2021 kokkuvõte

 Aasta algas toredate lumiste metsajalutustega koos Trummiga. Kevadel sai isegi hobuse seljast vibu laskmine ära proovitud. Sellega aga ponu liigutamine lõppes ja ta rasvus koplis edasi. Aga hea et niigi läks, olid ilusad hetked. 

Lotoga ikka midagi natuke üritasin teha ja õnnestus temaga ka piirkondlikul ülevaatusel käia. Näitas, et kui vaja, siis oskab viks ja viisakas olla küll. Kohati isegi üllatuslik stabiilsus ja loodan, et see kahekordne maneežitallis käimise kogemus oli kasuks. Muidu on ta tavaline vabapidamisel kasvanud tuulepeast noorhobune. 

Värkimistega läksin vahepeal kuidagi hoogu ja isegi 9 hobust järjest oli tehtav. Tore hobi aga suuremas mahus teha vist ei tahaks. 

Ostsin ühe suure sporthobuse mära juurde, kuid olen teda pärast seda ainult kolm korda näinud umbes. Eks tutvun edaspidi kodus ja oma hallid pean ka uuesti meelde tuletama, sest neidki pole viimaste kuude jooksul tihemini näinud. 

Hobuseid pärast augustit eriti ei külastanud, sest tekkis võimalus oma elu unistus teoks teha ja maale kolida. Ehitustööd võtsid arvatust palju kauem aega, sest vana ümber tehes tuleb ikka üllatusi omajagu. Aga kõik on tehtav ja positiivseid üllatusi on ka olnud ning õnne. Asjad on edenenud nii tohutu kiirusega, et lausa raske on uskuda, mis kõik mul juba olemas on! Ja plaanid edasi on samuti suured: väiksest lemmikhobuste pidamisest võiks mõne aastaga saada hobusekasvandus ja üüritall. Aga seda vaatame uuesti järgmistes kokkuvõtetes. 

Kuu viimasel päeval sai uskumatu teoks - HOBUSED ON KODUS! Kolm nunnukat mõnulevad rahulikult boksides, näksivad ja tukuvad. Loodan, et on rahul oma pehmete pesadega ja puhkavad natuke õueelust, et pärast paarinädalast tall-koppel režiimi taas loomuomasemasse keskkonda kolida. 

Veel tähelepanekuid maaelust

 * Kui tundub, et väike töö aga liiga tüütu käsitsi teha või võiks seda misiganes põhjusel edasi lükata, siis selle ajaga, mis kulub menetlemiseks, on juba pool tööd tehtud. Käed kohe külge panna ja asi varsti tehtud.

* Muusikaga on iga töö lõbusam. Investeeri korraliku akuga heasse raadiosse. Meil nt Metabo tööriistad ja samad akud lähevad igast asjadele, sh raadio ja prožektor.

* Väiksed detailid on olulised ja loovad tervikpildi. Nt pesin jalgvärava rohelise seebiga puhtaks, sest see oli veits samblane. Nüüd iga kord väravast läbi minnes vaatan küll on ilus :D

* Märka looduse ilu enda ümber. Vaata ringi. Naudi. Tee plaane. Unista suurelt. 

Piltide postitamise jätan Instagrami jaoks, kes tahab, vaatab sealt meie kandi ilu :)

Maale kolimisest

 Maale kolimise koha pealt tahaks öelda seda, et see sobib inimestele, kes viitsivad tööd teha ja vaeva näha. Ära koli maale kui sa tahad õhtuti kraamimise asemel telekat vaadata, kui suur hulk tööd mõjub sulle demotiveerivalt, kui sul pole sääste mida investeerida, kui ootad et keegi teine su eest töö ära teeks, kui koristamine sulle ei meeldi, kui kavatsed oma plaanid teoks teha "kunagi paari aasta pärast" mitte kohe alustades. Kui sulle meeldib ratsi teha, kõik poolikuks jätta, ainult odavaid lahendusi kasutada, siis jäädki virelema ja koleda ümbruse osas silmi kinni pigistama. Samas ma saan aru, et tööd on nii palju, et kõike korraga lihtsalt ei jõua. Asjade sorteerimine, süstematiseerimine, ilusti ära panemine ja õhtu lõppedes tööala piinlikult korda tegemine on muidugi kõik tasuta. Ripakile jäävatel tööriistadel on komme ära kaduda, vettida, koledaks muutuda. Kui sul on labidatööd rohkem kui üheks päevaks, siis rendi kohe mõni asjalik masin. Mõtle mitu sammu (mitu aastat!) ette. Tee iga asi korralikult. Keskendu lahenduste leidmisele mitte vastupidi. 

