Huuh, lõpuks sai mõne muu pealkirja panna. Käisin oma toredike juures aga külmaga polnud midagi plaanis. Mõtlesin Loto koplist välja võtta kuna ta oli lähemal. Siis aga otsustas Trumm ka karjamaa teisest otsast kohale jalutada ja võtsin mõlemad. Karv oli nii mõnusalt puhvis neil. Paarist kohast tõmbasin karva sirgu ja kabjad puhastasin ka ära. Siis mõtlesin natuke käe kõrval jalutada aga kaugele ei jõudnudki, sest Loto oli äksi täis, vehkis pea ja esijalaga. See viimane on nimelt tema kaubamärk. Juba ta emal käisid esijalad koplis kõrgele ja Loto samasugune. Ka veenõusse ja söödanõusse... Oleme talliomanikuga palju arutanud, et kas ja kui palju tal oli võimalik sellist käitumist emalt õppida ning jõudnud järeldusele, et see on ikka täitsa geenides. Igatahes tõin nad tagasi lasipuu äärde ja nentisin, et kevadenergia juba ilmutab end. Trumm sai oma hellitamise müsli kätte ja õelalt jätsin Loto nööri otsas pealt vaatama, et las harjutab distsipliini. Lõpu siiski lasin neil koos süüa. Veel mõtlesin Trummile korra selga hüpata, et Loto näeks mind kõrgemal ja harjuks, et inimesed teevadki imelikke asju. Pärast kahetsesin, sest ma olin üleni karvane, aga nentisin, et kevad tõepoolest paistab!
Natuke muud juttu ka. Ma olen viimastel aastatel tundnud enda sees kerget segadust seoses erinevate ratsutamis/hobukäsitlusstiilidega. Ma pole suutnud jõuda asja tuumani, et miks mõnda treeningvideot vms vaadates tekib vastumeelsus, kui seal ei näidata konkreetselt midagi ebameeldivat vaid inimene rõõmustab oma edenemise üle. On see lihtsalt kadedus, et mina ei suuda nii teha? (Tegelikult suudaks kui tahaks samamoodi edeneda, kõik on ju võimalik?) Või on seal võimetus mõista, et miks just nii peaks tegema? Mu mõtetes käib pidev võitlus erinevate äärmuste vahel. Kas realiseerida hobuse võimed või võimaldada talle mõnusat äraolemist? Kas lasta hobusel liikuda nii nagu ta omal valikul seda teeks või sundida ta spetsiifilisi lihasgruppe arendama? Kui inimene endale loob situatsioone, kus tuleb tundmatus kohas endale piitsa anda ja pea ees vette hüpata, siis kas hobusega on eetiline samamoodi teha? Kas hobuse kasutamine nn päris ülesanneteks on loomulikum ja põhjendatum kui näitemängude tegemine? Kas kunst või vajaduspõhisus? Kui ebaloomulik muutub harjumuspäraseks, kas siis see on juba tavalisemgi kui loomulik? Selge see, et kuldne kesktee aga kui pisiasjadesse minna, siis üks välistab teise. Juhtumisi alustasin nüüd raamatu "Ratsanikud" lugemist ning vesi muutub juba selgemaks. Ma pole seni uurinud ratsutamise ajalugu aga erinevate stiilide kujunemislugu ja Kollomi tabav sõnastus aitavad mul mõista, miks osad inimesed nii kiivalt teatud põhimõtteid järgivad ja kuidas on sündinud erinevad koolkonnad. Ma olen veel üsna alguses, niiet täpselt ei tea, milliseks mu arvamus kujuneb...
Metsatrenn oli seekord kahe karvarulli pekitrenn. Teisel eestlasel avastati teki alt vormimuutus ja sai suunamise metsajalutusse :D 1,5h sammu kenas lumises metsas oli seekord huvitavam. Kui metsa minek oli natuke veniv stiilis "aga heinapall jäi ju teisele poole", siis kaitseväelased metsas tõmbasid pulsi üles ja sammu kiireks. Isegi nii, et kui keegi neist oleks suuskadel vastu tulnud, siis minu valikud oleks olnud kas alla hüpata või alla kukkuda. Paugud lasketiirust ei aidanud kaasa ning muutsime lausa ringi lihtsamaks, et väiksema riskiga koju jõuda. Viimase lõpu käisin käe kõrval, sest poni ei suutnud loobuda kiirustamisest.
No comments:
Post a Comment