Tagasilöök!

Kõigepealt Trummist. Kolmapäeval tegime niisama ratsastust ja pidin nentima, et oli kohe väga tunda, et eelmine päev oli hüppamine olnud. Vaks vahet, kas on ratsastatud v hüpatud, hobune oli kohe jäigem ja teravam, mitte nii lõdvaks sõidetud nagu koolisõidus olla võiks. Aga polnd hullu, tegime väheke latte ka ja proovisin leppida sellega mis oli. Neljapäeval jälle hüppasime, seekord tegime igast huvitavaid harjutusi. Kõigepealt galopikavaletid voldil, siis kahe maalatiga peneroll galopis, minu üllatuseks traavis lattaed igast pöördest, galopis väiksest pöördest rist. Need andsid justkui kindlust juurde. Siis veel erineva sammude hulgaga pika süsteemi vahele mahtumine - hea lihtne poniga sammude arvu suuremaks saada :D Pärast kõrgemat ja väiksema sammude arvuga (kahe sammuga). Teised tegid veel okserit ka lõppu aga mul tuli niigi hästi välja ja ei hakanud. Teised olid siis Kati ja Rembrandt ning Liina ja Amadeus. Poni on nii tubli, väga rahule jäin, järjekordselt :)

Plymouth aga võitleb oma hirmudega endiselt. Esmaspäeval ja kolmapäeval läks superhästi. Neljapäeval algus ka. Võtsin vasakutpidi kordel traavi, ise olin kindel (ei võtnud enam lakastki kinni :D), üleminekud ja värgid. Pako kohe algusest peale rahulik ja hea. Siis mõtlesime teistpidi proovida. Samm okei ja siis võtsin traavile. Natuke aega traavi ilusti, siis astus vist mingi kivi otsa ja hakkas lonkama, oli endiselt rahulik. Ja siis lampi kammis ära. Täiesti. Ei tea kas tegi vale seose valu ja ratsaniku vahel aga paanikasse ta läks. Selle suure hullumise käigus kukkusin alla kah veel :( Siis uuesti selga, käe kõrval parematpidi sammu ja traavi, oli vähe närvis aga leppis. Alla tulles tegin ise vea - läksin talle jalaga selja vastu. Ma olin juba all aga tema ehmatusest siis hüppas. Pidin uuesti selga minema, jälle natuke sammu ja uuesti maha. Seekord siis rahulikult ja probleemita.
Minu ehmatas see vahejuhtum jälle väga ära, olin just õppinud rahulikuks jääma ja teda usaldama ja tema oli ka väga tubli olnud. Ju aga oli see teine külg nii järsku liiga keeruline ülesanne talle. Ma olen õnneks terve, aint õlg nagu natuke andis pärast tunda (khm, ma kohe katsusin oma katkise rangluu ka üle, et kas on ikka koos :D). Nüüd siis tuleb vast selline otsus, et vahelduseks mõnele kaskadöörile taltsutada see loom ja pärast seda võib siis minuga uuesti aru pidada :D Kuna ma saan selliseid vaimseid šokke säärastest juhtumitest, siis parem mitte süvendada asja, pärast ma ei julgegi enam suure hobuse selga minna :P Mul on tõsine ponide teema, neid ma ei karda ja neid ma fännan. Aga suured hobused... võtavad kõhedaks!

Ma lisaks veel seda, et keegi arvas et ma püsin hästi sadulas. No neljapäevane näitab, et ei püsi :D Eks ta mingi järsu pöördega mu tasakaalust välja viis. Aga ärge arvake, et ma Trummi seljast nii kergelt kukun. Need, kes on näinud, teavad, et ei kukugi. On olnud hetki, kus Trumm teeb siukseid pro skill küünlaid, et ei suuda ära imestada. Eks ma kukun ka vahel, jaks saab otsa või lööb väga tasakaalust välja. Aga kõige eredam tehnoloogia näeb välja umbes selline: küünal-edasihüpe-kitsehüpe õhku-pea alla-uus küünlahüpe ja nii edasi. Ja hästi palju ja hästi kiiresti järjest :D Ma mäletan Rahulas on paar sellist eriti eredat korda olnud, Kavildas ka korra. Päris täpselt polegi selge, miks selliseid küünlatuure tuleb. Täitsa ettearvamatud need minu jaoks ka pole. Ju nad ratsastus- ja üksteisemõistmisvead ole. Praegu muidugi pole nendest haisugi, poni on puhanud ja rõõmus ja töötab nii kenasti kaasa. Aga kõigil headel poistel juhtub vahel - ka Trummil! Ma lihtsalt tavaliselt ei kirjuta nendest :D Nüüd siis teate :)

