3 nädalat

3 nädalat on möödunud õnnetusest. Ma olen endiselt vigane ja poni endiselt puhkab. See luumurd paraneb kõvasti aeglasemini kui ma arvasin... Trükin endiselt ühe käega :D Haiget kätt saan natukene liigutada juba, kuigi sellest palju abi ei ole. Fikseeritud see täielikult pole(kipsi ei saa ju panna) ja seega on põrguvalu, kui keha, veel enam kätt, valesti liigutada :D Suht julm. Õnneks luu asend on paranenud, kuigi muhu järgi nii ei oskaks arvata. Murd on iseenesest halb, risti pooleks, sellep ka nii pikalt paraneb. Aru ma ei saa, kuidas nii õnnetult kukkuda õnnestus.
Koolisõiduvõistlused jäävad tõenäoliselt siiski ära :( Ise ma sõita siis veel ei saa, ma arvan, ja kedagi teist sinna selga panna ka ei taha. Las siis ponu naudib oma puhkust :) Kui jälle tallis käima saan hakata(ehk kui käsi kannatab autojuhtimist), siis plaan poniga otsast alustada. Mul mõned uued ideed ;) Kiviloo Kevadel rännaku sõitmine ähvardab ka ära jääda. Nii palju siis võistlemisest :D Aga see ei olegi peamine :)
Igatsen poniga tegelemist :( Loodan, et ta tunneb ennast hästi..

Tähtsamad hobused

Kuna ma nüüd istun kodus, siis mul on aega mõelda ja kirjutada.. :D

Nüüd meenutaks tähtsamaid hobuseid oma elus, kellega olen pikemalt tegelenud-sõitnud.

TraxikKindlasti nii mõnelegi tuttav väike laiguline Trix-Trax. Temaga hakkasin sõitma 2003a augustis. Olin siis Saue mõisa tallis kuskil pool kuud trennis käinud. Traxikuga oli see hea, et ta tavaliselt sõidus ei käinud eriti, seega sain alati sõitma minna kui tahtsin. Lisaks oli ta väikse talli taga koplis(kahjuks küll üksi), ei pidanud kaugelt tooma. Suus olid tal alati kangid(ainult kangid) ja kahjuks pidin algajana nende otsas rippuma. Alguses ei saanud temaga paremat pidi galoppi teha(ta oli juba ruun kuid ikkagi metsik veidi), kuna ta tõmbas siis alati minema(kangidega!). Kui treener selga läks(kes oli talle suur), siis tõmbas ikka, oli juba selline komme. Vaikselt õppisin temaga ka hüppama jne. Mingist ajast saime juba paremale galopeerida ja siis isegi hüpata. Tegelikult oli ta veits tuim ka, st et ei liikunud hästi. Siis mul oli konstrueeritud mingi huge stekk valusa kummiotsaga. Kahjuks ei õpetanud keegi, et mida rohkem virutada, seda tuimemaks jääb, väga ebaprofessionaalne suhtumine oli. Kuskil 2004 maikuus hakkasin temaga kohati suulistega sõitma. Vahepeal tahtis veidi valesti joosta kuid oli minusuguse algaja jaoks sõidetav küll. Siis ma ostsin talle ise valjad(mis on praegu muide Trummil) ja suulised. Siis ma sõitsin isegi päitsetega pulli pärast. Lõpuks käisin suulistega ja sadulata maastikul ilma probleemideta. Traxul oli see jama, et sadulavöö oli ära hõõrunud katki. Siis sai pehmendusi õmmeldud ja pestud. Aga kuna me mülkaplatsil sõitsime, siis oli kõik sopakihi all tihtipeale. Vb sellep sai sadulata sõidetud aeg-ajalt, ei mäleta. Muide, 2.mai 2004 lasime Traxiku esimest korda suurele karjamaale teistega kokku. See oli kindlasti väga positiivne muutus tema elus :) Jõudsin Traxuga ka natuke võistlemist proovida. 2004 august toimusid Sauel võistlused, kus võistlejaid oli ka Kasemäelt, Dünamost ja Rahulast. Sõitsime 60cm puhtalt. Ennem oli suht sitasti läinud, ma ei käinud eriti trennideski, hüppetrennid halvasti, soojendushüpe ka tõrkusime :D Enamus parkuurist oli jalusteta, sest need lihtsalt kadusid ära :P Siis oktoobris olid meil ka mingid omavahelised treeningvõistlused. See jäigi meie viimaseks ühiseks sõiduks. Tegelikult olin ma juba tõesti välja kasvanud temast! Ta oli ju nii pisike :) Trax oli siis minu esimene hobuarmastus. Esimesest on kõige raskem loobuda teadupärast. Õppisin temalt palju, igatsesin kaua.

Traxiku põlvnemisest ei tea midagi kindlat, tõenäoliselt shetlandi-eestivereline poniristand. Sünniaastat ei tea, tõenäoliselt oli ta siis kuskil 10 kanti.

