poniponi

Vahepeal oleme usinalt maastikul käinud. Suht pikad ringid, ikka keskmiselt 16 km korraga. Seoses sellega on sisse harjunud lodev istak ja ma õppisin selle galopiistaku ka ära, kus lükkad jalad ette ja siis õõtsud seal toolistakus ja paned järjest 4 km galoppi ilma et häda oleks :D Kahju ainult, et nii pole korrektsest istakust piisavalt järel enam.. Hobused jooksevad ka hea meelega. Või noh Kaku jookseb ees ja Trumm jookseb kõrval (harvem ees) ja kui kole on siis poeb ise Kaku tagumiku taha peitu ja elu on jälle ilus. Meil siis kaks metsa, kus käime, ja ühel juhul lõpeb see traditsioonilise järveskäiguga. Väga mõnusad matkad on, kohe viib eemale igapäevaelust ja noh mul on lõbus ka koguaeg :D Naeratus näol, mis nii viga.

Ja siis ükspäev sõitsime platsil ja tegime hüppetrenni. Üldse ei osanud enam platsil soojendada, oleks tahtnud mööda sirget niisama lasta ja mitte midagi teha. Aga siis vägisi tuli püüda.

Ja siis ma proovisin hüpata aga pidin nentima, et tõsta ei julge ja nagu piltidelt näha, siis pooled hüpped olid omamoodi käpasirutuse stiilis nagu Trummile vahel teha meeldib :D

Niiet trenni lõpus pidin nentima, et koolisõiduponina on ta ikka mõnus ja vinge, maastikul ka mõnus aga hüppamise jätaks vähe andekamatele. Või siis ma ei ole motiveeritud selles osas piisavalt vaeva nägema (ja ilmselt mitte ka poni) niiet igati loogiline on teha seda mis paremini välja tuleb ja olla rõõmus :)

Piltide autor: Kristin Kaur