Kas asjad hakkavad muutuma?

Ma ei tea kas mulle ainult tundub, või hakkabki hobuse õiguste eest seismine moodi minema? :D Ehk siis kõik see naturaalne pidamine ja raudadeta sportimine ja nüüd ka ühe ratsakooli näitel pidamistingimuste ja söötmise üle arutamine... 

Ühest postitusest sain lootust, et mu hobuse kapjade tundlikkuse minimaalseks saamine võiks võimalik olla. Seal on juttu lombakast hobusest, kes taastus eripidamises täielikult aga pärast koju tagasi saatmist omanikud rohkem ei viitsind ja probleemid tulid tagasi. Kuna postituse tegija oli oma silmaga näinud seda hobust tervenemas, siis oli ta eriti kuri: "However if you simply want short cuts and aren't interested in proper nutrition and biomechanics I would suggest an engine is a more ethical option than a horse." - http://rockleyfarm.blogspot.com.ee/2016/12/truth-and-consequences.html

Teine sama teema postitus, mis mu tähelepanu võitis, oli raudadeta võistlevast galopihobusest. Lisaks sellele on ta võidusõidumaailma mõttes vana ka veel - üle 10a. Ja võidab küll. Korduvalt peale rautust lonkas ja nii jõutigi barefootini. Huvitav on see, et raudadeta galoppar on lubatud ainult osadele võistlusradadele. - https://nakedhorse.wordpress.com/2016/10/30/against-the-odds/

ratsutamisvaba

Vahepeal oli veel söötmiskoolitus, mis oli hästi tehtud, kordas üle kõik olulised asjad ja muidugi andis ka uut infot :) Keskenduti hobuse seedefüsioloogiale, mida-kus-kuidas hobune üldse seedima on võimalik ja miks. Lisaks soovitused lähtuvalt praktikast ja arutelu koos kuulajatega.

Trennid läksid vahepeal tiba kehvemini aga siis jälle väga hästi. Hobune rahulikuks muutunud, galoppi oli normaalne teha ja traavis hakkas lausa igav. Brok tegi kõiki seniseid harjutusi kenasti ja hakkasin juba otsima, keda endale treeneriks kutsuda, et edasi liikuda.

Praegu ei ratsuta mõnda aega, sest tervis on korrast ära. Kati käib mu hobust sõitmas :) Kõrvalt on isegi täitsa viisakas vaadata Broki.

Barefoot koolitus

Kuna uus koolitus tuleb homme juba peale, siis otsustasin kiirelt ülevaate ära teha.

Särkasse oli kogunenud hulk vähem või rohkem kabjahuvilisi, kellele välismaa spetsialistid tarkust jagasid. Neil oli üsna kindel nägemus sellest, kuidas peaks hobust pidama, söötma ja värkima, et tagada parim võimalik kabjatervis ja üleüldine hobuse heaolu. Natuke ehk radikaalne aga see hobuseomanike raputamine tundus olevat taotluslik. Eriti arvestades, et seal oli mitmeid paksude ponide omanikke :D

Kui ma nüüd natuke oma blogis tuhlasin, siis avastasin endalegi üllatuseks, et esimesed barefoot postitused olid juba 2015 alguses. Natuke on mu nägemus muutunud sellest, mida tollal kirjutasin aga eks eri allikates ongi eri soovitused ja samamoodi muutuvad ka väljanopped.

Igatahes koolitusel siis korrutati lõputult, et hobuse menüüs peaks olema ainult hein-sool-vesi. Ainult ja ainult. Tegelikult lõpus ütlesid, et kui vaja siis ikka muud ka aga selleks ajaks olid mitmed koolitusel osalejad õpetatud kenasti "hein-sool-vesi" mantrat kordama :'D

Põhiline idee on sööta hobust 24/7 toitainevaesema koresöödata. Vajadusel võrgust aga sööt peab koguaeg ees olema. Ja sealjuures just heinaga, mitte silo ega karjamaarohu ega põhuga. Valmissöödad neile ei meeldinud. Maiused neile ei meeldinud. Üldse soovitasid nagu väga väheseid söötasid. Et ratsioonis oleks võimalikult vähe suhkruid ja tärklist. Samas peaks sööt olema mitmekesine (hein siis taimestiku poolest). Rõhutasid ka omega 3 ja 6 suhet.

Söötmisvead avalduvad nahas ja kapjades. Ilmselt on paljudel hobustel probleeme valgejoonega ja seda võiks isegi subkliiniliseks laminiidiks nimetada (sõnastamise konflikt tekib siin nüüd). Eriti kui hellitavad kividel. Ma ei tea ka miks seda normaalseks peetakse? Tean küll - igaühel ei ole võrdlusmomenti, kus üks hobune jookseb kruusal ja teine mitte, siis ei teki ka küsimust, et miks, või arvamust, et muudmoodi pole võimalik.

