Tegin täna oma imelise hobusega trenni maneežis ja jälgides oma hobust, mõtlesin tõlgendusvõimalustele. On olemas kahte sorti inimesed.
Esimesed räägivad sulle pikalt ja laialt, kuidas nende hobune on tõeline preili, sest iga kord peeglist möödudes jääb ta ennast vaatama. Ja sellele lisandub veel 10 põhjust, miks ta ikka tõeline preili on. Sest ta ju on, kuidas sa ei usu!
Teised mõtlevad, et jah, mul on noor uudishimulik hobune, kelle tähelepanu köidab peegel, sest seal tekivad peegeldused ja n-ö liikuvad objektid. Ja mis köidab tähelepanu, seda tuleb ikka vaadata. Nendivad, et nende hobused teevad nii, sest nad on hobused. Ja ei räägi sellest kellelegi, sest see on liiga elementaarne, et sellest mingit numbrit teha.
for those who need motivation
Ma ei ütleks, et mul see väga suur probleem oleks. Tahtmine on suur aga vabandused on vahel suuremad :D Vb seekord on eesmärgid sellised, et vaja reaalselt tööd ka teha mitte niisama kaval olla :) Teine asi on see, et pole olemas talli, mis oleks piisavalt lähedal, kus oleksid piisavalt mõnusad trennikaaslased ja piisavalt mõnusad treeningtingimused. Järjekorsed vabandused, eksole! Tavaliselt on probleem inimestes... Ja hirmul pidid ka suured silmad olema.
Lõigud kogutud internetist eri kohtadest, kohendatud.
1. Setting Goals on the Horse
No matter what stage you are in fitness wise or riding, you can always set goals. Take 5 minutes and write down 2 short term goals and 1 long term goal. I like to do 6 month goals and a 1 year goal. An example of a goal might be that you would like to take a clinic with your favorite instructor or enter in a horse show. Another goal could be that you would like to be able to ride one or two more days throughout the week.
Any goal with the horse should entail physical training. You will see results faster by training off the horse rather than riding alone. When there is a direct objective with your horse, you will do what it takes to get it!
Giving yourself an unrealistic goal is only going to set you up for failure. “I want to ride the Grand Prix next year” might not be the best goal if you and your horse are currently at 3rd level. You will feel like a failure when you advance to 4th level and not the Grand Prix. In reality, advancing to 4th level is a great accomplishment!
The same goes for your physical training. Sometimes we only value the # on the scale and not our actual capabilities. Doing exercises that you couldn’t do before is a great accomplishment. This means your mind to muscle coordination and stability are connecting. You are more physically capable than before. Keep doing this with different exercises and voilà! you’re in better shape and a better athlete for your horse.
3. Is your heart in it?
4. Treat yourself!
Using reward in your motivational strategy can be a smart move if used wisely. Not the cheapest way but treat yourself with warm latte in fancy coffee shop on the ride barn/home until you get back into the habit again. Hot drinks are especially good in winter.
Rewards can be as simple as saying to yourself “if I clean the stables today, I can ride for longer tomorrow” or “if I can achieve 65% in a test I will buy that jacket I’ve been eyeing off”.
5. Buy appropriate clothing
When it's all about bad weather, you just need WARM clothes! Invest in something you really like and want to show off.
Wear a hat and wool socks and maybe not so fancy footwear. Wear a longer shirt. Consider buying an adjustable riding helmet for extreme weather.
6. Lessons
Find ways to get trainers lessons. You'll get lots of ideas what to aim for, different excercises, etc. Quite easy way to make the best out of yourself as the trainer does main thinking...
7. Visualisation
Visualisation is a powerful tool to improve rider motivation. By seeing yourself achieve a particular goal or dream, you help shape the thoughts that will create that dream in the physical sense.
I only have to visualise my coach in the middle of an empty arena to suddenly sit straighter and become more alert to what I’m doing in the saddle.
10. All or nothing
Think about all the hours of practice you've put in, the trainers that have pushed you, the money you've spent, the miles you've hauled, the sweat, the blisters, the lame horse, the crazy horse and everything. Do you just want to write it all off? Do you know that people dream about things you already have? If you don't quit, then start training.
Lõigud kogutud internetist eri kohtadest, kohendatud.
1. Setting Goals on the Horse
No matter what stage you are in fitness wise or riding, you can always set goals. Take 5 minutes and write down 2 short term goals and 1 long term goal. I like to do 6 month goals and a 1 year goal. An example of a goal might be that you would like to take a clinic with your favorite instructor or enter in a horse show. Another goal could be that you would like to be able to ride one or two more days throughout the week.
Any goal with the horse should entail physical training. You will see results faster by training off the horse rather than riding alone. When there is a direct objective with your horse, you will do what it takes to get it!
Giving yourself an unrealistic goal is only going to set you up for failure. “I want to ride the Grand Prix next year” might not be the best goal if you and your horse are currently at 3rd level. You will feel like a failure when you advance to 4th level and not the Grand Prix. In reality, advancing to 4th level is a great accomplishment!
The same goes for your physical training. Sometimes we only value the # on the scale and not our actual capabilities. Doing exercises that you couldn’t do before is a great accomplishment. This means your mind to muscle coordination and stability are connecting. You are more physically capable than before. Keep doing this with different exercises and voilà! you’re in better shape and a better athlete for your horse.
2. GET YOUR BUTT UP AND GO SEE YOUR HORSE.
The hardest part about depression is that you lose joy in the things you love when in actuality, if ya get up and make yourself go do those things you feel better. And when you force yourself to do them day after day pretty soon you're loving those things again and life is getting better.
Do not take your horse for granted. Make the most of every ride as you never know what's around the corner.
The hardest part about depression is that you lose joy in the things you love when in actuality, if ya get up and make yourself go do those things you feel better. And when you force yourself to do them day after day pretty soon you're loving those things again and life is getting better.
Do not take your horse for granted. Make the most of every ride as you never know what's around the corner.
3. Is your heart in it?
I work with horses, I have my own horses, my home is an agistment property. And hell I don't feel like riding them somedays, but then you have to ask yourself "is your heart in it?" If so, get yourself up and get on with it, and enjoy yourself while you're at it. I really don't enjoy waking up at 5:00am every morning, but that's what I have to do. Horses arnt something you can be half hearted about. You need to figure out are you in it %100? Work out a balance, so your not overdoing it. I can relate. But you have to figure out what you want, and only you can answer it.
Using reward in your motivational strategy can be a smart move if used wisely. Not the cheapest way but treat yourself with warm latte in fancy coffee shop on the ride barn/home until you get back into the habit again. Hot drinks are especially good in winter.
Rewards can be as simple as saying to yourself “if I clean the stables today, I can ride for longer tomorrow” or “if I can achieve 65% in a test I will buy that jacket I’ve been eyeing off”.
5. Buy appropriate clothing
When it's all about bad weather, you just need WARM clothes! Invest in something you really like and want to show off.
Wear a hat and wool socks and maybe not so fancy footwear. Wear a longer shirt. Consider buying an adjustable riding helmet for extreme weather.
6. Lessons
Find ways to get trainers lessons. You'll get lots of ideas what to aim for, different excercises, etc. Quite easy way to make the best out of yourself as the trainer does main thinking...
7. Visualisation
Visualisation is a powerful tool to improve rider motivation. By seeing yourself achieve a particular goal or dream, you help shape the thoughts that will create that dream in the physical sense.
I only have to visualise my coach in the middle of an empty arena to suddenly sit straighter and become more alert to what I’m doing in the saddle.
8. Positive self talk
I used to have to rise at 5am to ride. As the days shortened and the nights grew colder, I began making excuses not to get up and ride. Reading an article on positive self talk, I forced myself out of bed and slumped into the car. I pulled down the visor, looked at my face in the mirror and said “god, you look bloody awful.”
But then I remembered the article and said straight away, “but you got out of bed, well done!” As odd as it felt, I continued praising myself every morning for the next week until I no longer had a problem getting out of bed – it had helped to reinforce the early rising habit in me once again.
9. Know what you are doing
Always have some sort of plan before you ride each horse. Instead of just getting on and saying to yourself “I’m going to do dressage today,” have a goal you want to have accomplished in dressage. Say your transitions need work, so spend that day doing transitions, then next time focus on something else in particular. Finally, have a day where you can put it all together.
Perhaps when we find ourselves wanting everything, it is because we are dangerously close to wanting nothing.
I used to have to rise at 5am to ride. As the days shortened and the nights grew colder, I began making excuses not to get up and ride. Reading an article on positive self talk, I forced myself out of bed and slumped into the car. I pulled down the visor, looked at my face in the mirror and said “god, you look bloody awful.”
But then I remembered the article and said straight away, “but you got out of bed, well done!” As odd as it felt, I continued praising myself every morning for the next week until I no longer had a problem getting out of bed – it had helped to reinforce the early rising habit in me once again.
9. Know what you are doing
Always have some sort of plan before you ride each horse. Instead of just getting on and saying to yourself “I’m going to do dressage today,” have a goal you want to have accomplished in dressage. Say your transitions need work, so spend that day doing transitions, then next time focus on something else in particular. Finally, have a day where you can put it all together.
Perhaps when we find ourselves wanting everything, it is because we are dangerously close to wanting nothing.
10. All or nothing
Think about all the hours of practice you've put in, the trainers that have pushed you, the money you've spent, the miles you've hauled, the sweat, the blisters, the lame horse, the crazy horse and everything. Do you just want to write it all off? Do you know that people dream about things you already have? If you don't quit, then start training.
