Piusa rännak 2016

Laupäeval käisime Trummiga Piusal loodust nautimas. Sõitsin ainult 16 km tutvumisklassi, sest ei tahtnud poni piinata, raudu panna ja trenni polnud ka piisavalt teinud. Trumm oli rajal äksi täis ja tahtis palju joosta. Sõitsime 2x 8 km ringi, mis tähendab, et ta ei jõudnud rajal äragi väsida (tal kulub ca 10-12 km järjest kappamist enne kui kihutamise lõpetab). Üllatuslikult sõitis ta esimesel ringil enamus ajast esimesena. Taha jäädes läks äksi täis ja tahtis teiste vahele kihutada, seega lasin tal esimesena minna kui ta nii väga tahtis. Vetist sain ruttu läbi ja järgmisele ringile suundusin üksinda. Poni jälle võttis kohe hoo üles ja ilmselt lootis sisimas teisi hobuseid metsast leida. See tal ka õnnestus, saime täpselt pikema ringi sõitjatega kokku. Trumm rõõmsalt kappas nende järel ehk siis rippusin rämedalt suulise otsas, sest tahtis tagumikku kinni joosta ühele punalintlasele (kes korra isegi lüües ähvardas). Poni küttis end nii üles, et pidin maha hüppama ja käe kõrval minema. Ta lihtsalt ei tahtnud rahulikult rivis sõita. Jalutasin kuni poni väheke taastus, samal ajal möödusid meist mõlemas suunas erinevad ratsanikud. Kui selga läksin, tahtis kohe ajama panna. Kaklesin temaga ühe lõigu ja tulin jälle maha, jalutasin veidi ja siis ratsutasin üksi lõpuni. Viimasesse veti läksin suht lõpus, sest üritasime teda jooma saada. Pulssi oli selleks ajaks juba raske leida :D Poni oli tubli. Auhinnaks sain muuhulgas nöörpäitsed, mis mul just puudu olid :)

barefoot 3

Ma tean et internetis on kõike arutatud aga see on ikka uskumatu, millise hulga infot võib googeldades saada :D Ehk siis olen endiselt kabjateemadel ja otseloomulikult ei suuda ära otsustada, mida enda hobuse omadega ette võtta. Laias laastus on nii, et eestlased väga ei näe probleemi mu hobuse kapjades aga ingliskeelsetel saitidel kirjeldatakse sellist olukorda tõeliselt sekkumist vajavana. See ajabki segadusse, et sisuliselt on võimatu teada saada, kas Eestis ei olda kursis veel selliste probleemidega või on osad inimesed väljamaal hulluks läinud oma kinnisideedega. Vastuse annaksid loomkatsed aga need kestavad vähemalt 2-3 aastat ja on kulukad ja üldse rasked ellu viia :D Aga kui võimalus tekib ja midagi järeldada saab, küll ma siis kirjutan. Seniks jätkub kõik vanaviisi.

Aga minu teadmised värkimisest üleüldse täienevad, see on päris põnev teema. Huvitav on ka vaadata erinevaid case study'sid, eriti kui seal on minu hobustega sarnased kabjad. Ja ma endiselt usun, et ka puhtalt hea värkimisega annab silmnähtavaid muutusi saavutada. Seejuures pööravad nõuandjad tähelepanu päris väikestele detailidele. Ainult loe ja leia oma kuldne kesktee. Sest kui ühest asjast kirjutatakse ikka ja jälle erinevatel saitidel, siis ilmselt seal mingi tõetera sees on.

Põhimõtteliselt olen ma nõus sellega, et rautamine ei tee olukorda paremaks vaid lihtsalt varjab probleeme. Erandeid on alati. Aga kui hobune lonkab ilma raudadeta, siis need rauad ei ravi vaid lihtsalt peidavad probleemi. Olenebki lihtsalt indiviidist, et kes mida üle elab. Kes jookseb ilma raudadeta, kes raudadega ja kellele ei aita needki. Need viimased vist jõuavadki barefoot teemadeni välja ja leiavad sealt abi. Järjest enam on ka neid, kes metallraudu proovidagi ei taha, näiteks mina otsin alternatiive. 