Ette näidati piisavalt põhjalik hobuse ülevaatus, igemetest soolehäälteni, silmadest liigesteni. Seda siis tehti demohobustel ka korduvalt läbi.

Värkimine hõlmas kabja keskkoha määramist, hindamist, kabja mõõtmist kannapiirkonnas (sümmeetrilisus), praktilist värkimist, nõuandeid, vastuseid küsimustele. Üsna kasulik oli, palju nüansse jne. Barefoot värkimise erinevus rautusvärkimisest. Mustang roll. Or Mickey Mouse roll :'D

Seejuures ei ole flare ja valgejoone laienemine samad asjad. Jagati veel kaheks true and false flare ja vastavalt mis siis ette võtta nendega. Valgejoone laienemine viitab ainult ja ainult valele söödaratsioonile.

Kabja välimus pealevaadates on väheoluline.Õige info tuleb kabja alt ja vastavalt sellele tuleb ka värkida. Ei tohi ohverdada kabja tasakaalu, et väliselt lihtsalt ilus ümar vaadata oleks. You only make it look right. See ei võta subkliinilise laminiidi sümptomeid ära. Do not compensate!

Pole päris täpselt teada, kuidas kabi toimib. Aga sööta tuleks n-ö lamelliühendust. Sest kui kabja verevarustusega osad püsivad veel koos, siis allpool läheb see asi just valgejoonest laiali. Seda oli hästi näha sügavamale lõikudes. Meile oli toodud hobusejalajupp kabjaga :D Ja see lõigati ketassaega viiludeks :D See oli cool.

Nende üldised soovitused:
Natural equine diet:
- free choice movement
- eating forage 22 h a day 
- variety
- high fibre/ low sugar & starch

Kõik muutused tulevad tasapisi! Oota! Üks asi korraga.

Have a nice time with your horse! Osa laiemast hobukäsitlusest, et igasugune hobusega tegelemine, sh värkimine, ei peaks olema mingi tüütu ja raske kohustus. Mõlemad relaxed olekus ikka, hobuse jalgu ei tohi väänata.

Laiem eesmärk on niisiis süsteemselt olukorda parandada, mitte lihtsalt õigesti värkida. Iga hobune on erinev ja ei talu erinevaid tingimusi ja söötasid ühtemoodi enne kui välja näitab probleeme. Ja sealjuures iga omanik märkab ja sõnastab probleeme erinevalt. Ma olen pigem ikka nõus selle kõigega, mis siia nüüd kirja sai. Mõelge, mis on naturaalsed tingimused hobusele ja püüdke järele teha. Loomaaias küll ei tohi kabjalisi 3x3m puuris kinni hoida. Kuldseid keskteid on siin ka mitmeid.

talv sai läbi

Kõigepealt vastus kommentaarile. ESHKS finaal ise jäi silma aga ma ei teagi, kas tase oli liiga ühtlane aga hobustest ei jäänud mulle keegi eraldi silma. Kui trakeenide finaalis eristusid kohe paar eriti hüppehuvilist hobust ja oli ka selliseid otse karjamaalt püütud inimvõõraid :D Siis sporthobuste finaalis oli tase mu meelest ühtlaselt hea. See üks vinge hüppaja Heimtalist kutsuti ka sinna ja ma isegi ootasin ta esinemist aga ta ei näidanud ennast üldse! St tundus olevat väga häiritud ja erines nagu öö ja päev sellest hobusest, keda ma Heimtalis nägin. Teisel päeval natuke parandas ennast aga kodumaneeži esinemisega ei andnud võrrelda. Esimese päeva õhtul ilguti, et sellep see trakeen kutsutigi, et näidata kui kehvad nad on :D Tahaks need finaalihobused veel korra kiirelt üle vaadata aga ei tea kas on aega ja piisavalt tahtmist. Nüüd saab ootama hakata kevadist täkkude katsetamist võõrratsanikega.

Vahepeal ei ole väga talli jõudnud. Kõigepealt puhkas peale terapeuti ja siis käisin korra jooksutamas ja nüüd nädalavahetusel alles olen kaks trenni jälle teinud. Uut sadulat ka proovinud. Brok on tore, ei oskagi midagi rohkem öelda :D Mina üritan ratsutama õppida as usual :D Mulle tundub, et ma istun koguaeg kõveralt. Ja siis mulle tundub, et mu hobuse jalad ei ole normaalsed :D Ja et neil on vedelikku sees rohkem kui peaks. No ma tõesti ei tea... Aga trennid on päris head ja galopitame juba iga kord :) Ideaalne ei ole aga ma olen ikkagi märgatavalt edasi jõudnud selle trennitamisega. Ehk saab see nädal jälle treeneri trenni ka. Nii tahaks kevadeks mingi uue lehekülje pöörata aga veidi stuck olen.

