Kestvusratsutamise koolitus
Ratsutama pole ma küll paar nädalat jõudnud aga käisin täna kestvusratsutamise koolitusel. Väga inspireeriv! Sain hulga uusi teadmisi, mida ma siia ümber trükkima ei hakka aga kui keegi tahab mõnel konkreetsel teemal arutada, siis ootan fb-sse kirju. Alguses räägiti söötadest ja söötmisest ja seekord (erinevalt nädalatagusest koolitusest) väga praktilises ja kogemustepõhises võtmes. Teine osa oli välismaa veterinaari ja kestvushobuste omaniku poolne nägemus hobuse valikust, treenimisest, võistlustest jne. Tõestatud sai endiselt see, et kiirteid tulemusteni pole aga on õigemad võtted ja paremad valikud. Motivatsiooni lisas piisavalt :) Niisiis... kes mulle järgmiseks hooajaks hobuse laenab??
Sügis '14
Kolm poni kolmes eri tallis aga neil kõigil läheb hästi.
Trumm on oma eluga jõudnud taaskord takistussõidu lainele. Ei tea, kas on vahelduse mõttes hea, aga igatahes olevat tubli :D Seekord treener Maris käseb, poob ja laseb niiet mina olen puhtalt nime poolest omaniku rolli taandunud :D Olen käinud paar korda värkimas ja aitasin poni ära ka pügada. Ning kui kellelgi on pretensioone seoses pügamisstiiliga, võib minu poole pöörduda. Iga aasta keegi ohib, et tagurpidi pügatud aga see toimib ja on isegi suht loogiline kui nüüd mõelda paksude karvaste ponide ja tekilõigete peale :D Igatahes loodan neid varsti oma silmaga võistlemas näha. Järgnevad pildid Kellylt.
Ruupor on endiselt Massu ratsaklubi poni. Ka tema pügati ära. Juttude järgi läheb tal hästi, harjutab samuti hüppeponi elu. Väga midagi temast rääkida ei oska...
Ja lõpuks Remark, kes elab siis Sepa tallis. Olen tegelikult vähe ratsutamas käinud ja sedagi peamiselt maastikul. Väikses maneežis sõitmine ei paku pinget. Alguses sai trenni ka tehtud kui veel õues norm pinnas oli, isegi võistlustel käisime aga need olid emotsionaalselt nii kurnavad stardid, et ei viitsi neist eriti kirjutada. Pmst oli nii, et Särka 60-80cm rada oli raskem sõita kui kevadine Ecu 80-90cm :D Okserid olid laiad, kaunistused ja lillepotid kenad... 90cm ei hakka rääkimagi, mul kadus igasugune takistussõidu isu ära :D Sõidud ilmselt kõige ilusamad polnud aga poni oli megatubli, hüppas vapralt. Mina klammerdusin suht hullult ja jäin maha ja niisama segasin hobust. Aga see selleks, mul on hunnik ilusaid pilte, kodused jällegi Kelly tehtud. Nautige minu kõige ilusamat ja andekamat poni :)
Trumm on oma eluga jõudnud taaskord takistussõidu lainele. Ei tea, kas on vahelduse mõttes hea, aga igatahes olevat tubli :D Seekord treener Maris käseb, poob ja laseb niiet mina olen puhtalt nime poolest omaniku rolli taandunud :D Olen käinud paar korda värkimas ja aitasin poni ära ka pügada. Ning kui kellelgi on pretensioone seoses pügamisstiiliga, võib minu poole pöörduda. Iga aasta keegi ohib, et tagurpidi pügatud aga see toimib ja on isegi suht loogiline kui nüüd mõelda paksude karvaste ponide ja tekilõigete peale :D Igatahes loodan neid varsti oma silmaga võistlemas näha. Järgnevad pildid Kellylt.
Ruupor on endiselt Massu ratsaklubi poni. Ka tema pügati ära. Juttude järgi läheb tal hästi, harjutab samuti hüppeponi elu. Väga midagi temast rääkida ei oska...
Ja lõpuks Remark, kes elab siis Sepa tallis. Olen tegelikult vähe ratsutamas käinud ja sedagi peamiselt maastikul. Väikses maneežis sõitmine ei paku pinget. Alguses sai trenni ka tehtud kui veel õues norm pinnas oli, isegi võistlustel käisime aga need olid emotsionaalselt nii kurnavad stardid, et ei viitsi neist eriti kirjutada. Pmst oli nii, et Särka 60-80cm rada oli raskem sõita kui kevadine Ecu 80-90cm :D Okserid olid laiad, kaunistused ja lillepotid kenad... 90cm ei hakka rääkimagi, mul kadus igasugune takistussõidu isu ära :D Sõidud ilmselt kõige ilusamad polnud aga poni oli megatubli, hüppas vapralt. Mina klammerdusin suht hullult ja jäin maha ja niisama segasin hobust. Aga see selleks, mul on hunnik ilusaid pilte, kodused jällegi Kelly tehtud. Nautige minu kõige ilusamat ja andekamat poni :)
Catch-up
Vahepeal on väga palju juhtunud :) Ja täna juhtus nii, et mul on piisavalt tegevusetut aega, et see kõik kirja panna! Julge plaan, ma tean...
