Trumm ajab karva nagu jaanuari lõpule tegelikult kohane. Läksime koos E&N vahelduseks põllule jalutama. Lumi oli paks ja ponile oli paras trenn seal sumpamine, läks märjaks. Lõpus mööda teed tagasi tulema hakkasime, siis hobused proovisid seisma jääda ja teises suunas minna, imelikud. Ponipiinajale kohaselt jätsin oma märja poni karjamaale ja see vaeseke läks kohe lumme püherdama.
Trumm ja Loto harjutasid taas lasipuu ääres seismist. Trummil värkisin kabjad ära. Kiilud nii suured ja ülekasvanud, et sodi hakkas ääre taha kinni jääma. Ilusad suured kiilud tahaksid rohkem tööd saada. Loto tahaks ka värkimist aga ma ei hakanud ilma abiliseta, ta oli juba veidi tüdinud ka seismisest. Samas oli talle hea kogemus pealt vaadata. Koplites on nad nii nunnukad, kui ma aedade juurde passima jään, siis tulevad tagasi uurima ja on suhtlejate nägudega. Või siis lihtsalt ootavad, et mu taskust midagi head pudeneks :D
Metsapäev on parim päev (taaskord)! Trumm on muutunud nii mõnusaks metsahobuseks, et vaata ja imesta. Järelikult praegune elukorraldus sobib. Tegime poolteist tundi sammu koos saatehobusega. Poni täiesti chill ja ratsme võib pikaks unustadagi. Lumine mets on imeilus. Ei tea mis teema selle metsaga on, aga see mõjub nii endassehaaravalt ja rahustavalt. Kõik oli paigas. Lõpus kohtasime inimesi ja koera, siis hobused kütsid end veidi üles, kuid ei midagi ohtlikku.
Täna tõin hobused lasipuu äärde, natuke tõmbasin harjaga üle (liiga palju jääd seljas) ja siis vaatasin niisama oma nunnukaid päikesepaistes. Sisustasin aega lobisemisega ja midagi asjalikku ei viitsinudki teha. Eks selliseid päevi ole ka vaja.
No comments:
Post a Comment