõrval, lootusetult. Tegelikult meeldivad mulle paljud vene hobused, just need, kes mu budjosa-ideaaliga kokku sobivad. Või on muul moel meele järgi. Näiteks ilusad vene trakeenid, ilusad vene arabid, ilusad vene donid, ilusad vene täisverelised, ilusad vene tekiinid jne :-) Võib-olla naljakas, aga minu silmis annab vene põlvnemine justkui hobusele midagi juurde, justkui tõstab teda esile. (Muide, mulle meeldivad väga ka vene nimed hobustel!) Mis budjosade(ka doni, tekiini, xx) väärtust tõstab, on see kena kuldne läige. Lihtsalt lummav.

Eestis on suurim budjosade kari tõenäoliselt Aldo Kanepil. Pagan, ma olen aastaid imetlenud tema salapäraseid loomi seal hipuka taga asuvas salapärases Dünamo tallis. Olgem ausad, kogu hipodroom on minu jaoks veidi salapärane ja omaette koht olnud koguaeg. Eriti pimedatel sügisõhtutel, selline pime ja kurb ja põnev...

Tagasi budjonnõide juurde. Nimelt olen võtnud pähe, et üks hetk on ka minul selline unelmate budjonnõi, Venemaa sügavustest toodud. Ja mis kõige tähtsam - ta peab olema raudjas! Minu jaoks pole mitteraudjad budjosad mitte mingid õiged budjosad, minu jaoks eksisteerivad nad vaid raudjatena.(Tegelikult on neist enamus küll tõepoolest raudjad, kuid esineb ka kõrbi ning harva muid värvusi.) Olen isegi öelnud, et olgu ta kui suurte kiiksudega tahes, kui ta ilu pimestab, siis on see ükskõik. Tavaliselt aräägitakse, et budjosad on alati mingi kiiksuga. Raske iseloomuga jms(aretatud stepihobustest). Kuna ma pole tegelikult pikemalt tegelenud ei budjonnõidega ega lääne sporthobustega, pole mul võimalik omast kogemusest hinnangut anda/võrrelda. Mis on aga selge - budjonnõidel on xx ja ox veri lubatud. Määra ma ei mäleta, aga vähemalt 50% võõrveresust. See tähendab siis seda, et neil on nii palju xx verd sisse segatud, et seda kiiksulist iseloomu ei tohiks nagu eriti enam olla. Selle kasuks räägib ka fakt, et aretus on võtnud suuna spordile. (Tänapäeval püütakse ju pea kõigest aretada kiiremini-kaugemale-kõrgemale hobuseid. Budjonnõid, bud/xx ristandid sobivad väga hästi sporti, nt kolmevõistlusesse.) Samas olen isiklikult kokku puutunud nii tavalise ratsahobuse iseloomuga budjosadega kui ka kiiksuga loomadega. Ja seda kiiksu leiab veel tänapäevalgi... (Tegelikult tippsporti normaalsed tasakaalukad hobused ei jõuagi, kõige kiiremini ja kõrgemale hüppavad ikka tiba hullukesed :-)) Tegelikult on ka tunnihobuste seas budjonnõisid. Mõned näited: vanemad budj hobused on tunnikatena nt Niitväljal ja Ihastes, nooremaid käib tunnis ka Dünamos. (On ka näiteid, kus budjosa ei sobinud kohe mitte tunnikaks, nt Ruilas oli selline juhtum.)

Niisiis olen ma palju aega kulutanud internetis ilusate budjosade piltide otsimisele, eriti just vene saitidelt. Õnneks on selliseid entusiaste, kes on internetti lisanud palju pilte kasvanduste hobustest jms.

Tõu ajaloost:
Budjonnõi tõug loodi Venemaal selleks, et asendada suurt hulka esimese maailmasõja ajal kaotatud hobustest. Sooviti aretada selline hobune, mille üle võiks Nõukogude ohvitser uhkust tunda. Hobusel pidid olema samad omadused, kui varem ratsaväes kasutatud don'il, olles samas kõrgem, ilusama liikumisega ja väga vastupidav. (Internetist)

