Hobusetekkide parandamisest

Tegelen hobikorras hobusetekkide parandamisega. Mulle meeldib käsitöö aga ma ei viitsi toota riiulitele mingeid mõttetuid iluasju. Niisiis sobib mulle selline praktiline parandamine. Viimastel aastatel on mu käest läbi käinud kümneid tekke ja ikka veel pole kõrini :D Enamasti parandan sõbranna suure hobusekarja omi, nüüd on juba ka mõned tuttavad kliendid tekkinud. Lisaks olen kogunud ribadeks tõmmatud tekke, mis muidu prügikasti rändaks. See ei ole mu jaoks mingi äri, sest edasi ma neid ei müü ja taaskasutusse võtmine on pigem maailma päästmise projekt. Parandamisele kulunud aega ma parem ei hakka töötundidesse ümber arvutama.

Mõned tekid on juba toodetud disainivigadega ja neid tuleb kohe kasutamise alguses ümber teha. Või lihtsalt kaelaauk väiksemaks teha. Mõned tekid saavad kõva vatti ja enamasti on mõistlik need parandada. Mida varem jaole saada, seda lihtsam. Kui augud liiga suureks lasta, siis võib vatiin kahjustada saada ja siis juba ajakulukam parandamine. 

Oluline on kõik kihid eraldi kokku õmmelda. Tekkide veekindlust ei mõjuta eriti see, et on tehtud õmblused ja on nõelaaugud. Õmbluste teipimine on ka täiesti teisejärguline. Oluline on, et kihid hoiaksid üksteisest eemale. Sama põhimõte nagu telgi puhul - kui magad vihmaga vastu seina, saab magamiskott märjaks. Samuti on heaks näiteks rõngastega kaelaosa kinnitused, mis on õmmeldud teki peale - hakkavad läbi laskma ja tasub lahti harutada. Väikeste aukude korral olen kasutanud ka paiga liimimist. Aga väikesed täkked ei lase isegi parandamata jätmisel eriti vett läbi niiet alati pole mõistlik neile aega raisata. Pealiskihi aukude puhul jälgin, et vesi ei langeks pikkade õmbluste vahele ehk kui panen servad üksteise peale, siis ülesse poole jääv osa läheb pealepoole.  

Voodri kokkuõmblemise kvaliteet ja töövõtted sõltuvad suuresti töö tellija taluvuslävest. Saab taastada siidise voodri peitu jäävate õmblustega aga saab ka lihtsalt servad kokku lasta nii, et mitte kõige kenam õmblus jääb hobuse poole. Esimesel juhul on töömaht ja ajakulu mitu korda suuremad. Kui tekk on niikuinii pesemata ja mitte enam uus, siis käib see teine variant ka väga hästi. Vooder on nii pehmest materjalist, et kui õmblus strateegilisse kohta ei jää, siis hobust hõõruma ei hakka. 

Kuidas õmmelda kõik kihid eraldi? Mida suurem auk, seda lihtsam masinaga ligi pääseda :) Mina õmblen nii palju kui saab masinaga ja lõpu käsitsi. Väiksed augud ja väga paksud õmblused ainult käsitsi. All servas võib muidugi kihid kokku ka lasta, seal pole enam vahet. Kõige olulisem on funktsionaalsus, seega ilupisteid teen järjest vähem. Keegi ei oska neid mudakihi all näha ega väärtustada. Õmblen seda, mis segab kasutamist. Uuemad tekid teen korralikumalt. 

Mis teha, kui tekk on otse koplist tulnud? Leida mõni selline hull nagu mina xD Loomulikult eelistan pestud tekke aga õmblen tavaliselt haisvaid käkke. Olen õmmelnud ka sõna otseses mõttes läbi sita. Eks siin oleneb inimesest, et kellele tasub vastu tulla. Vahel mõtlen, et ega mu teenus kallis pole aga mulle tuletati meelde, et ega keegi teine ei võta kastide kaupa pesemata tekke, ei tule talli kohapeale neid õmblema, iga kiht hoolikalt eraldi... Seni kuni pealmine kiht on veekindel, on odavam parandada kui uus osta. 

Pikakarvalise hobuse karvahooldus

 See on midagi, millega ma sel talvel silmitsi seisin aga mille kohta keegi eriti midagi rääkida ei osanud. Teatakse ekstreemselt pika ja halvas olukorras karva kohta nagu cushinguga hobustel aga lihtsalt pikk karv pole mingit tähelepanu saanud. 

Sellised hobused elavad tavaliselt õues ja nende harjamisega ei tegeleta. Oma ponil aga nägin vajadust sekkumiseks, sest kuigi ta sai hakkama, siis ei tundunud tal mugav olevat. Pika karva häda oli selles, et see ei kuivanud pärast vihma mõistliku aja jooksul ära ja kuigi märg oli vaid välimine kiht, siis karvastik oli ikkagi niiske ja sellest tulenevalt krussis mitte kohev. Teiseks tekkisid pusad sügavamale karva sisse ja need ei tulnud tavalise harjamisega välja või polnud neid üldse nähagi. Kolmandaks leidsid selle vammuse all elukoha täid (pole aimugi, kust tulid, sest teistel hobustel polnud), nende tõrje on küll lihtne ja efektiivne, kuid esinemine viitab siiski nõrgenenud immuunsusele ja naha vastupanuvõime vähenemisele. 

Pika karva kuivatamiseks ei piisanud hobuse ööseks talli toomiseks, vaid tuli ka hingav tekikombo selga panna. Kahtlustasin, et ainult fliisiga ei juhtu midagi, sest nii paksu karvaga (isolatsioonikiht) ei teki piisavalt soojust, mis niiskuse väljapoole sunniks, seega panin fliisi peale veel õhukese talliteki. Nii kuivas kenasti hommikuks ära ja karv polnud enam krussis. 

Pika karva harjamiseks tavalised hobuseharjad ei sobi, sest nad kammivad vaid pealmist kihti. Parim on inimeste juukseharja meenutav sabalakahari, millel pikad tugevad piid. Sellega saab ka sügavamal asuvad pusad lahti. Töömaht pika karva läbi kammimiseks on korralik ja võtab karvavahetuse perioodil ekstra kaua aega. 

Mina otsustasin ponil kere ja kaela ära pügada, nii et jalad ja kõhualune jäid karvaseks (paljaks vaid reaalselt tekialune osa). Kuna poni on varasemalt korduvalt pügatud olnud ja harjunud tekiga olema, siis tuli see otsus üsna lihtsalt. Kuigi talle endale tegelikult ei meeldi tekiga olla, sest siis ei saa sügada/püherdada nii nagu mõnus oleks. Kuna kontrast pügatu ja pika karva vahel on suur, siis näeb natuke koomiline välja :D aga see meid ei sega kuna trennis ei käi. 

Kahtlustan ka algavat PPID, kuid plaan on vereproov võtta ja vaadata, mis see näitab. Seni saan teda proovida aidata muude võtetega, igapäevane ravi peaks ikkagi viimaseks variandiks jääma. Pikk karv on tal alati olnud, ainult selle järgi ei saa midagi diagnoosida.