Me oleme igatahes väga rahul ja töötame õhinaga. Tempo on kõva peal, et enne talve terve suure kõrvalhoonerea (ca 180 ruutu) korda saaks. Esimesed kuu aega tassisime ruume asjadest tühjaks. Sorteerisime, viisime kärutäite kaupa jäätmejaama, metalli kokkuostu. Oleks saanud rohkem asju päästa aga meil polnud neid kuskile panna ning ennast asjade orjusesse jätta ei soovinud. Küün ja kogu lakaalune oli täis vana heina. Seda oli tohutus koguses. Traktori järelhaagisetäisi oli vist 8, lisaks julgelt 20 autokärutäit. Natuke oli põhku, selle panime hoiule. Kogu heina põletasime ära. Meil on siin lugematu arv "jaanitulesid" olnud ja isegi kuni kolm lõket korraga töös. Keegi kunagi nägi kõva vaeva, et need pakid sinna üles saada. Me nägime kõvasti vaeva, et need kõik sealt jälle kätte saada :) Üks asi on pakid ümber laduda, teine asi kogu see lahtine hein ära koristada ning kolmas asi kogu see tolm ja puru kokku pühkida (üritades ise samal ajal mitte läbi lae kukkuda). Puitmaterjali varud on nii õnn kui õnnetus korraga. Saad korralikku materjali kõrvale panna aga saad ka kõvasti aega kulutada sorteerimisele ja mõttetu puidu põletamisele. Lauda osas olid veel sõimedki sees ja jäänukid torusselüpsist - oli ikka korralik piimalehmade pidamine olnud. Betoon oli nii valatud, et virtsarennid ja kalded kõik ilusti. Me lõhkusime kõik välja. Põrandaaluse pinnase kaevamine neljas ruumis. Uuesti täitmine. Mudavaba käigutee rajamine hobustele. Liiv ja kild, peno ja armatuur, kaablikõrid ja veetorud. Planeerimine. Sada asja korraga. Aeg surub peale. 

Hobuste asjadest veel nii palju, et põllu saime küntuna, lasime randaalida ja heinaseemne külvata. Üllatavalt kulukas on heinamaa rajamine ja ega seal siis kohe õiged asjad ainult kasvama ei hakka. Hobuste esimese talveaia saame kombineerida olemasolevasse võrkaeda, kust võsa maha võetud sai. Karjuselindi tõmbamine saab küll kõige lihtsam töö olema. Endisesse traktorikuuri tuleb kolm boksi. Alguses mõtlesin esimese talve pehme põrandaga vabapidamiskuuriga üle elada aga teeme ikkagi nii korralikult kui võimalik. Hobuste distsiplineerimise ja ohutuse osas õige otsus. Pigem juba igale poole korraga betoon valada. Kui midagi juhtub on eraldamise võimalust ka vaja. Hobustega tegelemisest ei oska enam unistadagi! Septembris käisin ühe korra tallis... Loto on suureks kasvanud ja Trumm on paksuks läinud. Kolmandat hobust nägin üldse esimest ja viimast korda kaks kuud tagasi xD

Tihe august

 August polnud tihe talliskäimiste poolest vaid muude tegevuste poolest, mis ei lubanud talli minna. Nimelt kolisime maale ja varsti kolivad hobused ka siia! Hobusega kodust väljas käimise poolest oli august siiski tihe. Nimelt käisin Lotoga kõigepealt maneežis hüppamist harjutamas ja 2 nädalat hiljem piirkondlikul ülevaatusel. Mis ma oskan öelda, super hästi käituv poiss! Väga palju esimesi aga tema lahendas kõik ülesanded uskumatu tasakaalukusega. Elu esimene treilerisõit tuli kohe lisaülesandega. Nimelt võtsime poole tee pealt teise noore peale ja pärast tagasitulles panime maha. Loomulikult põdesin, et kas ta suudab rahulikult seista või üritab kõik ära lõhkuda. Ärevus oli ootuspärane aga nii rahulikku ja enesekindlat reaktsiooni nagu Lotol varuks, ma ei osanud lootagi. Esimene kord panime peale kuskil 20 min. Sõitma hakkasime, siis kaamerast vaatasin, et kohe hüppab üle puu aga valis siiski seismise ja edasi seisis nagu vana hobune. Teist hobust laadima hakkasime, siis oli Loto silmis siiras rõõm, et ta polegi üksi selles raskes ülesandes :D See rahustas ta kohe maha ja seisis kenasti kuni teine noor lõpuks peale sai. Uues kohas oli väga mõistlik, boksis seisis nii nagu inimese jaoks aretatud vereline seisma peabki, kuigi oli ju pikalt vabapidamisel olnud. Lasi ennast mõõta ilma et inimesele peale tuleks. Üksi maneežis olla polnud mingi probleem. Hüppeanne pole tal just tugevaim külg aga kenasti sai aru, mis tegema peab. Seal panime peale uste vahelt ja mõlemad läksid 5 minutiga. Kui teine hobune maha läks, siis päevast väsinud Loto lihtsalt seisis ja kõõritas, muud midagi. Kahe nädala pärast kordus täpselt sama. Vahepeal ei õnnestunud mul kordagi tallis käia, Loto vedeles koplis koos oma semudega ja ma tirisin ta jälle sealt otse treilerisse (laadisime mõlemad korrad tee peal koplivärava juures). Loto käitumine oli ka suht sama. Elu teised vabahüpped olid juba natuke lihtsamad, sai natuke kõrgemaid hüpata ja vähem kobistada. Igati keskpärane tubli hobune. Arvestades tema hiljavalmivust, siis edasi saab ainult paremaks minna. Tõeliselt koostööaldis hoolimata vähesest õpetamisest. Ja seda ma väga hindan hobuste juures, mind mingi flashy tulesädemega ei meelita. Vaadata võib aga ma pean selle hobusega hakkama ka saama :D Ja ma olen ju kõigest tädiratsutaja staatusesse langenud :) 