Kuigi anglo-doni hobuseid tunti ja hinnati juba 19. sajandil, hakati doni tõust (ja vähestest säilinud musta mere hobustest) omaette poolverelist tõugu looma väga hilja, alles 1924.a. Seda tõugu loodi väga teadlikult ja teaduslikult. Anglo-doni hobuste asemel uue konsolideerunud tõu saamiseks hakati n-ö hunteritüübiliste tarberistamiste asemel täisvereliste täkkudega kasutama uudikristamist, ja seda väga kindla suunitlusega ideaaltüübi suunas. Doni tõu arvukus lubas teostada erakordselt ranget selektsiooni, mõnel aastal sündinud hobustest kasutati edasiseks aretuseks ainult 5% ja seetõttu leiti soovitud tüüpi ristandid kiiresti.
Suhe täisverelise ratsahobusega on võrdlemisi sarnane trakeeni tõu vastava suhtega. Optimaalseks loetakse 9/16 kuni 5/8.
Selle tõu iseloomulikud tunnused on vastuolulisemad kui ühelgi teisel tõul. Füüsilistelt võimetelt on budjonnõi tõugu hobused maailma parimate tasemel. Kiiruselt on nad täisverelistele hobustele lähemal kui trakeenid, vastupidavuselt ülipikal distantsil ei jää maha ahhal-tekiinidest jt raske elu jaoks aretatud hobustest. Täisverelise hobuse kiirus ja doni hobuse sitkuse ja tervise süntees võiks anda maailma parimaid hobuseid. On ju budjonnõi hobused veel ka parimate jalgadega ja eksterjöörilt sageli tõesti täiuslikud nii ilu kui kasvu poolest. Kuid tõu psüühilised omadused on sellised, mis võivad hobuse füüsilised võimed täiesti kasutuskõlbmatuks muuta. Muidugi teab igaüks, et karjahobusele omase psüühika on budjonnõi hobune pärinud doni tõust. Kuna ta on viimasest igati võimsam ja temperamentsem, on ta vastupanugi ratsanikule ägedam. (Lühendatult Raigo Kollom "Maailma hobused")

Tõug sai ametliku tunnustuse 1949/1951 (erinevad allikad).

Suurimad kasvandused asuvad Rostovi piirkonnas. Tähtsamad on näiteks конзавод им. Первой Конной армии (Esimese Ratsaarmee nimeline hobusekasvandus) ja конзавод им. Буденного (Budjonnõi nimeline hobusekasvandus).

Venemaal testitakse endiselt noori budjosasi galopiradadel (nagu ka täisverelisi ja araablasi, isegi trakeene).

Tegelikult ei saa budjonnõidest rääkides üle ega ümber ka doni hobustest. Üks on aretatud teisest, põhiline aretuspiirkond on sama ning näevad nad tänapäeval väljagi suht sarnased. Donid on reeglina lihtsalt vähe jämedama kondiga ja tõusiseselt ühtlasema välimikuga (budjonnõide seas on nii neid, kes meenutavad doni, kui neid, kes meenutavad xx-i). Donide kohta pole ma niivõrd aktiivselt uurinud kuid nende pilte satub koos budjosa omadega pidevalt ette. Kuuluvad nad ju mõlemad vene kuldsete hobuste hulka. Donide suurim kasvandus on конзавод им. Донской. Samas on kasvandusi, kus kasvatatakse nii budj kui doni hobuseid.

Pisut nendegi ajaloost:
Doni hobune on päritolult niisama segavereline nagu tema loojad kasakadki. Nende hobuste vanim algmaterjal olid tatarlaste nn nogai hobused, parandajateks eri aegadel turkmeeni, karabaiiri, araabia, pärsia, karabahhi, kabardiini, streletski, orlov-rostoptšini ja täisverelised ratsahobused. 16. sajandiks kujunes välja nn vana-doni tõug. Uuenemine meile tuntud doni hobuseks toimus põhiliselt 18. sajandil. Üheks tähtsaks doni hobuseid mõjutavaks teguriks olid sõjad Türgiga, kust trofeedena saadi turkmeeni, karabahhi, araabia ja pärsia hobuseid. Hobusekasvatus õitses Donil kogu 19. saj jooksul. Nt 1855. a oli Donil hobuseid juba peaaegu 1 miljon! Paranes ka hobuste kvaliteet.
Kodusõjas hävis Doni hobusekasvatus peaaegu täielikult. Kõigist hobustest hukkus 80%, musta mere tõug aga praktiliselt kadus. Taassünd toimus siiski küllalt kiiresti.
Spordis on see tõug esindatud väga vähe, kuid doni hobune polegi saavutushobuse tüüpi. Kuigi kasvult (161-163 cm) tunduvalt suurem kõigist aborigeensetest tõugudest ja eksterjöörilt kuivade jalgade, ilusa kaela ning igati ratsahobuse proportsioonidega hobune, on ta peamised voorused siiski aborigeense hobuse omad. (Lühendatult Raigo Kollom "Maailma hobused")

Nagu näha, oleks pidanud budj asemel hoopist donist alustama (ajaloo seisukohalt).