Pärast juunikuu lõpu Ihaste võistlust läks edasi rännakutreening. Ponid said esijalgadele rauad ja käisid rõõmsalt metsas võhma treenimas. 19.juulil toimus Ubajärve rännak. Ponid läksid juba eelmisel õhtul Tiidu ja Mariga võistluspaika valmis, mina liitusin võistluspäeva hommikul. Emotsioonid on muidugi praeguseks juba lahtunud aga võin kinnitada, et esmalt olid need päris võimsad :D Sõitsime 39km ja etteruttavalt öeldes saime esmase kvalifikatsiooni täidetud. Ponid olid alguses loomulikult äksi täis ja üritasid iga hinna eest kogenud hobuste grupiga sammu pidada. Ise olid läbimärjad ja hingeldasid kopse välja aga jooksid nii kuis jalad võtsid! Umbes 10-12km pärast jäime maha, siis olid meie kihutusratsud sellega nõus. Ilm oli väga kuum ja see tegi ka asja raskemaks. Ei hakka varjama, et väga raske oli ka minul :D Korraks tekkis motivatsioon järgmiseks korraks enda võhma ka treenida aga see läks üsna ruttu üle :D Ei tahaks küll vinguda, kuid minuni olid teisel ringil jõudnud ränk janu, mu kann valutas, varbad hakkasid valust tuimaks muutuma, pea valutas, kõhus pistis ja eelnevaga umbes samaväärne piin olid krampis sääremarjad, mis ähvardasid igasuguse liikumisvõime võtta :D Siis õppisin, et ainult hobust ei saa ka jälgida ja säästa, tuleb ka ennast säästa ehk istaku põhitõdedele alla anda. Kuna nii valus oli ja hobune jooksis teiste järel hea meelega, siis ma enam poni pärast ei muretsenud - kui jookseb siis jaksab ja olgem ausad, tema treenitus oli suurem kui minul. Mina siis loksusin niisama kaasa, põntsusin galopis, võtsin sadulakaarest kinni ja mõtlesin, et ah las laseb galoppi kui tahab, jõuamegi kiiremini finišisse :D Kuna mina sõitsin Trummiga, siis saan täpsemalt rääkida tema käitumisest. Kõige vaimustavam rännaku juures on see, kuidas muidu nii uimasel ponil lähevad silmad põlema ja tekib hobusepoolne hasart! Trummile üksi maastikul käia ei meeldi, teiste järel longib küll. Võistlustel kappab nii nagu jalad võtavad, see ei oma mingit tähtsust, et ta väike paks maatõugu rull on. Mingid lõigud isegi oli juhthobune, võõral maastikul vedas tervet rivi! See näitabki, et ta oli tõesti nõus selle raske katsumusega. Kes vähegi Trummi tunneb, teab väga hästi, et ta ei hoia end tagasi kui on vaja võidelda turvalisuse ja ülekoormuse vastu :D Tal on tugev enese alalhoiuinstinkt. Trummi pulss läks kiiremini alla kui Remarkil. Kuigi välimuse järgi oleks võinud vastupidist arvata, siis aastatepikkune treeningbaas annab tegeliku sitkuse.
(omg fotograaf)
Teine rännakuvõistlus oli 16.augustil Rõuges. Seekord läksime Mari ja Tiiduga kohale hommikul. Ponid koplitesse nagu ikka, lihtsalt ideaalne on käia hobustega, kes kardavad valget nööri (Trumm päeva lõpuks ikka tabas ära ja katsetas ninaga aga välja ikka ei murdnud). Rada oli hästi vaheldusrikas ja mõnus sõita, pinnas oli ka hea (eelmine kord oli palju kruusa). Üritasime küll kiiremini sõita kuid eks mäed ja lühikesed ponijalad tegid oma töö. Kogenud kvalifikatsioonitegijaid ka polnud niiet pidime enamus rajast ise ees sõitma ja see oli päris raske! Eriti Remarkile, sest Trumm enamus ajast ei viitsind (väga Trummilik) :) Endi lõbustamiseks alustasin raja peal mölamist ehk siis kommenteerisin kõike ja kõiki, mis raja ääres oli, sai küll lõbusam. Teisel ringil aga võttis üks hobune hoo üles ja me ponidega panime järele. Üritasime küll sammu hoida aga ponid jäävad ponideks :D Ehk siis koguaeg vaheldumisi traav-galopp-traav-galopp kui suur hobune ees traavi tegi. Umbes 5km enne lõppu võttis ta galopile ja siis ponid kihutasid järele nii kuis jalad võtsid :D Loomulikult maha ei jäänud kuni natuke enne finišit sundisime maha jääma, et päris hingetuna ei finišeeruks. Saime oma esmase kvalifikatsiooni jälle kirja. Seekord oli ilm jahedam ja mina kogenum. Joogipudeli võtsin kaasa ja valusid oli palju vähem ja kergem oli sõita. Väsimus ja tüdimus olid ikka, noh nii et pärast mitu päeva ei taha ratsutada aga see läheb üle ja hasart jääb :D Seekord olid meil abilised ka, lausa lust kui rajal hobust jahutatakse :) Siinkohal märgiks veel, et Trummi oli päris keeruline jahutada tema uskumatult paksu karva tõttu, pikematel distantsidel vajaks ka suvel klippimist (aga loodetavasti keegi teda pikematega ei kiusa).
