Praegu käin tallis oma kahe halli poisiga tegelemas ja niisama aega veetmas. Lotoga harjutan käe kõrval käimist jms. Trummi enamasti kammin niisama.
Bye Brooklyn
See juhtus tegelikult juba novembri alguses, et Brooklyn kolis uue omaniku juurde Raplamaale väiksesse kodutalli. Kuigi ta sai 4+ aastat tagasi mulle endale ostetud, siis ikka tuleb ette elumuutusi ja otsustasin temast nüüd loobuda. Kolm hobust on liiast ja jätsin varsa kasvama, mis ma tast muidu tegin eks. Trumm on nüüdseks minuga olnud juba 13 aastat, lõbus vanamees :) Temast ilmselgelt ei loobu. Loto võõrutamine käiski nii, et saatsin ükspäev mära minema lihtsalt. Polnud probleem kummalegi, varss oli juba enne üsna iseseisev ja jäi koplisse oma karja juurde. Mära pole elus nii kiirelt treilerisse jalutanud, ma ei jõudnud pangest müslitki anda :'D Ju siis pidi nii minema. Endal oli ka pärast tunne nagu koguaeg oleks nii olnud.
Praegu käin tallis oma kahe halli poisiga tegelemas ja niisama aega veetmas. Lotoga harjutan käe kõrval käimist jms. Trummi enamasti kammin niisama.
Praegu käin tallis oma kahe halli poisiga tegelemas ja niisama aega veetmas. Lotoga harjutan käe kõrval käimist jms. Trummi enamasti kammin niisama.
WINALOTO
Kes teab seda Tommy Cashi ägeda videoga laulu? Mu meelest see pealkiri sobib kenasti hobuse nimeks ja see oli tegelikult otsustatud juba enne paaritust. Varsamärad elavad kenasti koos tittedega karjamaal, Trumm nende kõrval väiksemas dieetkoplis. Kuigi aed on vahel, siis ikka hoiavad kokku ja eemale viies jutustavad. Poniga ikka püüan tegeleda, kas jalutame külaringi koos või sunnin teda platsil jooksma. Ega ta väga ei taha midagi teha aga kuna pakun ka rohusöömispause, siis sobib.
Kevadrõõm
Sellised ilmad lausa toovad naeratuse näole. Pole just eriti tihemini tallis käima hakanud aga talliskäimise rõõm on küll suurenenud. Suurem karvaajamine on möödas, kuid mitte päris, auto koristamine tuleb veel edasi lükata. Ponil oli enne seda soojalainet kevad peas, polnud nõus isegi koplist välja minuga tulema, vaja küünaldada ja jaurata, hea et kabjaga pähe ei saanud. Loomulikult andsin alla ja poni galopeeris semude juurde tagasi. Kui ükskord korde võtsin, et ohutust kaugusest seda hüplemist ja kiunumist jälgida, siis oli poni nii üles soojenenud, et ühtegi pretensiooni enam ei esitanud ja tuli vabatahtlikult kaasa. Sellised tujud siis vanamehel. Kuna ta on korralikult rasva läinud, siis alustasin tasapisi tema treeningusse tagasi toomisega. Jalutus või lühike korde esialgu. B on järjest paisunud ja nüüd kasvatab ka udarat, kuu aja pärast tähtaeg. Üllatusmuna on teel. Tema toon iga kord talli juurde puhastamiseks ja annan lisasöödana proteiinikontsentraati ja mineraali. Pilte kohe ei tahagi panna nendest vormist väljas hobustest...
Kas jõhkardlus on mainstream?
Ma mõtlesin, et ma olen oma hobustega metsas ja ei tea sellest maailmast enam midagi. Tegelikult on see illusioon. Ma lihtsalt ei taha enam teada aga see on nagu pea liiva alla peitmine.
