Hüppamisest, pindedest

Paar viimast päeva olen just neil teemadel mõtisklenud, niisiis räägin suu puhtaks.

Vaatasin eelneva hooaja võistluspilte, eriti just takistussõidu omi ja siis videod sinna otsa. Ja puhtalt vaatamisest läks tunne õõnsaks ja keha tõmbus pingule. Ehk siis viimane Särka võistlus oli nii laastav, et ma ei taha siiani ei hüpata ega võistlema minna. Isegi koolisõitu mitte. Kogu see enesekindlus, mis ma eelmisel hooajal kasvatada suutsin, kadus lihtsalt ühe päevaga. Lihtsalt vale võistlusvaliku ja tagantkiirustamise tõttu. Mis mul siis võistlustel juhtus? Ma vist mitu kuud ei suutnud seda korralikult analüüsida. Videotelt on väga ilusti näha, kuidas ma krampis hobust tagasi hoian ja kui ta siis hoota hüppeid peab tegema, jään maha :D Ja siis pole üldse ime, et ka tema kahtleb, eriti kui hoogu pole ja haiget saab kah. Rada oli minu jaoks liiga kõrge. Ilmselt rohkem polegi midagi öelda :D Või siis seda, et võib-olla oleks tegelikult ikkagi päris arukas ka kodus enne sama kõrgust sõita... Või siis 5-10cm madalamat aga väga hästi. Sellist järeleandmist olen endale alati teinud (suht eluaeg hüppamist kartnud) aga seekord oli kodune osa rahuldav-hea ja sellest ei piisanud. Hobusel ju veel vähem kogemusi kui mul.

Pindedega oli nii, et leidsin ühest netipoest sellised nummikud, et osta või ära. Muidugi hakkasin mõtlema, et kus ma neid siis kasutaks ja ei suutnud päris täpselt välja mõelda. Ja siis jõudsin tagasi selle teemani, et milleks või kunas üldse pindesid ja kaitsmeid kasutada. Kuskil 6-7 aastat tagasi sain aru, et see toetav funktsioon on ületähtsustatud ja, arvestades hobuse massi ja anatoomiat, ei toimi. Et pindeke reaalselt toetaks, tuleks veresooned kinni tõmmata ja sellest rääkis tollal juba angeth hobufoorumis :D Hakkasin siis uuesti guugeldama ja mis ma leidsin - midagi pole muutunud. Endiselt on nii, et kui sul on tavaline hobune tavalises treeningus, siis on see pealetoppimine pigem enese edevuse rahuldamine. Millal on pindede/kaitsmete kasutamine õigustatud?
a) hobune riivleb
b) hobune pannakse hüppama
Ülejäänud variandid ei ole tavalise harrastushobuse puhul kuigi tõenäolised.
Nii, kui ta ei toeta siis mida head ta veel teha võiks? Kui välja jätta see, et kaitseb mehhaaniliste löökide eest jalg vastu jalga või tõket, eriti krossil. Soojendab? Aga sellega on nii, et inimene mõtleb, et väga hea kui soojendab, soojalt on ikka parem trenni teha. Sooja sisse mähitud siis kaitseb külma eest ja mida kõike veel. Kuid hobuse jalad ei karda külma, ei ole muret talviti lume sees jalutada. Lisaks on igasuguste jalavigaste puhul alati esmaabiks ja tihti ka esmaseks toetavaks raviks jahe voolav vesi. Olete kuulnud küll, kuidas vees jalutamine head teeb. Niisiis ei saa soojendamist just tõsise argumendina võtta. Siis pakutakse, et vanadele või vigastusest taastuvatele hobustele. Noh eks selliseid olukordi leiab kindlasti, kus see on põhjendatud. Aga toetava meetmena ei saa me kunagi teadma, kas sellest ka mingit abi on. Ka vana hobuse jalad tahavad hingata, kui ta pindesid nii kindlasti vajab, on äkki koormus liiga suur? Põhimõtteliselt ei keela keegi ilu pärast neid peale panna ja tavatrenni puhul ei ole neist võib-olla üldse kasu aga kindlasti ei tee nad ka kahju! Hoopis teine asi on aga pika treeningu korral. Nende argumentideni jõudsin seoses oma rännakuhuviga. Nimelt on suurim probleem ülekuumenemine. See mõjub jalgadele kahjustavalt ja kui mõelda sellele haudumisele, mis tekkida võib, ei ole see üldse kaheldav ega lubatav. Ja sama asi võib kergesti tekkida ka kuuma ilma ja lühikese trenni puhul. Isegi soovitatakse peale rasket trenni koheselt hobuse jalgu vooliku all jahutada, et peatada kõõluste degeneratsiooni. Milleks siis üldse kõigepealt tekitada selline olukord ja siis näha vaeva selle kõrvaldamisega? Lisaks tulevad pikemal distantsil mängu hõõrdumised, liiv jm võib vahele minna ja üldse takistab see jala loomulikku liikuvust ja õhuvahetust. Seega ei sobi sellised "toetavad" vahendid sinna, kus neid kõige rohkem vaja võiks minna - tõeliselt raske koormuse ja muutuva pinnase juurde. Ja sealsed hobused peavad üllatavalt hästi vastu. Omaette keerukuse toovad sisse kõikvõimalikud erinevad kaitsmed ja pinded oma kujult ja tekstuurilt. Siinkohal leidsin internetist soovitusi valida kaitsmed, millel on taga reaalne tootearendus. Pindedega on nii, et kõvasti kinnitõmbamine võib väga palju kahju teha, sh jalad paistetama panna (kes on kaitsmed ööseks peale unustanud, see teab), seega võiks eelistada mittevenivaid. Oluline on õhu läbilaskvus ja mugavus hobusele. Kusjuures Trumm on seni ainus hobune olnud, kes muidu ärritajatele eriti ei reageeri aga elastikpindesid ei talu - trenni lõpus rahulikult paigal ei seisa ja hakkab ebamugavusest tammuma. Kaitsmetega ka lõpuks aga aega läheb kauem. Niisiis jõuab ikka välja selleni, et parim hobuse jalgade kaitse on jõukohane treening ja järk-järguline koormuse tõus. Kiirteid siin ei ole - hobuse kõõluste, sidemete ja liigeste ülesehitamiseks kulub 1,5-2 aastat.