Muide, et kasakavägi oli sõjakäikudes edukas ja toimus nende autoriteedi kiire suurenemine, proovisid ka sakslased Trakehnenis doni täkke. (1816.a alates paaritasid seal Aibar ja Bakuu.)

Näiteid sugutäkkudest, kellel on Eestis järglasi:
REIS (Rejs 26-67) -budjonnõi
s. 1967 i: Rubilnik xx e: Epopeja
Parimad budjonnõi tõugu hobused on siiski täisverelise Rubilniku (Raufboldi poeg) järglased. Täiesti fantastiline oli tema poegadest Reis (s.1967), küll 3/4 täisvereline, aga iseloomult budjonnõi tõugu hobune, kes 1974-1980 a võis mõnel suurel võistlused võita kõik sõidud (nt 1974 a NSVL MV 4 sõitu), teisel aga keelduda üldse hüppamast. Kui ta hüppas, siis ainult puhtalt, kõrgelt ja hirmsa hooga. (Raigo Kollom "Maailma hobused")
Reisi suurimateks saavutusteks olid 1980. a Moskva olümpiamängude meeskondlik võit ning Prantsusmaal hüppevõimsuses (190 cm) teine koht ja neljas koht kõrgema klassi takistussõidus (170 cm).
Eestis on temast vähemalt 1 järglane (küllalt vana mära siiski, aga siin mitmeid järglasi andnud, nt lootustandva ja võimsa Braitoni(RIP)).

RADIUS -budjonnõi
s. 1985 i: Reis e: Anketa
Fantastilise Reisi poeg.











IZJUM (Izjum 46-81) -budjonnõi
s. 1981 i: Integral e: Zolotaja
1986-1991 võttis osa erineva tasemega võistlustest. NSVL meister nii nooremate kui vanemate hobuste takistussõidus. Budjonnõi Hobusekasvanduse juhtiv sugutäkk hüppehobuste aretuses.








Pilte:

Trumm ja reisimine

Nii mõnelgi tekkis võib-olla albumeid sirvides küsimus, et miks Trumm nii paljudes eri tallides on olnud. See on see sama teema (idealisti teema), siinkandis puuduvad täielikult normaalsed tallid, õigemini sellised, kus kõik tingimused täidetud oleks (alustades hobuse heaolust ja lõpetades minu mugavustega). Nii ma siis olengi proovinud ühtemoodi ja teistmoodi ja hakkab selgeks saama, milliseid tingimusi mu hobune talub (ja milliseid mina) ja millist treeningut me kõige rohkem teeme.

Lahkan siis veidi erinevaid talle:

1) Kõigepealt olime Hipodroomil Nancy tallis. Minu jaoks hea asukoht - täitsa linnas, samas seltskond oli tollal nõme. Ratsutamiskohtade poolest mitmekesine - plats, traavirada, mets, meri(kuigi mitte koguaeg pole kõik nauditavalt kasutatavad!). Koplite olukord oli ülinigel, oleks võinud olla norm pinnas ja mingi graafik vms. Ebaregulaarselt hobusel mudas seista lasta ei andnud soovitud tulemust. Sööta ja allapanu oli alati palju. Traavirajal oli ka mõnus sõita, eriti hea oli noore hobusega - kindel ring, ei mingeid raskeid pöördeid. Lõpuks tegid kaer ja pidamistingimused oma töö ning juhtus õnnetus. Ja kolisime taastumiseks järgmisesse kohta...

2) Padise tall. Hobune õppis, mis on hea karjaelu. Ehk sai iga päev hommikust õhtuni õues olla, suvel rohkemgi. Päris õue elama ma teda suvel ei saatnud, sest vaja oli ka kaera sööta ning äkki oleks täitsa ära metsistunud :-) Niisiis tuli ta tormiga ööseks siiski sisse, ilusatel suveõhtutel jäi õue ja hoopis kuumad putukalised keskpäevatunnid veetis jahedas tallis. Usun, et see oli tal üks hea periood. Metsarajad olid ka seal parimad, mis mul erinevates tallides olnud on. Paraku oli minul seal väga kauge käia, transport oli ülinigel, ratsaniku mugavustele polnud tallis ka eriti rõhku pandud. Seega kolis ta jälle linna.