Hüppetrenn

Üle pika aja oli meil Trummiga hüppetrenn. Panin selleks puhuks lausa hüppesuunalise sadula ja väiksed mummukannused. Endal oli imelik nii lühikeste jalustega sõita aga tõenäoliselt on see hüppamiseks siiski parem variant. Kõigepealt voldil kaks maalatti, siis ristid üksikult ja järjest. Võtsin julguse kokku ja tulin okserit, sujus. Lõpuks tulin veel ka penerollide süsteemi (kaks kahest penerolli, mille vahel tavaline süsteemivahe), mida ma alguses keeldunud olin ületamast, jälle sujus. Ühesõnaga kõik hüpped olid väga ilusad, suutsin ennast sadulas istuma sundida ja poni oli ka parajalt hoos ja vastavas tujus. Jäin väga rahule :)

Pakotamine jäi täna ära, sest sulailma tõttu kukkus maneežikatuselt ja igalt poolt mingeid lumehunnikuid ja üldse oli tuuline ja siuke rõve mühisev ilm. Trumm pidi ka end ogaraks ehmatama vahepeal. Parem siis noort hobust mitte traumeerida, et maneež ja trenn võivad vahel koledad ja pahad olla, targem ikka ainult positiivseid kogemusi koguda ja ohtlikke olukordi mitte tekitada. Ma olen alati mõelnud, et kui sa tead, et tõenäoliselt võib midagi nihu minna, siis jäta parem tegemata. Eile oli ta ju väga tubli, las puhkab :)

Pako oli täna nii tubli!

Pako ehk Plymouth areneb kenasti. Nädalalõpus ma ei käinud ja seega vahepeal 3 päeva seisis jälle aga täna sai see-eest üks kena kordetrenn tehtud. Panin käbe valmis, tegin veits kordet ette ja selga. Alguses passis mind ja oli krampis aga tal läheb mingi aeg ringitamist aega ja siis jääb rahulikuks. Siis saimegi kenasti traavida korde otsas, juhtisin ise teda suurematele ja väiksematele ringidele. Ilusti kuulas ja oli üldse väga tubli ja mõistlik. Nüüd olen tal veebruari algusest saati kokku 11 korda seljas käinud. See teeb 3-4x nädalas ja ülejäänud päevad puhkab, ei tee midagi. Enne seda, kui ma 1.veebruaril tal esimest korda ise seljas käisin, oli ta mingi vähemalt poolteist kuud niisama karjamaal passinud. Enne seda kunagi oli üks teine tüdruk mõned korrad seljas istunud ja sammunud.

Trumm oli samuti väga tubli. Eelmine kord tundus küll veidi halvem aga sai 4 päeva puhata ja nüüd oli jälle tublidus ise :) Sammus tegime küljendusi ja sääre eest ära astumist. Traavis ja galopis töötas mõlemas kaasa, seljast oli väga mugav. Tegin diagonaale ja asju. Natukese ärevuse mis kuskil tekkis, suunasin kohe töösse. See on siuke hea mõtteviis Ingridilt ;) Kõrvalt oli tõenäoliselt efektne ja kena, seega jäin väga rahule. Maneež oli värskelt silutud ja takistustevaba niiet mõnus oli elemente teha.

Plymouthist lähemalt ja kõigist seiklustest

Vahepeal pole üldse viitsinud kirjutada aga nii mõndagi on juhtunud.

Kõigepealt Trummist. Tema on viimased kaks nädalat ainult 3x nädalas trenni saanud, sest mina ju tõmban nädalalõppudeks Tallinnasse. Nüüd hakkab tal see esimene motivatsioon vist läbi saama ja viimane kord trennis oli juba jäigem ja passis rohkem. Mida rohkem lased puhata, seda parema õhinaga töötab ja mida rohkem treenid, seda rohkem hakkab ringi passima :D Müstiline poni. Võib-olla ma treeningu edenedes nõuan rohkem ja tugevamini-kiiremini ka kui alguses. Aga no treeningkoormus on tal ka "üüratu" :P See nädal oli õigupoolest vaid 2 maneežitrenni, sest nendevahelisel päeval käisime koos Marguse ja Litriga/Litteriga põllu peal suurel sammuringil. Iseenesest vaid samm kuid siiski paksus lumes. Algus oli ilus: ilus suur valge põld ja kena päikseloojang. Edasi läks nagu õudusfilmis :D Hakkasid kostuma mingid imelikud sahinad, mille peale hobused ehmatasid. Alguses mõtlesime, et kitsed panevad võsast plagama vms. Aga keset põldu ka, muudkui viuh ja viuh sellise häälega nagu vaimud õudukates ringi panevad. Midagi näha ei olnud, Trumm pidi aint nahast välja hüppama. Siis tuvastasime, et mingid vennad jooksevad lume all mega kiirusega, siiani ei tea kes need on. Lisaks kõndisime veel külma udu sisse, no ehtsalt creepy värk :D Vaimud meid siiski ära ei viinud ja jõudsime õnnelikult koju.