Head trennid ja terapeudi külaskäik

Jah, trennid on päris head olnud vahepeal. Olen galoppi ka teinud, ükspäev kui õues veel sõita sai, siis isegi hüppasin. Madalaid tõkkeid küll aga tore oli ja Brok hüppas okserit päris suure varuga, ilmselgelt pole ammu hüpanud :D  Harjutasin Marise näpunäidete järgi, sain paremini aru, mida ja kuidas ma seal seljas teen. Sain ka ainult istakuga hobuse rahulikumaks. Siis tuli maneeži kolida. Enamus trennid on täitsa rahulikud olnud, sh vahepealne Marise trenn, kus seekord tegin ka galoppi. Sain üsna olulisele istakukõverusele pihta (treeneri abil ofcourse). Olen teinud rohkem sääre eest astumisi ka.

Eelmisel nädalal käisin Trummil koos kelguga külas. Rakendasin poni ette ja sõidutasin käe kõrval jalutades kohalikku last. Siis kui ise kelgu peale istusin, siis hüppas korduvalt küünlasse, et tema nii küll ei sõiduta :D

Broki ükspäev jooksutasin lahtiselt aja kokkuhoiu mõttes. Ja mulle väga ei meeldinud, mis ma nägin :D Mitte et ta midagi valesti oleks teinud või longanud vms, aga polnd ideaalne sporthobune :D Vist oli asi selles, et peale ESHKS noorhobuste finaali sai liiga palju vägevaid täkke netist valitud, et enda hobune täielikult kahvatus nende kõrval. Muidu NH finaal oli vingelt korraldatud ja huvitav, õhtusel üritusel osalesin ka.

Eile otsustasin vähem traavi teha ja tavalisest rohkem galoppi. Trenn tuli seega lühem ja hobune läks märjaks kah. Sain harjutada galoppi ja tuli isegi täiesti normaalselt välja. Mulle lihtsalt harjumatu nii kiirelt ja suurelt edasi liikuda väikses maneežis :D Lisaks käis Brokil külas Jaanus Nõgene. Huvitav oli vaadata, mida ta teeb, näppis ja ragistas ja pani nõelu. Paistis, et väga midagi viga küll ei olnud hobusel :D Sai palju kiita, et nii hästi käitub! Mina mõtlesin, et see elementaarne on aga järelikult mitte. Paindus ka hästi. Niiet võin vist rõõmus olla, et natuke üle muretsen :)

Palju mõtteid kogunenud

Ma ei teagi millest alustada või millele keskenduda. Olulised tunduvad nii trennid, söötmine, kabjad kui ka parasiiditeema :D

Marise trenn. Täna oli trenn, enne trenni oli siuke ärev tunne, pulss üleval, nagu võistlustel oleks :D Et ei tea kuidas läheb jne. Aga väga hää ja kasulik oli nagu ikka. Ei ole midagi katastroofilist, meelt ei pea heitma, lihtsalt ratsutama õppima :) Sain erinevaid näpunäiteid, mida jälgida, kuidas sellise verelisega hakkama saada ja mis harjutusi teha. Loodetavasti õnnestub nüüd mõnda aega iganädalaselt trenni võtta. Tegime sammu-traavi trenni ainult ja sellest täitsa piisas nii mulle kui hobusele. Igatsen nii hirmsasti neid ideaalseid hetki, et ei saa aru, et tegelt pole nii hullu midagi. Trenni tuleb ka teha, õpetada järjekindlalt hobusele, mida ma temast tahan. Tegelt oli mul isegi hea meel, et hobune mõnusalt rahulik polnud, muidu ma poleks teada saanud kuidas sellisest natuke kiirustavast hobusest arvata ja mida peale hakata.

Eelnevad trennid. On läinud nii ja naa, olnud väga rahulikke mõnusaid trenne kui ka meeleheidet. Jalg on rohkem paiste läinud ning läksin prooviks üle trenniaegsele pindeerimisele ja sellejärgsele linimendile. Laka lõikasin lühikeseks. Trennid on isegi üle tunni aja olnud, palju sammu endiselt. Galopi proovisin ära, ei olnud mõnus :D Maneežihooaja avasin.

