oh god

Hobusepidamine ei ole kohustuslik.
Loomade kombinaati viimine on Eestis igapäevane.
Laminiitikud võivad süüa sobivat silo.
Proteiin ei põhjusta laminiiti.
Hobused ei pea saama müslisid. Mitte mingisuguseid!
Ärge kunagi uskuge pimesi söödamüüjaid, nad üritavad alati oma kaupa maha parseldada ja kahjuks teavad vähe söötmise teaduslikust poolest.
Vereproovi alusel ei saa teha söödaratsiooni ega tuvastada kõiki puuduolevaid aineid.
Müslides ei ole kõik vajalikud elemendid sees õiges koguses, isegi kui pakend nii lubab.
Söötasid tuleks võrrelda mitte kenade kiitvate tootetutvustuste alusel vaid vaadates koostist (nii tooraineid kui analüütilist).
Selja ära tõmbamine pole diagnoos vaid tühi oletus.
Kehval pinnasel peabki hobune ettevaatlikult astuma.
jne

Hakka või Eesti hobuinimeste grupist lahkuma...

Kestvusratsutamise koolitus

Nädalavahetusel sai käidud kestvusratsutamise seminaril, kus esinesid Austraalia tegijad Brook ja Leigh Ann Sample. Nad võistlevad, treenivad ja kasvatavad selle tarbeks hobuseid. Kuna nende hoole all on stabiilselt üle paarisaja hobuse, siis nad rääkisid lihtsalt oma kogemuse baasil. Brook on töötanud kestvushobustega ka araabiamaades ja võitnud Austraalia raskeima kestvussõidu Tom Quilty rekordarv kordi. Kahe päeva juttu ilmselgelt ei hakka ümber toksima aga mõned nopped siiski. Kui kellelgi on konkreetseid küsimusi, siis andke tuld.

Tähtsaim osa treeningust on endiselt samm. Seda pole vist kunagi liiga palju :) Vigastuste vältimiseks on väga oluline piisav soojendus. See tähendab reeglina 30-40 minutit sammu (vanematel hobustel isegi kauem). Selle ajaga peaks ka natuke kangem hobune end mõnusalt lahti käima ja samm pikenema. Ma olen jälginud, et võtabki vähemalt 20-30 minutit (külmaga kauem, ratsa ka kauem), et hobune hakkaks puristama, sirutama, reipamalt sammuma. Ja sama aja võtab ka iseenda käima saamine kui käe kõrval jalutada :D Ma arvan, et pikkadest sammumistest võiks olla palju abi ka maneežiratsutajatele. Ausalt öelda tundub järjest absurdsem, et võetakse boksis seisev hobune, poole tunni pärast juba galopeeritakse, kakeldakse jäiga hobusega, kuumutatakse kõõlused pindedega üle, söödetakse kilode kaupa jõusööta ja otsitakse imesuulisi.

Nemad eelistavad karjamaal pidamist. Neil on kogemusi ka tallis peetavate hobustega, ka nii on võimalik sporti teha aga see nõuab natuke rohkem vaeva (pikem soojendus jne). Kui hobusel ei ole võimalik koos karjaga ringi liikuda, siis viia käe kõrval jalutama (kord päevas, kaks korda päevas, mida rohkem seda uhkem) või panna karusselli.

Ka söötmises ei kasuta nad midagi erilist. Põhiline on karjamaarohi. Jõusöödast põhiosa moodustab neil heksel/chaff, alati on ratsioonis mineraali-vitamiini lisand, energia tagamiseks annavad õli. Teravilja/valmissööta annavad olenevalt hobusest aga reeglina vähe (alla poole kilo) või ei anna üldse. Ka 160 km võistlevat hobust võib sööta nii, et ta teravilja üldse ei saa. Parematel hobustel kasutavad ka söödalisandeid. Kui hobune teeb vähem trenni, siis saab kindlasti ka vähem lisasööta. Mitmepäevasel transpordil (võistlustele sõites) annab heinale lisaks ainult hekslit/chaffi ja pool min-vit kogusest. Melassi väldib.

