Aastalõpupauk
Olen vahepeal paar korda tallist E endale appi palunud, et kahe hobusega korraga ratsa metsas jalutamas käia. Täna läksime kolmekesi metsa. Olime juba tagasi tulemas kui Trumm ehmatas? ja tegi hüppe kõrvale, E kukkus alla, selle peale B sööstis pukkidega edasi ja ma kukkusin ka alla. Üsna ebameeldiv kõrge kukkumine oli, lennuga seliti maha. Vot sellise aastalõpupaugu panid mu hobused! Meeleolukat aasta lõppu teilegi!
Kabjasussidest põhjalikumalt
Peale mitmeaastast kabjasusside nillimist, info kogumist ja internetis tuhlamist otsustasin sel sügisel esimesed ära tellida. Kasutatud kabjasusse liigub palju ja nende hinnad on ca poole odavamad kui uutel. Otsustasin nende kasuks, et maksta väiksemat nn kooliraha kui need ei sobi. Samuti oli mul kindel soov tutvuda erinevate mudelite ja firmadega, et teha endale selgeks nende plussid ja miinused. Tellisin FB kabjasusside müügigruppidest, UK-st ja Saksamaalt, maksin Paypaliga ja pakid tulid kulleritega (ühel korral sattus DHL express, kolmap ennelõunal tegin ülekande ja neljap pealelõunal olid juba mul ukse taga :D UK-st lennukiga tulid).
Esimesena tellisin Renegade Viper papud. Renegade'id ehk "rennie"d on uuena ühed kallimad turul olevad kabjasussid. Neid on paljudes värvides ja toodetakse USAs. Viper on nende uuem mudel. Neid soovitatakse kestvusratsutamisse just oma vastupidavuse ja hea jalaspüsimise tõttu. Disainilt on nad erilised, sest nende kabjaosa ja päkaosa on eraldi ning ühilduvad kaablisüsteemi abil. See võib tunduda keeruline ja kergesti purunev, kuid ei ole seda. Nende parim omadus tulenebki sellest, et kabjasuss on "kahes tükis" - olenemata sellest, kui kõrge või madal, suur või väike on päkapadjandite osa (heel bulbs), saab kabjasussi tagumise osa paigutada just täpselt õige koha peale. Sest üks asi on mõõdutabeli järgi valida välja kabja alla sobiv osa aga kui see ülejäänud jalakujuga ei sobi, tekib ikkagi probleem. Mõõdutabeli järgi oleksid need pidanud sobima aga tegelikkuses olid veidi väiksed. Nimelt kabja kõige laiem koht asub Brokil veidi tagapool ja seega jäi sussi põhi päka poolt veidi kitsaks. Samas ühe pikema testsõidu ma tegin nendega metsas ka ja nende kiituseks võin öelda, et isegi kui kaablid olid lõdvalt (mul oli ühel sussil kaabel valesti kinnitatud ja vajus lahti trenni ajal), siis see suss küll sellist nägu polnud, et kuskile kaduma hakkaks. Ma ei tea palju ma sellega nii ringi kappasin aga kindlasti mitte aeglaselt ja tasasel pinnasel...
Järgmisena tellisin siis suuremad sussid. Kõigepealt tegin proovi Easyboot Glove sussidega, mis minu hobusele tuli võtta Wide mõõdus (tema kabjad on ümarad või isegi laiust rohkem kui pikkust). Need aga olid silmnähtavalt suured, kuigi mõõdutabeli järgi oleksid pidanud sobima (tegelikult ma oleksin võtnud numbri väiksema, et saada snug fit aga kuna eelmised jäid väikseks, siis võtsin need suuremad). Ja isegi kui õiges mõõdus, siis ma ei tea kas päkaosa oleks sobinud (mu hobusel pole just väga standardsed kabjad). Seda mudelit muidu soovitatakse ka rännakukasutusse ja üldse on see laialt levinud (palju suurusi ja norm hind). Siis tegin proovi Renegade Classic (no meeldivad selle firma omad rohkem) sussidega number suuremas mõõdus kui eelmised. Kuigi mudel on vanem siis nad on üsna sarnased. Päkaosa peaks vanemal mudelil olema veidi laiem kui uuemal. Kui veel vanemat ja uuemat mudelit võrrelda, siis vahepeal on ikka tootearendust ka tehtud (materjalisegu on teine, disainis väiksed muutused, parem heel captivator'i pehmendus kuna liimitud mitte eemaldatav). Kuna nende kahe numbri vahe on üsna suur, siis need jäid veidi suureks :D Võite aimata mu pettumust. Õnneks nüüd tuli turule ka vahepealne number aga seda kasutatult saada pole veel lootust. Panin neile tallad sisse (saab tellida spets taldu aga ma tegin ise EVA foam'ist), jalas püsivad aga pole päris selline istuvus nagu ma sooviks.