Ratsa
Nüüd siis olen jõudnud oma hobusega ratsutamiseni. See läks väga valutult. Otsustasin, et pühapäevast hakkan ratsutama ja.. hakkasingi. Olenemata kõigest. St et ma küll plaanisin maneežis sammu teha aga see kujunes spontaanseks lühikeseks maastikulkäiguks, sest läksime lihtsalt vooluga kaasa :D Peale seda olen maneežis sammu-traavi teinud. Hobune on nii tubli, et ma ei suuda ära imestada, et nii normaalseid hobuseid olemas on. Ses suhtes, et ühe verelise suhtumine ellu ja töösse on ikka hoopis teine kui ühel eestlasel. Esimene teeb mis kästakse ja lepib ja ei juurdle selle üle rohkem. Eestlane mõtleb KOGU AEG. Noh ilmselt tänu sellele ta igal pool ellu jääbki :D Kordet ma ette ei tee, sest see mõttetu, pole vajalik. Hobune on nii rahulik, et saab kohe hakata temaga tööd tegema. Harjub ratsaniku raskust kandma suurtel ringidel ja serpentiinidel ja kaartel. Kui mina ennast kontrollida suudan, siis läheb ajaga aina paremaks :) Hobusel on mõnus liikumine, piisavalt pikk samm aga samas plastiline ja mugav. Ja ilus on... Need pikad peenikesed jalad...
vaikne kohanemine
Hobusekene sai siis Tartu lähistele toodud nagu lubatud. Stressas selle transa peale korralikult, ei tahtnud peale minna jne. Uues kohas sai kindlasti ehmatuse, et kuhu ja mis hobuste juurde ta nüüd sattunud on :D Aga praeguseks on asi päris ilus. Võiks öelda, et ta on lausa hobusele ideaalsetes tingimustest. Karjamaa on megasuur ja kogu mahus hobustele avatud. Saavad.. või õigemini peavad käima palju ringi, sest talliuksest heinapallini võib olla ca pool kilomeetrit. Lisaks käivad näksivad värsket igal pool nii et vahel on raskusi isegi hobuse leidmisega :) Seega treenib hobune ennast märkamatult poole paremasse vormi kui boksis-mudaaugus istuvad hobused. Paraku tulenevalt hobuseomanikest tulevad nad nüüd ööseks sisse, niiet natuke peavad ka paigal seisma ja distsipliini treenima. Õnneks on see aeg viidud miinimumini ja sisse tulevad päris õhtul kottpimedas.
Treeningud on möödunud vaikselt ja algusest peale. Et hobune saaks kõigi uute asjadega omas tempos harjuda. Hetkel tegeleme maatööga aga ta on nii tubli, et varsti tuleb ilmselt sadulasse ronida :) Kui alguses oli närviline üksi tallis või maneežis, siis nüüd võtab asja juba rahulikult. Alguses ta ei julgenud isegi talliuksest sisse tulla, kartis vist et viiakse koos talliga uuele sõidule..
Kui kedagi huvitab, mida me maatööna teeme, siis sinna alla kuuluvad näiteks elementaarne käe kõrval käimine ja traavimine (mõlemal pool), peatumine, surve eest astumine, kunas inimesele kohe järgneda ja kunas inimene liigub ümber seisva hobuse, kordel häälkäsklused sh peatus distantsilt, puki kõrvale parkimine ja seal seismine, igasuguste asjadega tutvumine sh automaatne maneežiuks, lattide ületamine, varustusega harjumine ja kindlasti veel midagi, mis meelde ei tulnud. Kuna need on kõik täiesti elementaarsed asjad, mida hobune peaks oskama enne ratsaniku selga ronimist, siis ma isegi ei tea, miks ma pidasin vajalikuks need kirja panna. Muidugi peab hobune olema lõdvestunud ja tähelepanelik nende harjutuste ajal, muidu ei ole treening efektiivne. Ka sellest osast peaksid kõik hobuseinimesed ilma täiendavate seletusteta aru saama :D Niiet ei ole siin hobuse treenimises miskit keerulist, kõik talli ja hobustega tegelema! Kainet mõistust ärge ainult unustage :)
Treeningud on möödunud vaikselt ja algusest peale. Et hobune saaks kõigi uute asjadega omas tempos harjuda. Hetkel tegeleme maatööga aga ta on nii tubli, et varsti tuleb ilmselt sadulasse ronida :) Kui alguses oli närviline üksi tallis või maneežis, siis nüüd võtab asja juba rahulikult. Alguses ta ei julgenud isegi talliuksest sisse tulla, kartis vist et viiakse koos talliga uuele sõidule..
Kui kedagi huvitab, mida me maatööna teeme, siis sinna alla kuuluvad näiteks elementaarne käe kõrval käimine ja traavimine (mõlemal pool), peatumine, surve eest astumine, kunas inimesele kohe järgneda ja kunas inimene liigub ümber seisva hobuse, kordel häälkäsklused sh peatus distantsilt, puki kõrvale parkimine ja seal seismine, igasuguste asjadega tutvumine sh automaatne maneežiuks, lattide ületamine, varustusega harjumine ja kindlasti veel midagi, mis meelde ei tulnud. Kuna need on kõik täiesti elementaarsed asjad, mida hobune peaks oskama enne ratsaniku selga ronimist, siis ma isegi ei tea, miks ma pidasin vajalikuks need kirja panna. Muidugi peab hobune olema lõdvestunud ja tähelepanelik nende harjutuste ajal, muidu ei ole treening efektiivne. Ka sellest osast peaksid kõik hobuseinimesed ilma täiendavate seletusteta aru saama :D Niiet ei ole siin hobuse treenimises miskit keerulist, kõik talli ja hobustega tegelema! Kainet mõistust ärge ainult unustage :)
tulevikust ja muidu
Leidsin ühe masekapostituse ja tuli endal ka tuju vähe kurvema ja mõtlikuma olemise järele. Ja kuna ma ammu kirjutanud pole, siis ka postitamise järele. Niisiis. Vastav muusika annab inspiratsiooni ja paneb vaimu rändama. Mõnus.
Ponid elavad mõnuelu Kelly juures, kolisid ära talvekoplisse. Ja söövad ja jalutavad ja passivad niisama. Üleeile õhtul käisin panin suurele ponile teki selga. Et ta saaks oma kleidikesega harjuda, sest muidu tuleb liiga palju uusi asju korraga. Sest ta kolib nädalavahetusel. Sest ma toon ta Tartu ligi, et trenni teha. Sest muidu poleks mul olnud uut hobust vaja, kui ta kuskil niisama on. Sest muidu poleks mõistlik. Ja tegelikult pole ka oma kui päriselt ei tegele. Muidusööjaks jääb väike poni. Jah, ta saab talvepuhkusele. Pensionile ei saa, maha ei taha kanda, tööst vabaks ei taha lasta. Aga selle talve saab metshobuse elu elada küll.
Mis on plaanid? Mulle tegelikult ei meeldi väga plaanidest rääkida enne kui neid teostamas juba olen. Aga siiski.
B puhul on plaan panna ta talvega normaalselt sadulas käima. Selles mõttes normaalselt, et ta saaks väljaõppe, mis vääriks ratsastuse nime. Praegu käib nagu pigem sadulas lihtsalt. Siis kevadel võiks esimese võistluse teha. Suvega võiks asi tõusvas joones edasi areneda, väljaõpe ja võistlemine, hüppamine ja koolisõit, maastik ja kestvustreening. Aga kuna pole teda päris treeningus varem hoidnud, siis on raske prognoosida arengut. Eriti kuna ei tea kuidas endal ajaga kevadel on ja mis suvel edasi saama hakkab, kus hobune elab jne. Võib-olla peaks B-le peale sportlasekarjääri maitsmist hoopis puhkuse planeerima. Kui rahaliselt võimalus on sedamoodi puhkust teha.
T puhkab terve talve aga kevadel tahaks uuesti treeningusse tagasi tuua. Iseasi kuidas on võimalust ja aega. Aga tegelik soov oleks ise temaga võistelda. Mitte lihtsalt korra aga terve hooaja ja korralikult. Kestvust ja kooli. Aga see eeldab jälle, et tuleb trenni teha. Ma ei tea, miks ratsutamine nii keeruliseks on muutunud. Mitte ratsutamine ise ei ole keeruline, see on väga lihtne kui viitsid hobust kuulata. See on keeruline hobusele, sest ta ei saa aru. Aga see on keerukas, et kuidas sa lähed lihtsalt trenni tegema. Ei ole aega ega seda-teist-kolmandat. On ainult plaanid ja vabandused. Vot sellest olukorrast läbinärimine on keeruline. Muide, mul on üks motivatsioonipostitus soolas, ootan õiget hetke ainult avaldamiseks. Vanasti olid vist prioriteedid lihtsalt teised... Igatahes tundub eriti võimatu kahte hobust korraga ja korralikult treeningus hoida, et kordamööda oleks lihtsam. Eks aeg näitab. Kuni T on täie tervise juures, võiks seda ära kasutada.
Siis leidsin ennast ühe talli üle mõtisklemas. Et näe milline kena kompleks neil on, millised kenad treeningtingimused ja kena tallike ja hubane olemine tundub. Ma muidugi ei tea kuidas neil seal tegelikult on aga noh, minu ettekujutustes joovad nad koos kohvi ja inspireerivad üksteist ja ei saa kuidagi tallist lahkutud. Ja siis ma mõtlesin, et ma koliks ka kohe sellisesse talli kui sellist siinkandis oleks. Et maneeži pole vajagi kui on õues kenad treeningtingimused. Ja siis jõudsin muidugi arusaamisele, et kõige raskem on leida selle õige seltskonnaga talli. Ma hea meelega aitaks tallis ja möllaks jne, kui sealtpoolt keegi inspireeriks ja hoiaks südamega talli korras. Tahaks ka treeningutel osaleda ja võistlustel kohvikut pidada ja trellide küljest ämblikuvõrke korjata. Aga reaalsus on tavaliselt see, et ma ei viitsi üldse lisaliigutusi teha. Kiirelt talli ja nii kiirelt ära kui saab, eriti hea kui ei pea ühegi inimesega kohapeal rääkima. Näiteks ei viitsi talgutelgi osaleda kui niikuinii paras bardakk ümberringi on. Mis vahet siis enam on, pigistan parem silma kinni...
