Ponid elavad mõnuelu Kelly juures, kolisid ära talvekoplisse. Ja söövad ja jalutavad ja passivad niisama. Üleeile õhtul käisin panin suurele ponile teki selga. Et ta saaks oma kleidikesega harjuda, sest muidu tuleb liiga palju uusi asju korraga. Sest ta kolib nädalavahetusel. Sest ma toon ta Tartu ligi, et trenni teha. Sest muidu poleks mul olnud uut hobust vaja, kui ta kuskil niisama on. Sest muidu poleks mõistlik. Ja tegelikult pole ka oma kui päriselt ei tegele. Muidusööjaks jääb väike poni. Jah, ta saab talvepuhkusele. Pensionile ei saa, maha ei taha kanda, tööst vabaks ei taha lasta. Aga selle talve saab metshobuse elu elada küll.
Mis on plaanid? Mulle tegelikult ei meeldi väga plaanidest rääkida enne kui neid teostamas juba olen. Aga siiski.
B puhul on plaan panna ta talvega normaalselt sadulas käima. Selles mõttes normaalselt, et ta saaks väljaõppe, mis vääriks ratsastuse nime. Praegu käib nagu pigem sadulas lihtsalt. Siis kevadel võiks esimese võistluse teha. Suvega võiks asi tõusvas joones edasi areneda, väljaõpe ja võistlemine, hüppamine ja koolisõit, maastik ja kestvustreening. Aga kuna pole teda päris treeningus varem hoidnud, siis on raske prognoosida arengut. Eriti kuna ei tea kuidas endal ajaga kevadel on ja mis suvel edasi saama hakkab, kus hobune elab jne. Võib-olla peaks B-le peale sportlasekarjääri maitsmist hoopis puhkuse planeerima. Kui rahaliselt võimalus on sedamoodi puhkust teha.
T puhkab terve talve aga kevadel tahaks uuesti treeningusse tagasi tuua. Iseasi kuidas on võimalust ja aega. Aga tegelik soov oleks ise temaga võistelda. Mitte lihtsalt korra aga terve hooaja ja korralikult. Kestvust ja kooli. Aga see eeldab jälle, et tuleb trenni teha. Ma ei tea, miks ratsutamine nii keeruliseks on muutunud. Mitte ratsutamine ise ei ole keeruline, see on väga lihtne kui viitsid hobust kuulata. See on keeruline hobusele, sest ta ei saa aru. Aga see on keerukas, et kuidas sa lähed lihtsalt trenni tegema. Ei ole aega ega seda-teist-kolmandat. On ainult plaanid ja vabandused. Vot sellest olukorrast läbinärimine on keeruline. Muide, mul on üks motivatsioonipostitus soolas, ootan õiget hetke ainult avaldamiseks. Vanasti olid vist prioriteedid lihtsalt teised... Igatahes tundub eriti võimatu kahte hobust korraga ja korralikult treeningus hoida, et kordamööda oleks lihtsam. Eks aeg näitab. Kuni T on täie tervise juures, võiks seda ära kasutada.
Siis leidsin ennast ühe talli üle mõtisklemas. Et näe milline kena kompleks neil on, millised kenad treeningtingimused ja kena tallike ja hubane olemine tundub. Ma muidugi ei tea kuidas neil seal tegelikult on aga noh, minu ettekujutustes joovad nad koos kohvi ja inspireerivad üksteist ja ei saa kuidagi tallist lahkutud. Ja siis ma mõtlesin, et ma koliks ka kohe sellisesse talli kui sellist siinkandis oleks. Et maneeži pole vajagi kui on õues kenad treeningtingimused. Ja siis jõudsin muidugi arusaamisele, et kõige raskem on leida selle õige seltskonnaga talli. Ma hea meelega aitaks tallis ja möllaks jne, kui sealtpoolt keegi inspireeriks ja hoiaks südamega talli korras. Tahaks ka treeningutel osaleda ja võistlustel kohvikut pidada ja trellide küljest ämblikuvõrke korjata. Aga reaalsus on tavaliselt see, et ma ei viitsi üldse lisaliigutusi teha. Kiirelt talli ja nii kiirelt ära kui saab, eriti hea kui ei pea ühegi inimesega kohapeal rääkima. Näiteks ei viitsi talgutelgi osaleda kui niikuinii paras bardakk ümberringi on. Mis vahet siis enam on, pigistan parem silma kinni...
Millest siis veel? Väiksed asjad on olulised. Lihtsad väikesed detailid. Eksole. Vanu pilte on lahe vaadata. Ikka neid samu uuesti ja uuesti. Nii vanu, et ma isegi ei tea kes seal peal on. Aga selliseid salapäraseid ja mahajäänuid. Sellistest kohtadest tulevadki tükid paralleelmaailma ehitamiseks. Ja saab aina toredam. Vormis hobused on ilusad, atleetlikud. Tahaks enda omi sama uhkusega vaadata.