Mahal Zadida Hall araabia mära, kellega kohtusin esimest korda 2004a novembri lõpus. Siis oli ta veel 3a, kui ma temaga esimesed sõidud tegin. Õnneks kandis mind vapralt, kaks kollanokka nagu me olime :D Terve 2005a käisin vahelduva eduga temaga kappamas(teiste trennikohtade kõrvalt), kuus keskmiselt 2-3 korda. Sellegipoolest õppisin temaga sõites palju. Eriti kuna ta oli veel ise niivõrd toores, sain teadmisi noore hobuse sõitmisest jne. Vaikselt püüdsime õpetada üksteist. Need olid kindlasti mu tolle aja ühed eredamad sõidud nende tuimade tunnikate kõrval. Heas mõttes loomulikult :) Mul on väga hea meel, et mul selline võimalus üldse tekkis!Ainuke täisaraablane, kellega üldse sõitnud olen :) Isa Mobil, ema Musu, s.2001.

Eiffel

Eesti tõugu võik ruun, kellega tutvusin 2004a suvel Nõva kandis. Temaga pole ma küll teab mis tihedat treeningut teinud, kuid 2005a püüdsin ma temaga ikka nii palju sõita kui võimalik. Ehk kui maal käisin, siis ikka ratsutasin ka. 2005a kevadvaheaja veetsime sõbrannaga kahekesi seal, käisime kilomeetrite kaugusel hobuste juures iga päev. Palju nalja sai ka, kuna hobused olid sees kinni ja üsnagi energilised. Juuni alguses toodi Eiffel linna Tondile. Osales Vanalinna Päevadel. Olin nii endast väljas, et ta grupis käima peab ja seega üürisin teda. Kuskil kümme päeva oligi ta minu käsutuses kuni uuesti maale viidi. Käisin teda Tondil iga päev vaatamas jne. Suvel käisime maal hästi palju maastikul, seal on imelised rajad! Meri seal samas ja käisime ka rannas :) Septembrikuusse jäid meie viimased sõidud. Ta oli üsna omapärane ja veidi rikutud. Kippus naksama, näitas vahel mis ta arvab jne. Samas oli ta äärmiselt maastikukindel. Ei kartnud mitte kui midagi. Temaga oli vahva sõita, liikumine oli tal nii pehme ja mugav, et ei tundnudki. Hüppamisel oli ta küll veidi saamatu, kuid see ei teinud asja halvemaks. Temast hakkasid mulle meeldima võigud eestlased. Küsisime ka teda rentida, et tuua Tallinna lähedale ja treenida, kuid omanik otsustas mitte anda.

Ema Valli(kes palju Tondil olnud), isa Eskort, s.2000.

Grandi

Teda teadsin ma juba varasemast Saue ajast, kuid alates 2005a oktoober rentisin. Oli ainult minu sõita seega. Õpetasime palju üksteist. Ta oli tegelikult suht rikutud, libisevaga eest tuimaks sõidetud. Selle võrra suutsin asja parandada, et taandamise asemel ei teinud ta enam küünalt ja tagasivõtmine muutus ka paremaks. Ostsin talle ka oliivsuulised, et tal parem oleks. Vaikselt kappasime ja midagi erilist ei saavutanud, kuid leidis oma koha südames. Tegelesin ka tema varsaga. Meil juhtus tegelt ka õnnetusi, näiteks suurde okserisse sisselendamine ja metsas peaga piki palki sõitmine :P Kuna tegelesin ka veidi talli majandamisega, sain palju kogemusi. Paraku olid asjad seal ikkagi niivõrd valesti, mõni inimene väljakannatamatu tegevusega, seetõttu lahkusin märtsikuu lõpus.

Grandi on suur hannoverivereline mära, ema Daiga, isa Grandeur Junior, s.1999.

Ja sellega nimekiri lõpebki. Peale neid tuleb juba Trumm :) Kui nimetada mõndasi vähemtähtsaid kuid meeldejäävaid, siis olid need Ranger e Robi(tollal Sauel), Aime(Ailas), Stone Capes Bark(Ohtus), Ahens(Laitses). Tegelikult on kõik hobused omamoodi tähtsad, ära peaks mainima ka Saue tunnikad ja Kuusekännu hobused.