Põhimõtteliselt peaksid need esimesena tellitud sussid sobima tagumistele kapjadele. Siin tuli proovides veel selline huvitav asi välja, et nende susside heel captivator'id on erineva laiusega. Ja kuna minu hobuse tagumiste kapjade heel bulbs osa on laiem, siis ma peaks oma sussidel vahetama omavahel ära need tagumised osad. Aga ma pole seda teinud ega proovinud, sest seoses talve tulekuga kadus ära igasugune kabjasusside vajadus :D
Siis käisin vaatamas ja katsumas ka Scoot Boot susse. Need on üsna toredad tundunud, sest nad on väga kerged ja lihtsad. Vähem väljaulatuvaid osi ja huvitav vee väljavoolu ava eesosas. Aga enda hobusele ikkagi ostma ei hakkaks kuna nendega pole päkk kaitstud (kui kruusa peal võidu ei sõida siis see muidugi pole üldse probleem, eriti kui hobusel pole madalat päkka) ja ma ei tea kas selle päkaosa kõrgus sobiks (ei ole muudetav). Muide neid toodetakse Austraalias.
Nii palju kui ma sobitamise kohta lugenud olen siis:
Renegade sussid peavad olema pigem lõdvemalt kui tihkelt.
Easyboot peaks olema pigem tihkelt ümber.
Cavallod peaks võtma pigem suurus väiksem kui mõõdutabel soovitab.
Väga hea ülevaade erinevatest mudelitest ja valimise juhend on Hoof Boutique e-poe kodulehel, vaadake kindlasti.
Kui mõõdutabelite järgi alguses vaatama hakkasin, siis nt Renegade puhul vaatasin, et mul läheb vaja cutback versiooni. Reaalsuses aga nii ei olnud. Vahe tuli sellest, et mu hobusel on underrun heels ja seega kabja toetuspind nn eespool kui peaks. Mõõt aga ei võta arvesse päkaosa suurust, mis minu hobusel on selle võrra pikem. Õnneks otsustasin ikkagi standardsete susside kasuks ja olin valmis neid vajadusel mudima (neid konkreetseid võib ka ise kodus lühemaks lõigata, ka teiste toimingute jaoks on netis õpetused olemas).
Niisiis on kabjasusside sobivus ikkagi proovimise teema ja kui ei alusta kuskilt, siis ei saagi teada, et millised sobiksid ja millised mitte. Umbes nagu jalanõude ostmine. Kui on vaja robustsemaid koplisse või jalutamiseks või taastumisperioodiks, siis tasubki võtta selleks mõeldud sussid ja need andestavad mõõtevead ja saab sisse panna taldu (umbes nagu villaste sokkidega võid korra üle õue käia ka suvalistes kalossides). Kui on eesmärk leida sellised, millega saaks sõita 80 km võistlustel, siis peab see olema perfect fit ja seal tulebki valida ja sobitada väga hoolsalt (umbes nagu võistlustossud maratoniks). Ühtede kabjasussidega saab teoreetiliselt teha kõike aga no see võib ka olla sama keeruline kui toasusside-peokingade-laudakummikute ühildamine.
Kes tahab nõu valimisel ja abi mõõtmisel, siis aitan hea meelega ja jagan oma kogemusi (kõike ei jõua kirja panna). Mu esimene reaktsioon, kui ma esimesed sussid kätte sain ja proovisin - need on GENIAALSED asjad, miks Eestis neid peaaegu üldse ei kasutata??