Treenimisest oli ka palju juttu. Pikad aeglased sõidud ja palju mäetööd. Kehval pinnasel ei tohi kiirelt sõita. Nad ei ürita kõiki võistlusi võita vaid valivad välja 1-2 olulist ja teised on lihtsalt treeningsõidud. Esimesed kolm aastat ei tohiks ühelgi võistlusel kiiresti sõita. Peale võistlust kindlasti puhkus. Mustkusesuse vältimisest ja haldamisest räägiti ka palju, see on nimelt kestvushobuste levinuim tervisemure ja nende arvates 80% tagaosa longete põhjuseks (sh kerge mööduva vormina).

Soovitasid kodus enne ja pärast iga trenni teha käe kõrval traavi ja saada selles väga heaks. Harjutada hobust jooma suulistega, seisma paigal suvalises kohas, taluma näppimist ja veega kastmist jne. Paljas käsi on parim tööriist hobuse igapäevaseks kontrollimiseks (paistetus, haavad jne).

Huvitav oli ka kuulata Austraalia kestvusmaailma eripäradest. Neil on see pikk traditsioon. Aasta põhisõit Tom Quilty tuleb läbida 24h jooksul. Start antakse keskööl. Üldse sõidavad nad tihti osa võistlusest pimedas pealampidega, kas siis on start varahommikul või pealelõunal. Lisaks on neil mitmepäevased distantsid, näiteks läbitakse 400 km viie päevaga või 120 km kolme päevaga.

Varustuse poole pealt oli huvitav, et väga levinud on sabarihma kasutamine. See tuleneb sellest, et neil on päris mäed ja radadel on tihti väga järske lõike. Seetõttu on rinnarihm ja sabarihm elementaarsed, et hoida sadulat õige koha peal. Samuti ei pea siis vööd liiga tugevasti kinni tõmbama, mis lihtsustab hobusel hingamist. Meil kasutatakse sabarihma ponidel ja sedagi minimaalselt. Ma olen arvanud, et see on hobusele ebameeldiv ja lisab pingeid. Aga nende kogemust jälgides ei tee see midagi halba. Muidugi kui sadul sileda maa peal sobib ja ei liigu, siis rakendubki see ainult langustel.

2017 kokkuvõte

On tegelikult läinud üsna üles-alla rütmis ja juhtunud nii mõndagi. Väga hea on nüüd võtta ette Google Calendar, kus mul on eraldi värviga igale hobusele oma kalender.

Jaanuar
Alustasin aastat päris tiheda trennitamisega. Jaanuaris oli ainult neli päeva, kus ma tallis ei käinud. Ratsutasin ja hüppasin ka. Proovisin igasuguseid sadulaid aga ei leidnud midagi head. Tõmbas jala veidike katki ja hakkas juba korralikult talvekarva maha ajama.

Veebruar
Trumm tuli Ihastesse külla kiilumädanikku ravima. Tore oli taas mõlema hobusega tegeleda. Lasin neid korduvalt koos maneeži jooksma, püherdama, lustima. Brokiga trennides midagi erilist ei teinud aga eks pinnas oli ka alla igasugust arvestust. Trummiga kelgutasin ja paar korda ratsutasin, oli nagu Trumm ikka.

Märts
Saatsin Trummi tagasi maale (seekord Põlvamaale) ja ratsutasin mõned korrad Brokiga. Isegi õues sai juba sõita. Kuu keskel lõhkus Brok oma jala nii ära, et hea et niigi läks. Käisin siis edaspidi kaks korda päevas tallis ravimas ja jalutamas. Nii saigi suht iga päev tallis käidud (kolm vaba päeva märtsis).

Aprill
Käisin kas tohterdamas, jalutamas, kordetamas või jooksutamas. Talliskäimise jaks hakkas ära kaduma ja eriti midagi ei teinud. Kuu lõpus jalutasin ratsa paar korda. Seoses talliomanike vahetusega olid segased ajad.

Mai
Tegin Ihastes viimased sammutraavitrennid ja kolisin Broki ära karjamaale. Väga tore oli teda suurel karjamaal vaadata! Aga üksi tallis käia talle ei meeldinud. Mõned korrad siiski kordetasin ja ratsutasin. Parim uudis oli, et leidsin lõpuks sobiva sadula.