Mina õppisin ratsutama koos jõhkardlusega hobuste vastu. Meile treener õpetas, kuidas stekiga lüüa nii, et hobusel valusam oleks ja ta isegi siis liiguks, kui ta ei taha. Sai isegi steki otsa jupp kumminööri teibitud, et ots kubemesse laksaks. Eks need tuimad tunnikad polnud just lihtne ülesanne algajatel liikuma saada. Raha vajas ratsakoolidel teenimist ja treenerid olid omal ajal samasugust õpetust saanud nagu nad meile edasi andsid. Samas õnnestus meil sõbrannaga käia paljudes eri tallides, see avardas silmaringi ja üsna pea hakkasime kahtlema, et kas meie "kodutallis" ikka käivad asjad nii nagu nad peavad. Kahjuks me sellist kaikaga tööle sundimist väga ei seadnud kahtluse alla, pigem olid pinnuks silmas kolmeaastased tunnikad ja kehv varustus. Hobuseid sunniti tööle mujalgi, oli ratsakoole, kus ka kannused ja libisev kuulusid tavalise lastetunni treeningvarustuse hulka. Ma ei räägi siin kannustest kui kohustuslikust elemendist koolisõiduvõistlustel, vaid igapäevaseks edasiajamiseks hobusel, kellel olid külgedel muhud üleval kannusekohas. Hõõruv varustus ja kõikvõimalikud pehmendused olid igapäevased. Liikusid jutud raudlati hüppamisest ja selle jalgadesse löömisest aga see oli "proffide" pärusmaa ja lastetundidesse ei jõudnud. Kõverate jalgadega (eetsirandmelised) ja kange lühikese sammuga hobuseid on ka mälestustes. Kuna tunnikatega läks enamus auru nende liikuma saamiseks, siis avastasime üsna pea, et väikeste kodutallide erahobused on ratsutamiseks palju huvitavamad. Mäletan meie suurt imestust, et need hobused käisid trennis vaid ühe korra päevas. Samas ei saanud nendega eriti hüpata (ilmselt omanikud nägid kui algajad tegelikult oleme), kuid seda sai üksiktundidena teha suurtes ratsakoolides, kui vaid isu tuli. Hüppamine oli üks ilgelt põnev tegevus ja palju huvitavam kui niisama ringitada. Sai ka salaja hüpatud kui vähegi võimalus tekkis (maastikul igasugu roikad). Positiivse poole pealt oli meeletu tahtmine tallis toimetada ja hobustega tegeleda. Ükskõik mida, peaasi et kättpidi hobuse küljes. Eks siis sai ka lollusi katsetatud.
Nüüd sattusin lugema ühte artiklit, mis vaatles jõhkardluse teemat teise nurga alt - kes kaitseb nt tippspordis osalevaid hobuseid? Kõik oleks nagu väga professionaalne ja kõik mugavused tagatud. Aga kas hobustest viimase võtmine pole ka mitte teatud sorti jõhkardlus? Tegelikult ei pea üldse tippu minemagi, on nähtud asjatundlikke treenereid ja nende edukaid õpilasi treenimas nii, et hüpatakse libisevaga ja hobusele on ostetud terve kataloogi jagu imevidinaid - alustades kõikvõimalikest suuremat survet (valu) avaldavatest suulistest kuni erinevate lubatud ja keelatud preparaatideni (nt valuvaigisti enne võistlust). Lõdvestunud hobune, kes vastu ei hakka, on tegelikult haruldus. Miks on nii, et kui algaja või tädiratsutaja hobust suust rebib, pikemad kannused ja karmimad suulised ostab ning peksa annab, siis vaadatakse viltu, et ei oska ratsutada, aga kui sama teeb meistrikate medalivõitja, siis ta järsku "õpetab ja näitab hobusele kuidas asjad käivad"? Seda ollakse varmad maha laitma, kui ratsakooli hobune saduldamisel hammustab, aga kui mõne meie esiratsutaja võistlushobune nii teeb, siis naeratatakse ja vabandatakse? Hobust ei huvita, kas tema boks on kullast või mis ratsanik auhinnaks sai, kui tal on valus, siis tal on valus.