Kadunud juuli

 Juuli kadus tõesti käest, sest selle kuuma ja parmudega ei andnud õues midagi teha. Loto on ses osas tubli, et tuleb probleemideta üksi karjast ära ja on üksi boksis, teeb käe kõrval traavi ja laseb end puhastada, värkida. Platsil töö tegemisest ta aga vaimustuses pole. Kolm korda proovimist pole küll miski, mille alusel sildistada või maha kanda aga kuna aeg on see, mida mul pole, siis teeb meele mõruks küll. Aga hobune on ju alles noor, niiet küll me saame selle asja veel toimima. Kuumus ja parmud on ka hobuse välimusest oma võtnud aga ehk ei mõjuta see liigselt üldmuljet. Tahaks teda ikkagi näidata kui vähegi asjad klapivad. Laka pean küll maha lõikama, sest kuigi ma armastan patside tegemist, siis mul pole aega neid teha ja vaevalt Lotogi paigal seismisest ja lakas susimisest vaimustub. Viisakas välimus pole ju paha ja mis sest lakast hoida. Pean veel valima milliste päitsetega näidata aga ketiga nööri otsisin juba igaks juhuks välja... Tuleb veel leida aeg ja võimalus maneežitallis harjutamas käia, sest päris ilma valmistumata näidata oleks küll halb mõte. Käe kõrval üle lattide jooksmisest ei piisa :D

Minu üllatuseks jõudis Trumm isegi supertubli olla ja lapsi õpetada kaks päeva järjest. Ning minuga ühe korraliku sammu-traavi metsaka teha. Olin juba unustanud, milline ilus õhtu see oli :) 

Värkimine

 Täna sattus nii, et värkisin neli hobust. Ei olnudki väga raske, tea kas hakkavad vastavad lihased tekkima või sattusid nii mõnusad hobused. Algas see ühest kliendi hobusest, edasi läksin enda karvikutele külla. Tõin Loto ära mõttega teda ülevaatuseks valmistama hakata, kuid sellises parmurünnakus ei saa ju midagi teha. Panin ta boksi ja sealset rahu ta tõeliselt nautis. Nii meelsasti andis jalgu, et kohe pidin värkimisriistad tooma. Kabjad olid juba liiga pikaks ka kasvanud. Aga tal oli nii mõnus puhkus parmutallumisest, et jäi värkimise ajal magama ja kukkus peaaegu ümber mitu korda (sest oli ühe jala minu kätte unustanud). Und peletab kõige paremini see, kui lõuad käivad - tõin müslit ja sain esimesed jalad tehtud. Tagumiste ajal võis tukkuda, neid nad ju harjunud puhkama ükshaaval. Jätsin ta edasi tukkuma kuni Trummi tõin. Vahetus ja sama tegevus ponuga. Kabjad ikka päris kõvad selle põuaga. Pärast määrisin putukahammustused Sudocremiga kokku. Hakkasin juba koju sättima kui talli saabus A ja kauples mu enda hobust ka värkima. Mõeldud, tehtud. Pärast koju sõites jäin mõtlema, et mul tuleb see värkimine juba nii automaatselt, et enam ei mõtle, kuidas erinevatel hobustel teha. Tunde järgi kohe tegevusse. Ilmselt on mul oma stiil ka juba välja kujunenud. 

Pindedest ja kaitsmetest

Ma mäletasin, et ma kunagi sellest kirjutasin, ja leidsin üles ka: https://triinjatrumm.blogspot.com/2015/02/huppamisest-pindedest.html

Aeg on edasi läinud ja jällegi komistasin selleteemalise artikli otsa: https://thehorse.com/1101094/do-boots-and-wraps-overheat-horses-legs/

Midagi pole muutunud. Hobuse jalgade kuumutamine on endiselt halb mõte. Juba 20 minutiga tõuseb temperatuur kaitsmete/pindede all liiga kõrgeks ja püsib sellisena tunde! Hobuse jalad lihtsalt on looduse poolt selliselt disainitud, et peavad end jahutama õhuvooluga. Loomulikult tõuseb palja jala temp ka aga peenelt on välja toodud piir, kust maalt algavad kõõluste mikrokahjustused. Kõige hullemad olid fliispinded. Korrektse liikumisega hobuste väärtus just tõusis mu silmis. 