Juuni
Käisin isegi mõned korrad maastikul läbi häda, kuid üldiselt loobusin. Brok elas oma hobuse elu.

Juuli
Brok puhkas. Käisin aeg-ajalt söötmas ja niisama kontrollimas.

August
Kolisin B Kuristale, et taas tegusaks hakata. Sain juba esimesel nädalal Broki sadulasse ja jalutama. Peamiselt käisin metsas jalutamas ja kõik sujus imeliselt.

September
Nautisin endiselt metsas käimist. Tegin ka kiiremaid trenne ja valmistusin võistlusteks.

Oktoober
Trenni sai see kuu vähem tehtud kuid B sai esimese rännakuvõistluse kogemuse. Läks väga hästi ja kiitsin oma hobust lõputult.

November
Sügis tuli peale ja käisin kuu jooksul vaid 8 korda tallis. Tegin kergemaid trenne.

Detsember
Kolisin Trummi ka Kuristale ja sain kohe motivatsiooni juurde tallis käimiseks. Peamiselt lihtsalt jalutasin hobuseid, kas käe kõrval või ratsa. Trummiga kelgutasin kaks korda.

Aastalõpupauk

Olen vahepeal paar korda tallist E endale appi palunud, et kahe hobusega korraga ratsa metsas jalutamas käia. Täna läksime kolmekesi metsa. Olime juba tagasi tulemas kui Trumm ehmatas? ja tegi hüppe kõrvale, E kukkus alla, selle peale B sööstis pukkidega edasi ja ma kukkusin ka alla. Üsna ebameeldiv kõrge kukkumine oli, lennuga seliti maha. Vot sellise aastalõpupaugu panid mu hobused! Meeleolukat aasta lõppu teilegi!

enjoying every minute

Täna katsetasin, kuidas oleks kahe poniga korraga metsas käia. Tore oli :)




Kabjasussidest põhjalikumalt

Peale mitmeaastast kabjasusside nillimist, info kogumist ja internetis tuhlamist otsustasin sel sügisel esimesed ära tellida. Kasutatud kabjasusse liigub palju ja nende hinnad on ca poole odavamad kui uutel. Otsustasin nende kasuks, et maksta väiksemat nn kooliraha kui need ei sobi. Samuti oli mul kindel soov tutvuda erinevate mudelite ja firmadega, et teha endale selgeks nende plussid ja miinused. Tellisin FB kabjasusside müügigruppidest, UK-st ja Saksamaalt, maksin Paypaliga ja pakid tulid kulleritega (ühel korral sattus DHL express, kolmap ennelõunal tegin ülekande ja neljap pealelõunal olid juba mul ukse taga :D UK-st lennukiga tulid).

Esimesena tellisin Renegade Viper papud. Renegade'id ehk "rennie"d on uuena ühed kallimad turul olevad kabjasussid. Neid on paljudes värvides ja toodetakse USAs. Viper on nende uuem mudel. Neid soovitatakse kestvusratsutamisse just oma vastupidavuse ja hea jalaspüsimise tõttu. Disainilt on nad erilised, sest nende kabjaosa ja päkaosa on eraldi ning ühilduvad kaablisüsteemi abil. See võib tunduda keeruline ja kergesti purunev, kuid ei ole seda. Nende parim omadus tulenebki sellest, et kabjasuss on "kahes tükis" - olenemata sellest, kui kõrge või madal, suur või väike on päkapadjandite osa (heel bulbs), saab kabjasussi tagumise osa paigutada just täpselt õige koha peale. Sest üks asi on mõõdutabeli järgi valida välja kabja alla sobiv osa aga kui see ülejäänud jalakujuga ei sobi, tekib ikkagi probleem. Mõõdutabeli järgi oleksid need pidanud sobima aga tegelikkuses olid veidi väiksed. Nimelt kabja kõige laiem koht asub Brokil veidi tagapool ja seega jäi sussi põhi päka poolt veidi kitsaks. Samas ühe pikema testsõidu ma tegin nendega metsas ka ja nende kiituseks võin öelda, et isegi kui kaablid olid lõdvalt (mul oli ühel sussil kaabel valesti kinnitatud ja vajus lahti trenni ajal), siis see suss küll sellist nägu polnud, et kuskile kaduma hakkaks. Ma ei tea palju ma sellega nii ringi kappasin aga kindlasti mitte aeglaselt ja tasasel pinnasel...