Esimesena tellisin Renegade Viper papud. Renegade'id ehk "rennie"d on uuena ühed kallimad turul olevad kabjasussid. Neid on paljudes värvides ja toodetakse USAs. Viper on nende uuem mudel. Neid soovitatakse kestvusratsutamisse just oma vastupidavuse ja hea jalaspüsimise tõttu. Disainilt on nad erilised, sest nende kabjaosa ja päkaosa on eraldi ning ühilduvad kaablisüsteemi abil. See võib tunduda keeruline ja kergesti purunev, kuid ei ole seda. Nende parim omadus tulenebki sellest, et kabjasuss on "kahes tükis" - olenemata sellest, kui kõrge või madal, suur või väike on päkapadjandite osa (heel bulbs), saab kabjasussi tagumise osa paigutada just täpselt õige koha peale. Sest üks asi on mõõdutabeli järgi valida välja kabja alla sobiv osa aga kui see ülejäänud jalakujuga ei sobi, tekib ikkagi probleem. Mõõdutabeli järgi oleksid need pidanud sobima aga tegelikkuses olid veidi väiksed. Nimelt kabja kõige laiem koht asub Brokil veidi tagapool ja seega jäi sussi põhi päka poolt veidi kitsaks. Samas ühe pikema testsõidu ma tegin nendega metsas ka ja nende kiituseks võin öelda, et isegi kui kaablid olid lõdvalt (mul oli ühel sussil kaabel valesti kinnitatud ja vajus lahti trenni ajal), siis see suss küll sellist nägu polnud, et kuskile kaduma hakkaks. Ma ei tea palju ma sellega nii ringi kappasin aga kindlasti mitte aeglaselt ja tasasel pinnasel...
Järgmisena tellisin siis suuremad sussid. Kõigepealt tegin proovi Easyboot Glove sussidega, mis minu hobusele tuli võtta Wide mõõdus (tema kabjad on ümarad või isegi laiust rohkem kui pikkust). Need aga olid silmnähtavalt suured, kuigi mõõdutabeli järgi oleksid pidanud sobima (tegelikult ma oleksin võtnud numbri väiksema, et saada snug fit aga kuna eelmised jäid väikseks, siis võtsin need suuremad). Ja isegi kui õiges mõõdus, siis ma ei tea kas päkaosa oleks sobinud (mu hobusel pole just väga standardsed kabjad). Seda mudelit muidu soovitatakse ka rännakukasutusse ja üldse on see laialt levinud (palju suurusi ja norm hind). Siis tegin proovi Renegade Classic (no meeldivad selle firma omad rohkem) sussidega number suuremas mõõdus kui eelmised. Kuigi mudel on vanem siis nad on üsna sarnased. Päkaosa peaks vanemal mudelil olema veidi laiem kui uuemal. Kui veel vanemat ja uuemat mudelit võrrelda, siis vahepeal on ikka tootearendust ka tehtud (materjalisegu on teine, disainis väiksed muutused, parem heel captivator'i pehmendus kuna liimitud mitte eemaldatav). Kuna nende kahe numbri vahe on üsna suur, siis need jäid veidi suureks :D Võite aimata mu pettumust. Õnneks nüüd tuli turule ka vahepealne number aga seda kasutatult saada pole veel lootust. Panin neile tallad sisse (saab tellida spets taldu aga ma tegin ise EVA foam'ist), jalas püsivad aga pole päris selline istuvus nagu ma sooviks.
Põhimõtteliselt peaksid need esimesena tellitud sussid sobima tagumistele kapjadele. Siin tuli proovides veel selline huvitav asi välja, et nende susside heel captivator'id on erineva laiusega. Ja kuna minu hobuse tagumiste kapjade heel bulbs osa on laiem, siis ma peaks oma sussidel vahetama omavahel ära need tagumised osad. Aga ma pole seda teinud ega proovinud, sest seoses talve tulekuga kadus ära igasugune kabjasusside vajadus :D
Siis käisin vaatamas ja katsumas ka Scoot Boot susse. Need on üsna toredad tundunud, sest nad on väga kerged ja lihtsad. Vähem väljaulatuvaid osi ja huvitav vee väljavoolu ava eesosas. Aga enda hobusele ikkagi ostma ei hakkaks kuna nendega pole päkk kaitstud (kui kruusa peal võidu ei sõida siis see muidugi pole üldse probleem, eriti kui hobusel pole madalat päkka) ja ma ei tea kas selle päkaosa kõrgus sobiks (ei ole muudetav). Muide neid toodetakse Austraalias.