Heimtalis groomimas ja trakeene vaatamas. Käisin Evelyga kaasas, ta esitas oma täku finaalülevaatusele ja võõrratsaniku testile. Kuigi päev oli megapikk ja maneežitribüünil kükitada suht külm, siis noori lootusi vaadata oli tore. Jällegi pean tõdema, et hobuseid oma silmaga näha ja võrrelda on midagi hoopis muud kui pärast punkte ja pilte sirvida. Saab palju parema ülevaate ja emotsioon antakse ka kaasa.

Söötmine. Mu hobune sööb korralikus koguses kuivsilo, selle kvaliteediga oleme rahul. Lisaks saab 3x päevas kaera ja õhtuti väikse segu minu poolt valitud komponentidest. Kaera söötmist ei tasu karta kui see hobusele vähegi sobib. Selles on oma iva, et seda hobustele ammusest ajast söödetud on. Alguses ma mõtlesin, et söödan seetõttu, et see talli poolt n-ö "tasuta" on ja siis avastasin, et tegelt see sobib kenasti mu ratsiooni. Lisaks saab ta ponigraanuleid, suhkrupeedigraanuleid, nisukliigraanuleid, jämedat lauasoola, õlisööta, mükotoksiinide sidujat ja mineraali :D Kõik on välja kaalutud ja arvutatud ja kogused ei ole suured ja ei maksa ka miljon. Aga palju paremini tasakaalus on kui niisama midagi suvalt söötes. Osad komponendid plaanin välja vahetada sobivamate analoogide vastu. Hobune näeb hea välja ja suurt trenni ka praegu ei tee, niiet selline lahendus sobib.

Kabjad. Mulle vahepeal tundus, et kabjad on paremaks muutunud. Väljanägemiselt ju siis ongi aga suuruselt ei ole nad küll väiksemaks läinud, pigem vastupidi :D Ja seda muudmoodi aru ei saagi kui reaalselt mõõdulindiga mõõtes. Mulle tundub, et sügavust on juurde tulnud aga võib-olla olen lihtsalt vähem intensiivset värkimist kasutanud ja kabjaseina pikemaks lasknud. Kabjamuutused on niikuinii jube aeglased, piisavas koguses mineraali hakkasin ka alles septembrist söötma. Loodan kuu aja pärast koolitusel uusi mõtteid saada. Kuigi nende stiil ilmselt eeldab väga spetsiifilisi pidamistingimusi. Aga eks me näe-kuule. Vahepeal olen jälle juurde lugenud neid teemasid ja jõudnud digital cushion terviseni. Ehk siis see osa, mis on kabja sees kiilu ja luu vahel. Nüüd olen sinnani jõudnud, et välist värkimist võin muuta nii või naa aga vaja on kabi seestpoolt kasvama saada hoopis. Ja seda ma küll ei tea, kas seda digital cushionit on võimalik kuidagi poole paksemaks saada. Vajaks põhjalikke loomkatseid ja enne ma seda asja täielikult ei usu, kui ise ei koge. Aga lootus on olemas.

Kas mu hobused saavad ussirohtu? Üks saab ja teine ei saa. Sest ühel on jube hea loomulik immuunsus välja arenenud ja pole mõtet teda mürgitada. Kord aasta-pooleteise jooksul teen karmima täislaksu ja ülejäänud aja ei anna midagi kui probleeme pole. Teine saab nagu normaalsed täiskasvanud hobused vähemalt 2x aastas. See aasta olid kiinimunad peal, valisin selle järgi toimeaine. Ussirohu manustamise skeeme on väga erinevaid ja ka sügisese tõrje osas on loomaarstidel erinevad nägemused. Seega proovin end rohkem harida selles osas. Lõppude lõpuks seisab ikkagi omanik oma hobuse tervise eest ja seda palju laiemas pildis kui ainult ussirohu valik. Harigem ennast :)

Pilte on ka omajagu kogunenud.

Vigastus

Ma olen vahepeal 3 nädalat jätkanud siin bloggeris oma trenniblogi aga esimene nädal jäi avaldamata ja imelik oleks ka kolmenädalast jutujoru nüüd avaldada. Seega teen kokkuvõtte, mis vahepeal juhtunud on ja lisan katkeid trennipäevikust.

Täpselt kolm nädalat tagasi: "Teisipäeval plaanisin ratsutama minna, viisin varustuse valmis jne. Ja siis puhastades avastasin, et tagumine vasak jalg on katki ja paistes :S Pettusin ja viisin varustuse tagasi. Võtsin korde ja läksin liikumist kontrollima. Traavis nagu ikka, ei mingit longet õnneks. Haav ka ilus aga jalg paistes :( Kuna eelmine päev ei käinud, siis ei tea kunas tekkinud. Aga pigem värske nägi välja ja ei kujuta ette kus/kuidas juhtunud. Lasin veega üle mingi 3x ja rohkem polndki midagi teha."