Rännaku koha pealt sarnastele algajatele selline soovitus: Kuigi 30-40km suudab läbida iga tavatreeningus olnud hobune, siis mida pikaajalisem on rännakule suunatud ettevalmistus, seda mugavam on sõita. Siiski kui teil on tavatreeningus hobune ja vähene spetsiaalettevalmistus, minge ikka! Kogemus on seda hindamatum :) Ainult ületreenimine pole kunagi head teinud. Selle vältimiseks soovitan vaadata konkreetset võistlust ja ettevalmistust kujuteldavas viie aasta plaanis, kas see intensiivsus on pikemas perspektiivis sobiv?
Suve jooksul jõudsin sõita kohati mõlema poniga, Anett käis ka vahel ja võtsin ka sõbrannasid metsa kaasa. 23.augustil oli kohe otsa järgmine Ihaste võistlus. Poni oli tubli, eelnevaga võrreldavat kirjeldust ja emotsioone mul takistussõidust kahjuks pakkuda pole - närvitsemine tegi oma töö (ma pole suurem asi hüppaja). Sain 60 ja 80cm kenasti läbitud ja mingi rosetikese ka. Edasi kolis Trumm juba uue rentniku juurde, paiknevad Kilgi tallis, nüüdsest sõidab Mari-Ann. Peagi kolisin Remarki Sepa talli, sõidan ise ja sõidab Piia (sama neiu kes kevadelgi). Ponid ei kurda, mina ka mitte.
Kirjutamise jaks tänaseks otsas, saingi põhimõtteliselt hakkama, loodetavasti on ka ponidel fänne lugejaid :)
Pärast juunikuu lõpu Ihaste võistlust läks edasi rännakutreening. Ponid said esijalgadele rauad ja käisid rõõmsalt metsas võhma treenimas. 19.juulil toimus Ubajärve rännak. Ponid läksid juba eelmisel õhtul Tiidu ja Mariga võistluspaika valmis, mina liitusin võistluspäeva hommikul. Emotsioonid on muidugi praeguseks juba lahtunud aga võin kinnitada, et esmalt olid need päris võimsad :D Sõitsime 39km ja etteruttavalt öeldes saime esmase kvalifikatsiooni täidetud. Ponid olid alguses loomulikult äksi täis ja üritasid iga hinna eest kogenud hobuste grupiga sammu pidada. Ise olid läbimärjad ja hingeldasid kopse välja aga jooksid nii kuis jalad võtsid! Umbes 10-12km pärast jäime maha, siis olid meie kihutusratsud sellega nõus. Ilm oli väga kuum ja see tegi ka asja raskemaks. Ei hakka varjama, et väga raske oli ka minul :D Korraks tekkis motivatsioon järgmiseks korraks enda võhma ka treenida aga see läks üsna ruttu üle :D Ei tahaks küll vinguda, kuid minuni olid teisel ringil jõudnud ränk janu, mu kann valutas, varbad hakkasid valust tuimaks muutuma, pea valutas, kõhus pistis ja eelnevaga umbes samaväärne piin olid krampis sääremarjad, mis ähvardasid igasuguse liikumisvõime võtta :D Siis õppisin, et ainult hobust ei saa ka jälgida ja säästa, tuleb ka ennast säästa ehk istaku põhitõdedele alla anda. Kuna nii valus oli ja hobune jooksis teiste järel hea meelega, siis ma enam poni pärast ei muretsenud - kui jookseb siis jaksab ja olgem ausad, tema treenitus oli suurem kui minul. Mina siis loksusin niisama kaasa, põntsusin galopis, võtsin sadulakaarest kinni ja mõtlesin, et ah las laseb galoppi kui tahab, jõuamegi kiiremini finišisse :D Kuna mina sõitsin Trummiga, siis saan täpsemalt rääkida tema käitumisest. Kõige vaimustavam rännaku juures on see, kuidas muidu nii uimasel ponil lähevad silmad põlema ja tekib hobusepoolne hasart! Trummile üksi maastikul käia ei meeldi, teiste järel longib küll. Võistlustel kappab nii nagu jalad võtavad, see ei oma mingit tähtsust, et ta väike paks maatõugu rull on. Mingid lõigud isegi oli juhthobune, võõral maastikul vedas tervet rivi! See näitabki, et ta oli tõesti nõus selle raske katsumusega. Kes vähegi Trummi tunneb, teab väga hästi, et ta ei hoia end tagasi kui on vaja võidelda turvalisuse ja ülekoormuse vastu :D Tal on tugev enese alalhoiuinstinkt. Trummi pulss läks kiiremini alla kui Remarkil. Kuigi välimuse järgi oleks võinud vastupidist arvata, siis aastatepikkune treeningbaas annab tegeliku sitkuse.