Vastik kuumalaine

Parmud... Sääsed... Kärbsed... Kõik sumisesid täna korraga ümber minu ja hobuse. Platsil ei saanudki midagi teha. Kindad verest punased. No hea et inimesed heina teha said aga talli küll rohkem minna ei taha. Hobustest ka nii kahju. Jube palavus. Ainuke lootus, et pidev liigutamine parandab hobuste vormi.. Muud head ma näha ei oska..

Vaikne kulgemine

 Vahepeal sai vibutamine jäädvustatud. Siia panna ei viitsi, kes tahab näha otsib instast. Ratsutamine ise pole enam eesmärk olnud, küll aga on Trumm lasteponi olnud. See sobib talle vist paremini kui minu tassimine. Lotot pole ka kiusanud kuigi tegelikult võiks. Ma ei tea kas näidata teda see aasta, tegelt võiks ja siis peaks hakkama ette ka valmistama. Üldse ei raatsi seda pikka lakka maha lõigata aga sellise lõngusega ei tahaks ka minna. Suulisi ka ei raatsi suhu panna, ta ju koguaeg varss olnud mu jaoks :D Aga ma ostsin lõpuks esimesed nahkpäitsed ära. Paar aastat tagasi tegin otsuse, et kuna nailon on keskkonnavaenulik materjal, siis edaspidi ostan nahkpäitseid või parandan vanu nailonpäitseid. Varudes on vanast ajast veel mitu paari täitsa korralikke ka. Ja nöörpäitsed seisavad ka kasutult, ootavad oma aega. Järgmisena tahaks nahast punutud nööri, peab vist Alarilt tellima. Kuigi puuvillased on ka ok. Ja siis juba ilusamaid nahkpäitseid. Hobulausujate suvepäevad tulevad tiheda programmiga, loodan kõvasti inspiratsiooni saada enda arendamiseks. Võõraid hobuseid olen ka värkimas käinud, täitsa tore vaheldus. Aga mis see päris ratsutamine on, seda jälle ei mäleta...

fun fun fun

 Täna hakkasin Trummi seljast vibu laskma ja see oli nii lõbus! Järgmine kord proovin jäädvustada ka. Kõik algas sellest, et mul ei õnnestunud suvel näha Merili väikest demo RKHH suveüritusel aga mõte tundus hea. Meelde tuli vibutegu lapsepõlves. Kuna ma hobusega enam trenni ei tee, siis on vaja alternatiivseid tegevusi. Aega läks ja hoogu sai võetud ca pool aastat kuni õnnestus Tartu linnas sobivas võsas ragistada ja esimene materjal hankida. Vibu sai esimese katsega asine, noolte tegemine võttis veel veidi ja saigi harjutama hakatud. Esimesel korral harjutasin Trummi vibuga maa pealt ja täna siis juba ratsa. Poni on mul tore ja tsirkuseks loodud. Parim sihtmärk on heinapall ning eriti suureks venis naeratus siis, kui traavis laskmiseni jõudsin. Nüüd oleks vaja veel nöörid äärtesse panna ja teise otsa ponile preemiaks müslipang (täna viitsis joosta kuna vahepeal sai värsket rohtu süüa). Uued sirgemad nooled tuleks teha ja siis galopis proovida. Pikemat rada tahaks ka, ideaalis ringikujulist. Aga selline õnnestub ilmselt luua alles tulevikus. 

Hilisõhtused huvid

7. Mulle meeldib vaadata vene hobuste ja vene tallide pilte. Tõugudest eriti just budjonnõi ja doni hobused. Tallidest on eriti huvitav jälgida selliseid rääbakamaid ja neid, mis meenutavad Tallinna hipodroomi ja kuure. Stiil eelmine sajand. Turistijalutamine ja džigitovka. Ratsakoolid ja hobusekasvandused. Mida erinevam klanitud koolisõiduhobustest, seda parem. Mida šokeerivam, seda mõnusam. Mul on isegi eraldi playlist vene kuldsete hobuste vaatamiseks. 

Imelik või mitte?

Muud juttu

Mul pole hetkel jaksu ühtegi teemat süvitsi ette võtta aga natuke tahaks ikkagi rääkida, et mis mulle praegu huvi pakub. Hobuste teemal aga mitte mu enda hobustest. 

1. Eesti tõugu hobuste põlvnemised. Kui osade jaoks tähendab hea põlvnemine, et isaks on mõni spordis hästi esinenud isend, siis mu meelest on haruldane põlvnemine palju huvitavam. Väga paljude hobuste sugupuudes korduvad samad nn sõlmeellased aga kui leida mõni, kellel need puuduvad, siis säilitatava ohustatud tõu puhul on see väärtus. Geneetiline mitmekesisus on kogu selle asja mõte. Selliseid hobuseid aitab leida EVA programm ja juhtumisi tegelen selle programmi jooksutamisega mina. Annan ette kõikide eesti hobuste põlvnemised ja vastu saan koefitsiendid, mis näitavad kui suures suguluses on iga isend võrreldes ülejäänutega. Kuidas seda teadmist kombineerida aretusplaanidega, jääb juba iga hobusekasvataja enda otsustada. Tabelid on saadaval www.esthorse.ee ehk Eesti Hobuse Kaitse Ühingu kodulehel. 