"Kolmapäeva hommikul olin mures ja läksin koplisse jalga kontrollima. Olukord oli suht sama, paistetus kannast sõrgatsini ja alla polnud läinud. Oma peaga mõtlesin juba eelmisel päeval, et kui oleks vabapidamisel, siis paraneks palju kiiremini, kuna veri ja lümf käiksid ringi. Selle mõtte aga laitsid osad inimesed kohe õhtul maha, et kindlasti tuleb boksirahu anda. Eks see olenegi juhust, et kas n-ö sisemine v välimine vigastus, ülekoormus v väike trauma, põletiku ulatus jne. Helistasin siis Siibojale oma murega, lubas läbi tulla. Söötsin hobust murul ja ootasin. Vaatas kiirelt üle, ilmselt on lümfisoon viga saanud ja seetõttu paistes, andis Previcoxi ja käskis palju jalutada (korralikult soojaks ja aktiivselt ja maha jalutada) ja siis jahutada, koplis võib käia aga see pole piisav liikumine. Kellel vähegi usalduväärne sisehääl on, siis soovitan kuulata. Panin ta siis koplisse tagasi ja läksin peale tööd uuesti talli. Andsin rohu, jalutasin hobust tund aega ja voolutasin jalga 10 min. Raspeldasin ka esimeste kapjade servi. Mõtlesin, et jalutus kerge aga Brok võttis sellise marsisammu sisse, et mul hakkas palav jne :D Jalutasin muruplatsil, seal hea ja mõnus kõmpida ringiratast."

Siis käisingi nädal aega teda käe kõrval jalutamas, võimalusel ikka tund aega jutti.

Nädal vigastuse avastamisest: "Teisipäeval otsustasin taas ratsutama hakata. Jalutasin 15 min käe kõrval ja siis läksin selga. Jalutasin muru peal pool tunnikest ratsa ja siis jälle käe kõrval kuni tund täis. Pärast jahutasin jalga."

"Kolmapäeval pidin B puhastamise ajaks boksist välja võtma, sest indles kõvasti ja semmis Vihoriga :D Tegin jälle käe kõrval ja ratsa sammu. Kui suurelt platsilt hobune hirnatusele vastas, siis tulin maha ja viisin ta sinna, jalutasin seal lõpuni. Pärast hoidsin jalga tal vee all."

"Neljapäeval olin üksi tagumisel platsil. Jalutasin 15 min soojaks käe kõrval, siis jalutasin ratsa pool tundi ja siis jälle käe kõrval 15 min. Lõpus läks juba pimedaks aga B oli nii mõistlik, tuulest hoolimata. Tore hobune. Hirnatas ainult suure platsi suunas (seal oli laste trenn) aga need hirnatused on üsna vaikseks ja ükskõikseks juba jäänud :D Sammutrennid on ka hästi mõjunud tema arvamusele trennist ja tugevdanud meie omavahelist suhet. Seekord viisin ta jalajahutuseks suure talli pesuboksi, sest õues oli pime ja kehv ilm. Hea meelega läks, uudistas teiste hobuste kodu ja seisis suht ilusti paigal."

Ülejäänud päevad käisin ka jalutamas, kas käe kõrval või ratsa, olenevalt päevast.

Eelmisest nädalast paar treeningut: "Esmaspäeval läksin samuti ratsutama. Tegin pikalt sammu, alguses käe kõrval pea 15 min, siis ratsa veel kauemgi. Tegin erinevaid harjutusi, paindeid, eest ära astumisi ja proovisin oma istakut ka jälgida. Pikkade sammumistega on hobune palju lõdvestunum ja rahulikum. Siis tegin traavi, niisama ringidel ja suunamuutusi vahele. Niiiii mõnus oli. Vasakule tahtis ainult sisse vajuda. Aga selline lõdvestunud ja ette-alla sirutav, samas sääre-ratsme vahel ja sai kenasti edasi sõita. Kui mu hobune oleks kellegi teise juures ratsastuses, siis proovides ma tahaks just midagi sellist tunda. Ma loodan, et kõrvalt liiga lodev polnud :D Taoline galopp on unistus. One day... Pärast jalutasin veel nii palju kui jaksasin. Jalajahutus nagu ikka."