Järgmisena tellisin siis suuremad sussid. Kõigepealt tegin proovi Easyboot Glove sussidega, mis minu hobusele tuli võtta Wide mõõdus (tema kabjad on ümarad või isegi laiust rohkem kui pikkust). Need aga olid silmnähtavalt suured, kuigi mõõdutabeli järgi oleksid pidanud sobima (tegelikult ma oleksin võtnud numbri väiksema, et saada snug fit aga kuna eelmised jäid väikseks, siis võtsin need suuremad). Ja isegi kui õiges mõõdus, siis ma ei tea kas päkaosa oleks sobinud (mu hobusel pole just väga standardsed kabjad). Seda mudelit muidu soovitatakse ka rännakukasutusse ja üldse on see laialt levinud (palju suurusi ja norm hind). Siis tegin proovi Renegade Classic (no meeldivad selle firma omad rohkem) sussidega number suuremas mõõdus kui eelmised. Kuigi mudel on vanem siis nad on üsna sarnased. Päkaosa peaks vanemal mudelil olema veidi laiem kui uuemal. Kui veel vanemat ja uuemat mudelit võrrelda, siis vahepeal on ikka tootearendust ka tehtud (materjalisegu on teine, disainis väiksed muutused, parem heel captivator'i pehmendus kuna liimitud mitte eemaldatav). Kuna nende kahe numbri vahe on üsna suur, siis need jäid veidi suureks :D Võite aimata mu pettumust. Õnneks nüüd tuli turule ka vahepealne number aga seda kasutatult saada pole veel lootust. Panin neile tallad sisse (saab tellida spets taldu aga ma tegin ise EVA foam'ist), jalas püsivad aga pole päris selline istuvus nagu ma sooviks.

Põhimõtteliselt peaksid need esimesena tellitud sussid sobima tagumistele kapjadele. Siin tuli proovides veel selline huvitav asi välja, et nende susside heel captivator'id on erineva laiusega. Ja kuna minu hobuse tagumiste kapjade heel bulbs osa on laiem, siis ma peaks oma sussidel vahetama omavahel ära need tagumised osad. Aga ma pole seda teinud ega proovinud, sest seoses talve tulekuga kadus ära igasugune kabjasusside vajadus :D

Siis käisin vaatamas ja katsumas ka Scoot Boot susse. Need on üsna toredad tundunud, sest nad on väga kerged ja lihtsad. Vähem väljaulatuvaid osi ja huvitav vee väljavoolu ava eesosas. Aga enda hobusele ikkagi ostma ei hakkaks kuna nendega pole päkk kaitstud (kui kruusa peal võidu ei sõida siis see muidugi pole üldse probleem, eriti kui hobusel pole madalat päkka) ja ma ei tea kas selle päkaosa kõrgus sobiks (ei ole muudetav). Muide neid toodetakse Austraalias.

Nii palju kui ma sobitamise kohta lugenud olen siis:
Renegade sussid peavad olema pigem lõdvemalt kui tihkelt.
Easyboot peaks olema pigem tihkelt ümber.
Cavallod peaks võtma pigem suurus väiksem kui mõõdutabel soovitab.
Väga hea ülevaade erinevatest mudelitest ja valimise juhend on Hoof Boutique e-poe kodulehel, vaadake kindlasti.

Kui mõõdutabelite järgi alguses vaatama hakkasin, siis nt Renegade puhul vaatasin, et mul läheb vaja cutback versiooni. Reaalsuses aga nii ei olnud. Vahe tuli sellest, et mu hobusel on underrun heels ja seega kabja toetuspind nn eespool kui peaks. Mõõt aga ei võta arvesse päkaosa suurust, mis minu hobusel on selle võrra pikem. Õnneks otsustasin ikkagi standardsete susside kasuks ja olin valmis neid vajadusel mudima (neid konkreetseid võib ka ise kodus lühemaks lõigata, ka teiste toimingute jaoks on netis õpetused olemas).