(omg fotograaf)Teine rännakuvõistlus oli 16.augustil Rõuges. Seekord läksime Mari ja Tiiduga kohale hommikul. Ponid koplitesse nagu ikka, lihtsalt ideaalne on käia hobustega, kes kardavad valget nööri (Trumm päeva lõpuks ikka tabas ära ja katsetas ninaga aga välja ikka ei murdnud). Rada oli hästi vaheldusrikas ja mõnus sõita, pinnas oli ka hea (eelmine kord oli palju kruusa). Üritasime küll kiiremini sõita kuid eks mäed ja lühikesed ponijalad tegid oma töö. Kogenud kvalifikatsioonitegijaid ka polnud niiet pidime enamus rajast ise ees sõitma ja see oli päris raske! Eriti Remarkile, sest Trumm enamus ajast ei viitsind (väga Trummilik) :) Endi lõbustamiseks alustasin raja peal mölamist ehk siis kommenteerisin kõike ja kõiki, mis raja ääres oli, sai küll lõbusam. Teisel ringil aga võttis üks hobune hoo üles ja me ponidega panime järele. Üritasime küll sammu hoida aga ponid jäävad ponideks :D Ehk siis koguaeg vaheldumisi traav-galopp-traav-galopp kui suur hobune ees traavi tegi. Umbes 5km enne lõppu võttis ta galopile ja siis ponid kihutasid järele nii kuis jalad võtsid :D Loomulikult maha ei jäänud kuni natuke enne finišit sundisime maha jääma, et päris hingetuna ei finišeeruks. Saime oma esmase kvalifikatsiooni jälle kirja. Seekord oli ilm jahedam ja mina kogenum. Joogipudeli võtsin kaasa ja valusid oli palju vähem ja kergem oli sõita. Väsimus ja tüdimus olid ikka, noh nii et pärast mitu päeva ei taha ratsutada aga see läheb üle ja hasart jääb :D Seekord olid meil abilised ka, lausa lust kui rajal hobust jahutatakse :) Siinkohal märgiks veel, et Trummi oli päris keeruline jahutada tema uskumatult paksu karva tõttu, pikematel distantsidel vajaks ka suvel klippimist (aga loodetavasti keegi teda pikematega ei kiusa).
Rännaku koha pealt sarnastele algajatele selline soovitus: Kuigi 30-40km suudab läbida iga tavatreeningus olnud hobune, siis mida pikaajalisem on rännakule suunatud ettevalmistus, seda mugavam on sõita. Siiski kui teil on tavatreeningus hobune ja vähene spetsiaalettevalmistus, minge ikka! Kogemus on seda hindamatum :) Ainult ületreenimine pole kunagi head teinud. Selle vältimiseks soovitan vaadata konkreetset võistlust ja ettevalmistust kujuteldavas viie aasta plaanis, kas see intensiivsus on pikemas perspektiivis sobiv?
Suve jooksul jõudsin sõita kohati mõlema poniga, Anett käis ka vahel ja võtsin ka sõbrannasid metsa kaasa. 23.augustil oli kohe otsa järgmine Ihaste võistlus. Poni oli tubli, eelnevaga võrreldavat kirjeldust ja emotsioone mul takistussõidust kahjuks pakkuda pole - närvitsemine tegi oma töö (ma pole suurem asi hüppaja). Sain 60 ja 80cm kenasti läbitud ja mingi rosetikese ka. Edasi kolis Trumm juba uue rentniku juurde, paiknevad Kilgi tallis, nüüdsest sõidab Mari-Ann. Peagi kolisin Remarki Sepa talli, sõidan ise ja sõidab Piia (sama neiu kes kevadelgi). Ponid ei kurda, mina ka mitte.
Kirjutamise jaks tänaseks otsas, saingi põhimõtteliselt hakkama, loodetavasti on ka ponidel fänne lugejaid :)
treeningud ja võistlused
Treeningud on läinud laias laastus hästi, oleme seni 3x metsa ka jõudnud. Ja metsarajad on SUPERVINGED, ma ülirahul tallivalikuga :D Vahelduseks mõnusad liivarajad ja mägedes ronimise võimalus. Rännakuhobused vaikselt valmivad.
Ponid on ilmselt oma eluga rahul, eriti Trummi, et saab karjamaal elada. Tuletab normaalse hobuse elu meelde. Kahjuks talle meeldib siiski süüa koguaeg.
Kaks värvilist takistusejubinat ehitasime ka, värvisime ära ja viisin talli. Päris uhked on, nendest tuleb loodetavasti kunagi hiljem pilte :D Remarkile need muidugi nii palju ei meeldinud.
Laupäeval käisin Remarkiga võistlemas Ihastes. Jõudsin paar hüppetrenni teha enne ja viimasel matsu ka panna niiet tunne polnud kuigi hea. Ega metsas lappamine ratsastusele ka just toetavalt mõju. Registreerisin end 60cm ja 90cm. Esialgu madalat, et ta kindlasti läbi hüppaks tõkked ja enesekindlust saaks, reaalselt oli see kuni 60 ristidega niiet täitsa väike lasteparkuur, saime puhta sõidu eest rosetikese ka :D Päeva jooksul poni õnneks rahunes maha ja ei lapand enam ringi, väsis ja oli normaalne. Ja suutis selle 90 parkuuri täiesti kenasti läbi hüpata ning mitte latte puudutada. Ise tegin aint paar viga ja viimasest süsteemist tõmbas mööda. Aga ses suhtes oli hea, et ei pidanud ümberhüppeid tegema ega autasustamist ootama, sai kohe koju ära :D Päev ilgelt venis kah ja mul oli jällegi elunärv sees selle 90 kõrguse pärast, kodus ma endiselt nii kõrgeid hüpata ei julge eriti...
Ponid on ilmselt oma eluga rahul, eriti Trummi, et saab karjamaal elada. Tuletab normaalse hobuse elu meelde. Kahjuks talle meeldib siiski süüa koguaeg.
