Täna sattus nii, et värkisin neli hobust. Ei olnudki väga raske, tea kas hakkavad vastavad lihased tekkima või sattusid nii mõnusad hobused. Algas see ühest kliendi hobusest, edasi läksin enda karvikutele külla. Tõin Loto ära mõttega teda ülevaatuseks valmistama hakata, kuid sellises parmurünnakus ei saa ju midagi teha. Panin ta boksi ja sealset rahu ta tõeliselt nautis. Nii meelsasti andis jalgu, et kohe pidin värkimisriistad tooma. Kabjad olid juba liiga pikaks ka kasvanud. Aga tal oli nii mõnus puhkus parmutallumisest, et jäi värkimise ajal magama ja kukkus peaaegu ümber mitu korda (sest oli ühe jala minu kätte unustanud). Und peletab kõige paremini see, kui lõuad käivad - tõin müslit ja sain esimesed jalad tehtud. Tagumiste ajal võis tukkuda, neid nad ju harjunud puhkama ükshaaval. Jätsin ta edasi tukkuma kuni Trummi tõin. Vahetus ja sama tegevus ponuga. Kabjad ikka päris kõvad selle põuaga. Pärast määrisin putukahammustused Sudocremiga kokku. Hakkasin juba koju sättima kui talli saabus A ja kauples mu enda hobust ka värkima. Mõeldud, tehtud. Pärast koju sõites jäin mõtlema, et mul tuleb see värkimine juba nii automaatselt, et enam ei mõtle, kuidas erinevatel hobustel teha. Tunde järgi kohe tegevusse. Ilmselt on mul oma stiil ka juba välja kujunenud.