Mina õppisin ratsutama koos jõhkardlusega hobuste vastu. Meile treener õpetas, kuidas stekiga lüüa nii, et hobusel valusam oleks ja ta isegi siis liiguks, kui ta ei taha. Sai isegi steki otsa jupp kumminööri teibitud, et ots kubemesse laksaks. Eks need tuimad tunnikad polnud just lihtne ülesanne algajatel liikuma saada. Raha vajas ratsakoolidel teenimist ja treenerid olid omal ajal samasugust õpetust saanud nagu nad meile edasi andsid. Samas õnnestus meil sõbrannaga käia paljudes eri tallides, see avardas silmaringi ja üsna pea hakkasime kahtlema, et kas meie "kodutallis" ikka käivad asjad nii nagu nad peavad. Kahjuks me sellist kaikaga tööle sundimist väga ei seadnud kahtluse alla, pigem olid pinnuks silmas kolmeaastased tunnikad ja kehv varustus. Hobuseid sunniti tööle mujalgi, oli ratsakoole, kus ka kannused ja libisev kuulusid tavalise lastetunni treeningvarustuse hulka. Ma ei räägi siin kannustest kui kohustuslikust elemendist koolisõiduvõistlustel, vaid igapäevaseks edasiajamiseks hobusel, kellel olid külgedel muhud üleval kannusekohas. Hõõruv varustus ja kõikvõimalikud pehmendused olid igapäevased. Liikusid jutud raudlati hüppamisest ja selle jalgadesse löömisest aga see oli "proffide" pärusmaa ja lastetundidesse ei jõudnud. Kõverate jalgadega (eetsirandmelised) ja kange lühikese sammuga hobuseid on ka mälestustes. Kuna tunnikatega läks enamus auru nende liikuma saamiseks, siis avastasime üsna pea, et väikeste kodutallide erahobused on ratsutamiseks palju huvitavamad. Mäletan meie suurt imestust, et need hobused käisid trennis vaid ühe korra päevas. Samas ei saanud nendega eriti hüpata (ilmselt omanikud nägid kui algajad tegelikult oleme), kuid seda sai üksiktundidena teha suurtes ratsakoolides, kui vaid isu tuli. Hüppamine oli üks ilgelt põnev tegevus ja palju huvitavam kui niisama ringitada. Sai ka salaja hüpatud kui vähegi võimalus tekkis (maastikul igasugu roikad). Positiivse poole pealt oli meeletu tahtmine tallis toimetada ja hobustega tegeleda. Ükskõik mida, peaasi et kättpidi hobuse küljes. Eks siis sai ka lollusi katsetatud.
Nüüd sattusin lugema ühte artiklit, mis vaatles jõhkardluse teemat teise nurga alt - kes kaitseb nt tippspordis osalevaid hobuseid? Kõik oleks nagu väga professionaalne ja kõik mugavused tagatud. Aga kas hobustest viimase võtmine pole ka mitte teatud sorti jõhkardlus? Tegelikult ei pea üldse tippu minemagi, on nähtud asjatundlikke treenereid ja nende edukaid õpilasi treenimas nii, et hüpatakse libisevaga ja hobusele on ostetud terve kataloogi jagu imevidinaid - alustades kõikvõimalikest suuremat survet (valu) avaldavatest suulistest kuni erinevate lubatud ja keelatud preparaatideni (nt valuvaigisti enne võistlust). Lõdvestunud hobune, kes vastu ei hakka, on tegelikult haruldus. Miks on nii, et kui algaja või tädiratsutaja hobust suust rebib, pikemad kannused ja karmimad suulised ostab ning peksa annab, siis vaadatakse viltu, et ei oska ratsutada, aga kui sama teeb meistrikate medalivõitja, siis ta järsku "õpetab ja näitab hobusele kuidas asjad käivad"? Seda ollakse varmad maha laitma, kui ratsakooli hobune saduldamisel hammustab, aga kui mõne meie esiratsutaja võistlushobune nii teeb, siis naeratatakse ja vabandatakse? Hobust ei huvita, kas tema boks on kullast või mis ratsanik auhinnaks sai, kui tal on valus, siis tal on valus.
2018 kokkuvõte
Jätkan siis traditsiooni, kuid pean hoiatama, et tegu oli eriti vaikse aastaga ratsutamise osas. Ühest küljest kahju, et see hobi on kadunud (rõhutan, et ratsutamine ja hobuste omamine on kaks täiesti erinevat hobi!). Samas peale kõiki neid aastaid pole ka patt aeg maha võtta. Esimest korda olid terve aasta jooksul kõik mu hobused samas tallis.
Jaanuar - Proovisin ikka mitu korda nädalas hobustega midagi asjalikku teha. Kordetasin, jooksutasin, jalutasin, mõne korra Brokiga ratsutasin. Käisin mõlemaga käe kõrval isegi 1-2 tunnistel jalutuskäikudel metsas.
Veebruar - Loen treeningpäevikust, et käisin Brokiga metsas ratsutamas aga ta oli väga äksi täis iga kord. Trummiga kelgutasin ja rallisime ka galopis, oli tore. Lisaks näpuotsaga kordet/jalutust/jooksutust, kuid eriti palju tallis ei käinud.