Millest siis veel? Väiksed asjad on olulised. Lihtsad väikesed detailid. Eksole. Vanu pilte on lahe vaadata. Ikka neid samu uuesti ja uuesti. Nii vanu, et ma isegi ei tea kes seal peal on. Aga selliseid salapäraseid ja mahajäänuid. Sellistest kohtadest tulevadki tükid paralleelmaailma ehitamiseks. Ja saab aina toredam. Vormis hobused on ilusad, atleetlikud. Tahaks enda omi sama uhkusega vaadata.
toreponid
Käisin täna oma hobustel külas. Nad olid nii toredad. Tõin nad korraga mäe otsast alla ja panin boksi. Kõigepealt sõitsin B-ga, selline väike trenn liivakal. T jäi üksi talli ja hakkas kraapima alguses :D Pole temalik aga ta lihtsalt metsistub ära looduses, nii on varem ka juhtunud. B küll puhises ja vangutas pead aga oli tubli. Kerge sammutraavi trenn, et lihtsalt linnuke kirja saada. T-ga jalutasin niisama ilma sadulata ja siis tegin ponijalutust lastele. Graanulid söödud siis tagasi koplisse. Neil on ikka ideaalne karjamaa praegu, treenivad ennast ise :) Süüa on natuke vähe B suguse jaoks ainult. Kraamisin veel oma varustust natuke ja oligi talliskäik kiirelt tehtud. Hea meel, et ikka läksin.
Piusa rännak
Septembri lõpus osalesime rännakuvõistlusel tutvumisklassis. Mina Trummiga ja Kelly Kaktusega. Trenni oli piisavalt tehtud, Trumm võttis lebolt. Mina ka. Ei olnud üldse raske, 8+10km, sellised nunnud väiksed ringid. Esimese ringi tegime tavalise matkatempoga aga suur hall läks enne veti pabinasse ja pulss ei tahtnud alla minna. Napilt sai läbi. Trummil oli 44 :D Teise ringi tegime siis aeglaselt, lõpus kilomeetrite kaupa sammu. Trumm oli nii frustreeritud et läks lõpus pikalt esimesena :D Kes teda tunneb, see mõistab, et mida, Trumm, maastikul esimesena? Jah, väga reipal sammul ja meetreid sõbrast eespool, kiirsammus. Suht naljakas. Muidugi kui kurv oli ja teine hobune tagapool nii ruttu kurvi tagant välja ei tulnud, siis jäi seisma ja vaatas selja taha kas ikka tuleb :) Tuli siis mömises heameelest :D Ta oleks hea meelega kiiremini kapand. Kui rajal pikema distantsi sõitjad möödusid, oli tegu poni tagasi hoida. Õnneks sai ta nägupidi Kaku tagumikku suunata. Nii ta seal siis kael rullis tatsas. Tegu oli teemasõiduga vana aja jaht niiet nägime veits klounid välja ka ikka. Mõnele, kes tutvumise juhendit lugenud polnud, oli see kindlasti üllatus et kes need jobud on :P
Põhiline oli see, et nii tore oli, mulle väga meeldis. Ilusas looduses kapata, võistlusmelu ja edukas läbimine. Ja mis ma olen ka varem välja toonud, mis on põhiline - see sära poni silmades! No selline minek ja huvitatus, et uskumatu. Selline tunne, et muudkui läheks ja sõidaks, et ka pikemad distantsid on valla. No ok, ma tean see pole nii lihtne :D Aga huvi on põhiline. Ilmselt läheb nagu ikka.
Ootame starti. Foto: S. Puusepp
Juba stardis säästlik asend pea all :D Foto: K. Kaur
Mis on kotis? Söök? Foto: S. Puusepp
Foto: S. Puusepp
Fox hunter. Foto: S. Puusepp
Foto: K. Kaur
Põhiline oli see, et nii tore oli, mulle väga meeldis. Ilusas looduses kapata, võistlusmelu ja edukas läbimine. Ja mis ma olen ka varem välja toonud, mis on põhiline - see sära poni silmades! No selline minek ja huvitatus, et uskumatu. Selline tunne, et muudkui läheks ja sõidaks, et ka pikemad distantsid on valla. No ok, ma tean see pole nii lihtne :D Aga huvi on põhiline. Ilmselt läheb nagu ikka.
Ootame starti. Foto: S. Puusepp
Juba stardis säästlik asend pea all :D Foto: K. Kaur
Mis on kotis? Söök? Foto: S. Puusepp
Foto: S. Puusepp
Fox hunter. Foto: S. Puusepp
Foto: K. Kaurponiponi
Vahepeal oleme usinalt maastikul käinud. Suht pikad ringid, ikka keskmiselt 16 km korraga. Seoses sellega on sisse harjunud lodev istak ja ma õppisin selle galopiistaku ka ära, kus lükkad jalad ette ja siis õõtsud seal toolistakus ja paned järjest 4 km galoppi ilma et häda oleks :D Kahju ainult, et nii pole korrektsest istakust piisavalt järel enam.. Hobused jooksevad ka hea meelega. Või noh Kaku jookseb ees ja Trumm jookseb kõrval (harvem ees) ja kui kole on siis poeb ise Kaku tagumiku taha peitu ja elu on jälle ilus. Meil siis kaks metsa, kus käime, ja ühel juhul lõpeb see traditsioonilise järveskäiguga. Väga mõnusad matkad on, kohe viib eemale igapäevaelust ja noh mul on lõbus ka koguaeg :D Naeratus näol, mis nii viga.
Ja siis ükspäev sõitsime platsil ja tegime hüppetrenni. Üldse ei osanud enam platsil soojendada, oleks tahtnud mööda sirget niisama lasta ja mitte midagi teha. Aga siis vägisi tuli püüda.
Ja siis ma proovisin hüpata aga pidin nentima, et tõsta ei julge ja nagu piltidelt näha, siis pooled hüpped olid omamoodi käpasirutuse stiilis nagu Trummile vahel teha meeldib :D
Niiet trenni lõpus pidin nentima, et koolisõiduponina on ta ikka mõnus ja vinge, maastikul ka mõnus aga hüppamise jätaks vähe andekamatele. Või siis ma ei ole motiveeritud selles osas piisavalt vaeva nägema (ja ilmselt mitte ka poni) niiet igati loogiline on teha seda mis paremini välja tuleb ja olla rõõmus :)
Piltide autor: Kristin Kaur
Ja siis ükspäev sõitsime platsil ja tegime hüppetrenni. Üldse ei osanud enam platsil soojendada, oleks tahtnud mööda sirget niisama lasta ja mitte midagi teha. Aga siis vägisi tuli püüda.
Ja siis ma proovisin hüpata aga pidin nentima, et tõsta ei julge ja nagu piltidelt näha, siis pooled hüpped olid omamoodi käpasirutuse stiilis nagu Trummile vahel teha meeldib :D
Niiet trenni lõpus pidin nentima, et koolisõiduponina on ta ikka mõnus ja vinge, maastikul ka mõnus aga hüppamise jätaks vähe andekamatele. Või siis ma ei ole motiveeritud selles osas piisavalt vaeva nägema (ja ilmselt mitte ka poni) niiet igati loogiline on teha seda mis paremini välja tuleb ja olla rõõmus :)
rändurid
Nädalavahetusel tegime usinalt rännakutrenni ja kui sealt kõrvalt mahti jäi, siis ka mõned teised hobused. Hallidega toimus tõsine uute radade avastamine.
Laupäeval alustasime nagu ikka kodumetsas ja liikusime edasi üle maantee. Siis läksime üle raudtee piiluma ja jõudsime lõpuks kaitseväe harjutusalale välja :D Seal oli hea pinnasega pikk sirge ja nii meie kogureis pea 19km pikkuseks saigi, läbimiseks ca 2,5h koos algus/lõpusammu, järves sulistamise, infotahvlite uurimise, kruusasammumiste, kanapeade arupidamiste ja staarratsaniku tornironimisega.
Pühapäeval tegime sammumatka ja selleks suundusime üle jõe. Väga mõnusad rajad risti-rästi ja kodu koos ilusa vaatega mäe otsast paistmas. Paar palgihüpet pidime ka endale lubama kuna need ise tulid meile rajal vastu. Sammusime seal 2h ja olenevalt allikast oli see siis 9/12km :D Sillad on veidi hirmsad. Aga metsas saatis meid sõnamäng, möla oli peetud.
Nüüd on lihased ja kann valusad.
Laupäeval alustasime nagu ikka kodumetsas ja liikusime edasi üle maantee. Siis läksime üle raudtee piiluma ja jõudsime lõpuks kaitseväe harjutusalale välja :D Seal oli hea pinnasega pikk sirge ja nii meie kogureis pea 19km pikkuseks saigi, läbimiseks ca 2,5h koos algus/lõpusammu, järves sulistamise, infotahvlite uurimise, kruusasammumiste, kanapeade arupidamiste ja staarratsaniku tornironimisega.