Üldiselt ei ole probleemsed kabjad probleemsed, kui hobused eriti tööd ei tee. Karjamaal vedeledes pole neil häda midagi aga kui rohkem trenni peab tegema, siis alles võib midagi välja tulla. Samas kui sepp ei kurda, siis ostitakse probleemi pigem mujalt. Internetist leiab väga peeneid vihjeid isegi sellele, kuidas hobuse puhkeoleku asendist jne välja lugeda kabjavigu. Kas need on nüüd ettekujutatud või hakkavadki sooritusvõimet piirama, who knows...

Kui rääkida kapja koos hoidvatest lamellidest, siis neid mõjutavad erinevad mehaanilised ja metaboolsed faktorid. Kui lamellid on nõrgad, siis mina usun küll, et seda võib probleemiks nimetada, isegi kui hobune ei lonka. Looduse poolt on ikkagi ette nähtud, et see kabjakomplekt on tugevalt koos ja tervik, mitte ei vaju kuidagi laiali, et raudadega seda koos hoida. No ja siis tulebki üle vaadata kõik: kulumine, värkimine, söötmine, ainevahetus, immuunsus. Ja pole teada, mis valem sellest komplektist konkreetsele hobusele sobib, igaüks vajab individuaalset lähenemist. Mõni elab kõik vead üle. 

Huvitav palju sepad üldse viitsivad probleemseid kapju omanikele kirjeldada? Kes ise ei värgi, need ilmselt kõike ei näegi :D :D Ja ega enda hobuse kapjade puhulgi vajab see ikka mitmekordset uurimist...

Lõppu väike nupuke geneetikast ja kapjadest: connemara ponidel ja nende ristanditel esineb pärilikku seisundit nimega hoof wall separation disease ja soovitatakse olla tähelepanelik müügihobuste ja sugutäkkudega, kes erilises treeningus ei ole aga keda esitatakse raudus http://www.animalgenetics.us/Equine/Genetic_Disease/HWSD.asp

kui trenn läheb halvasti

Ükspäev oli selline talliskäik, kus ma ei sõitnudki koju naeratus näol. See ei ole tavaline. Kui trennis on varemgi kehvemini läinud, siis tookord oli terve hobustega tegelemine kuidagi liimist lahti. Aga sellest tahtsin kirjutada, et kui trenn halvasti läheb, siis ma pärast ootan järgmisi trenne, et saaks võimalikult ruttu jälle uuesti proovida ja paremini teha. Tekitab sõltuvust see hea tunne, kui välja tuleb. Tahtmine proovida erinevaid lahendusi, et jälle kuskile jõuda. Mõttetöö ja harjutuste väljamõtlemine. Muidugi kui koguaeg lootusetult läheks, siis nii tore ei oleks. Samuti kui läheb koguaeg enam-vähem hästi ja mingit arengupotentsiaali käega katsuda ei saa, siis läheb ka tuimaks ära see ratsutamine. Ilmselt iga langus on erinev aga seekordne oli siis inspireeriv :D

Ja siis see kabjasusside teema võttis ka üsnagi huvitava pöörde :D Sain soovituse, et Hispaanias tehakse Floating Boots kabjasusse ja need tunduvad ka päris huvitava tehnoloogiaga ning mõõtudelt isegi sobiksid mu hobusele. Lootuses saada veel mingit kasulikku infot postitasin ka pildid oma hobuse kapjadest. Mõtlesin, et saan piki päid ja jalgu, et sellise söötmise ja pidamisega ei olegi võimalik midagi saavutada (kuigi tegelt lootsin värkimisnõu saada) aga sain hoopis interneti teel diagnoosi. Suht julge väljaütlemine võõra inimese poolt ilma hobust nägemata :D Teoreetiliselt on võimalik aga millegipärast inimesed ei usu seda diagnoosi... Kuna röntgen ei pruugi ka alati midagi näidata, siis see ongi fantaasia küsimus, kas näha seal midagi halba või mitte. Naeran siin, et teadmatus on õnnistus. Normaalne inimene oleks lihtsalt rauad alla pannud ja vait olnud. Mul oli vaja alternatiive uurida ja nüüd siin googeldan kõike ja harin ennast, põnev on ikka isegi kui enda hobust vigaseks ei tunnista :)