2. EHKÜ kuulub niisiis ka mu hobide hulka ehk olen vabatahtlikuna seal juhatuses ja proovin mingigi panuse anda. Alati ootame abiväge ja mõttekaaslasi. 

3. Rauavaba kabjahooldus. Hobikorras värgin ka võõraid hobuseid, enda omadel olen juba palju aastaid ise kapju korras hoidnud. Sai ka kabjasusse katsetatud ja need mu meelest geniaalsed asjad aga hetkel lihtsalt ei tee trenni ja pole ühtegi hobust, kes neid vajaks. Kabjahooldusega haakuvad ka hobuste söötmise teema ja laiemalt pidamine. Söötmist sai mingi periood palju uuritud aga praegu tagaplaanil. 

4. Erinevad hobuste pidamissüsteemid. Eriti just vabapidamine: looduslähedane pidamine, liikumisradadega koplid. Pole ilusamat vaatepilti kui hobused ilmatu suurel rannakarjamaal elu nautimas ja päris hobuste asju tegemas. Ka väiksel pinnal annab hobuste heaolu silmas pidades palju ära teha, inspiratsiooniks jälgin gruppi, kus kõik keerleb ümber liikumisradadega koplite (track system), mida muudetakse huvitavamaks erinevate elementidega. Ühel hetkel õnnestub ehk ka parimad ideed oma tallis ellu viia.

5. Hobusetekkide parandamine. Minu käest käis sel talvehooajal läbi ca 45 tekki ja see oli selline maailmapäästmise projekt, et vanale asjale uus elu (kohati küll uuele asjale kiire elujätk). Valdav enamus neist kuulus mu sõbrannale ja ma sain harjutada erinevaid töövõtteid. Enam korteri vannitoas sellist hulka ette ei võtaks aga tulevasse sadularuumi tuleb igatahes õmblusnurk. Alguse sai see käsitööhuvist aga kuna ma iluasju riiulile toota ei viitsi, siis tekkide parandamine on ülipraktiline lahendus.

6. Hobuste parasitoloogia on ka ses osas tagaplaanil, et aktiivselt sellega ei tegele (nagu Vetpointi aegadel) aga mikroskoobikomplekt on mul olemas ja metoodika selge. Enda hobused vajavad uurimist ja võib-olla ka sõprade omad. Kuna ussirohtude teema fb-s üles tuli, siis oli väga huvitav uuesti materjalid lahti lüüa. Miks mitte ka teisi aidata edaspidi.

Nüüd said vist põhilised teemad letti laotud. Kindlasti ei pea ma end ühelgi alal parimaks ja tahan edasi areneda. Seega igasugune arutlemise võimalus on abiks ning otsin mõttekaaslasi/kirjasõpru :D

Tsirkust kah

 Võtsin kätte ja hakkasin tegema mõttetuid mõttekaid lollusi/ägedusi. Natuke nagu vanasti, et teed mis pähe tuleb, peaasi et lõbus on. Alustuseks olin asjalik ja värkisin Loto ära, A hoidis kinni kopli kõrval. Natuke üritas jalgu ära tõmmata aga sain kõik vabalt tehtud. Siis käisin Lotoga korra platsil, mõtlesin et suunan kordele aga see oli arusaamatu ta jaoks ja pidin hoopis harjutama käe kõrval käimist nii, et olen näoga tema poole ja liigun selg ees. Loogiline asjade järjestus enne kordetamist kuna maatööd on temaga minimaalselt tehtud. Lasipuu ääres seisis juba nagu vana hobune, eks soe päike aitas kaasa. Lasin ohtralt palsamit ja sain jälle kommenteeritud selle pärast :D 

Trummile ronisin selga ja kooserdasin niisama koplite juures. Kui seljas püsti tõusin, siis ta ei tahtnud nii üldse liikuda. Aga tore oli seal turnida. Kui A koos söödanõuga mööda läks, siis näljane poni asus teda jälitama ja päris keeruline oli seal seljas püsti seistes tasakaalu hoida. Pärast tegime pilte ka. Teinekord peaks filmima. 

Taas nautimas

 Kevad toob ikka kaasa helgemaid hetki. Nüüdseks on kõik jälle välja sulanud ja ära kuivanud jne. Hobused on lasipuu ääres kenasti lasknud ennast igatepidi kammida ja kasida. Ratsutada olen ka jälle saanud. Platsitrenn oli täielik feil - poni tegi traavi asemel küünlaid xD Alguses sammus juba venis ja kui traavi küsisin, siis ütles et ta ei ole huvitatud. Kehitasin õlgu, pulli viluks küsisin veel ja siis läksime minema. Pole vormist väljas vanuriga küll mõtet kakelda. Eks ma pean leppima, et nüüd on ta ainult teise hobuse järel kulgev maastikuponi :) Ühel nädalavahetusel tegin testsõiduks külaringi Namiri sabas ja järgmisel tegime metsamatka Anettega, tutvustasin meie imelisi metsaradu. Trumm oli isegi nõus vahepeal esimene olema ja üldse see maastik on ikka huvitavam kui mingi ringitamine. Ühel teisel korral lasin Trummi ja Loto koos platsile jooksma ja nad õnneks eriti ei jooksnudki, olid täitsa viisakad. Tänase suure tuulega värkisin/nokitsesin kapju üldsegi koplis. Pole nagu midagi huvitavat kirjutada kui hobused on eeskujulikult peetud ja liigselt neid ei provotseeri. Mõttevälgatusi on küll, et mida nendega ette võtta, kuid tallis läheb kõik kuidagi harjumuspäraselt. Proovin ennast parandada. 