Nüüd on lihased ja kann valusad.
trennipäevik
Neljapäeval olime tublid ja sõitsime kolm komplekti hobuseid: B ja C, A ja E, K ja T. Ja sadulasaaga jätkub. B tundus alguses mitte kuigi hea, pea laiali otsas ja lihtsalt ringi jooksev. Sundisin end mitte liialt ratset kasutama ja proovisin järjekindlalt treenerilt saadud nõuandeid rakendada. Tundus täiesti tühi töö aga nühkisin kohusetundlikult oma serpentiine edasi, hoidsin ratsmed ühepikkused ja togisin säärega kus vaja. Ja siis sain tulemuse, läkski heaks ja õigeks. Isegi galopp oli ühtepidi lootustandvam kui varem. Justkui preemiaks väike motivatsioonipakett. C ilmselt oli nagu ikka, hetketi ehk rutakas. Aga ei mingit käiguvahet. A ja E olid päeval pätid ja trennis veidrad, kui nii võib öelda. A pani niisama pikali komistamisest ja E, kuigi esialgu näitas arengut, otsustas protestida suure putuka vastu ja polnud enam nõus koostöölepingut jätkama. Eks uuel päeval uus katse. T oli kohe täitsa veider. Pealtnäha tubli aga seest täis ebakindlust. Galopis tahtis õhku hüpata ja tundus nagu äksi täis aga mine tea, vb vahtis niisama ringi. Kui kohaneb, tulevad ka helgemad trennid. Koplisse lastes hüppas nelja jalaga õhku ja pani galopis minema. Viis minutit hiljem, kui kõiki söögile kutsuti, tuli jooksuga tagasi. Nunnu.
Reedel jõudsime enne vihma ainult kaks komplekti sõita. B ja H, T ja K. Trenni jätkasin B-ga samamoodi nagu eile ja oli samamoodi päris hea. Vähemalt mingi järgmine tase vahepealsega võrreldes. Saab juba pikemalt ka teha ilma põdemata. Galopp on aint veidi mahajäänum. Aga ega ma ei kiirustagi. Teise komplektiga käisime maastikul, proovisime teha pikalt järjest traavi. T käitus üle ootuste hästi, ei teinud lollusi ega midagi. Ainult täitsa märjaks läks, tal paks karv ka. Järves käisime ka jalgupidi, T nagu kala läks otse sisse ja K oli isegi nõus järele tulema ilma suurema protestita. Kogu ring tuli ca 8,5 km ja sai täitsa piisavalt kiiresti läbitud. Lisaks jooksis väike-B sadulaga platsil veidi, lahkudes meie meeldivast seltskonnast omal algatusel. Õhtupoole jäi vihm järgi vahepeal ja sain E ka ära sõita. Oli suht hea isegi, kuigi galoppi peale paari tõste ei teinud, sest vöö oli veits pikk. Lisaks käis A kordel ja C külalisratsanikuga sõitmas. Kordaläinud päev - 8 hobust tehtud.
Laupäeval tegelesime pool päeva põhuveoga. Õhtupoole tegin E-le patsid pähe ja filmisime. Päris korralik trenn tuli, selliseid peaks rohkem olema. Et võtad kätte ja teed ja natuke punnid ka ja saabki palju parem. Siis võtsime ette B ja K. Tähtis päev, sest oli B esimene maastik. Alguses oli veidi ärevil ja tegin platsil paar tiiru. Metsas puhises aga käitus tublilt. Minu pulss poleks kontrollist läbi läinud. K oli väga hea turvahobune. Enamuses tegime sammu, paar lõiku aint traavi. Viimasena tegin T-ga platsil päitsetega ja sadulata minitrenni. Raske oli seal täisistakus istuda, jalad olid kohe väsinud pärast. Tundsin ennast lõbusalt üleminekuid tehes ja ei viitsinud millegi keerulisemaga tegeleda.
Reedel jõudsime enne vihma ainult kaks komplekti sõita. B ja H, T ja K. Trenni jätkasin B-ga samamoodi nagu eile ja oli samamoodi päris hea. Vähemalt mingi järgmine tase vahepealsega võrreldes. Saab juba pikemalt ka teha ilma põdemata. Galopp on aint veidi mahajäänum. Aga ega ma ei kiirustagi. Teise komplektiga käisime maastikul, proovisime teha pikalt järjest traavi. T käitus üle ootuste hästi, ei teinud lollusi ega midagi. Ainult täitsa märjaks läks, tal paks karv ka. Järves käisime ka jalgupidi, T nagu kala läks otse sisse ja K oli isegi nõus järele tulema ilma suurema protestita. Kogu ring tuli ca 8,5 km ja sai täitsa piisavalt kiiresti läbitud. Lisaks jooksis väike-B sadulaga platsil veidi, lahkudes meie meeldivast seltskonnast omal algatusel. Õhtupoole jäi vihm järgi vahepeal ja sain E ka ära sõita. Oli suht hea isegi, kuigi galoppi peale paari tõste ei teinud, sest vöö oli veits pikk. Lisaks käis A kordel ja C külalisratsanikuga sõitmas. Kordaläinud päev - 8 hobust tehtud.
Laupäeval tegelesime pool päeva põhuveoga. Õhtupoole tegin E-le patsid pähe ja filmisime. Päris korralik trenn tuli, selliseid peaks rohkem olema. Et võtad kätte ja teed ja natuke punnid ka ja saabki palju parem. Siis võtsime ette B ja K. Tähtis päev, sest oli B esimene maastik. Alguses oli veidi ärevil ja tegin platsil paar tiiru. Metsas puhises aga käitus tublilt. Minu pulss poleks kontrollist läbi läinud. K oli väga hea turvahobune. Enamuses tegime sammu, paar lõiku aint traavi. Viimasena tegin T-ga platsil päitsetega ja sadulata minitrenni. Raske oli seal täisistakus istuda, jalad olid kohe väsinud pärast. Tundsin ennast lõbusalt üleminekuid tehes ja ei viitsinud millegi keerulisemaga tegeleda.
Brooklyn
Vahepeal käisin Soomes Rutsil ja Remarkil külas, olid toredad ponid ilusas tallis. Veidi linnatallilik pidamine aga inimesed olid toredad.
Siis sai minu tulevaseks võistlusratsuks Brooklyn. Pole vist enam eriline saladus :D Hobune elab praegu Võrumaal. Väga palju praegu trenni ei tee aga käisime Kilgis kahepäevases "treeninglaagris" kuna maal nii palju parme, et polnud võimalik treener Marist sinna kutsuda. Osutus üle ootuste heaks käiguks, hobused said harjuda nii maneeži kui väliplatsiga, värviliste lattide ja muude asjadega. Minu noorele oli niiiii palju uusi asju aga ta oli nii tubli :) Transport ja laadimine sujusid kenasti, võõrad platsid ja peeglid võttis kiirelt omaks, hirnatas palju kordi aga ei käitunud ettearvamatult. Pigem väsis nii ära, et esimesel päeval ei hakanud trennis galoppi üldse tegemagi :D Hea oli piiritletud platsil sõita sirgeid ja saada aru, mida ma siis seal seljas tegelikult teen või ei tee. Teisel päeval tulime ka traavilatte ja hobune sai ruttu aru, mida tahetakse. Niiet võin tema suhtumisega väga rahul olla.
Trummi on ka uue inimese otsingul, sest tema aeg Kilgis hakkab läbi saama. Eks näis, mis elu toob, loodaks ikka mõne aruka lapse leida. Poni on endiselt väike numpsik :)
Piltide autor Mari Ann
Siis sai minu tulevaseks võistlusratsuks Brooklyn. Pole vist enam eriline saladus :D Hobune elab praegu Võrumaal. Väga palju praegu trenni ei tee aga käisime Kilgis kahepäevases "treeninglaagris" kuna maal nii palju parme, et polnud võimalik treener Marist sinna kutsuda. Osutus üle ootuste heaks käiguks, hobused said harjuda nii maneeži kui väliplatsiga, värviliste lattide ja muude asjadega. Minu noorele oli niiiii palju uusi asju aga ta oli nii tubli :) Transport ja laadimine sujusid kenasti, võõrad platsid ja peeglid võttis kiirelt omaks, hirnatas palju kordi aga ei käitunud ettearvamatult. Pigem väsis nii ära, et esimesel päeval ei hakanud trennis galoppi üldse tegemagi :D Hea oli piiritletud platsil sõita sirgeid ja saada aru, mida ma siis seal seljas tegelikult teen või ei tee. Teisel päeval tulime ka traavilatte ja hobune sai ruttu aru, mida tahetakse. Niiet võin tema suhtumisega väga rahul olla.
Trummi on ka uue inimese otsingul, sest tema aeg Kilgis hakkab läbi saama. Eks näis, mis elu toob, loodaks ikka mõne aruka lapse leida. Poni on endiselt väike numpsik :)
nii hea
Vahepeal käisin neli päeva Trummi sõitmas, mõnus ja oma oli :) Sõitsin niisama platsil ja hüppasin krossitõkkeid ja sõitsin sadulata, et vaheldust oleks. Kuna ma tavalisi takistusi vedada ei viitsi, siis krossikad on ideaalsed ja sinna olid mõned uued väiksed tõkked ka tekkinud. Poni hüppas neid hea hoo ja null passimisega :)
Kelly ja Heleni juures sai ka üle pika aja käidud ja uue lemmiku sain ka sealt :D Meeldis juba varem aga nüüd veendusin, et sõita ka mõnus :) Natuke toores veel aga ehk saan kaasa aidata tema treeningteel. Selline sportiludus.
Ühe vähe suurema sõbra sain ka, kellega on mõnus metsas kulgeda. Selline ehtne tulevane turistimaasu, kes on enda suuruse kohta väga tundlik ja lihtne sõita, müügis kah.
Piltide autor Kristin Kaur.
Kelly ja Heleni juures sai ka üle pika aja käidud ja uue lemmiku sain ka sealt :D Meeldis juba varem aga nüüd veendusin, et sõita ka mõnus :) Natuke toores veel aga ehk saan kaasa aidata tema treeningteel. Selline sportiludus.