Märts - Tuli koolisõidutuhin peale ja B oli minu ohver. Tegime platsitrenne, kuid pinnast ei jätkunud kauaks. Võtsin pähe osaleda koolisõiduvõistlustel, maksku mis maksab. Hobused olid kevadpäikesest väga energiat täis. Nädal enne võistlusi käisin korra maneežis sõitmas, B vahtis ja kartis ja oli üsna ebastabiilne. Võistlustel oli umbes samasugune aga minu suureks rõõmuks saime skeemi isegi lõpuni sõidetud. Mulle pakub siiani nalja kommentaar hinnetelehel - pukitab. Oli ikka viitsimist minna sellise hobusega, lausa vanad ajad tulevad meelde, mil oli palju rohkem pealehakkamist.
Aprill - Tegin oma kevadhullu hobusega kuu alguses vaid sammu, sest see ei erutanud teda nii palju, et ohtlik oleks. Plats sulas välja, sai jooksutada neid seal. Tegin ka mõned sammutraavi metsaringid ja paar platsitrenni. Trummil algasid ka ratsatrennid.
Mai - B sai mõned metsatrennid, T peamiselt vaid jalutatud. Ilmad juba soojad ja sääsed ka väljas.
Juuni - Brokiga hakkasin ilma suulisteta metsas käima ning polnud mingit vahet, kas suulistega või ilma. Vahe oli selles, et ei pidanud suulisi pesema :) Mugavus loeb ja rännakuhobusel on lubatud metsas ka süüa ampsata. Trummile ostsin ühe vanema sadula, et saaks päris ratsutamist teha. Brokil oli üks kiire väljasõit peigmehe juurde. Ratsutasin B-ga mõne korra metsas aga rohkem ei viitsinudki. Trumm sai intensiivse nädala-paarise sissejuhatuse platsitrennidesse (temaga ju pole võimalik üksi metsas käia enamasti).
Juuli - Ei teinud enam eriti midagi hobustega, mõned üksikud korrad ratsutasin. Ma absoluutselt ei salli ei kuumust ega parme, ratsutamise mõttes olid kohutavad ilmad. T oli kuidagi entusiastlik ja nõus üksi külaringi jalutama, ei tea kas lootis parmuvabale maale jõuda.
August - Brokiga enam pole huvi ratsutada. See-eest Trummiga aga küll ning meil oli suur põllurallikuu. Kuna see talle meeldis, siis galopeerisime koristatud viljapõldudel ja poni näitas üles üllatuslikku entusiasmi. Üle pika aja võib öelda, et poni oli arvestatavas treeningus.
September - Põllud künti üles ja trenni enam nii palju ei teinud. See-eest sai poniga käidud pikematel metsaringidel koos teiste ratsanikega.
Oktoober - Plaanisin poniga osaleda ratsaorineteerumisel ja kohalikel kestvusratsutamise võistlustel, kuid kummalegi ei saanud, sest ponil oli jalg katki ja isegi lonkas veidi. Niisiis eriti midagi ei teinud hobustega, kuu lõpus sai poniga jälle mõned korrad ratsutada.
November - Poniga tegin mõned platsitrennid, kuid muud eriti midagi.
Detsember - Käisin ainult hobused söötmas mõned korrad.
Kokkuvõttes oli tore see, et poni sai tagasi mingisugusegi vormi, see väljendub muide ka tema talvises väljanägemises (aasta tagasi nägi selg rohkem ära vajunud välja, see talv on parem). Hobused elavad rõõmsalt PÄRIS HOBUSE ELU. Ma pean küll inimestele seletama, et mu hobused elavad 24/7 õues iga ilmaga ja see talv ka ilma tekkideta, kuid nad on väga elujõulised ja paistavad endaga rahul olevat. Nad on kenasti kohanenud ja oma praeguse koduga harjunud. Loomulikult hoitakse neil teraselt silma peal. Ma ei pea üldse ennast kuidagi süüdi tundma, et ma enam eriti tallis ei käi, hobused teevad oma suures koplis hobuseasju ja mind nad ei vaja.
Jaanuar - Proovisin ikka mitu korda nädalas hobustega midagi asjalikku teha. Kordetasin, jooksutasin, jalutasin, mõne korra Brokiga ratsutasin. Käisin mõlemaga käe kõrval isegi 1-2 tunnistel jalutuskäikudel metsas.