Ratsutamine sai otsa

Vahepeal pole väga palju õnnestunud tallis käia ja ratsutamas hoopiski mitte. Hobuselõhna (või haisu) olen siiski kõvasti tundnud, sest parandan hobikorras hobusetekke ja need ei ole just kõige puhtamad alati. Paar korda olen isegi sattunud võõraid hobuseid värkima. See hobusevärk vist ikka meeldib mulle. 

Ükspäev Loto magas pikali koplis. Lasipuu äärde jõudes oli ikka veel uimane ja mul õnnestus ta lausa üksinda ära värkida. Lõpus pidin müsli ette andma alles. 

Ühel teisel päeval oli Trummil suur heinapalliarmastus ja koplist ära teda tuua ei õnnestunud. Ma õnneks aimasin seda ette ja võtsin ettenägelikult kaabitsa kaasa, et teda siis poole karjamaa peal kasukast vabastada. Rääkisin küll, et tule söö kähku müsli ära ja siis saad tagasi heina sööma minna aga ta ei tahtnud. Lotol oli ka pea sassis. Kodust eemale jalutas uudishimulikult aga tagasiteel oli lusti kui palju. Lausa hirmus hakkas. Seda enam, et ta on juba niiiiiii suuuuuur. 

Viisakaid pilte pole õnnestunud teha. 

Kevad paistab

Huuh, lõpuks sai mõne muu pealkirja panna. Käisin oma toredike juures aga külmaga polnud midagi plaanis. Mõtlesin Loto koplist välja võtta kuna ta oli lähemal. Siis aga otsustas Trumm ka karjamaa teisest otsast kohale jalutada ja võtsin mõlemad. Karv oli nii mõnusalt puhvis neil. Paarist kohast tõmbasin karva sirgu ja kabjad puhastasin ka ära. Siis mõtlesin natuke käe kõrval jalutada aga kaugele ei jõudnudki, sest Loto oli äksi täis, vehkis pea ja esijalaga. See viimane on nimelt tema kaubamärk. Juba ta emal käisid esijalad koplis kõrgele ja Loto samasugune. Ka veenõusse ja söödanõusse... Oleme talliomanikuga palju arutanud, et kas ja kui palju tal oli võimalik sellist käitumist emalt õppida ning jõudnud järeldusele, et see on ikka täitsa geenides. Igatahes tõin nad tagasi lasipuu äärde ja nentisin, et kevadenergia juba ilmutab end. Trumm sai oma hellitamise müsli kätte ja õelalt jätsin Loto nööri otsas pealt vaatama, et las harjutab distsipliini. Lõpu siiski lasin neil koos süüa. Veel mõtlesin Trummile korra selga hüpata, et Loto näeks mind kõrgemal ja harjuks, et inimesed teevadki imelikke asju. Pärast kahetsesin, sest ma olin üleni karvane, aga nentisin, et kevad tõepoolest paistab!

Natuke muud juttu ka. Ma olen viimastel aastatel tundnud enda sees kerget segadust seoses erinevate ratsutamis/hobukäsitlusstiilidega. Ma pole suutnud jõuda asja tuumani, et miks mõnda treeningvideot vms vaadates tekib vastumeelsus, kui seal ei näidata konkreetselt midagi ebameeldivat vaid inimene rõõmustab oma edenemise üle. On see lihtsalt kadedus, et mina ei suuda nii teha? (Tegelikult suudaks kui tahaks samamoodi edeneda, kõik on ju võimalik?) Või on seal võimetus mõista, et miks just nii peaks tegema? Mu mõtetes käib pidev võitlus erinevate äärmuste vahel. Kas realiseerida hobuse võimed või võimaldada talle mõnusat äraolemist? Kas lasta hobusel liikuda nii nagu ta omal valikul seda teeks või sundida ta spetsiifilisi lihasgruppe arendama? Kui inimene endale loob situatsioone, kus tuleb tundmatus kohas endale piitsa anda ja pea ees vette hüpata, siis kas hobusega on eetiline samamoodi teha? Kas hobuse kasutamine nn päris ülesanneteks on loomulikum ja põhjendatum kui näitemängude tegemine? Kas kunst või vajaduspõhisus? Kui ebaloomulik muutub harjumuspäraseks, kas siis see on juba tavalisemgi kui loomulik? Selge see, et kuldne kesktee aga kui pisiasjadesse minna, siis üks välistab teise.  Juhtumisi alustasin nüüd raamatu "Ratsanikud" lugemist ning vesi muutub juba selgemaks. Ma pole seni uurinud ratsutamise ajalugu aga erinevate stiilide kujunemislugu ja Kollomi tabav sõnastus aitavad mul mõista, miks osad inimesed nii kiivalt teatud põhimõtteid järgivad ja kuidas on sündinud erinevad koolkonnad. Ma olen veel üsna alguses, niiet täpselt ei tea, milliseks mu arvamus kujuneb...