Ühe vähe suurema sõbra sain ka, kellega on mõnus metsas kulgeda. Selline ehtne tulevane turistimaasu, kes on enda suuruse kohta väga tundlik ja lihtne sõita, müügis kah.
tallivähesus
Ega väga millestki kirjutada pole aga... :D Trummi juures käib juba tükk aega jälle tema ponitüdruk. Viimane kord oli nii mõnus sõita, suure soojaga soojenes ka poni üles. Sõitsin platsil, hüppasin krossiväljakul üht tõket ja jalutasin mööda teed. Kapju sain ka nii mitu korda timmida, et jäin väga rahule :)
Vahepeal jõudsin jälle ühe suure hobuse selga paar korda. Sõitsin western varustusega ja see oli päris äge :) Ainult et minu harjumine suurte hobustega pole sel aastal üldse nii hästi sujunud kui ma ootasin... Eks jätkan proovimist, peab ju kuidagi saama :D
Päris õigesti öeldud: http://www.psdressage.com/viewarticle.php?id=1952
http://www.eurodressage.com/equestrian/2015/05/15/klaus-balkenhol-why-trainers-push-horses-too-fast
Vahepeal jõudsin jälle ühe suure hobuse selga paar korda. Sõitsin western varustusega ja see oli päris äge :) Ainult et minu harjumine suurte hobustega pole sel aastal üldse nii hästi sujunud kui ma ootasin... Eks jätkan proovimist, peab ju kuidagi saama :D
Päris õigesti öeldud: http://www.psdressage.com/viewarticle.php?id=1952
http://www.eurodressage.com/equestrian/2015/05/15/klaus-balkenhol-why-trainers-push-horses-too-fast
põssaponi
Niisiis pildis oli, nüüd kirjas ka. Remark läks ära. Minu seni kõige andekam ja usaldusväärsem poni. Esimene, kellega ma läksin igale poole ja ta mitte kunagi ei kahelnud. Isegi kui tal olid silmad punnis peas, siis ta läks, justkui ratsanik oleks püha lehm kelle lolle ideid teostama peab. Esimene, kellega ma tundsin ennast maastikul nii hästi, et varem pole nii olnd :) Ei kartnud ta ka mitte midagi, vabalt võis kruusateel traavida kui auto tagant mööda sõitis. Hobune, kellega võis igal pool lõdva ratsmega jalutada, sest ta ei hüpanud alt minema. No ma võiks pikalt vist jätkata mida kõike ta hästi tegi :D Mõtlesin juba, et ei panegi teda enam uuesti müüki, tegin plaanid terveks hooajaks. No ja see on ka reegel, et kui arvutad, kas võistelda ühekordsete litsentsidega või osta aastane, siis teine variant on kindel garantii, et palju võisteldud ei saa :D Igatahes Soomest kirjutati, sealt samast tallist kus Ruts on, et ühed vajavad just sellist poni nagu mul on. Ja nii nad tulidki vaatama ja kohe treileriga ja 11a tüdruk proovis ja poni võeti kaasa. Poni käitus tüdrukuga väga ilusti :) Oli rahulik ja tähelepanelik ja seisis ilusti puhastamise ajal ja trennis tegi kenasti kõik ja hüppas ja nii. Viskasid okserilati peale kirka jope ka, et poni reaktsiooni näha, aga ta isegi ei vaadanud :) Tüdruku silmis olid tuttavad emotsioonid: kõigega nõus et oma poni saaks ja rahul sellega, et poni edasi ajama ei pea :D Praegu on neil ka Soomes kõik sujunud, ta sai väga head omanikud ja suvel lähen ponivennakestele külla :)
Ise olen käinud Trummi juures nüüd. Hästi tuttav ja kodune ja oma aga käitub nagu eluvõõras nuumpõrsas :D Ehk siis kui näeb, et taskust miskit võtad, siis kohe nina pihus, vaata et sõrmed alles jäävad :D Märkab talli vahekäigus iga kõrrekest ja õues iga tärkavat rohuliblet! Aga kui muidu on tuntud kui stoilise olekuga poni, siis märkab ka mingeid selliseid asju, mida ma isegi ei näe. Käib õues ringi nagu poleks ühtegi lindu või objekti enne kuulnd ega näind, vahib ja võpatab ja kahtlustab. Kas nii juhtub põssaponidega, kes üle poole oma elust talliboksis veedavad?
Ise olen käinud Trummi juures nüüd. Hästi tuttav ja kodune ja oma aga käitub nagu eluvõõras nuumpõrsas :D Ehk siis kui näeb, et taskust miskit võtad, siis kohe nina pihus, vaata et sõrmed alles jäävad :D Märkab talli vahekäigus iga kõrrekest ja õues iga tärkavat rohuliblet! Aga kui muidu on tuntud kui stoilise olekuga poni, siis märkab ka mingeid selliseid asju, mida ma isegi ei näe. Käib õues ringi nagu poleks ühtegi lindu või objekti enne kuulnd ega näind, vahib ja võpatab ja kahtlustab. Kas nii juhtub põssaponidega, kes üle poole oma elust talliboksis veedavad?
Pallase võistlus
No see oli ikka täiesti õudne. Ma ei vaidle vastu, et ma väike nõrguke olen aga ma loodan, et mina ja mu hobune liiga suurt vaimset traumat ei saanud :D Peale starti panid kõik niimoodi ajama, et üle jää ja kändude, hobustel jalad risti-rästi :D Ma muidugi oma hobust ei talitsenud siis enam. Rajamärke polnd ka esimestel aega õigesti jälgida :D Krihvideta kiilasjää peal ei ole tore sõita. Ma vist ei taha enam kunagi jääga võistlema minna, isegi krihvidega mitte... Igatahes üks hetk mulle aitas, hüppasin hobuse seljast maha ja õnneks Linda ja Rekkor jäid koos meiega teistest maha. Kulgesime siis normaalses rütmis vastavalt pinnasele, mis tähendas, et jõuad hoo üles võtta ja siis jälle jää ja samm... Ja kaks korda ussikese moodi läbi metsa puude vahelt ja üle langi, meie ikka sammus. Ei ole mõtet hobust lõhkuda on minu arvamus. Seetõttu tuli kiirus alla 10 km/h ja kvalifikatsiooni ei saanud. Meil see niikuinii olemas.
barefoot 2
Nii info talletamise mõttes siis veel mõned välja nopitud asjad.
Söötmise kohta:
Hea pilt http://naturalhorseworld.com/newsite/how-minerals-affect-horses-hooves/
Kliima kohta:
Many of us live in "horse-unfriendly" climates. If the annual rainfall where you live is more than about 30 inches (75 cm), the ground is too soft for hooves to get sufficient concussion and wear. This means we have to take extra care to help their feet stay healthy, more than for horses that live in "horse-friendly" climates where the rainfall is less and the ground is hard and dry. A shorter time between trims, the quality of the trim, and the use of hoof boots for riding on rocky trails become extremely important in rainy climates or during rainy times of the year. http://www.barefoothorse.com/
For barefoot riding (without hoof boots), it's usually important that the riding terrain reasonably match the living terrain. For instance, a horse that lives on soft pasture and spends time in a stall can almost always be expected to grow a foot that will comfortably perform in the arena or for light trail work. The same living terrain will rarely forge a hoof that can work on gravel roads and rocky trails. To quote Dr. Bowker, "Bed your horse on the terrain you ride." http://www.hoofrehab.com/ArticlesPDF/Pete%20Ramey%20Q&A.pdf
Värkimise kohta:
How the typical "pasture trim" makes horses sore
While some thoughtful farriers are helping their clients go barefoot, others have not yet learned how to do the wild-horse trim, which differs in important ways from the conventional "pasture trim," where
-- The toe callus is trimmed away; then the thin sole cannot protect the coffin (pedal, P3) bone.
-- The bottom of the wall is left flat on the ground, as in preparing for a shoe. A flat wall encourages flaring in the barefoot hoof. Flares are painful, like pulling your fingernail away from your finger.
-- The "pasture trim" often ignores a forward-flared toe, leaving a stretched white line and poor connection to the coffin bone, thus the horse is "sore on gravel" and on rocky trails.
--The forward-flared toe causes late breakover and toe-first landing, leading to "navicular" pain and atrophy of the cushioning structures in the back of the foot.
-- The heels are left long; overloads the "white line" (laminar tissue that connects wall to bone) in the toe area, leading to the hoof capsule migrating upwards on the bony column of the pastern.
-- Frog infection is often ignored; encourages toe-first landing due to frog pain.
http://www.barefoothorse.com/
Igasuguseid artikleid: http://www.hoofrehab.com/Articles.html
Väidetakse, et raudadeta treenimise ebaõnnestumisel on suurteks vaenlasteks inimese poolt loodud asjad nagu tallid, koplid, kummimatid, kõva pinnase vältimine, melass müslides (liigne suhkur), liiga palju noort värsket rohtu (liigne suhkur). Ja kindlasti ei toimi ükski muutus kiiresti, arvestades kui kaua kabi välja kasvab.