"Teisipäeval käisin kiirelt tallist läbi, viisin B natukeseks jalutama. Ümber maneeži ja siis vihmasajuga maneeži sisse. Jooksutasin traavis. Pea ilmselt mingi hetk hakkama maneežis ka niisama jalutamas käima, et seal lõdvestunud oleks. Ilmselt peale 10h peaks nagu ok olema :D Peale igapäevast haige jala jalutust ei tundugi kümme tundi lonkimist enam midagi hullu. LSD rännakutreening näeb näiteks esimeses faasis ette 48h sammu :))) Kujutan juba vaikselt ette nende meetodi edu. Ja ehk õnnestub järele proovida kunagi. Pärast kerge jalaloputus ja kõik. Kuna ühtegi hobust õues polnud ja tuul oli suht suur, siis B võpatas palju ja oli eriti liimist lahti. Hea, et ratsutama ei läinud."

******
Ehk siis kokkuvõtlikult suutis mu hobune vahepeal jala ära lõhkuda ja uuesti ratsatreeningutega alustada. Teki sai ka selga. Ühest silopallist tegime analüüsi, nüüd on mu hobusel päris ratsioon!!!! Ehk siis ei pea enam nii palju oletama vaid saab päriselt lisaks sööta vaid neid asju, mis puudu jäävad. Ja neid asju on ja need ei nõua üldse meeletuid kulutusi. Mõni teine postitus ehk söötmisest põhjalikumalt kah ükskord.

Ära kõhkle, tegutse!

Ühest küljest ma saan järjest rohkem ja rohkem aru, et hobune on kõige õnnelikum siis kui teda "torgitakse" võimalikult vähe. Ehk siis sisuliselt tähendab see hobuse hoidmist karjas ja mitte enda pealesurumist. Mõtlen ka kuidas saaks võimalikult looduslähedast elu hobustele pakkuda (vabapidamine, track system, barefoot jne) ja kui tore oleks neid õnnelikena omapäi kappamas vaadata. Teisest küljest olen näinud, millised uskumatud võimalused on hobuse kasutamisel. Kui meeletult see loom on võimeline õppima ja arenema ning milline uskumatu kohanemisvõime erinevate paikade, ülesannete ja tingimustega. Seejuures on nii halbu kui häid näiteid mõlemast küljest vaadates, sest miski pole must-valge. Seega jääb üle ikkagi ainult oma kahtlused alla suruda ja vaeva näha. Puhtaimad emotsioonid tulevad läbi pühendumise ja õiged vastused öeldakse töö käigus. Go for it! 

vanad blogipostid

Lugesin oma vanu postitusi ja... natuke piinlik on küll :D Aga lapse suu ei valeta ja nii tollal asjad ja arvamused olidki. Ei tea kas ma endale kunagi ikkagi Venemaalt hullu budjosat tooma hakkan aga noh never say never :) Tore on lugeda asju, mis muidu on juba meelestki läinud, erinevad hobused ja inimesed ja rõõmud ja mured. Vanad aktiivsemad lugejad-kirjutajad on vist ka samaks jäänud :D Vähemalt need, kes veel hobustega aktiivselt tegelevad. Blogi sünnipäeva võime siis 25.10.2018 pidada, kannatage veel paar aastat ja siis võib nõudma tulla :P Blogist veel põhjalikumad on tegelikult mu trennipäevikud, mis mul kõik alles on. Leidsin vanu poste sirvides asjaliku idee ka - aasta kokkuvõte. Selle peaks detsembri lõpus tegema jälle, huvitav ja kokkuvõtlik asi. Tundub nagu tahtmist ja aega oleks tollal palju rohkem olnud. Ei teagi, kas nüüd käivad hirm või mõistus liiga palju üle... Mulle tundub, et ma koguaeg proovin ennast kätte võtta aga kunagi ei õnnestu nii nagu tahan :D Aga edu kõigile alles jäänud hobublogijatele! Kuni blogger veel alles on...

iga päev tallis

Esmaspäeva päeval käis Kelly Brokil külas, jalutas ja söötis. Brokile meeldis. Õhtul käisin ise ka aga kell oli palju ja jõudsin napilt 20 min ratsa sammu ja natuke traavi teha. Proovisin uut tekki ka selga, sobib küll.

Teisipäeval käisin tegin korraliku trenni Brokiga. Mitte just väga pikalt aga seda võib ikka korralikuks nimetada, hobune läks natuke märjaks ka. Alguses kordetasin ette ja siis ronisin selga. Tegin traavi pikalt, esimest korda Ihastes galoppi, jalavahetus ja teistpidi ning lõpus veel traavi otsa. Isegi täitsa hea oli sõita kuigi ärev oli. Koos kordetamisega läks kokku vast ca 40 min. Algus korralikumale trennitamisele oli tehtud. Muud ei jõudnud teha.