Metsatrenn oli seekord kahe karvarulli pekitrenn. Teisel eestlasel avastati teki alt vormimuutus ja sai suunamise metsajalutusse :D 1,5h sammu kenas lumises metsas oli seekord huvitavam. Kui metsa minek oli natuke veniv stiilis "aga heinapall jäi ju teisele poole", siis kaitseväelased metsas tõmbasid pulsi üles ja sammu kiireks. Isegi nii, et kui keegi neist oleks suuskadel vastu tulnud, siis minu valikud oleks olnud kas alla hüpata või alla kukkuda. Paugud lasketiirust ei aidanud kaasa ning muutsime lausa ringi lihtsamaks, et väiksema riskiga koju jõuda. Viimase lõpu käisin käe kõrval, sest poni ei suutnud loobuda kiirustamisest. 

Toredad hobused 3

Trumm ajab karva nagu jaanuari lõpule tegelikult kohane. Läksime koos E&N vahelduseks põllule jalutama. Lumi oli paks ja ponile oli paras trenn seal sumpamine, läks märjaks. Lõpus mööda teed tagasi tulema hakkasime, siis hobused proovisid seisma jääda ja teises suunas minna, imelikud. Ponipiinajale kohaselt jätsin oma märja poni karjamaale ja see vaeseke läks kohe lumme püherdama. 

Trumm ja Loto harjutasid taas lasipuu ääres seismist. Trummil värkisin kabjad ära. Kiilud nii suured ja ülekasvanud, et sodi hakkas ääre taha kinni jääma. Ilusad suured kiilud tahaksid rohkem tööd saada. Loto tahaks ka värkimist aga ma ei hakanud ilma abiliseta, ta oli juba veidi tüdinud ka seismisest. Samas oli talle hea kogemus pealt vaadata. Koplites on nad nii nunnukad, kui ma aedade juurde passima jään, siis tulevad tagasi uurima ja on suhtlejate nägudega. Või siis lihtsalt ootavad, et mu taskust midagi head pudeneks :D

Metsapäev on parim päev (taaskord)! Trumm on muutunud nii mõnusaks metsahobuseks, et vaata ja imesta. Järelikult praegune elukorraldus sobib. Tegime poolteist tundi sammu koos saatehobusega. Poni täiesti chill ja ratsme võib pikaks unustadagi. Lumine mets on imeilus. Ei tea mis teema selle metsaga on, aga see mõjub nii endassehaaravalt ja rahustavalt. Kõik oli paigas. Lõpus kohtasime inimesi ja koera, siis hobused kütsid end veidi üles, kuid ei midagi ohtlikku. 

Täna tõin hobused lasipuu äärde, natuke tõmbasin harjaga üle (liiga palju jääd seljas) ja siis vaatasin niisama oma nunnukaid päikesepaistes. Sisustasin aega lobisemisega ja midagi asjalikku ei viitsinudki teha. Eks selliseid päevi ole ka vaja. 

Toredad hobused 2

Proovisin korrata eelmist ilusat jalutuskäiku aga läks peaaegu halvasti. Algas päev suurepäraselt, sest suur kari oli kodu juurde jooma tulnud ja sain Trummi kohe tukast kaasa haarata. Suurel karjamaal pole enam sugugi kindel, kas ta on nõus üksi tagant otsast ära tulema. Otsisin talle päitsed ja jätsin ta lasipuu äärde. Loto tuleb enamasti vastu ja tal pole midagi aiast välja tulemise vastu. Tema sõbrad seevastu jäävad suures ahastuses galopeerima ja viimased kaks korda olen ühte neist igaks juhuks väravast eemale pommitanud lumepallidega, sest see kõõlumine üle värava tundub kahtlase plaanina. Lasipuu ääres seisid nad kenasti aga käe kõrval väga kaugele ei jõudnud, sest tuul oli kõva ja hobused umbusklikud. Ja siis juba tagasi jõudes läks Loto tee kõrval aias jooksvast täkupoisist nii pöördesse, et pidin mõtlema, kuidas mitte alla jääda ja nende kahega õigetesse koplitesse jõuda. Loto kippus esimeste jalgadega vehkima ja tormama ning seda järsku sööstuna. Õnneks Trumm oli nõus rahulikult ootama kuni ma Loto aeda sain. Tore oli vaadata, kuidas poisid kohe mängule asusid. Siis Trumm aeda ja kui ta oli pärast veidikest ootamist veendunud, et nendest taskutest rohkem midagi ei pudene, siis pani jõulise kiirenduse ja elegantse galopiga läbi lume otse karja juurde. Hobused elavad 24/7 vabapidamisel ja energiat on nii palju, et tagasi koplisse saades trallitavad nagu oleks tallis kinni istunud. 