Kaks värvilist takistusejubinat ehitasime ka, värvisime ära ja viisin talli. Päris uhked on, nendest tuleb loodetavasti kunagi hiljem pilte :D Remarkile need muidugi nii palju ei meeldinud.
Laupäeval käisin Remarkiga võistlemas Ihastes. Jõudsin paar hüppetrenni teha enne ja viimasel matsu ka panna niiet tunne polnud kuigi hea. Ega metsas lappamine ratsastusele ka just toetavalt mõju. Registreerisin end 60cm ja 90cm. Esialgu madalat, et ta kindlasti läbi hüppaks tõkked ja enesekindlust saaks, reaalselt oli see kuni 60 ristidega niiet täitsa väike lasteparkuur, saime puhta sõidu eest rosetikese ka :D Päeva jooksul poni õnneks rahunes maha ja ei lapand enam ringi, väsis ja oli normaalne. Ja suutis selle 90 parkuuri täiesti kenasti läbi hüpata ning mitte latte puudutada. Ise tegin aint paar viga ja viimasest süsteemist tõmbas mööda. Aga ses suhtes oli hea, et ei pidanud ümberhüppeid tegema ega autasustamist ootama, sai kohe koju ära :D Päev ilgelt venis kah ja mul oli jällegi elunärv sees selle 90 kõrguse pärast, kodus ma endiselt nii kõrgeid hüpata ei julge eriti...
Kolisime ponid kokku
Fototõestust mul ei ole aga Trumm ja Remark on olude sunnil suured sõbrad :) Elavad oma uues kodukeses Tartu lähedal Võnnu vallas, jagavad koplit ja ilma üksteiseta enam ei saa. Söövad ja jalutavad ringi, või no Trummi sööks aint aga Remark käseb ringi ka jalutada :D Täna käisime Anetiga sõitmas, olid päris sonsud. Ei mäletagi, kunas viimati vihmaga õues ratsutatud sai..
nuttu ja vatti
Ma vanasti ei uskunud seda aga... kui tagasilööke ei ole, siis on treening liiga lihtne!
Point siis see, et kes tahab näha sportlikku edu, see peab natuke vaeva ka nägema ja proovima ja katsetama ja mitte laskma ennast vigadest heidutada. Väikesed vead on normaalsed, need on osa õppimisprotsessist. Koguaeg allpool mugavuspiiri toimetamine ei ole just kuigi rentaabel. Treeningkava tegemine ja selle järgimine oleks esimene samm enese sundimises. Trenni ei tasu vaadata üksikuna vaid treeninguid pikema perioodi vältel tervikuna, ühe trenni ebaõnnestumine ei tähenda suurt midagi pikemas perspektiivis (a'la plaanid teha ratsastust ja skeemi läbi sõita aga hobune hakkab juba soojenduses jaurama ja ei jõuagi skeemini, kõik tundub paha aga tegelikult sai mitu asja tehtud: hobune käis trennis ja sai liigutatud, ratsanik sai treeningu, hobune arendas võhma, ratsanik sai täpsemalt teada mida teeb hobune siis kui ta ei taha alluda, mille peale hobune vastu hakkas ja mida järgmistes treeningutes jälgida, ratsanik suurest ärritusest kompas piire ja nägi mis sellest juhtus jne). Tagasilöök ei ole mingi maailmalõpp ja ei tähenda, et nüüd oleks kõik hukas. Varsti on juba üsna savi, mis päeval täpselt see nõme trenn oli. Ja mingit meeletut hobuse rikkumist ei tasu ka karta mõistliku treenimise juures, hobune sünnib omade isikuomadustega ja need avalduksid nii või naa varem või hiljem. Ratsutamiseks muretsetud hobune ongi selleks, et temaga koos õppida mitte teda niisama kaugelt vaadata.
Siinkohal pean ma ka natuke selgitust jagama, et arutut lahmimist ma kohe mitte ei poolda. Pika ebaõnnestumiste rodu järel teha nägu, et see on normaalne, on tõsiselt loll. Lisaks on hulk hetki, kus on targem toimetada allpool erutuvuspiiri, näiteks noort hobust saduldades jne. Aga kui on juba saavutatud stabiilsus, siis tuleb kuskilepoole edasi liikuda. Ja üks asi on siinjuures ennast uhkena tunda hästi välja tulevate harjutuste ajal, teine asi on hobusele anda võimalus oma keha paremini kasutama õppida ja ennast arendada, tal on vaja kordusi et ennast kindlamalt tunda. Ebaõnnestumised ise panevad asjasse rohkem süvenema, mis ja miks just nii läks ja kuidas on kõige targem reageerida. Näiteks kakled natuke hobusega, siis saad aru et see ei vii kuskile ja lõpetad ära. Üks päev saad aru, et need ebaõnnestunud hüpped ja muidu kanged hetked lihtsalt tulevad ja lähevad, lõpuks harjud ära ja ei viitsi oma närve sellele enam kulutada. Õpid nägema neid edasiminekuid, mis on pikemas perspektiivis. Kes otsib, see leiab, nii halba kui head. Ja kes ei anna võimalusi (ei viitsi trenni teha), see ei saagi midagi leida. Ratsutamine olekski igav ilma väljakutseteta. See oli siis julgustus neile, kes pigem alla annaks.