Ja veel midagi huvitavat, et panna hobune koplis liikuma:
https://www.google.ee/search?q=paddock+paradise&rlz=1C1LENP_enEE497EE497&espv=2&biw=1366&bih=643&tbm=isch&tbo=u&source=univ&sa=X&ei=vl0EVYyQBcnbaqSxgQg&ved=0CB0QsAQ
Artikkel, kus ei usuta, et see toimiks (just aretuse tõttu): http://www.thehorse.com/articles/10091/the-barefoot-horse-romance-vs-reality
Söötmise kohta:
Hea pilt http://naturalhorseworld.com/newsite/how-minerals-affect-horses-hooves/
Kliima kohta:
Many of us live in "horse-unfriendly" climates. If the annual rainfall where you live is more than about 30 inches (75 cm), the ground is too soft for hooves to get sufficient concussion and wear. This means we have to take extra care to help their feet stay healthy, more than for horses that live in "horse-friendly" climates where the rainfall is less and the ground is hard and dry. A shorter time between trims, the quality of the trim, and the use of hoof boots for riding on rocky trails become extremely important in rainy climates or during rainy times of the year. http://www.barefoothorse.com/
For barefoot riding (without hoof boots), it's usually important that the riding terrain reasonably match the living terrain. For instance, a horse that lives on soft pasture and spends time in a stall can almost always be expected to grow a foot that will comfortably perform in the arena or for light trail work. The same living terrain will rarely forge a hoof that can work on gravel roads and rocky trails. To quote Dr. Bowker, "Bed your horse on the terrain you ride." http://www.hoofrehab.com/ArticlesPDF/Pete%20Ramey%20Q&A.pdf
Värkimise kohta:
How the typical "pasture trim" makes horses sore
While some thoughtful farriers are helping their clients go barefoot, others have not yet learned how to do the wild-horse trim, which differs in important ways from the conventional "pasture trim," where
-- The toe callus is trimmed away; then the thin sole cannot protect the coffin (pedal, P3) bone.
-- The bottom of the wall is left flat on the ground, as in preparing for a shoe. A flat wall encourages flaring in the barefoot hoof. Flares are painful, like pulling your fingernail away from your finger.
-- The "pasture trim" often ignores a forward-flared toe, leaving a stretched white line and poor connection to the coffin bone, thus the horse is "sore on gravel" and on rocky trails.
--The forward-flared toe causes late breakover and toe-first landing, leading to "navicular" pain and atrophy of the cushioning structures in the back of the foot.
-- The heels are left long; overloads the "white line" (laminar tissue that connects wall to bone) in the toe area, leading to the hoof capsule migrating upwards on the bony column of the pastern.
-- Frog infection is often ignored; encourages toe-first landing due to frog pain.
http://www.barefoothorse.com/
Igasuguseid artikleid: http://www.hoofrehab.com/Articles.html
Väidetakse, et raudadeta treenimise ebaõnnestumisel on suurteks vaenlasteks inimese poolt loodud asjad nagu tallid, koplid, kummimatid, kõva pinnase vältimine, melass müslides (liigne suhkur), liiga palju noort värsket rohtu (liigne suhkur). Ja kindlasti ei toimi ükski muutus kiiresti, arvestades kui kaua kabi välja kasvab.
Ja veel midagi huvitavat, et panna hobune koplis liikuma:
https://www.google.ee/search?q=paddock+paradise&rlz=1C1LENP_enEE497EE497&espv=2&biw=1366&bih=643&tbm=isch&tbo=u&source=univ&sa=X&ei=vl0EVYyQBcnbaqSxgQg&ved=0CB0QsAQ
Artikkel, kus ei usuta, et see toimiks (just aretuse tõttu): http://www.thehorse.com/articles/10091/the-barefoot-horse-romance-vs-reality
barefoot
Viimasel ajal olen lugenud värkimise kohta (kuna ise värgin oma ponisid) ja sealt jõudnud raudadeta treenimiseni. Siiski olen väga vähe jõudnud läbi töötada kogu sellest materjalist, mis saada on (kuid kirjutan ikka). Ja arvestades mu looduslähedust, siis mulle meeldib see barefoot lähenemine :D
Kes väidavad, et hobused vajavad raudu või et kruusa peal ei saa muidu sõita, siis maailmas sõidetakse ka CEI*** 160km võistlussõite ilma rauata :) (http://www.endurancehorse.co.za/barefoot-endurance/)
Siinkohal aga tuleb kindlasti öelda, et asi ei ole ainult rautamises või selle mittetegemises. Barefoot lähenemise taga on laiem suhtumine hobusesse ja tema pidamistingimustesse. Räägitakse kolmest tingimusest, mida peab täitma, et asi toimiks:
-korrektne ja tihe värkimine,
-naturaalsed elutingimused ehk elu karjas vabapidamisel,
-igapäevane kapjade kokkupuude veega (nagu looduses jõest joomaskäimine vms).
See tähendab siis seda, et ei piisa, kui lihtsalt värkida hobuse kabjad selliseks nagu metsikutel hobustel (nt otsingusse mustang roll trim). Et need areneks sama tugevaks, peab hobune liikuma võimalikult palju looduslikul pinnasel ja elama nagu päris hobune. Lisaks tagab see tervema hobuse, heaolu on parem. Pluss hobuse treenitus on juba eos parem (Vidmantas Stancevicius tõi ka koolitusel välja, et boksis kasvanud hobune vajab 1-2 aastat lisaaega, enne kui on valmis). Internetist leiab palju lugusid, kus õige värkimisega on probleemidest jagu saadud. Lisaks võimalikud kahjulikud efektid, mida rautamine võib põhjustada (http://www.horseridingfun.com/harmfulshoeing.html).
See muidugi ei tähenda, et mul midagi raudade või rautajate või raudus hobuste või nende omanike vastu oleks :D Lihtsalt minu arvates väga huvitav ja loogiline lähenemine. Ja kui küsiks hobuselt siis... ma olen veendunud, et kui hobune päris hobuse elu maitsta saab, siis on vastus ette teada (jah, tallis elama harjunud hobused tulevadki talli ukse taha ootama, neil on rutiin jne, see kõik on käitumuslikult põhjendatav).
Niisiis tahaks katsetada, kuidas see sobiks mulle ja mu hobusele. Raudadeta ta juba on ja plaan ka rännakuvõistlusele nii minna - kas see ka ennast õigustab, näitab aeg. Keeruliseks osutub hoopis see, et kuidas hobusele ka vastavaid elamistingimusi pakkuda? Kui paljud üüritallid pakuvad suuri ja mitmekesise maastikuga kopleid? Kui linnas elada, siis siin ümber küll metsikult valikuvariante pole... Ja kui üks asi on lihtsalt ruumika vabapidamise (hobune 24/7 mudakoplis seismas pole lahendus) leidmine, siis keeruline on leida selline, mis sobiks ka hobuse treenimiseks. St et kui hobune tuleb märjana trennist, siis tuleb ta ikkagi panna talli kuivama. See eeldab, et kohapeal on inimene, kes pühendumusega jälgib hobuseid, teki seljast võtab ja õigel ajal õue laseb. Kui pidevalt puhastatud ja treenitud hobune õues istub, võib ta vajada ilmastiku kaitseks tekke (puudub metsikutele hobustele omane karvastik) ja neid tuleb vahetada, kuivatada. Kui panustada varjualusele, peab see olema tõesti hubane ja hobusele meelepärane - logisev, pime, kitsas, kolme seinaga uberik ei pruugi eesmärki täita... Kui hobusel on mõni terviseprobleem, peab esmalt keegi seda märkama (eriti oluline peale rasket võistlust) ja siis olema koht, kuhu see hobune eraldada. Kui tahta ka halva ilmaga hobust kasida, ei teeks seda õues tuule käes vaid piisava valgustusega hubases puhtas tallis. Ja kui tahta talv läbi hobust stabiilses treeningus hoida, oleks maneežist palju abi. Lisaks vabapidamise lisasöötmise probleem, see nõuab eraldi tööd ja olenevalt karjakaaslastest ka eraldamist. Ja kõik need asjad ei kaalu üles tallispidamist, sest vaadata sellist liikuvat looma nagu hobune järjest 12-18 tundi boksis seismas... Ühesõnaga hobust võimalikult naturaalselt pidada ja samal ajal efektiivselt treenida polegi nii kerge! Tallispidamine on mugav inimesele ja seetõttu olen ka ise selles lõksus kinni.
Hüppamisest, pindedest
Paar viimast päeva olen just neil teemadel mõtisklenud, niisiis räägin suu puhtaks.
Vaatasin eelneva hooaja võistluspilte, eriti just takistussõidu omi ja siis videod sinna otsa. Ja puhtalt vaatamisest läks tunne õõnsaks ja keha tõmbus pingule. Ehk siis viimane Särka võistlus oli nii laastav, et ma ei taha siiani ei hüpata ega võistlema minna. Isegi koolisõitu mitte. Kogu see enesekindlus, mis ma eelmisel hooajal kasvatada suutsin, kadus lihtsalt ühe päevaga. Lihtsalt vale võistlusvaliku ja tagantkiirustamise tõttu. Mis mul siis võistlustel juhtus? Ma vist mitu kuud ei suutnud seda korralikult analüüsida. Videotelt on väga ilusti näha, kuidas ma krampis hobust tagasi hoian ja kui ta siis hoota hüppeid peab tegema, jään maha :D Ja siis pole üldse ime, et ka tema kahtleb, eriti kui hoogu pole ja haiget saab kah. Rada oli minu jaoks liiga kõrge. Ilmselt rohkem polegi midagi öelda :D Või siis seda, et võib-olla oleks tegelikult ikkagi päris arukas ka kodus enne sama kõrgust sõita... Või siis 5-10cm madalamat aga väga hästi. Sellist järeleandmist olen endale alati teinud (suht eluaeg hüppamist kartnud) aga seekord oli kodune osa rahuldav-hea ja sellest ei piisanud. Hobusel ju veel vähem kogemusi kui mul.