Kabjasussid

Poniga on elu ilus, see võib kruusa peal traavi ka lasta ja pole suurt häda. Aga hobusega on lood halvemad, mistõttu otsin raudadele alternatiivi. Kabjasusside kohta olen vahepeal palju uurinud ja kuna mu hobuse kabjad on ebastandardsed täisverelise latakad, siis eriti valikuvariante polegi. Enamus kabjasusside pikkus on suurem kui laius aga minu hobusel on vastupidi :D Niigi on päris rännakuspordiks soovitatud ainult Easyboot Glove ja Renegade mudeleid aga isegi Glove Wide mõõtudelt ei sobi. Mis jätab ainukeseks variandiks kõige kallima mudeli ehk Renegade (siis juba Viper). Iseenesest on need toredad värvilised aga väljaminek on märkimisväärne (Soomes nt 130€/tk). Ja nende sobitamine on ka keeruline, sest isegi mu hobuse kaks esikapja on ca 0,5 cm võrra erinevad :D Parema jalaspüsimise nimel võiksid need jalas olla vabalt mitte tihkelt aga kahe viimase numbri vahe on 1,2 cm -.- Mis teeb viimaseks variandiks proovida veel tiheda värkimisega saada mõlema kabja laius 0,2-0,7 cm kitsamaks. See ilmselt ei õnnestu. Kuigi need latakad lähevad tihedama värkimisega normaalsemaks, üle poole aasta nägin ju vaeva (aga ei mõõtnud). Ning söödalisandiga kabjakasvu kiirendamine ja seega värkimistiheduse tõstmine on üldse proovimata. Latakate veel suuremaks laskmine ja viimase suuruse kasutamine pole ka variant, sest väiksema kabja kasvatamine 1 cm pole hea variant ja pikkus läheks niikuinii liiga palju üle. Niiet jah, ei saa selles osas mingeid kiireid muutusi kui just raudu alla ei pane :)

Trennid on muidu läinud kenasti. Trumm käis isegi ükspäev üksi intensiivsel maastikul ja ei protestinud :) Brok käis ka väikse ringi üksi jalutamas. Aga üksi pole hea käia, hobused kuidagi pinges kohe. Ise vahin ka rohkem ringi. Platsitrennid on suht hästi läinud, natuke olen hüpanud ka mõlemaga, sh penerolli. Brokiga võiks rohkem huvitavaid harjutusi teha. Nüüd kooliga ühel pool, vahepeal läks kiireks. Vahepeal said suured hobused suvekarjamaale ka, ponid paastuvad :)

Täna käis sepp ja vedasime hobuseid talle ette. Olenemata kuumast ilmast läksime pärast koos Heleniga ratsutama. Temast saab Trummi uus ratsanik, vähemalt osaliselt ja mõneks ajaks :) Sel kuul peab Trumm muidugi täitma veel kohuseid minu ees ehk minema Piusale loodust nautima (tutvumisklass jälle). Aga peale seda võiks planeerida mõne koolisõiduvõistluse. Saaks Heleni kogemust ja mina meelde tuletada, et kuidas oli. Täna olime alguses platsil ja siis läksime metsa. LÕPUKS OMETI sain oma mõlema hobusega koos metsa!!! Brok oli suht hea meelega esimene. Samm on muidugi palju pikem kui Trummil :D Ja see väljendus kohe selles, et kes märjaks läks... Vorm on ka muidugi erinev... Aga mõlemad on lahedad :) Ja metsas on mõnus, see nüüd kahe järgmise nädala teema... Ja edaspidi ka, vahelduse mõttes.