Point siis see, et kes tahab näha sportlikku edu, see peab natuke vaeva ka nägema ja proovima ja katsetama ja mitte laskma ennast vigadest heidutada. Väikesed vead on normaalsed, need on osa õppimisprotsessist. Koguaeg allpool mugavuspiiri toimetamine ei ole just kuigi rentaabel. Treeningkava tegemine ja selle järgimine oleks esimene samm enese sundimises. Trenni ei tasu vaadata üksikuna vaid treeninguid pikema perioodi vältel tervikuna, ühe trenni ebaõnnestumine ei tähenda suurt midagi pikemas perspektiivis (a'la plaanid teha ratsastust ja skeemi läbi sõita aga hobune hakkab juba soojenduses jaurama ja ei jõuagi skeemini, kõik tundub paha aga tegelikult sai mitu asja tehtud: hobune käis trennis ja sai liigutatud, ratsanik sai treeningu, hobune arendas võhma, ratsanik sai täpsemalt teada mida teeb hobune siis kui ta ei taha alluda, mille peale hobune vastu hakkas ja mida järgmistes treeningutes jälgida, ratsanik suurest ärritusest kompas piire ja nägi mis sellest juhtus jne). Tagasilöök ei ole mingi maailmalõpp ja ei tähenda, et nüüd oleks kõik hukas. Varsti on juba üsna savi, mis päeval täpselt see nõme trenn oli. Ja mingit meeletut hobuse rikkumist ei tasu ka karta mõistliku treenimise juures, hobune sünnib omade isikuomadustega ja need avalduksid nii või naa varem või hiljem. Ratsutamiseks muretsetud hobune ongi selleks, et temaga koos õppida mitte teda niisama kaugelt vaadata.
Siinkohal pean ma ka natuke selgitust jagama, et arutut lahmimist ma kohe mitte ei poolda. Pika ebaõnnestumiste rodu järel teha nägu, et see on normaalne, on tõsiselt loll. Lisaks on hulk hetki, kus on targem toimetada allpool erutuvuspiiri, näiteks noort hobust saduldades jne. Aga kui on juba saavutatud stabiilsus, siis tuleb kuskilepoole edasi liikuda. Ja üks asi on siinjuures ennast uhkena tunda hästi välja tulevate harjutuste ajal, teine asi on hobusele anda võimalus oma keha paremini kasutama õppida ja ennast arendada, tal on vaja kordusi et ennast kindlamalt tunda. Ebaõnnestumised ise panevad asjasse rohkem süvenema, mis ja miks just nii läks ja kuidas on kõige targem reageerida. Näiteks kakled natuke hobusega, siis saad aru et see ei vii kuskile ja lõpetad ära. Üks päev saad aru, et need ebaõnnestunud hüpped ja muidu kanged hetked lihtsalt tulevad ja lähevad, lõpuks harjud ära ja ei viitsi oma närve sellele enam kulutada. Õpid nägema neid edasiminekuid, mis on pikemas perspektiivis. Kes otsib, see leiab, nii halba kui head. Ja kes ei anna võimalusi (ei viitsi trenni teha), see ei saagi midagi leida. Ratsutamine olekski igav ilma väljakutseteta. See oli siis julgustus neile, kes pigem alla annaks.
võistlused Ecus
Vahepeal olen püüdnud ikka algavaks hooajaks valmistuda, trennid lähevad hästi nagu ikka. Nüüd alles vahetasin Remarkil suulised ära, kummipulga kolmeosaliste oliivide vastu ja positiivne mõju on vägagi tuntav. Tavaliselt küll sellist vahet pole aga teisi suulisi tasub katsetada. Ja eri treeningetappidel võivadki erinevad suulised sobida.
Ükspäev käis Kelly pilte tegemas:
Siis tegi Egle mõned pildid hüppetrennis:
Laupäeval käisime Ecu tallis võistlemas koos Ivika ja Lanzerigiga. Parkuurid olid head, okserid mõnusad kitsad. Soojendusplats oli õudne, vajus meeletult läbi, eriti ei julgenudki soojendushüppeid teha, õnneks kuuma ilmaga polnud väga vaja soojendada :D Esimene parkuur oli 60-70cm, poni kartis ja vahtis platsi servi ja takistusi. Ime, et ta üldse kõigest üle oli nõus hüppama, passis iga tõket, korra hüppas isegi kohapealt, vahepeal vingerdas kuna oleks tahtnud mööda minna aga sundisin ta igalt poolt üle, kasutasin ka häält. Selles sahmimises tõmbas kogemata ühe lati alla, peale seda oli tuntavalt hoolikam. Ta on puhas ja ettevaatlik hobune ning ei taha lohakusest kuskile vastu minna. Teine parkuur oli 80-90cm ja kahtlesin kaua, kas seda üldse sõita, sest trennis me tavaliselt üle 80 ei hüppa :D Otsustasin ikkagi proovida, kuigi poni oli väsinud ja ilm kuum. Takistused tundusid väga kõrged nagu oleks enamus 90cm olnud. Kui aus olla, siis ma ei ole isegi kunagi kodus ühegi hobusega 90 parkuuri hüpanud :D Ainult Trummiga korra startinud 80-90, mis läks superhästi. Sellise hüppefoobikuna pidasin enne starti plaani, et annan peale kolmandat või kuuendat takistust loobumise. Et kui saaks paar hüpetki enam-vähem tehtud, siis aitab küll. Aga kõige hullem ei olnudki niiet hüppasin edasi, poni oli väga püüdlik ja enam ei vahtinud takistusi ka. Peale esimese faasi lõppu käis kell, ma hüppasin ühe takistuse edasi, mõtlesin et ma ju ei ajanud midagi maha, mis värk on aga sain aja ületamise eest kaks karistuspunkti (sõitsin suured pöörded ja ei tahtnud lappama lasta). Lahkusin õnnelikuna platsilt ja tegelikult oli see treeningu mõttes ideaalne variant, sest ei oleks tahtnud, et noor poni väsimusest vigu hakkab tegema, alles teised võistlused ka. Sai täpselt õigel ajal lõpetatud.