Pindedega oli nii, et leidsin ühest netipoest sellised nummikud, et osta või ära. Muidugi hakkasin mõtlema, et kus ma neid siis kasutaks ja ei suutnud päris täpselt välja mõelda. Ja siis jõudsin tagasi selle teemani, et milleks või kunas üldse pindesid ja kaitsmeid kasutada. Kuskil 6-7 aastat tagasi sain aru, et see toetav funktsioon on ületähtsustatud ja, arvestades hobuse massi ja anatoomiat, ei toimi. Et pindeke reaalselt toetaks, tuleks veresooned kinni tõmmata ja sellest rääkis tollal juba angeth hobufoorumis :D Hakkasin siis uuesti guugeldama ja mis ma leidsin - midagi pole muutunud. Endiselt on nii, et kui sul on tavaline hobune tavalises treeningus, siis on see pealetoppimine pigem enese edevuse rahuldamine. Millal on pindede/kaitsmete kasutamine õigustatud?
a) hobune riivleb
b) hobune pannakse hüppama
Ülejäänud variandid ei ole tavalise harrastushobuse puhul kuigi tõenäolised.
Nii, kui ta ei toeta siis mida head ta veel teha võiks? Kui välja jätta see, et kaitseb mehhaaniliste löökide eest jalg vastu jalga või tõket, eriti krossil. Soojendab? Aga sellega on nii, et inimene mõtleb, et väga hea kui soojendab, soojalt on ikka parem trenni teha. Sooja sisse mähitud siis kaitseb külma eest ja mida kõike veel. Kuid hobuse jalad ei karda külma, ei ole muret talviti lume sees jalutada. Lisaks on igasuguste jalavigaste puhul alati esmaabiks ja tihti ka esmaseks toetavaks raviks jahe voolav vesi. Olete kuulnud küll, kuidas vees jalutamine head teeb. Niisiis ei saa soojendamist just tõsise argumendina võtta. Siis pakutakse, et vanadele või vigastusest taastuvatele hobustele. Noh eks selliseid olukordi leiab kindlasti, kus see on põhjendatud. Aga toetava meetmena ei saa me kunagi teadma, kas sellest ka mingit abi on. Ka vana hobuse jalad tahavad hingata, kui ta pindesid nii kindlasti vajab, on äkki koormus liiga suur? Põhimõtteliselt ei keela keegi ilu pärast neid peale panna ja tavatrenni puhul ei ole neist võib-olla üldse kasu aga kindlasti ei tee nad ka kahju! Hoopis teine asi on aga pika treeningu korral. Nende argumentideni jõudsin seoses oma rännakuhuviga. Nimelt on suurim probleem ülekuumenemine. See mõjub jalgadele kahjustavalt ja kui mõelda sellele haudumisele, mis tekkida võib, ei ole see üldse kaheldav ega lubatav. Ja sama asi võib kergesti tekkida ka kuuma ilma ja lühikese trenni puhul. Isegi soovitatakse peale rasket trenni koheselt hobuse jalgu vooliku all jahutada, et peatada kõõluste degeneratsiooni. Milleks siis üldse kõigepealt tekitada selline olukord ja siis näha vaeva selle kõrvaldamisega? Lisaks tulevad pikemal distantsil mängu hõõrdumised, liiv jm võib vahele minna ja üldse takistab see jala loomulikku liikuvust ja õhuvahetust. Seega ei sobi sellised "toetavad" vahendid sinna, kus neid kõige rohkem vaja võiks minna - tõeliselt raske koormuse ja muutuva pinnase juurde. Ja sealsed hobused peavad üllatavalt hästi vastu. Omaette keerukuse toovad sisse kõikvõimalikud erinevad kaitsmed ja pinded oma kujult ja tekstuurilt. Siinkohal leidsin internetist soovitusi valida kaitsmed, millel on taga reaalne tootearendus. Pindedega on nii, et kõvasti kinnitõmbamine võib väga palju kahju teha, sh jalad paistetama panna (kes on kaitsmed ööseks peale unustanud, see teab), seega võiks eelistada mittevenivaid. Oluline on õhu läbilaskvus ja mugavus hobusele. Kusjuures Trumm on seni ainus hobune olnud, kes muidu ärritajatele eriti ei reageeri aga elastikpindesid ei talu - trenni lõpus rahulikult paigal ei seisa ja hakkab ebamugavusest tammuma. Kaitsmetega ka lõpuks aga aega läheb kauem. Niisiis jõuab ikka välja selleni, et parim hobuse jalgade kaitse on jõukohane treening ja järk-järguline koormuse tõus. Kiirteid siin ei ole - hobuse kõõluste, sidemete ja liigeste ülesehitamiseks kulub 1,5-2 aastat.
Vaatasin eelneva hooaja võistluspilte, eriti just takistussõidu omi ja siis videod sinna otsa. Ja puhtalt vaatamisest läks tunne õõnsaks ja keha tõmbus pingule. Ehk siis viimane Särka võistlus oli nii laastav, et ma ei taha siiani ei hüpata ega võistlema minna. Isegi koolisõitu mitte. Kogu see enesekindlus, mis ma eelmisel hooajal kasvatada suutsin, kadus lihtsalt ühe päevaga. Lihtsalt vale võistlusvaliku ja tagantkiirustamise tõttu. Mis mul siis võistlustel juhtus? Ma vist mitu kuud ei suutnud seda korralikult analüüsida. Videotelt on väga ilusti näha, kuidas ma krampis hobust tagasi hoian ja kui ta siis hoota hüppeid peab tegema, jään maha :D Ja siis pole üldse ime, et ka tema kahtleb, eriti kui hoogu pole ja haiget saab kah. Rada oli minu jaoks liiga kõrge. Ilmselt rohkem polegi midagi öelda :D Või siis seda, et võib-olla oleks tegelikult ikkagi päris arukas ka kodus enne sama kõrgust sõita... Või siis 5-10cm madalamat aga väga hästi. Sellist järeleandmist olen endale alati teinud (suht eluaeg hüppamist kartnud) aga seekord oli kodune osa rahuldav-hea ja sellest ei piisanud. Hobusel ju veel vähem kogemusi kui mul.
Pindedega oli nii, et leidsin ühest netipoest sellised nummikud, et osta või ära. Muidugi hakkasin mõtlema, et kus ma neid siis kasutaks ja ei suutnud päris täpselt välja mõelda. Ja siis jõudsin tagasi selle teemani, et milleks või kunas üldse pindesid ja kaitsmeid kasutada. Kuskil 6-7 aastat tagasi sain aru, et see toetav funktsioon on ületähtsustatud ja, arvestades hobuse massi ja anatoomiat, ei toimi. Et pindeke reaalselt toetaks, tuleks veresooned kinni tõmmata ja sellest rääkis tollal juba angeth hobufoorumis :D Hakkasin siis uuesti guugeldama ja mis ma leidsin - midagi pole muutunud. Endiselt on nii, et kui sul on tavaline hobune tavalises treeningus, siis on see pealetoppimine pigem enese edevuse rahuldamine. Millal on pindede/kaitsmete kasutamine õigustatud?
a) hobune riivleb
b) hobune pannakse hüppama
Ülejäänud variandid ei ole tavalise harrastushobuse puhul kuigi tõenäolised.
Nii, kui ta ei toeta siis mida head ta veel teha võiks? Kui välja jätta see, et kaitseb mehhaaniliste löökide eest jalg vastu jalga või tõket, eriti krossil. Soojendab? Aga sellega on nii, et inimene mõtleb, et väga hea kui soojendab, soojalt on ikka parem trenni teha. Sooja sisse mähitud siis kaitseb külma eest ja mida kõike veel. Kuid hobuse jalad ei karda külma, ei ole muret talviti lume sees jalutada. Lisaks on igasuguste jalavigaste puhul alati esmaabiks ja tihti ka esmaseks toetavaks raviks jahe voolav vesi. Olete kuulnud küll, kuidas vees jalutamine head teeb. Niisiis ei saa soojendamist just tõsise argumendina võtta. Siis pakutakse, et vanadele või vigastusest taastuvatele hobustele. Noh eks selliseid olukordi leiab kindlasti, kus see on põhjendatud. Aga toetava meetmena ei saa me kunagi teadma, kas sellest ka mingit abi on. Ka vana hobuse jalad tahavad hingata, kui ta pindesid nii kindlasti vajab, on äkki koormus liiga suur? Põhimõtteliselt ei keela keegi ilu pärast neid peale panna ja tavatrenni puhul ei ole neist võib-olla üldse kasu aga kindlasti ei tee nad ka kahju! Hoopis teine asi on aga pika treeningu korral. Nende argumentideni jõudsin seoses oma rännakuhuviga. Nimelt on suurim probleem ülekuumenemine. See mõjub jalgadele kahjustavalt ja kui mõelda sellele haudumisele, mis tekkida võib, ei ole see üldse kaheldav ega lubatav. Ja sama asi võib kergesti tekkida ka kuuma ilma ja lühikese trenni puhul. Isegi soovitatakse peale rasket trenni koheselt hobuse jalgu vooliku all jahutada, et peatada kõõluste degeneratsiooni. Milleks siis üldse kõigepealt tekitada selline olukord ja siis näha vaeva selle kõrvaldamisega? Lisaks tulevad pikemal distantsil mängu hõõrdumised, liiv jm võib vahele minna ja üldse takistab see jala loomulikku liikuvust ja õhuvahetust. Seega ei sobi sellised "toetavad" vahendid sinna, kus neid kõige rohkem vaja võiks minna - tõeliselt raske koormuse ja muutuva pinnase juurde. Ja sealsed hobused peavad üllatavalt hästi vastu. Omaette keerukuse toovad sisse kõikvõimalikud erinevad kaitsmed ja pinded oma kujult ja tekstuurilt. Siinkohal leidsin internetist soovitusi valida kaitsmed, millel on taga reaalne tootearendus. Pindedega on nii, et kõvasti kinnitõmbamine võib väga palju kahju teha, sh jalad paistetama panna (kes on kaitsmed ööseks peale unustanud, see teab), seega võiks eelistada mittevenivaid. Oluline on õhu läbilaskvus ja mugavus hobusele. Kusjuures Trumm on seni ainus hobune olnud, kes muidu ärritajatele eriti ei reageeri aga elastikpindesid ei talu - trenni lõpus rahulikult paigal ei seisa ja hakkab ebamugavusest tammuma. Kaitsmetega ka lõpuks aga aega läheb kauem. Niisiis jõuab ikka välja selleni, et parim hobuse jalgade kaitse on jõukohane treening ja järk-järguline koormuse tõus. Kiirteid siin ei ole - hobuse kõõluste, sidemete ja liigeste ülesehitamiseks kulub 1,5-2 aastat.