Plymouth on 2006.a sündinud eesti sporthobune, kellel ma nüüd veebruari algusest seljas käin, et ta ratsahobuse eluga harjuks. Heatahtlik hiiglane, kellel on omad hirmud. Isa on tal Paco Rabanne (pilt http://sukuposti.net/galleria.php?rotu=5&image=6046), emaisa Mozart II (pilt http://sukuposti.net/galleria.php?rotu=&image=184961), kasvataja Kristi-Liis Koppel (pilt tema kodulehelt), omanik perekond Villako. Hetkel oleme nii kaugel, et selga laseb vabalt ja kordel teen seljas vasakutpidi sammu ja traavi. Supertulemus selle hullukese kohta.

Eelmise nädala esmaspäeval oli üks omamoodi seik. Nimelt olin seni teinud temaga kordel sammu ja peatusi. Siis aga otsustas omanik, et prooviks kordel traavi. Hobune ehmatas nii ära liikuvast ratsanikust, et hakkas sikutama ja paanitsema, omanik proovis siis teda kordega seisma tõmmata enda juurde aga see rong oli juba läinud. Suuliserõngas venis lahti (eriline ebaõnn), korde tuli küljest ära ja siis oli paanikas hobune maneežis lahti, mina seljas :D Ma ei mäleta kunas ma viimati sellist surmahirmu tundsin, tõenäoliselt oli surmahirmus ka hobune. Tuiskas mööda maneeži ringi, mina lakka klammerdunud, hobune põgenemas ratsaniku eest. Omanik karjub, et tõmba vastu seina. Tõmban. Ots ringi ja edasi. Uus katse, ukseauku. Nii kui seisma jäi, mina sealt alla hüppasin, aitab mulle sellest surmasõidust, saaks vaid maha!!! Ja selleks ajaks rippusid juba suulised ka niisama, tulid suust välja ja rõngas oli pikaks veninud. No palju õnne, küll oli positiivne esimese traavi kogemus :D Kui omanik poleks kiirelt tegutsenud ja kohe talli uute valjaste järgi läinud ja need kohe hobusele pähe monteerinud ja mind selga käsutanud, siis kes teab kas mina ja vb ka hobune sellega enam kunagi nõus oleks olnud :D

Edasistel trennidel algas traav käe kõrval, siis ei saanud hobune ära põgeneda. Edasi juba kordele ja vaikselt hakkame hirmust üle saama. Raske on temaga siiski, sest iga harjumatu vastuminek ja tasakaalumuutus põhjustavad hobuses peaaegu ärajooksmispaanika. Ma ei tea, miks ma sinna selga ikka uuesti ja uuesti ronin, eks ma olen optimist selle koha pealt :D Ta lihtsalt nii kardab ratsanikku! Kahjuks tema jaoks jääb aega ka vaid 3-4 korda nädalas aga edusammud on siiski märgatavad. Kui kellelgi on nõuandeid ratsanikku kartva hobuse taltsutamisel, siis laske tulla!