Enamus pilte tegi Katriin:
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Viimane pilt netist: Kätlian Kilvits
Ükspäev käis Kelly pilte tegemas:
Siis tegi Egle mõned pildid hüppetrennis:
Laupäeval käisime Ecu tallis võistlemas koos Ivika ja Lanzerigiga. Parkuurid olid head, okserid mõnusad kitsad. Soojendusplats oli õudne, vajus meeletult läbi, eriti ei julgenudki soojendushüppeid teha, õnneks kuuma ilmaga polnud väga vaja soojendada :D Esimene parkuur oli 60-70cm, poni kartis ja vahtis platsi servi ja takistusi. Ime, et ta üldse kõigest üle oli nõus hüppama, passis iga tõket, korra hüppas isegi kohapealt, vahepeal vingerdas kuna oleks tahtnud mööda minna aga sundisin ta igalt poolt üle, kasutasin ka häält. Selles sahmimises tõmbas kogemata ühe lati alla, peale seda oli tuntavalt hoolikam. Ta on puhas ja ettevaatlik hobune ning ei taha lohakusest kuskile vastu minna. Teine parkuur oli 80-90cm ja kahtlesin kaua, kas seda üldse sõita, sest trennis me tavaliselt üle 80 ei hüppa :D Otsustasin ikkagi proovida, kuigi poni oli väsinud ja ilm kuum. Takistused tundusid väga kõrged nagu oleks enamus 90cm olnud. Kui aus olla, siis ma ei ole isegi kunagi kodus ühegi hobusega 90 parkuuri hüpanud :D Ainult Trummiga korra startinud 80-90, mis läks superhästi. Sellise hüppefoobikuna pidasin enne starti plaani, et annan peale kolmandat või kuuendat takistust loobumise. Et kui saaks paar hüpetki enam-vähem tehtud, siis aitab küll. Aga kõige hullem ei olnudki niiet hüppasin edasi, poni oli väga püüdlik ja enam ei vahtinud takistusi ka. Peale esimese faasi lõppu käis kell, ma hüppasin ühe takistuse edasi, mõtlesin et ma ju ei ajanud midagi maha, mis värk on aga sain aja ületamise eest kaks karistuspunkti (sõitsin suured pöörded ja ei tahtnud lappama lasta). Lahkusin õnnelikuna platsilt ja tegelikult oli see treeningu mõttes ideaalne variant, sest ei oleks tahtnud, et noor poni väsimusest vigu hakkab tegema, alles teised võistlused ka. Sai täpselt õigel ajal lõpetatud.
Enamus pilte tegi Katriin:
Viimane pilt netist: Kätlian Kilvitsratsutamine (Y)
Vot täna ma tundsin üle pika-pika aja, et ratsutada on mõnus. Lihtsalt ülinauditav trenn, mitte et midagi keerulist hästi välja oleks tulnud vaid ma olin õnnelik, et ma lihtsalt hobusega sõita saan :) Trummiga siis sõitsin, tegin lihtsa aga pikema trenni, et võhma treenida (loe: 30 min asemel 60 min). Ilm oli ideaalne, tuult vähe ja päike paistis nii ilusti ja õues on ikka megamõnus sõita. Ja seda tundsin, kuidas hobuse treeningu edendamiseks oleks vaja vahelduvate pinnavormidega maastikku. Poni on nii tore ka, jookseb nii mõnusalt. Alguses ainult tegi nalja kui atv platsi taga seisis, küttis end üles ja siis tegi näo, et näeb esimest korda elus lendavaid golfipalle ja siis pani pika ratsmega galopis ajama ja siis lendas pepu pealt tekk ka veel minema ja lisas hoogu enne kui ma ühe ratsme pihku sain ja sellega ta seisma tõmbasin :D Hüppesadulaga on ka mõnus sõita, eriti poolistakus galoppi teha. Ühesõnaga kõik on kõige-kõige aga ega Trummi kohta naljalt midagi halba polegi öelda. Pärast värkisin kabjad ka ära, oli juba tarvis.
vaikne periood
Pole nagu midagi kirjutada aga ma üritan. Peale võistlusi pole Remarkiga hüppetrennides käinud, alguses lasin puhata ja nüüd on juba laiskus peal, ajad pole ka väga hästi klappinud. Korra panin endale ühe risti aga see ka kõik. Rentnik Piia käib igatahes rohkem sõitmas kui mina, sest mul hakkab ponist kahju, kui ta üle kolme päeva järjest trennis käima peab :D Mõned korrad olen Trummiga ka sõitmas käinud, hästi vahva on olnud. Ostsin talle hüppesadula ja olen paar trenni hüppamist nautinud. Ihastes hea, ühe platsi peal takistused üleval koguaeg ja ei pea tassima, samas siuke ahvatlus silme all :D Viimane kord tegin võhma lihtsalt, sest see on täitsa kadunud. Mõlema hobusega tahaks maastikul treenida. Ados kopp ees maneezhis sõitmisest, väliplatsi pole, eks pean ilusa ilmaga sammud põllule seadma. Ihastes saab ainult muru peal jalutamist nautida. Eks näis mis saab..
