Eesti hobuste kiituseks võib välja tuua nende sitkuse ja positiivsuse ja lahenduste nägemise oskuse igas olukorras. Alati mitte ratsanikule meeldivas suunas muidugi :D Aga nende järjepidevus on imekspandav. Näiteks Rossa kohta on räägitud, et ta on ka peale 80 km hakkamist täis, kuigi võiks olla surnud siresäärtega võidu kihutamisest. Ta on muidugi ise ka tõeline siresäär mittevormis eestlaste kõrval. Trummiga rännakut võisteldes lähevad tal iga kord silmad särama. Kõrvaltoimeks on juhitamatus aga see sisemine tahe on vaimustav. Kuidas nii ebameeldivas olukorras leida enda seest see säde. Ise on surmväsinud aga ikka kappab ja taastub ja teeb oma töö ära. Nii leplikud ja iseteadlikud samal ajal. Ja eestlased üldiselt ei lähe verest välja. Isegi kui ehmatavad, siis kas suht ruttu rahunevad või võtavad olukorrast maksimumi ja lülituvad ümber lustimisele. Milline saaks veel positiivsem ellusuhtumine olla?