Niisiis on kabjasusside sobivus ikkagi proovimise teema ja kui ei alusta kuskilt, siis ei saagi teada, et millised sobiksid ja millised mitte. Umbes nagu jalanõude ostmine. Kui on vaja robustsemaid koplisse või jalutamiseks või taastumisperioodiks, siis tasubki võtta selleks mõeldud sussid ja need andestavad mõõtevead ja saab sisse panna taldu (umbes nagu villaste sokkidega võid korra üle õue käia ka suvalistes kalossides). Kui on eesmärk leida sellised, millega saaks sõita 80 km võistlustel, siis peab see olema perfect fit ja seal tulebki valida ja sobitada väga hoolsalt (umbes nagu võistlustossud maratoniks). Ühtede kabjasussidega saab teoreetiliselt teha kõike aga no see võib ka olla sama keeruline kui toasusside-peokingade-laudakummikute ühildamine.

Kes tahab nõu valimisel ja abi mõõtmisel, siis aitan hea meelega ja jagan oma kogemusi (kõike ei jõua kirja panna). Mu esimene reaktsioon, kui ma esimesed sussid kätte sain ja proovisin - need on GENIAALSED asjad, miks Eestis neid peaaegu üldse ei kasutata??




Ponud koos

Kolisin Trummi Bruki juurde ja nüüd käin kahe suure koeraga küla vahel jalutamas. Tore on! Hetkel elavad ka ühes koplis niiet väga mugav on toimetada, sööta jne.


Trummiga olen korra kelgutanud. Suhtus sellesse väga hästi, ei karda nööre jalgades ja jooksis üsna hea meelega traavi.


Brokiga pole libedaga eriti ratsutanud aga kohustuslikud lumemetsa pildid on olemas.






Broki kabjaarengud

Teen väikse kokkuvõtte muutustest koos mõne loodetavasti õpetliku fotoga. Pean mainima, et B kabjad on geneetiliselt juba kehvemate killast. See ei tähenda, et neid oleks võimatu parandada aga see on lihtsalt suurem väljakutse. Korduvalt on kõlanud, et täisverelistel ongi sellised latakad kabjad. Või et neil on need varase rautamise pärast sellised. Brok pole rautatud olnud ja suure osa oma eelnevast elust veetnud vabapidamisel karjas. Seega pigem nagu hobusõbralikes tingimustes aga kabjad ikka kehvad.

Minu esimene kogemus tema värkimisest on juba sellest ajast, kui Kelly ta enda juurde tõi. Mäletan, et olin veidi nõutu, et kuidas selliseid kapju värkida. Pikad nad olid aga võtta polnud justkui midagi sest tald vastu maad.

Minu omanduses on ta nüüd olnud pea 2,5 aastat. Olen proovinud intensiivsemalt värkida ja rahule jätta, mineraale tasakaalustada ja jõusööta välja jätta. Talle vahetades on pidamistingimused muutunud ja ka treeningkoormus. Kiireid tulemusi pole olnud ning alles nüüd, peale paariaastast pusimist, julgen alles näidata mingeid tulemusi. Hetkel olen ma veendunud, et selle hobuse puhul on võlusõnaks treening/liikumine.

Miks ma üldse nii pühendunult B kabjatervist jälgin? Seetõttu, et ta hellitab kivisel pinnasel. Mingil määral ta peabki kehvemal pinnasel ettevaatlik olema aga B puhul see häirib trenni tegemist. Kui Trumm võib suhteliselt vabalt kruusa peal liikuda, olenemata söötmisest ja värkimisest, siis B on ikka hunnik õnnetust ta kõrval. Kuna seppadelt ma abi ei saanud (vaikides värgitakse, kehitatakse õlgu ja soovitatakse raudu), siis tuli ise endale lahendusi leidma hakata. Siit tuli ka vajadus kabjasusside järele. Miks ma raudu ei taha? Kes vähegi viitsib süveneda kabja toimimisse ja raudade mõjusse, siis selle kohta on palju materjale. Raudadega saab peita nii mõndagi probleemi aga kuna peale raudade eemaldamist hellitab hobune samamoodi või hulleminigi, siis on ilmselge, et need ei ravi midagi. Mina soovin põhjuseid kõrvaldada mitte neid eirata. Kui kabja sees on midagi valesti, siis tuleb see korda teha.