kolm hobust
Eelmine nädal oli mul kolm hobusekest sõita ja see on päris hästi mõjunud. Lisaks sellele, et kes rohkem teeb, see rohkem jõuab, sai meelde tuletatud tõsiasi, et mida rohkem erinevate hobustega sõita, seda paremad on enda tasakaal ja tunnetus. Ilmselt on ühe hobuse puhul oht jääda mingi probleemi/pinge taha toppama. Mitme hobuse puhul on kergem lõdvestuda ja ennast ümber sättida, iga hobune annab erineva tunde jne. Aga eks igasugune hea tunne eelda seda, et trenn ka hästi läheb :D Mul igatahes läks see nädal päris toredasti.
Remarkiga sõidan päitsetega vahelduseks ja päris hästi mõjub. Ilmselgelt talle ei meeldi, kui suulise otsas riputakse ja erinevalt tavalistest maasudest on ta tundlikum ja distsiplineerib sellega mind :D See tähendab, et kui väga palju eest kakkuda ja suulise peale jääda ja jõuga eest sõita, siis ta läheb närvi ja hakkab seda rohkem kiirustama. Mida rohkem eest tirid, seda kiiremini joosta tahab. Muidugi on ta ka suulisega ideaalne sõita ja reageerib märguannetele korrektselt aga iseenese harjumuste muutmiseks on päitsed suurepärane vaheldus. Niisiis ma mitte lihtsalt ei saa vaid lausa pean oma vigadega tegelema, sõitma vähem käega ja rohkem istaku+säärega ja jääma rahulikuks. Tulemused on üllatavad :)
Ootan nii väga õues sõitmist, et olen käinud enne/peale trenni väliplatsi ümber pinnast testimas :D Aga maastikule küll praegu ei saa... ja sellest on paganama kahju!
Never trust those, who say that they are horse whisperers. Look how they act and it shows everything!
Inimesed tekitavad alati teistes erinevaid arvamusi ja kõigil on erinev nägemus õnnelikust hobusest. Blogi avalikkus paratamatult piirab mu postituste sisu, seetõttu need nii üldised ongi :D Mulle meeldis väga viimase Oma Hobu artikkel Mirjamist ja hobukäsitlustest, mõned väljarebitud mõtted:
-poosetamine ilma varustuseta ratsutades ei ole mingilgi moel eriline
-ajaloos hinnati võistlustel nii hobuse akadeemilist puhtust kui tema rõõmsat koostööd, tänapäeval vaid akadeemilisi saavutusi
-võrdselt tuleb töötada hobuse loomuse, hinge ja biomehaanikaga
-hobuse õpetamine on alati ühesugune, ükskõik millises ratsutamisstiilis seda rakendada
-ainult ühe suuna pimesi järgimine seab arengule piirid
-soovitakse kõrgkooli tulemusi saavutada minimaalse töö- ja ajakuluga
-välised uhked vahendid (riided, varustus) ei muuda sinu olemust
-kaasaegses mugavas maailmas pole inimestel distsipliini, nad ei pühenda piisavalt aega, et ratsutamises rahuldav olla
-hobuse austus tuleb välja teenida eelkõige iseenda kallal töötamisega
-klassikaline ratsutamine on väga kerge hobusele kuid keeruline inimesele
-hobune on 100% oma keskkonna peegel - kui ta ei ela ümbruskonnas, mis teeb temast hobuse, ei tööta me hobusega, vaid vaimselt ebastabiilse ja ettearvamatu debiilse loomaga
-hobused on seesmiselt väga lihtsad, nad soovivad vaid rahu
-hea hobukäsitlus on isiklik vallutus
-kui otsite mentorit, siis ärge kuulake inimest vaid vaadake tema hobust
Ilmselt sümpatiseeris mulle eriti see, et ta Brannamani koolitustel regulaarselt käib :D
http://www.solarmovie.is/link/play/3317486/ Always makes me wanna be a better person...
-poosetamine ilma varustuseta ratsutades ei ole mingilgi moel eriline
-ajaloos hinnati võistlustel nii hobuse akadeemilist puhtust kui tema rõõmsat koostööd, tänapäeval vaid akadeemilisi saavutusi
-võrdselt tuleb töötada hobuse loomuse, hinge ja biomehaanikaga
-hobuse õpetamine on alati ühesugune, ükskõik millises ratsutamisstiilis seda rakendada
-ainult ühe suuna pimesi järgimine seab arengule piirid
-soovitakse kõrgkooli tulemusi saavutada minimaalse töö- ja ajakuluga
-välised uhked vahendid (riided, varustus) ei muuda sinu olemust
-kaasaegses mugavas maailmas pole inimestel distsipliini, nad ei pühenda piisavalt aega, et ratsutamises rahuldav olla
-hobuse austus tuleb välja teenida eelkõige iseenda kallal töötamisega
-klassikaline ratsutamine on väga kerge hobusele kuid keeruline inimesele
-hobune on 100% oma keskkonna peegel - kui ta ei ela ümbruskonnas, mis teeb temast hobuse, ei tööta me hobusega, vaid vaimselt ebastabiilse ja ettearvamatu debiilse loomaga
-hobused on seesmiselt väga lihtsad, nad soovivad vaid rahu
-hea hobukäsitlus on isiklik vallutus
-kui otsite mentorit, siis ärge kuulake inimest vaid vaadake tema hobust
Ilmselt sümpatiseeris mulle eriti see, et ta Brannamani koolitustel regulaarselt käib :D
http://www.solarmovie.is/link/play/3317486/ Always makes me wanna be a better person...
Talvised trennid
Mingit aastakokkuvõtet ma tegema ei hakka aga võin öelda, et emotsioone oli palju, nii vastakaid kui vähem vastandlikke. Ponid on kõik alles, loodetavasti toob kevad uusi tuuli ses vallas.
Trenni olen teind vahelduva eduga. Maneežisõitu ja maastikku oma võiguga. Korra käisin Trummiga kelgutamas, väga numps oli ja teadis täpselt, kuidas asi käib. Lisaks sõitsin ühte eestimaist taanlast vahepeal aga sellest rohkem ei räägikski. Remark on üllatanud oma päris hea vastupidavusega, peale tunnist tempokat maastikku on sama erk kui minnes. See tingis siis selle, et kuna me ammu polnd käinud maastikul üksi, siis ükspäev oli ta üsna ähmis ja jooksis ennast pakasega päris märjaks. Variandid olid mul järgmised: a) minna tagasi talli ja öelda, et ma ei saa metsa minna kuna poni tahab joosta b) saagida teda suust terve aja ja oodata vastumeelsust c) lasta ponil tempokalt traavida ja aeglaselt mäest üles galopeerida kus saab. Ilmselgelt valisin viimase variandi. Alguse sai see valik sellest, et kui ma peale esimest traavi ja esimest rahulikku galopitõusu olin sammu teinud, siis ta taastus nii kiiresti, et kui ma metsa vahele väiksemale rajale keerasin, siis ponil läksid silmad särama ja ta otsustas koos rõõmužestidega galopile tõusta. Eks siis tuli pikemale ringile minna. Kivi minu kapsaaeda oli see, et olenemata miinuskraadidest (-7...-10 kuskil sealkandis) oli mul poole ringi peal selg märg ja väss peal... Kuidas motiveerida end lisaks ratsutamisele lisatrenni tegema? :D
Trenni olen teind vahelduva eduga. Maneežisõitu ja maastikku oma võiguga. Korra käisin Trummiga kelgutamas, väga numps oli ja teadis täpselt, kuidas asi käib. Lisaks sõitsin ühte eestimaist taanlast vahepeal aga sellest rohkem ei räägikski. Remark on üllatanud oma päris hea vastupidavusega, peale tunnist tempokat maastikku on sama erk kui minnes. See tingis siis selle, et kuna me ammu polnd käinud maastikul üksi, siis ükspäev oli ta üsna ähmis ja jooksis ennast pakasega päris märjaks. Variandid olid mul järgmised: a) minna tagasi talli ja öelda, et ma ei saa metsa minna kuna poni tahab joosta b) saagida teda suust terve aja ja oodata vastumeelsust c) lasta ponil tempokalt traavida ja aeglaselt mäest üles galopeerida kus saab. Ilmselgelt valisin viimase variandi. Alguse sai see valik sellest, et kui ma peale esimest traavi ja esimest rahulikku galopitõusu olin sammu teinud, siis ta taastus nii kiiresti, et kui ma metsa vahele väiksemale rajale keerasin, siis ponil läksid silmad särama ja ta otsustas koos rõõmužestidega galopile tõusta. Eks siis tuli pikemale ringile minna. Kivi minu kapsaaeda oli see, et olenemata miinuskraadidest (-7...-10 kuskil sealkandis) oli mul poole ringi peal selg märg ja väss peal... Kuidas motiveerida end lisaks ratsutamisele lisatrenni tegema? :D
Subscribe to:
Posts (Atom)