kolm hobust

Eelmine nädal oli mul kolm hobusekest sõita ja see on päris hästi mõjunud. Lisaks sellele, et kes rohkem teeb, see rohkem jõuab, sai meelde tuletatud tõsiasi, et mida rohkem erinevate hobustega sõita, seda paremad on enda tasakaal ja tunnetus. Ilmselt on ühe hobuse puhul oht jääda mingi probleemi/pinge taha toppama. Mitme hobuse puhul on kergem lõdvestuda ja ennast ümber sättida, iga hobune annab erineva tunde jne. Aga eks igasugune hea tunne eelda seda, et trenn ka hästi läheb :D Mul igatahes läks see nädal päris toredasti.

Remarkiga sõidan päitsetega vahelduseks ja päris hästi mõjub. Ilmselgelt talle ei meeldi, kui suulise otsas riputakse ja erinevalt tavalistest maasudest on ta tundlikum ja distsiplineerib sellega mind :D See tähendab, et kui väga palju eest kakkuda ja suulise peale jääda ja jõuga eest sõita, siis ta läheb närvi ja hakkab seda rohkem kiirustama. Mida rohkem eest tirid, seda kiiremini joosta tahab. Muidugi on ta ka suulisega ideaalne sõita ja reageerib märguannetele korrektselt aga iseenese harjumuste muutmiseks on päitsed suurepärane vaheldus. Niisiis ma mitte lihtsalt ei saa vaid lausa pean oma vigadega tegelema, sõitma vähem käega ja rohkem istaku+säärega ja jääma rahulikuks. Tulemused on üllatavad :)

Ootan nii väga õues sõitmist, et olen käinud enne/peale trenni väliplatsi ümber pinnast testimas :D Aga maastikule küll praegu ei saa... ja sellest on paganama kahju!