Metsapäev on parim päev! Õnnestus saada normaalne ilm ja jalutuskaaslane korraga. Hobuste automaatne istmesoojendus on ka imeline. Tegime tunnise sammuringi, sisse ka sutsakas traavi. Trumm oli chill ja julge, täitsa nagu päris hobune. Hea meelega tegi selle metsaringi. Loto tõin vaid korra puhastamiseks lasipuu äärde, käitus peaaegu viisakalt. 

Täna nautisin imelist päikesepaistelist ja karget ilma. Trumm oli seekord teistest eemal üksi tee ääres seismas. "Ootas mind" :D Kutsusin ta enda juurde, lasin koplist välja ja jalutasime lasipuu juurde. Ahne poniga pole küll ilma varustuseta koos jalutamine mingi imetegu. Otsisin talle päitsed ja jätsin ta ootama. Tõin Loto, kes samuti heal meelel alati vastu jalutab. Puhastasin mõlemad lasipuu ääres ära, kammisin ka lakad-sabad, mis minu üllatuseks olid kas siis sobivast õhuniiskusest ja/või temperatuurist tingituna täiesti kammitavad ka ilma palsamita (pole seda ammu pannud ega läbi kamminud). Polegi varem avastanud, et pakasel selline efekt võib olla. Sii läksime kolmekesi jalutama. Seekord suundusime metsa poole ja jõudsime lausa võsa varju. Siis hakkas Lotol ebamugav ja läksime tagasi, isegi tubli oli, esimest korda nii kaugel kodust. Tagasi jõudes hakkasid teised hobused koplis jooksma, silmad punnis peas, et kes sealt metsa poolt küll tulevad... Loto läks ärevaks, kuid suutis minu õnneks siiski end vaos hoida. Lasin nunnukad aedadesse ja nautisin Trummi galopitamist. 

Autoaknast "ootav" poni

Toredad hobused

Juhtus nüüd nii, et ega 2020. aastal ei juhtunudki suurt midagi. Käisin vahelduva eduga hobuseid kammimas-värkimas ja oligi kõik. 

Nüüd olen mõned korrad isegi ratsutanud. Maitse sain suhu nii, et sain talli hobusega metsa matkama minna. Traav ja galopp ja kõik tuli meelde ja oli nii lihtne, nagu olema peabki. 

Siis tuli plaan jälle Trummiga trenni tegema hakata. Ma ei julge lubada, et õnnestub regulaarsust hoida. Aga algust sai tehtud.

Esimene trenn oli ratsa sadulata ca pool tundi sammu. Teise hobuse sabas, sest üksi ta ju kodust eemal ei käi. Saatsin teise ratsaniku väikse ringiga metsani ja tulin igaks juhuks käe kõrval jalutades tagasi. 

Järgmisel korral võtsime juba suuna otse metsa, seal väike tiir ja tagasi. Kokku ca tund aega sammu. Seekord panin sadula ka, et endal kindlam oleks. Poni oli heas tujus ja käitus väga meeldivalt. 

Siis plaanisin üksi kodu juures põllul sõita aga poni tegi üsna ruttu selgeks, et mingi mõttetu tiirutamisega me ei tegele. Ma siis pärast veerandtunnist "trenni" lõpetasin poni kiusamise. 

Ja rohkem polegi võimalust olnud ja ei tea kunas jälle saab. Poni oskab trikitada ka nii nagu vanastigi. Näiteks ühel päeval ma ei saanudki teda koplist ära toodud, sest ta lihtsalt ei tulnud. Kätte annab ta alati aga ca 20 meetri pärast jäi seisma ja kõik, tema edasi ei tule ega talli juurde minna ei taha. Meelitasin porgandiga aga äsja toodud heinarullid karjamaa teises otsas ja kari sõpru olid paremad. Teades tema sihikindlust ja oskust ennast kehtestada, andsin ma alla ja lasin tal tagasi galopeerida. Karja juurde tagasi minemine galopis on üsna tema moodi, samuti karjamaal mänguhoos õhuhüpete tegemine ja galopikiirendused. Kui tahab, on väga krapsakas ja energiat täis, kui ei taha, siis venib ja seisab. Kaval hobune!

Loto on täitsa toredaks kasvanud. Ja suureks. Meenutab Brukit paljudes asjades. Täna tõin ta Trummi kõrvale lasipuu äärde. Kuigi nad ühes koplis ei ela, siis kõrvuti seisid nagu koguaeg teeks seda. Mõlemad hobused õnneks loomu poolest leplikud ja mõistlikud, ei taha tüli norida. Kasutasin nende head läbisaamist ära ja läksin nendega koos mööda teed jalutama. Oluline samm Loto koolitamisel! Nad täiustavad üksteist hästi, üks on julge ja teine rahulik. Söötsin neile porganditükke ja nautisin talveilma ja ajaveetmist koos oma hobustega.