Nii palju kui ma sobitamise kohta lugenud olen siis:
Renegade sussid peavad olema pigem lõdvemalt kui tihkelt.
Easyboot peaks olema pigem tihkelt ümber.
Cavallod peaks võtma pigem suurus väiksem kui mõõdutabel soovitab.
Väga hea ülevaade erinevatest mudelitest ja valimise juhend on Hoof Boutique e-poe kodulehel, vaadake kindlasti.
Kui mõõdutabelite järgi alguses vaatama hakkasin, siis nt Renegade puhul vaatasin, et mul läheb vaja cutback versiooni. Reaalsuses aga nii ei olnud. Vahe tuli sellest, et mu hobusel on underrun heels ja seega kabja toetuspind nn eespool kui peaks. Mõõt aga ei võta arvesse päkaosa suurust, mis minu hobusel on selle võrra pikem. Õnneks otsustasin ikkagi standardsete susside kasuks ja olin valmis neid vajadusel mudima (neid konkreetseid võib ka ise kodus lühemaks lõigata, ka teiste toimingute jaoks on netis õpetused olemas).
Niisiis on kabjasusside sobivus ikkagi proovimise teema ja kui ei alusta kuskilt, siis ei saagi teada, et millised sobiksid ja millised mitte. Umbes nagu jalanõude ostmine. Kui on vaja robustsemaid koplisse või jalutamiseks või taastumisperioodiks, siis tasubki võtta selleks mõeldud sussid ja need andestavad mõõtevead ja saab sisse panna taldu (umbes nagu villaste sokkidega võid korra üle õue käia ka suvalistes kalossides). Kui on eesmärk leida sellised, millega saaks sõita 80 km võistlustel, siis peab see olema perfect fit ja seal tulebki valida ja sobitada väga hoolsalt (umbes nagu võistlustossud maratoniks). Ühtede kabjasussidega saab teoreetiliselt teha kõike aga no see võib ka olla sama keeruline kui toasusside-peokingade-laudakummikute ühildamine.
Kes tahab nõu valimisel ja abi mõõtmisel, siis aitan hea meelega ja jagan oma kogemusi (kõike ei jõua kirja panna). Mu esimene reaktsioon, kui ma esimesed sussid kätte sain ja proovisin - need on GENIAALSED asjad, miks Eestis neid peaaegu üldse ei kasutata??
Ponud koos
Kolisin Trummi Bruki juurde ja nüüd käin kahe suure koeraga küla vahel jalutamas. Tore on! Hetkel elavad ka ühes koplis niiet väga mugav on toimetada, sööta jne.
Trummiga olen korra kelgutanud. Suhtus sellesse väga hästi, ei karda nööre jalgades ja jooksis üsna hea meelega traavi.
Brokiga pole libedaga eriti ratsutanud aga kohustuslikud lumemetsa pildid on olemas.
Trummiga olen korra kelgutanud. Suhtus sellesse väga hästi, ei karda nööre jalgades ja jooksis üsna hea meelega traavi.
Brokiga pole libedaga eriti ratsutanud aga kohustuslikud lumemetsa pildid on olemas.
Broki kabjaarengud
Teen väikse kokkuvõtte muutustest koos mõne loodetavasti õpetliku fotoga. Pean mainima, et B kabjad on geneetiliselt juba kehvemate killast. See ei tähenda, et neid oleks võimatu parandada aga see on lihtsalt suurem väljakutse. Korduvalt on kõlanud, et täisverelistel ongi sellised latakad kabjad. Või et neil on need varase rautamise pärast sellised. Brok pole rautatud olnud ja suure osa oma eelnevast elust veetnud vabapidamisel karjas. Seega pigem nagu hobusõbralikes tingimustes aga kabjad ikka kehvad.