Kahjuks pole ma koguaeg teinud hea kvaliteediga pilte niiet näitan pigem üksikuid.
Siin on vasak esimene kabi 2016 septembris. Näha on koledad tumedad triibud külgedel - need on nii valgejoones kui ka sisemise ja välimise kabjaseina vahel. Ilmselt on need tekkinud erinevate asjade koosmõjul ja kuna värkimine pole väga tihe olnud, siis on pinged sisse jäänud ja tulemus selline, et ühe värkimisega korda ei saa. Hobune on tulnud suviselt aga looduslikult kiduramalt karjamaalt, lisasööta on saanud paar korda nädalas või üldse mitte. Ei midagi erilist seega söötmise osas, ei mingeid äärmusi. All sama kabi kõrvalt. Näha on, et kabi läheb alt laiali.

Siis on mul üks seeria ühest suuremast august teisel kabjal. Oli auk, kaevates sain lõhe. Ja kui see välja kasvama hakkas, siis oli siuke paksem koht kabjaseinas.

Siis on siin ilusad puhtad kabjad, mille pealt on hea vaadata klassikalist tumenenud ja laienenud valgejoont. See on üsna paljudel hobustel selline. Võib-olla seetõttu sepad kunagi ei kommenteeri seda. Ega ka mitte muid seisundeid... No minu jaoks igatahes on see murekoht. Kiil on ka üsna kitsaks muutunud. Taustaks nii palju, et hobune ei liikunud tollal just palju ja istus enamuse ajast boksis. On näha, kuidas nurgatugi kasvab mühinal ja ka tallast on eraldumas materjali. Kabjad pole saanud tööd ja on nagu nad on. Kiilumädanikku saab ka siin iga pildi juures pakkuda, seda sai mingi periood ka ravitud kui tekkis vakku reaalne auk, kuhu kabjakonksu sisse sai lükata. Aga see keskvagu on tal koguaeg nähtav olnud ja reeglina ikka tugeva nähtava põhjaga ja ilma koldeta.

See on selline hea näide kabja loomulikust kulumisest suurel treeningkoormusel ja kivisel pinnasel. Ei hakka verd tulema, lihtsalt kõik, mis vähegi üleliigne, kulub ära. Hobusel muidugi selle võrra raskem kividel käia. Sihilikult kivide peal ei käinudki aga eks maastikule minnes tuli mingil määral igasuguse pinnasega kokku puutuda, isegi kui üritasid pehmetes teeservades sõita. Siit on näha, kuidas tald on värske ja nurgatoed trimmitud, värkida polnud midagi. Kõige huvitavam on see muster, et kuidas kiil on kulunud päkaosast. Sellist pilti pole enne ega pärast näinud ja kiilumädanikku seal ka polnud. Lihtsalt puhas mehhaaniline kulumine.

Siia juurde on paslik kirjeldada minu üllatust, kuidas ka asfaldil sammumine on suur kabjakulutaja. Nimelt kui Brok jalavigastusega boksis istus, siis käisin teda 2x päevas käe kõrval jalutamas. Ja kabjad kulusid alt väga siledaks asfaldi peal käimisest (just siledaks mitte nagu eelmisel pildil). Tegelikult need olid juba igapäevasest koplisse-talli käimisest kulunud ja seda just päkaosast. Kui ma siis tahtsin proovida tallanukki kasvatada, pidin ootama kuni B suvekarjamaale saab, ennem polnud lihtsalt võimalik.

Siin on lihtsalt näha tore ring keset kapja. See tekkis karjamaale laskmisest. Pilt on tehtud septembri lõpus niiet ca 5 kuu kasv. Kusjuures ülemine osa on palju intensiivsema värusega kui alumine pool, ka tagumistel kapjadel (need on pigmendita ja alt helekollased, ülevalt tumekollased). Muutus oli üsna drastiline: tallispidamiselt (6h kopliaega) suurele karjamaale (12ha) vaba hobuse elu elama.