Veebruar - Loen treeningpäevikust, et käisin Brokiga metsas ratsutamas aga ta oli väga äksi täis iga kord. Trummiga kelgutasin ja rallisime ka galopis, oli tore. Lisaks näpuotsaga kordet/jalutust/jooksutust, kuid eriti palju tallis ei käinud.
Märts - Tuli koolisõidutuhin peale ja B oli minu ohver. Tegime platsitrenne, kuid pinnast ei jätkunud kauaks. Võtsin pähe osaleda koolisõiduvõistlustel, maksku mis maksab. Hobused olid kevadpäikesest väga energiat täis. Nädal enne võistlusi käisin korra maneežis sõitmas, B vahtis ja kartis ja oli üsna ebastabiilne. Võistlustel oli umbes samasugune aga minu suureks rõõmuks saime skeemi isegi lõpuni sõidetud. Mulle pakub siiani nalja kommentaar hinnetelehel - pukitab. Oli ikka viitsimist minna sellise hobusega, lausa vanad ajad tulevad meelde, mil oli palju rohkem pealehakkamist.
Aprill - Tegin oma kevadhullu hobusega kuu alguses vaid sammu, sest see ei erutanud teda nii palju, et ohtlik oleks. Plats sulas välja, sai jooksutada neid seal. Tegin ka mõned sammutraavi metsaringid ja paar platsitrenni. Trummil algasid ka ratsatrennid.
Mai - B sai mõned metsatrennid, T peamiselt vaid jalutatud. Ilmad juba soojad ja sääsed ka väljas.
Juuni - Brokiga hakkasin ilma suulisteta metsas käima ning polnud mingit vahet, kas suulistega või ilma. Vahe oli selles, et ei pidanud suulisi pesema :) Mugavus loeb ja rännakuhobusel on lubatud metsas ka süüa ampsata. Trummile ostsin ühe vanema sadula, et saaks päris ratsutamist teha. Brokil oli üks kiire väljasõit peigmehe juurde. Ratsutasin B-ga mõne korra metsas aga rohkem ei viitsinudki. Trumm sai intensiivse nädala-paarise sissejuhatuse platsitrennidesse (temaga ju pole võimalik üksi metsas käia enamasti).
Juuli - Ei teinud enam eriti midagi hobustega, mõned üksikud korrad ratsutasin. Ma absoluutselt ei salli ei kuumust ega parme, ratsutamise mõttes olid kohutavad ilmad. T oli kuidagi entusiastlik ja nõus üksi külaringi jalutama, ei tea kas lootis parmuvabale maale jõuda.
August - Brokiga enam pole huvi ratsutada. See-eest Trummiga aga küll ning meil oli suur põllurallikuu. Kuna see talle meeldis, siis galopeerisime koristatud viljapõldudel ja poni näitas üles üllatuslikku entusiasmi. Üle pika aja võib öelda, et poni oli arvestatavas treeningus.
September - Põllud künti üles ja trenni enam nii palju ei teinud. See-eest sai poniga käidud pikematel metsaringidel koos teiste ratsanikega.
Oktoober - Plaanisin poniga osaleda ratsaorineteerumisel ja kohalikel kestvusratsutamise võistlustel, kuid kummalegi ei saanud, sest ponil oli jalg katki ja isegi lonkas veidi. Niisiis eriti midagi ei teinud hobustega, kuu lõpus sai poniga jälle mõned korrad ratsutada.
November - Poniga tegin mõned platsitrennid, kuid muud eriti midagi.
Detsember - Käisin ainult hobused söötmas mõned korrad.
Kokkuvõttes oli tore see, et poni sai tagasi mingisugusegi vormi, see väljendub muide ka tema talvises väljanägemises (aasta tagasi nägi selg rohkem ära vajunud välja, see talv on parem). Hobused elavad rõõmsalt PÄRIS HOBUSE ELU. Ma pean küll inimestele seletama, et mu hobused elavad 24/7 õues iga ilmaga ja see talv ka ilma tekkideta, kuid nad on väga elujõulised ja paistavad endaga rahul olevat. Nad on kenasti kohanenud ja oma praeguse koduga harjunud. Loomulikult hoitakse neil teraselt silma peal. Ma ei pea üldse ennast kuidagi süüdi tundma, et ma enam eriti tallis ei käi, hobused teevad oma suures koplis hobuseasju ja mind nad ei vaja.
Subscribe to:
Posts (Atom)