Minu esimene kogemus tema värkimisest on juba sellest ajast, kui Kelly ta enda juurde tõi. Mäletan, et olin veidi nõutu, et kuidas selliseid kapju värkida. Pikad nad olid aga võtta polnud justkui midagi sest tald vastu maad.
Minu omanduses on ta nüüd olnud pea 2,5 aastat. Olen proovinud intensiivsemalt värkida ja rahule jätta, mineraale tasakaalustada ja jõusööta välja jätta. Talle vahetades on pidamistingimused muutunud ja ka treeningkoormus. Kiireid tulemusi pole olnud ning alles nüüd, peale paariaastast pusimist, julgen alles näidata mingeid tulemusi. Hetkel olen ma veendunud, et selle hobuse puhul on võlusõnaks treening/liikumine.
Miks ma üldse nii pühendunult B kabjatervist jälgin? Seetõttu, et ta hellitab kivisel pinnasel. Mingil määral ta peabki kehvemal pinnasel ettevaatlik olema aga B puhul see häirib trenni tegemist. Kui Trumm võib suhteliselt vabalt kruusa peal liikuda, olenemata söötmisest ja värkimisest, siis B on ikka hunnik õnnetust ta kõrval. Kuna seppadelt ma abi ei saanud (vaikides värgitakse, kehitatakse õlgu ja soovitatakse raudu), siis tuli ise endale lahendusi leidma hakata. Siit tuli ka vajadus kabjasusside järele. Miks ma raudu ei taha? Kes vähegi viitsib süveneda kabja toimimisse ja raudade mõjusse, siis selle kohta on palju materjale. Raudadega saab peita nii mõndagi probleemi aga kuna peale raudade eemaldamist hellitab hobune samamoodi või hulleminigi, siis on ilmselge, et need ei ravi midagi. Mina soovin põhjuseid kõrvaldada mitte neid eirata. Kui kabja sees on midagi valesti, siis tuleb see korda teha.
Kahjuks pole ma koguaeg teinud hea kvaliteediga pilte niiet näitan pigem üksikuid.
Siin on vasak esimene kabi 2016 septembris. Näha on koledad tumedad triibud külgedel - need on nii valgejoones kui ka sisemise ja välimise kabjaseina vahel. Ilmselt on need tekkinud erinevate asjade koosmõjul ja kuna värkimine pole väga tihe olnud, siis on pinged sisse jäänud ja tulemus selline, et ühe värkimisega korda ei saa. Hobune on tulnud suviselt aga looduslikult kiduramalt karjamaalt, lisasööta on saanud paar korda nädalas või üldse mitte. Ei midagi erilist seega söötmise osas, ei mingeid äärmusi. All sama kabi kõrvalt. Näha on, et kabi läheb alt laiali.
Siis on mul üks seeria ühest suuremast august teisel kabjal. Oli auk, kaevates sain lõhe. Ja kui see välja kasvama hakkas, siis oli siuke paksem koht kabjaseinas.
Siis on siin ilusad puhtad kabjad, mille pealt on hea vaadata klassikalist tumenenud ja laienenud valgejoont. See on üsna paljudel hobustel selline. Võib-olla seetõttu sepad kunagi ei kommenteeri seda. Ega ka mitte muid seisundeid... No minu jaoks igatahes on see murekoht. Kiil on ka üsna kitsaks muutunud. Taustaks nii palju, et hobune ei liikunud tollal just palju ja istus enamuse ajast boksis. On näha, kuidas nurgatugi kasvab mühinal ja ka tallast on eraldumas materjali. Kabjad pole saanud tööd ja on nagu nad on. Kiilumädanikku saab ka siin iga pildi juures pakkuda, seda sai mingi periood ka ravitud kui tekkis vakku reaalne auk, kuhu kabjakonksu sisse sai lükata. Aga see keskvagu on tal koguaeg nähtav olnud ja reeglina ikka tugeva nähtava põhjaga ja ilma koldeta.