Kolmapäeval oli võimalus kauem aega tallis veeta. Kõigepealt värkisin Broki kabjad ära, olin juba pikalt edasi lükanud. Kuivades tingimustes on kabjad kõvaks ja kuivaks läinud, mis on iseenesest hea. Aga alt avanev pilt kabjaseinale küll nii ilus polnud. Ei teagi, kas need vahed tähendavad kunagi ammu ülevalpool avaldunud süsteemseid probleeme, mis nüüd välja kasvavad. Või tahab mingi probleem alt üles ronida. Vot ei tea täpselt, google saab mu sõbraks jälle :D Mulle tundub, et ta kabjad kasvavad suht aeglaselt. Mis tähendab, et igasuguste muutuste tulemusi ma näen kunagi.. ee.. kahe aasta pärast? Veel hiljem? Kabjapiirde alt näeb pealispinda varemgi aga seespidised muutused kasvavad ainult alt välja... Ja kui ma suvel ja talvel erinevates tingimustes pean, siis saab see paras arvamismäng olema, et mis kuidas mõjub. Süsteemne stress on tal vist niikuinii tihti :D Aga nüüd siis trennist ka. Kordetasin ette, oli seekord juba alguses rahulikum. Tegin korraliku trenni, ise väsisin päris kiiresti, tulin väikest risti ühe korra, galopitasin vähe, ei oska endiselt ratsutada jne. Endiselt: kui edasi ajada saab, on täitsa tore sõita. Lõpus tuli väike valge poni platsile ja Brok ehmatas korralikult ära. Tahtis minema joosta, keeras ümber ja hüples teises suunas, ma hüppasin alla, B ei julgenud tükk aega poni ligi minna. Poole traavi pealt selline reaktsioon ja pärast ma olin õnnelik, et lihtsalt sadulas sammu teha sai, rohkem ei tahtnud. Peale trenni söötsin ca 45 min värske rohu peal, isu oli hea. Leivaga õpetasin pead jalge vahele panema, hammustas sõrmest kogemata.

Neljapäeval ei ratsutanud kuna kaks päeva järjest niigi trenni tehtud üle pika aja. Puhastasin, panin söödaämbrikesed valmis, kordetasin, söötsin murul. Ei tahtnudki eriti joosta.

Vahepeal vaatamiseks natuke kabjapilte: http://www.progressivehorse.co.uk/html/unhealthy_hooves.html

Reedel läksin ratsutama. Hobu tundus rahulik aga võtsin korde igaks juhuks kaasa. Õigesti tegin :D Kuna teisel platsil oli tunnikate trenn ja nad kõik heki taga jooksid, siis oli Brok üsna ärev. Kordel jooksis hea meelega. Ratsa lippas hea meelega... Minu meel ei olnud hea, B nagu värdjas traavel lasi ringi ja läks veel rohkem närvi kui ma tagasi võtta üritasin :D Noh, arusaadav, et ei meeldi kui keegi suu otsas ripub ja sellise ratsutamise peale heaks ei muutu. Kui väsis ja ma püstiselt istudes sääri ka kasutada sain, siis oli isegi hea mõneks hetkeks. Aga galoppi ei julgenud teha. Üldse ma kardan teda veits kui tal mõtted mujal on :D Teades tema minevikku, siis ma ei soovi küll teda kuidagi üle piiri ajada. Mõned korrad on mul Ihastes ka pead vehkides alla tõmmanud :D Ei tea kas peab iga päev ratsutama hakkama või mingid muud meetmed kasutusele võtma...

Laupäeval jõudsin nii hilja Tartusse tagasi, et ratsutama ei jõudnud. Seega läksin kordetama. Paari hobust söödeti kaugemal muru peal ja B läks ikka väga ähmi, et kes seal liigub :D Siis läks üks koeraga ka sinna, thank god et ma ratsutama ei läinud :D Brok lappas nii nagu jalad võtsid. Panin ta seekord libisevaga kordele. Suht nõrgalt aga point selles, et ta tunneks, et midagi on ja seega muutuks kordetamine rohkem ratsutamisega sarnaseks ja seeläbi harjutaks tema erksat vaimu. Päitsetega korde on liiga lihtne. Aasta aega proovisin ilma kordeta niiet midagi pole kaotada :D Igatahes kordetasin ligi tund aega (!) ja noh lubage esitleda preili "jooksenmaailmalõppu" maratonringitajannat, kes isegi pisut väsis lõpuks :) Suht terve aja tegi traavi, enamuse sellest pea püsti, pool sellest traavlisammuga, sekka natuke sammu suunamuutustel ja mõni krampis galopilõik. Mõnus, eks? Mul ei ole väga ideid enam jäänud ja kaua ma vabandan, et noor ja kogenematu. Proovin treeninguga seekord. Kestvusratsutamise perspektiiv on ilmselge: ei läinud isegi märjaks (niiskeks küll) ega hingeldanud, vaim püsis erksana ja jooksutahtega võiks galopirajale saata :D Nii me siis poolpimedas lõpetasime.

