Inimesed tekitavad alati teistes erinevaid arvamusi ja kõigil on erinev nägemus õnnelikust hobusest. Blogi avalikkus paratamatult piirab mu postituste sisu, seetõttu need nii üldised ongi :D Mulle meeldis väga viimase Oma Hobu artikkel Mirjamist ja hobukäsitlustest, mõned väljarebitud mõtted:
-poosetamine ilma varustuseta ratsutades ei ole mingilgi moel eriline
-ajaloos hinnati võistlustel nii hobuse akadeemilist puhtust kui tema rõõmsat koostööd, tänapäeval vaid akadeemilisi saavutusi
-võrdselt tuleb töötada hobuse loomuse, hinge ja biomehaanikaga
-hobuse õpetamine on alati ühesugune, ükskõik millises ratsutamisstiilis seda rakendada
-ainult ühe suuna pimesi järgimine seab arengule piirid
-soovitakse kõrgkooli tulemusi saavutada minimaalse töö- ja ajakuluga
-välised uhked vahendid (riided, varustus) ei muuda sinu olemust
-kaasaegses mugavas maailmas pole inimestel distsipliini, nad ei pühenda piisavalt aega, et ratsutamises rahuldav olla
-hobuse austus tuleb välja teenida eelkõige iseenda kallal töötamisega
-klassikaline ratsutamine on väga kerge hobusele kuid keeruline inimesele
-hobune on 100% oma keskkonna peegel - kui ta ei ela ümbruskonnas, mis teeb temast hobuse, ei tööta me hobusega, vaid vaimselt ebastabiilse ja ettearvamatu debiilse loomaga
-hobused on seesmiselt väga lihtsad, nad soovivad vaid rahu
-hea hobukäsitlus on isiklik vallutus
-kui otsite mentorit, siis ärge kuulake inimest vaid vaadake tema hobust
Ilmselt sümpatiseeris mulle eriti see, et ta Brannamani koolitustel regulaarselt käib :D
http://www.solarmovie.is/link/play/3317486/ Always makes me wanna be a better person...
Talvised trennid
Mingit aastakokkuvõtet ma tegema ei hakka aga võin öelda, et emotsioone oli palju, nii vastakaid kui vähem vastandlikke. Ponid on kõik alles, loodetavasti toob kevad uusi tuuli ses vallas.
Trenni olen teind vahelduva eduga. Maneežisõitu ja maastikku oma võiguga. Korra käisin Trummiga kelgutamas, väga numps oli ja teadis täpselt, kuidas asi käib. Lisaks sõitsin ühte eestimaist taanlast vahepeal aga sellest rohkem ei räägikski. Remark on üllatanud oma päris hea vastupidavusega, peale tunnist tempokat maastikku on sama erk kui minnes. See tingis siis selle, et kuna me ammu polnd käinud maastikul üksi, siis ükspäev oli ta üsna ähmis ja jooksis ennast pakasega päris märjaks. Variandid olid mul järgmised: a) minna tagasi talli ja öelda, et ma ei saa metsa minna kuna poni tahab joosta b) saagida teda suust terve aja ja oodata vastumeelsust c) lasta ponil tempokalt traavida ja aeglaselt mäest üles galopeerida kus saab. Ilmselgelt valisin viimase variandi. Alguse sai see valik sellest, et kui ma peale esimest traavi ja esimest rahulikku galopitõusu olin sammu teinud, siis ta taastus nii kiiresti, et kui ma metsa vahele väiksemale rajale keerasin, siis ponil läksid silmad särama ja ta otsustas koos rõõmužestidega galopile tõusta. Eks siis tuli pikemale ringile minna. Kivi minu kapsaaeda oli see, et olenemata miinuskraadidest (-7...-10 kuskil sealkandis) oli mul poole ringi peal selg märg ja väss peal... Kuidas motiveerida end lisaks ratsutamisele lisatrenni tegema? :D
Trenni olen teind vahelduva eduga. Maneežisõitu ja maastikku oma võiguga. Korra käisin Trummiga kelgutamas, väga numps oli ja teadis täpselt, kuidas asi käib. Lisaks sõitsin ühte eestimaist taanlast vahepeal aga sellest rohkem ei räägikski. Remark on üllatanud oma päris hea vastupidavusega, peale tunnist tempokat maastikku on sama erk kui minnes. See tingis siis selle, et kuna me ammu polnd käinud maastikul üksi, siis ükspäev oli ta üsna ähmis ja jooksis ennast pakasega päris märjaks. Variandid olid mul järgmised: a) minna tagasi talli ja öelda, et ma ei saa metsa minna kuna poni tahab joosta b) saagida teda suust terve aja ja oodata vastumeelsust c) lasta ponil tempokalt traavida ja aeglaselt mäest üles galopeerida kus saab. Ilmselgelt valisin viimase variandi. Alguse sai see valik sellest, et kui ma peale esimest traavi ja esimest rahulikku galopitõusu olin sammu teinud, siis ta taastus nii kiiresti, et kui ma metsa vahele väiksemale rajale keerasin, siis ponil läksid silmad särama ja ta otsustas koos rõõmužestidega galopile tõusta. Eks siis tuli pikemale ringile minna. Kivi minu kapsaaeda oli see, et olenemata miinuskraadidest (-7...-10 kuskil sealkandis) oli mul poole ringi peal selg märg ja väss peal... Kuidas motiveerida end lisaks ratsutamisele lisatrenni tegema? :D
Subscribe to:
Posts (Atom)