Ihaste võistlused
Vahepeal tahtsin poni ära klippida, tegin esimese triibu ja siis klipper enam ei lõiganud teadmata põhjustel. Jäigi ühe väikse triibuga :D Õnneks täpselt sääre koha peal, väga ei pane tähele. Korra sõitsin niisama kergelt ja korra käisin Marise trennis. Viimases tulime parkuuri ja sain ka korra agressiivsemalt proovida tulla, st peale tõrkumist lühema ratsme ja steki abiga, testida tema reaktsiooni sundimisel. Muidu olen väga leebe ja lasen temal minna hüppele ja hüpata, proovides ise mitte midagi teha. Püüdliku ja heatahtlikuna ta seda kurjalt ei kasuta. Ühesõnaga olin too trenn ise pigem liimist lahti ja tegin erinevaid vigu. Minu jaoks on hüppamine pigem stress ja põen kõrgusi rohkem kui hobune :D Võistlusnärv oli ka juba sees.
Täna käisime Ihastes võistlemas. Koos Remarkiga oli treileris Regula, koos olid väga vahvad ja hästi käituvad ponid, laadimine läks imekiirelt. Rem oli alguses uues kohas närvis aga kui liikuma sai, siis rahunes, nagu ikka. Täitsa kenasti oskas ilma teisteta olla kuigi hirnatas igasuguseid endale sõbraks ka igaks juhuks. Mina põdesin hirmsasti, et kuidas need parkuurid lähevad aga polnud hullu miskit. Rada oli kenasti meeles ja poni oli lihtsalt supertubli. Ristides hüppasin pooled takistused traavilt ja pooled galopilt, nii tundus lihtsam nii poni kui minu jaoks. Parkuuri ajaks oli poni juba täitsa väsinud aga täitis oma osa viimse hetkeni kohusetundlikult ära. Parkuuri sõitsin galopis, kuigi mitte just kõige paremas galopis, kiirustas ja sammud olid lühikesed, pidi mitu hüpet alt välja tegema aga latte puudutada ta muidugi ei soovinud. Ise oleksin võinud natuke rahulikumalt teda sõita, rohkem toetada säärega ja eest lasta vaadata aga kuna ma polnud kindel, kuidas ta käitub, ja närviline olukord oli ka, siis sõitsin nagu tuli ja kogu lugu. Pisikesed kannused olid ka esimest korda peal ja ilmselt oli neist väga suur abi (neil pigem konkreetne toetav funktsioon kui edasiajav, edasi jookseb ta niigi). Ise olen meeletult õnnelik puhaste parkuuride üle, poni läks kindlalt hüpetele ja vigu polnud. Napilt jäin autasustamisest välja sealjuures. Tegu on äärmiselt meeldiva poniga, kes tõestas end ka võõras paigas :)
Täna käisime Ihastes võistlemas. Koos Remarkiga oli treileris Regula, koos olid väga vahvad ja hästi käituvad ponid, laadimine läks imekiirelt. Rem oli alguses uues kohas närvis aga kui liikuma sai, siis rahunes, nagu ikka. Täitsa kenasti oskas ilma teisteta olla kuigi hirnatas igasuguseid endale sõbraks ka igaks juhuks. Mina põdesin hirmsasti, et kuidas need parkuurid lähevad aga polnud hullu miskit. Rada oli kenasti meeles ja poni oli lihtsalt supertubli. Ristides hüppasin pooled takistused traavilt ja pooled galopilt, nii tundus lihtsam nii poni kui minu jaoks. Parkuuri ajaks oli poni juba täitsa väsinud aga täitis oma osa viimse hetkeni kohusetundlikult ära. Parkuuri sõitsin galopis, kuigi mitte just kõige paremas galopis, kiirustas ja sammud olid lühikesed, pidi mitu hüpet alt välja tegema aga latte puudutada ta muidugi ei soovinud. Ise oleksin võinud natuke rahulikumalt teda sõita, rohkem toetada säärega ja eest lasta vaadata aga kuna ma polnud kindel, kuidas ta käitub, ja närviline olukord oli ka, siis sõitsin nagu tuli ja kogu lugu. Pisikesed kannused olid ka esimest korda peal ja ilmselt oli neist väga suur abi (neil pigem konkreetne toetav funktsioon kui edasiajav, edasi jookseb ta niigi). Ise olen meeletult õnnelik puhaste parkuuride üle, poni läks kindlalt hüpetele ja vigu polnud. Napilt jäin autasustamisest välja sealjuures. Tegu on äärmiselt meeldiva poniga, kes tõestas end ka võõras paigas :)
Subscribe to:
Posts (Atom)