Trummi treeningust

Täna oli meil järjekordne tore ratsastustrenn. Trummiga on see asi, et teistel on enamasti raske temaga sõita kuigi mina võiks ta lihtsalt võtta ja skeemi võistlema minna. Põhjuseks pean seda, et ta on selline hobune, kes lülitub automaatselt säästurežiimile ja teda peab eraldi motiveerima ja tagant utsitama, et ta oma keha korralikult kasutaks. Mina lihtsalt tean paremini, kuidas seda teha. Täna jooksis ta väga kenasti, tõi tagumise otsa alla ja samm oli lahtine. Eks ma nägin palju vaeva ka :P Kõige raskem on enda istakut kontrollida, et see ei segaks hobust ja et tasakaalud oleks paigas. Kahju, et sellele üleüldiselt nii vähe tähelepanu pööratakse, täpsemalt nt siis sellele, et kuidas ratsanik õpib oma tasakaalu sättima ja millise tasakaaluga inimesed noori hobuseid ratsastavad. Kokkuvõttes suutsin ma sedavõrd ennast jälgida ja hobust tagant utsitada, et tulemus oli päris kena, ka talliomanik arvas nii. Kõige lihtsam on meie jaoks samm, siis sirutab poni vabalt ratsme järele ja näeb väga kuulekas välja. Traavis enamasti sujub, kuid pöördeid võiksin trennis rohkem teha. Olen teinud korduvalt seda viga, et poni eest liiga kinni sõitnud, liiga jäigalt rulli. Nüüd proovin seda iga hinna eest vältida. Samas kui poni midagi passib või säärele kiirustavalt reageerib, siis on raske ennast rahulikuks suruda ja selliseid poolpeatusi teha, mis teda eest kokku ei suruks, eks see on tal sees ka. Et ta ikka oma tagumist aparaati korralikult kasutaks, tuletan selle äravajumisel seda talle meelde stekikoputusega tagaveerandile. Meil mõikab väga hästi, kohe liikumine paraneb. Kõrvalt paistab juba päris hea aga seljast pean ikka valvel olema, et ta oma ponilikku padistamist ei pakuks ja lihtsama vastupanu teed ei läheks, kui säärtega edasi ajan. Täna tulid meil peatused kiitaväärt koostööga, samuti enamus üleminekuid. Galopp on meil vaieldamatult kõige raskem osa, sest seda teeb ta valdava osa ajast tiba jäigalt. Korralik järgiandmine ja korrektne töö on väga harv nähtus. Õnneks skeemikohtunikud seda kõrvalt nii hästi tähele ei pane :D Aga kõrvalt ongi alati parem kui seljast, mul vähemalt. Mina juba vähesega ei lepi :) Igatahes töötasin selle kallal, et galopp mingil juhul neljataktiliseks ei jääks ja et poni ikka korraliku impulsiga jookseks. Jäigast säästurežiimist on teda raske välja tuua, kuid hea istmikutöö ja aitamisvõtete abil on see võimalik. Üleminekuid peaks ka kõvasti rohkem tegema ja tempo peaks pigem selline hüppamise hoog olema mitte n-ö koolisõidugalopp, sest siis on väiksem võimalus teda kuidagipidi kinni sõita ja temal lihtsam ennast lahti ja ratsmesse joosta. Lõpus tegin ka kontragalopiharjutusi, head koondavad ja igal juhul arendavad. Harjutustest veel nii palju, et alustuse sammuosa on pikk ja jõuame ka igasuguste sääre eest ära astumiste, õlad (s)ees jms asjadeni. See on hea ettevalmistus heale traavile. Ka traavis proovime neid, kuid praegu pole need põhitähelepanu all, tahaks pigem seda üldist põhja tugevdada. Veel mainiks seda, et praegu sõidan Trummiga painduvast kummipulgast suulistega (endiste Rutsi omadega) ja võib-olla saavad neist mu teised lemmiksuulised.
Veel on väärt mainimist see, et suure puhkuse ajal harjutati Trumm igapäevase kaerakoguse ja silolisaga ära ;) Kaera saab minu silma järgi vist isegi kuni liitri, kui ma ta sisse olen toonud (künas kaer ootab). Aga kuna tal enam lihaseid pole, siis pole tal ka jõudu energiaülejääkideks :D Päris tore.

Plymouthi kohta nii palju, et täna jälle kordel seljas sammumine ja peatuste harjutamine. Kuna ta on nii suur (minu jaoks veel eriti, võrdlen Trummiga), siis õpetasin talle boksis surve peale pea langetamist, et lihtsam valjastada oleks. Väga kiiresti õppis ära :) Tundub, et saame kenasti läbi ja loodan, et koostöö sujub.

Turumli puhkus on läbi!

Poolteist kuud talvepuhkust, mille jooksul pidi vaid 3x sadulas käima, on nüüd läbi. Esmaspäeval kordetasin Trummi sedelga ja külgratsmetega, oli tubli. Eile ratsutasime maneežis. Proovisin igal juhul tema liikumist mitte takistada, soodustada pikka sammu ja arendada loomulikku lahtist liikumist. Endal oli jube imelik jälle ratsutada. Ja ponil polnd enam lihaseid, polnd sadulat kuskile panna :D Kuigi vahepeal tundus, et ma ei taha enam ratsutada, siis lõpupoole läks kõik ikkagi hästi ja jäin treeninguga rahule. Loodan, et kõrvalt oli sama hea kui sadulast... Pärast tegin Plymouthiga käe kõrval sammu, nooreke teine. Kõik sujus. Rohkem ei viitsi kirjutada :P