See on selline hea näide kabja loomulikust kulumisest suurel treeningkoormusel ja kivisel pinnasel. Ei hakka verd tulema, lihtsalt kõik, mis vähegi üleliigne, kulub ära. Hobusel muidugi selle võrra raskem kividel käia. Sihilikult kivide peal ei käinudki aga eks maastikule minnes tuli mingil määral igasuguse pinnasega kokku puutuda, isegi kui üritasid pehmetes teeservades sõita. Siit on näha, kuidas tald on värske ja nurgatoed trimmitud, värkida polnud midagi. Kõige huvitavam on see muster, et kuidas kiil on kulunud päkaosast. Sellist pilti pole enne ega pärast näinud ja kiilumädanikku seal ka polnud. Lihtsalt puhas mehhaaniline kulumine.
Siia juurde on paslik kirjeldada minu üllatust, kuidas ka asfaldil sammumine on suur kabjakulutaja. Nimelt kui Brok jalavigastusega boksis istus, siis käisin teda 2x päevas käe kõrval jalutamas. Ja kabjad kulusid alt väga siledaks asfaldi peal käimisest (just siledaks mitte nagu eelmisel pildil). Tegelikult need olid juba igapäevasest koplisse-talli käimisest kulunud ja seda just päkaosast. Kui ma siis tahtsin proovida tallanukki kasvatada, pidin ootama kuni B suvekarjamaale saab, ennem polnud lihtsalt võimalik.
Siin on lihtsalt näha tore ring keset kapja. See tekkis karjamaale laskmisest. Pilt on tehtud septembri lõpus niiet ca 5 kuu kasv. Kusjuures ülemine osa on palju intensiivsema värusega kui alumine pool, ka tagumistel kapjadel (need on pigmendita ja alt helekollased, ülevalt tumekollased). Muutus oli üsna drastiline: tallispidamiselt (6h kopliaega) suurele karjamaale (12ha) vaba hobuse elu elama.
Viimane kollaaž on siis praegune seis. No rahul ei saa olla, underrun heels on endiselt probleem (ma ei oska seda kuidagi mõistena tõlkida eesti keelde). Kabjad on lamekabjad (mõiste 1942.a Põllumehe loomatervishoiu käsiraamatust :)). Aga tumedad triibud pole kunagi varem nii vähemärgatavad sellel hobusel olnud. Vasakul kabjal on näha pisikesed kabjaseina lõhed, parempoolsel neid pole. Valgejoon on pigem meeldivalt kollakas. Selliselt olukorralt on tunduvalt meeldivam edasi minna. Kes taaskord kiilumädanikku pakkuda tahab, siis puhtaks pestes on kiiluvao põhi hele ja tugev. Siiski olen teinud profülaktilist ravi. Tahaks muidugi, et see vagu täis kasvaks, aga kas praeguse vesise ilmaga seda juhtub, kahtlen.
Pusletükid kabjatervises on siis järgmised: värkimine, söötmine, pidamine, liikumine ja üldine tervis. Milliste tükkidega hakkab pilti nägema, see on kindlasti iga hobuse puhul erinev. Hetkel tundub, et B puhul tõi suurima muutuse intensiivse liikumise lisandumine. Kabi puhastus altpoolt ära ja nüüd on käes selline baas, millelt edasi liikuda. Sellise suure hobuse jaoks ei olnud 4x nädalas maneežis tädiratsutamist mingi treening. Tegu on ka loomu poolest liikuma loodud elukaga, hingelt jooksja. Kahetunnised sammutrennid küngastel ja 10-15 km distantsid alles panid tema organismi tööle. Lisaks muidugi ööpäevaringne vabapidamine, kahjuks küll pehmel pinnasel ainult. Aga mul pole aimugi, kuidas nüüd ülejäänud pusletükid mängima hakkavad peale sellist muutust - elame, näeme :)
Värkimist pole mõtet nendel piltidel tagantjärgi arutada. Osad on pildistatud keset tööd, stiil on muutund jne.
Minu esimene kogemus tema värkimisest on juba sellest ajast, kui Kelly ta enda juurde tõi. Mäletan, et olin veidi nõutu, et kuidas selliseid kapju värkida. Pikad nad olid aga võtta polnud justkui midagi sest tald vastu maad.