:(

Kolmapäeval, 28.jaanuar, juhtus meil õnnetus :( Teistel oli kaks hüppetrenni ja siis nad panid takistused üles. Tegid palju selliseid kolle. Kasutasin võimalust ja hüppasin. Trumm alguses jooksis mööda mõne korra(see oli mingi penoplastiga ka :D) aga pärast oli ülitubli! Ma olin nii rahul temaga. Ok natsa kaugelt tõukas vahepeal aga hüppas kõike õhinaga ja ka järjest ja ei tõrkunud. Olin kõike hüpanud peale süsteemi. Mõtlesin, et kas hüpata või mitte süsteemi. See oli kõrgem ka kui ülejäänud aga ma ei viitsinud madalamaks panna. Mõtlesin et savi, proovin, siiani on hästi läinud, ehk ei jookse mööda(ma ise ka veits kartsin). Tulin teiselt poolt. Ehk okser esimesena. Natuke passis, aga lendas üle, tubli. Aga passimise tõttu jäi tempo suts aeglasemaks. Ja takistuste vahe oli vist ka hobuse oma. Seega samm ei klappinud. Lootsin et tõukab kaugelt ära aga tegi pooliku sammu lisaks. Vb ronisin veidi ette ka. Ja kuna takistus oli natsa kõrgem ka siis ei jaksanud alt välja tõugata. Aga üritas! Ning jäi kinni lattaeda ja kukkusime. Ponil käis kael kahekorra, aga midagi tõsisemat viga pole õnneks. (Ta on korduvalt oma kaela elastsust tõestanud.) Ma lendasin üle tema. Ja kui püsti tõusma hakkasin oli esimene asi: krt ma ei saa ju käia kui säärelihas krampis on!! Istusin mudisin ja siis käisin edasi. Siis avastasin et midagi veel mäda. Õlast nagu kahtlane ja ikka ära ei lähe. Siis et kätt ei saa tõsta. Nojah, hakkasime arutama kas viia mind traumapunkti v kutsuda kiirabi. Vahepeal lasin autouksed kinni panna ja sada asja veel :D Siis kutsusime kiirabi. Tagantjärgi õige valik. Sõidutasid mu Mustamäele. Käisin omadel jalgadel haiglas :D Siis tehti röntgen -> rangluumurd. Siis seoti käsi keha külge kinni ja saadeti minema.

Alguses olin nagu ehtne ühekäeline. Jube ebamugav. Teise käega ka kõike teha ei saa, kuna mingite kerelihaste kasutus põhjustab ka seal valu või umbes nii. Nüüd haiget kätt näha ka aga kasutada ei saa. Praegu trükin ka ühe käega, võite ise arvata kaua mul selleks kirjatükiks aega läheb :D Ja rangluuse jääbki jõnks sisse nüüd.

Täna käisin arsti juures. Kõigepealt ootasin 45min, et arst saaks mulle öelda, et mine röntgenisse :D Siis ootasin röntgeni ukse taga mingi üle tunni. Siis uuesti arsti ukse taga pool tundi. Nii megalt inimesi oli! Lõpuks pidin minema seljatraksid ostma:P Jube niru on nüüd olla... Õnneks emm tõi kommi.

Trummi treeningu lõi kogu see asi küll täitsa sassi. Pidime 22. veebruar Ruilasse rännakut võistlema minema. Kõik plaanid olid tehtud, ma nii ootasin... Aga jääb ära. Kui, siis on 1 hea asi sealjuures: Algselt pidi see olema 40km. Nüüd selgus, et hoopis 46km. Mis tähendab, et see juba järgmise taseme sõit (n-ö esimene tase 30-40km, teine ~50km). Mul esimese taseme kvalifikatsioon olemas niiet oleksin ikkagi läinud aga ideaalis tahaks jälle lühemast alustada. Õnneks raudu ei jõudnud veel alla lüüa :D Järgmised võistlused olid plaanitud 14.märts koolisõidu etapp Rahulas ja 11.aprill Kiviloo Kevad kestvusratsutamises.
Nüüd ei teagi kunas jälle ratsutama saan:( Rangluu paraneb mingi 4 nädalat ja siis ei lubata ka veel kohe ratsutama. Kordetada ehk saan.. Trumm praegu puhkab aga ma ei tea kas peaks äkki kellegi sõitma võtma.. Puhkus on talle iseenesest ainult hea. Aga ma ei tea kas ma ise koolisõiduvõistlusteks terveks saan. Ja järgmiseks rännakuks. Selleks vast ikka saan, kuid mingi vähemalt kuu aega enne peaks rännakutreeninguga alustama. Eesmärk ju seekord natuke suurema kiirusega sõita kui eelmine kord. Mõtlesin, et roniks ise esimest korda selga alles koolisõiduvõistlustel :D Aga ta viimasel ajal nii temperamentne olnud, et see oleks vast liiga riski peale välja minemine, ei tea kuidas käituks. Teine võimalus lasta kellelgi enne sõita ja ikka ise võistelda. Kolmas võimalus lasta kellelgi teisel sõita ja ka võistelda. Neljas võimalus üldse teda mitte välja panna koolisõiduvõistlustel. Mõtlemist kui palju! Kaera võtsin ma ka suht maha, selle võrra ehk muutub rahulikumaks. Keda sinna selga üldse panna, oleks veel omaette ooper:D

Niisiis saan kodus mõelda :D Ja ponu igatseda :(