3) Dünamo tall Hipodroomi kõrval. Suve lõpp on hipodroomil parim aeg: on veel soe ja mõnus, merevesi on sulistamiseks soe, veepiir on taandunud - tekkinud on parima võimaliku pinnasega sõidukoht(alati niiske tasane mereliivaplats), pole veel pori ei platsil ega metsas. Tundub ratsanikule päris mõnus. Tegelikult oli metsas alati liiga palju koeri, liputajaid vms, rannas liiga palju inimesi(kes kippusid hobuste alale, ka nt lahtiste koertega või hoopis lohedega sõitma). Hobust oli muidugi kahju vaadata päevad läbi tallis istumas, kui rohi veel õues rohetas. Aga ohvreid tuli tuua... Trumm siiski oli nii tore, et teda sai lahtiselt talli ja Stroomi metsa vahele rohtu sööma lasta - ei läinud kuskile. Aga ilusad ajad said otsa, tulid vihm ja pori. Ning Trumm näitas natuke välja, mis ta tallis elamisest arvas ja mis põhiline - üks hetk polnud enam kuskil eriti sõita. Lisaks veel mõned tolleaegsed elektriprobleemid ja nii me läksime.

4) Kasemäe tall. Pean ütlema, et alguses arvasin, et olengi nüüd heasse kohta jõudnud. Hobune sai päeval õues olla karjas, boks oli tehtud, maneež varjas tuule ja vihma. Suur pluss on seal rahulik õhkkond(vähe hobuseid, vähe rahvast) ja sellest tulenevalt juhtus ka nii, et tööpäeva õhtul olin üksi tallis, sõitsin üksi maneežis(Tondile, Veskale, Niidule mõeldes ülim luksus tipptunnil). Samas koorusid ajapikku välja ikka väga suured miinused ja nendest tulenevalt sai tehtud otsus - järmine talv sinna tagasi ei lähe.

5) Tuli suvi ja mõtlesin pakkuda nii hobusele kui rahakotile vaheldust - saatsin Trummi Haapsalu lähistele Uuemõisa talli suvitama. Seal ta elas pea kaks kuud 24/7 karjamaal oma karjaga. Kappasid ringi, elasid hobuseelu. Ühe korra käisin kogu selle aja vältel tal külas ja ratsutasin natuke. Muidu ainult pidu ja pillerkaar. Arvan, et see on olnud tema elu parim aeg. Paraku kõik hea saab ükskord otsa ja tuli hakata jälle trenni tegema.

6) Rahula tall, ehk kus me praegu oleme. Parim tall, kus me siiani oleme olnud. Suured plussid nii hobusele kui mulle. Loodan, et talvel olukord ei halvene eriti (olen alati igaks juhuks skeptiline:-)). Meeldib ja asjad nagu klapiks. Elame ja näeme :-)


Tõenäoliselt kolib ta varsti jälle ja siis jälle... Ehk minul saab gümnaasium läbi ja Tallinnasse ma tõenäoliselt ei jää. Hobuse võtan igatahes kaasa, kuhu ma siis ka ei läheks. Tegelikult olen märganud, et tallivahetus mõjub hästi treeningule. Ehk meie suurimad edasiminekud on alati toimunud peale tallivahetust. Mitte et iga probleemi eest peaks põgenema uude talli, hobusele on reisimine ikkagi väga suur stress, aga kui ma leian, et tallis on asjad ikkagi mõnes mõttes väga valesti, siis ma ei jää ootama, et äkki ehk nad ükskord kunagi parandavad ennast vms, vaid rändan "parematele jahimaadele". Siiani on see ennast õigustanud. Lisaks hunnik uusi kogemusi, uusi tutvusi, uusi teadmisi. Võib-olla olen liiga pretensioonikas, aga mine sa tea... See-eest on mul see julgus minna ja poovida, olen kursis väga paljude eri tallidega jne (mõni on eluaeg ainult ühes tallis käinud/olnud ja ei oskagi kuhugi minna, midagi paremat loota, enda talli seinadest kaugemale vaadata).