Minu omanduses on ta nüüd olnud pea 2,5 aastat. Olen proovinud intensiivsemalt värkida ja rahule jätta, mineraale tasakaalustada ja jõusööta välja jätta. Talle vahetades on pidamistingimused muutunud ja ka treeningkoormus. Kiireid tulemusi pole olnud ning alles nüüd, peale paariaastast pusimist, julgen alles näidata mingeid tulemusi. Hetkel olen ma veendunud, et selle hobuse puhul on võlusõnaks treening/liikumine.
Miks ma üldse nii pühendunult B kabjatervist jälgin? Seetõttu, et ta hellitab kivisel pinnasel. Mingil määral ta peabki kehvemal pinnasel ettevaatlik olema aga B puhul see häirib trenni tegemist. Kui Trumm võib suhteliselt vabalt kruusa peal liikuda, olenemata söötmisest ja värkimisest, siis B on ikka hunnik õnnetust ta kõrval. Kuna seppadelt ma abi ei saanud (vaikides värgitakse, kehitatakse õlgu ja soovitatakse raudu), siis tuli ise endale lahendusi leidma hakata. Siit tuli ka vajadus kabjasusside järele. Miks ma raudu ei taha? Kes vähegi viitsib süveneda kabja toimimisse ja raudade mõjusse, siis selle kohta on palju materjale. Raudadega saab peita nii mõndagi probleemi aga kuna peale raudade eemaldamist hellitab hobune samamoodi või hulleminigi, siis on ilmselge, et need ei ravi midagi. Mina soovin põhjuseid kõrvaldada mitte neid eirata. Kui kabja sees on midagi valesti, siis tuleb see korda teha.
Siin on vasak esimene kabi 2016 septembris. Näha on koledad tumedad triibud külgedel - need on nii valgejoones kui ka sisemise ja välimise kabjaseina vahel. Ilmselt on need tekkinud erinevate asjade koosmõjul ja kuna värkimine pole väga tihe olnud, siis on pinged sisse jäänud ja tulemus selline, et ühe värkimisega korda ei saa. Hobune on tulnud suviselt aga looduslikult kiduramalt karjamaalt, lisasööta on saanud paar korda nädalas või üldse mitte. Ei midagi erilist seega söötmise osas, ei mingeid äärmusi. All sama kabi kõrvalt. Näha on, et kabi läheb alt laiali.
Siis on mul üks seeria ühest suuremast august teisel kabjal. Oli auk, kaevates sain lõhe. Ja kui see välja kasvama hakkas, siis oli siuke paksem koht kabjaseinas.
Siia juurde on paslik kirjeldada minu üllatust, kuidas ka asfaldil sammumine on suur kabjakulutaja. Nimelt kui Brok jalavigastusega boksis istus, siis käisin teda 2x päevas käe kõrval jalutamas. Ja kabjad kulusid alt väga siledaks asfaldi peal käimisest (just siledaks mitte nagu eelmisel pildil). Tegelikult need olid juba igapäevasest koplisse-talli käimisest kulunud ja seda just päkaosast. Kui ma siis tahtsin proovida tallanukki kasvatada, pidin ootama kuni B suvekarjamaale saab, ennem polnud lihtsalt võimalik.
Pusletükid kabjatervises on siis järgmised: värkimine, söötmine, pidamine, liikumine ja üldine tervis. Milliste tükkidega hakkab pilti nägema, see on kindlasti iga hobuse puhul erinev. Hetkel tundub, et B puhul tõi suurima muutuse intensiivse liikumise lisandumine. Kabi puhastus altpoolt ära ja nüüd on käes selline baas, millelt edasi liikuda. Sellise suure hobuse jaoks ei olnud 4x nädalas maneežis tädiratsutamist mingi treening. Tegu on ka loomu poolest liikuma loodud elukaga, hingelt jooksja. Kahetunnised sammutrennid küngastel ja 10-15 km distantsid alles panid tema organismi tööle. Lisaks muidugi ööpäevaringne vabapidamine, kahjuks küll pehmel pinnasel ainult. Aga mul pole aimugi, kuidas nüüd ülejäänud pusletükid mängima hakkavad peale sellist muutust - elame, näeme :)
Värkimist pole mõtet nendel piltidel tagantjärgi arutada. Osad on pildistatud keset tööd, stiil on muutund jne.
Subscribe to:
Posts (Atom)