Viimane kollaaž on siis praegune seis. No rahul ei saa olla, underrun heels on endiselt probleem (ma ei oska seda kuidagi mõistena tõlkida eesti keelde). Kabjad on lamekabjad (mõiste 1942.a Põllumehe loomatervishoiu käsiraamatust :)). Aga tumedad triibud pole kunagi varem nii vähemärgatavad sellel hobusel olnud. Vasakul kabjal on näha pisikesed kabjaseina lõhed, parempoolsel neid pole. Valgejoon on pigem meeldivalt kollakas. Selliselt olukorralt on tunduvalt meeldivam edasi minna. Kes taaskord kiilumädanikku pakkuda tahab, siis puhtaks pestes on kiiluvao põhi hele ja tugev. Siiski olen teinud profülaktilist ravi. Tahaks muidugi, et see vagu täis kasvaks, aga kas praeguse vesise ilmaga seda juhtub, kahtlen.

Pusletükid kabjatervises on siis järgmised: värkimine, söötmine, pidamine, liikumine ja üldine tervis. Milliste tükkidega hakkab pilti nägema, see on kindlasti iga hobuse puhul erinev. Hetkel tundub, et B puhul tõi suurima muutuse intensiivse liikumise lisandumine. Kabi puhastus altpoolt ära ja nüüd on käes selline baas, millelt edasi liikuda. Sellise suure hobuse jaoks ei olnud 4x nädalas maneežis tädiratsutamist mingi treening. Tegu on ka loomu poolest liikuma loodud elukaga, hingelt jooksja. Kahetunnised sammutrennid küngastel ja 10-15 km distantsid alles panid tema organismi tööle. Lisaks muidugi ööpäevaringne vabapidamine, kahjuks küll pehmel pinnasel ainult. Aga mul pole aimugi, kuidas nüüd ülejäänud pusletükid mängima hakkavad peale sellist muutust - elame, näeme :)

Värkimist pole mõtet nendel piltidel tagantjärgi arutada. Osad on pildistatud keset tööd, stiil on muutund jne.

Trumm ja muud

Trummil on ka kõik kenasti. Teda olen häbematult vähe saanud vaatamas käia aga no ta elab parajas pärapõrgus ka, olgem ausad :) Elab karjas ja paraku mul pole rohkem temast midagi rääkida... Olen teinud enamasti ainult kerge puhastamise ja värkimise.

Lisaks enda hobustele sai vahepeal külastatud ka võõraid. Heimtalis käisin trakeeni täkke vaatamas ja pildistamas nende finaalüleaatusel. Siis külastasin Kassarit ja sealset hobuparadiisi. See oli väga silmiavardav käik, sest see on täiesti omaette maailm. Milline loodus ja millised karjad. Ilmselgelt ka teistsugused karjahalduspraktikad. Priiduga sai arutatud Eesti Hobuse Kaitse Ühingu asju. Ratsamatk loomulikult ka. Väga lahe käik! Siis oli veel noorte sporthobuste finaal Kurtnas, kus ma sain kerge kultuurišoki. Nimelt võtsid inimesed esimesel päeval liialt hinge, kui keegi julges nende parimate hobuste juures ka midagi negatiivset välja tuua. Aga paistab, et kõik said lõpuks sellest "maailmalõpust" üle.





Võistlused ja B kiitmine

Nonii, aeg lendab ja Brukist kirjutasin viimati augustis. Vahepeal on juhtunud nii mõndagi. Brokiga tegin aktiivselt metsatrenne terve septembri. Valmistusime võistlusteks. Sekka ka paar platsitrenni.

Platsitrennides on B käitunud kenasti kuid minul kaob peale poolt tundi huvi ära. Proovin kõik lihtsamad asjad kohe ära ja kui hobune toimib, siis ei oskagi midagi edasi teha. Pole enam platsisõidu harjumust ja treenerit tahaks ka kõrvale. Ühele poole on ta siiski veidi kehvem ja ma ei tea miks. Vahepeal oli mõte ka koolisõiduvõistlustele minna aga ei hakanud üksi minema. Kuigi palju on metsas rallitud, siis platsiharjutusteks annab B ilusti kokku võtta. Ja tundub, et tema füüsis on ka tänu metsamägedele valmis selleks.