Olen mõelnud, et hobuse heaolu huvides oleks ma nõus isegi maneežita tallis olema, kui seal vaid väga hea liivaplats oleks. Väga hea liivaplats tähendab seda, et meie aasta-läbi-kevad/sügis kliimas ei ole see kunagi mülgas, suurte vihmadega küll kerge veekihi all kuid mitte vajuv, ühesõnaga super pinnasega. Praegu mul on suht selline olemas muide! Lisaks korralike takistustega, piisava suurusega, valgustusega. Hobuse heaolu all pean silmas võimalust olla normaalse hulga normaalsete koplikaaslastega palju õues aasta läbi, rohuaja rohukarjamaal/talvel normaalse pinnasega koplites, suurte bokside ja hea ventilatsiooniga talli, kvaliteetset sööta, head kohtlemist. Ja kui kirja panna, mis ühes minu ideaaltalli moodi tallis veel olla võiks, siis head võimalused varustuse hoidmiseks/puhastamiseks/kuivatamiseks, korralikud ja soojad riietusruum+wc, hobuste pesuboks ja tegelikult on veel palju muid detaile! Ning kindlasti maastikul käimise võimalused, head rännakurajad.

Kes me oleme?

Mina olen Triin. Elan Tallinnas, olen Tallinna 21. Kooli abiturient. Mis edasi õpin, ei tea veel, ju ikka miskit seoses looduse-loomadega. Esimese ratsatrenni sain 2001 a augustis - Saue Mõisas poniga Traxik lühikeste pükstega pool tundi kordel (jah, jalad olid punased pärast). Käisime õega veidi seal trennis. Siis tuli paus. Edasi käisin sõbrannaga korra jälle Sauel, pärast lohisesin noorel Grandil järgi (esimest korda viisin hobust karjamaale). Sain küll päris arvestatava hobusekartuse, kuid läksime Kuusekännule laagrisse. Kinniseotud tukkuva poni juurde boksi ei julgenud küll minna, kuid ratsutada siiski julgesin. Järgmine aasta uuesti samasse kohta laagrisse - jube hea koht! Alates 2003 a augustist olen tihedalt trennis käinud. Selle aja jooksul uuesti harjunud hobustega ja samas uusi kartusi saanud ja siis jälle harjunud... Talle on olnud palju, kust ma läbi olen käinud. Igal pool on midagi nii mäda, et karju appi. Idealisti mure? Tallid, kus käisin ratsutamas rohkem kui paar korda(neist mitmes kohas paralleelselt): Saue Mõis(~1,5a), Vahtramäe tall, Andrese talu, Nõva, Tondi, Ailamäe talu, Niitvälja(~0,5a), Hipodroom, Dünamo, Laitse. Lisaks siis 5 laagrit Kuusekännul ja 1 Nuiamäel, üksikud sõidud Veskimetsas, Sammulis, Ruilas, Jänedal jm. Kuni 2006 a septembris sain endale oma hobuse.

Trumm on 2001 a sündinud eesti tõugu hall ruun. Kui ma ta sain, oli ta passis küll tumekõrb, aga... Ruunaks sai ta alles vahetult enne minu omaks saamist - kuskil juuli lõpp 2006. Augustis sõitsime Saaremaale, et valida endale üks eesti tõugu hobune. Alguses oli plaan mära, aga kuna valik oli nigel ja Trumm ilus hall, siis valisime tema. Hobuseost oli stiilis "don't try this at home" ehk hobusest ei teadnud midagi, üle aia tegin pai... Liikumisest, hüppest, eelnevast elust ei teadnud midagi. Vanus täpsustati õhtuks. Seda teadsime, et midagi ei oska, pikk lapsepõlv täkuna. Õnneks oli kasvataja aus mees. Hobune on terve kui purikas ja vastupidav kõigele nagu õige eestlane. Sugupuust nii palju, et isa on Tukker 703E (Tukk-Riti) ja ema Priima 3670E (Pajur-Riiva), sealt ka 1/8 araablast - eii: Posol ox. Kui Trumm minu juurde tuli (augusti keskel käisime vaatamas, septembri keskel sain kätte) oli tal Saaremaal 2 korda seljas ka käidud. Aga kuna teisel korral kukkus tüdruk käeluu kipsi, siis nii asi jäigi. Hakkasin teda treenima ja väikeste pausidega on ta nüüdseks siis juba 2 aastat ja natuke peale sadulas käinud.

Pilte meist: http://fotoalbum.ee/photos/angeth