Uue sadula ostsin ka vahepeal, Jorge Canaves Celebration Dressur. Selle seeria sadulad paistavad sobivat Brokile. Raam oli kitsas ja lasin laiemaks painutada. Aga mul endal oli väga hea tunne sadulas. Üldse ei kaotanud tasakaalu. See oli selline eksprompt ost, sest tundus hea sadul hea hinnaga. Eks siis tuleb vanemad kõik maha müüa. Üleüldse tuleb üks suur puhastus oma varustusekogus teha.

Metsas oleme enamasti üksi käinud ja no endiselt on tegu suurepärase metsahobusega. Anna suund kätte ja läheb. Ja väga õige oli alguses sammutrennidest alustada - isegi kui ta on ähmi või energiat täis, siis ta jalutab perfektselt pika ratsmega maadhaaravat sammu ja mitte kunagi ei paku ise traavi. Tema jaoks lihtsalt ei ole olemas metsas traavi- või galopikohti, sest algselt olid need kõik sammukohad. Aga kui ma siis küsin traavi, kui ta energiast pulbitseb, oi siis ta lippab nagu traavel :D See on muljetavaldav kui pikka traavi ta on võimeline tegema. Ja talle väga meeldib joosta! Aga kui katkestan ja sammule võtan, siis jalutab nagu polekski muud varianti olemas. Ma olen ikka megarahul tema suhtumisega töö tegemisse!

Loomulikult oleme trennides ikka traavi ja galoppi ka teinud ja punnis silmadega kaitseväelasi vaadanud. Mingi periood oli mets seenelisi täis, igas teeotsas mõni auto. Juhtus isegi nii, et metsas ilmus kurvi tagant nii ootamatult seenekorviga tädike, et Brok jäi seisma ja ma pudenesin alla :D Kuna see juhtus mäe peal, siis oli maandumisteekond väga lühike. Kohe olin hopsti seljas tagasi ja läksime edasi aga see seeneline... No see oli selline tädi, et ta tegi näo, et ei näinud, ja vudis ruttu mööda teerada minema. Sai vist aru, et tema "süü" oli :D Muidu avastasin uusi radu ja ligunesin vihmas ja noh selline tavaline metsahulkumine. Ja kui me üksi metsas oleme ja hobuseid vastu tuleb, siis Broki jaoks on täiesti ineenesestmõistetav, et igaüks läheb oma teed.

Oktoobri keskel olid meil tallis kestvusratsutamise võistlused (Kurista Karikas). Kuna ma oma kabjasusside saagat ei saanud lahendatud selleks ajaks (sellest tuleb eraldi postitus), siis ei hakanud esmast kvalifikatsiooni (30 km) minema. Selle asemel sõitsin tutvumisklassi (22 km) koos ponidega :) Sain oma hobuse pulsivöö ka ära katsetatud (ostsin Polari M400 kella ja see on päris lahe asi). Võistlustel oli siis kaks metsaringi ja kolm vetkontrolli ja kõik sai kenasti läbitud. Kõige mõnusam oli, et polnud mingit vara ärkamist ega transastressi ja peale võistlust sai hobuse lihtsalt otse koplisse visata - milline luksus!

Bruki käitumist võistluse ajal saan ka ainult kiita. Hooldusplatsil oli ainult veidi rahutu ja noh ringid olid nii lühikesed, et ta ei väsinud ära ka. Aga metsas oli täiesti omas elemendis. Ponid panid alguses kohe hooga minema aga ma läksin tasa ja targu vastavalt pinnasele. Siis tõstsin tempot, jõudsin oma pikakoivalisega ponidele järele, vahepeal läksin neist ette, siis jäin jälle maha, siis jõudsin jälle järele jne. Ja Broki jaoks ei olnud mitte mingi probleem jääda üksi keset metsa grupist maha!!! Või mööduda grupist ja sõita kõige ees. Või sõita teiste sabas. Või lasta mööda tagant galopis tulija, ise rahulikult sammudes. Ja ma polnud seda maha jäämist ega möödumist vms varem proovinud ega harjutanud, see tuli tal iseenesest. Täiesti uskumatu mu jaoks, sest mu senised kogemused on ponidega, kes lähevad täiesti põlema stardis ja ei ole nõus enne maha jääma, kui nad on end hingetuks kihutanud. Lihtsalt väga väga lahe! See ainult kinnitab tema sobivust sellele alale.

Lisan taas palju pilte.