Pühapäeval käisin ainult kordetamas. Lasin tal lihtsalt päitsetega joosta, tegi seda hea meelega. Ilmselt jooksis samas tempos nagu eile aga päitsetega pole aru saada nii hästi :D Lasin galopitada ka, vahetas jalgu kui tasakaalu muutis. Peab ennast julgemalt ratsutama sundima, tal raske taibata, kuidas peaks jooksma, kui keegi täpsemalt ei toeta juhtimisvõtetega. Ühtegi segajat kuskil ei liikund ja ma olin (ilmselt tänu sellele) ka palju positiivsemalt meelestatud kui eelmistel päevadel :)

nädala kaupa...

Esmaspäeval läksin talli põnevusega, et kas uus hobune tuli ja kas ümberkorraldusi tehti. Jah, hobused olidki ümber paigutatud. Minu hobune kolis koos sõbraga väliboksist eraldi talli. Nüüd jääb ainult üle loota, et talle ja ta tervisele seal ikka sobib. Iseenesest on päris mõnus, privaattall suurte boksidega, ei pea halva ilmaga läbi õue nii palju toimetama. Samas ikkagi palju õhku, külmtall ja ainult silo söövad hobused. Mulle meeldib igatahes :) Uurisin tallinaiselt olukorda, tõin uued söödad, näitasin Kellyle talli. Esimene käik tallist välja viis Broki jalutama platsini, värsket rohtu ta ei tahtnud, jooksis natuke lahtiselt platsil (see oli hirmus, sest ma kartsin, et äkki hüppab üle aia) ja siis jooksis kordel. No meeldib hobusele joosta, midagi pole teha :D Eks ta ei tunne ennast ilma teiste hobusteta kuigi turvaliselt. Siis sai mõneks ajaks jälle talli, demonstreeris kui pirts ta toidu suhtes on. Siis läksin sammu ratsutama, seekord pool tundi. Tunda oli kuidas sammu kvaliteet pika jalutamisega paranes. Tasapisi seda taastreenimist alustan...

Teisipäeval käisin korra tallist läbi, et Broki õhtusöögiämbrikeste varu täiendada, mida ta kaerale lisaks saab. Käisin siis juba tiiru temaga õues ka, seekord tahtis rohelist süüa. Leotatud suhkrupeedi graanuleid pakkusin jälle aga ilmselgelt ei tahtnud. Pärast oli tükk tegu, et peedilõhnalisi porganditükkegi sisse sööta... Eks katsetan veel, ehk hakkab isegi sööma.

Neljapäeval läksin rõõmsalt talli ja siis tagasi koju võtme järele ja uuesti talli, vana pea juba. Pakkusin hobusele uut mineraali, mida ta muidugi niisama ei tahtnud. Tegelesin mineraaliste õunatükkide sissesöötmisega ühekaupa käe pealt ja jätsin suhkrupeedi tutvustamise selleks päevaks ära. Mineraali ehk muu sööda sees ikka võtab, eks ole näha. Boksis oli jube rahulik hobune. Puhastasin, kammisin saba läbi, panin valmis. Õue viies oli erksus ise. Pea tõusis nii kõrgele, et hobune tundus lihtsalt huge :D Napilt pool tundi suutsin ratsa ära jalutada, sest ta oli väga äksi täis kõrvalplatsil toimuvas trennist. Keris ennast aina rohkem ja rohkem üles, teised hobused läksid talli ära ja ma üksi rohkem ei julgenud selle pommi otsas istuda :D Tallis ei kavatsenudki maha rahuneda, viisin päitsetega uuesti platsile ja lasin korde peal energia välja traavida. Töötas päris kenasti. Ta lihtsalt on sellist tüüpi hobune, kes pingete korral palju liikuda tahab. Oli samasugune ka suvel vabapidamisel ja jõusöödata, niiet ega ma ei uskundki, et mul linnatallis lihtsam saab olema :D Ratsa vaid sammu tegemise eesmärk on treenida tema vaimu ja kannatust ning tuhmistada harjumus, et kui treenime, siis uhame. Just neil ärevatel hetkedel, sest parematel päevadel on ta nagu tavaline ratsahobune.

Reedel veetsin tallis suht palju aega. Ses suhtes, et tallis käimiseks kulus suht sama aeg nagu eelmisel talvelgi aga selle aja jooksul jõudsin hobuse 3x õue viia kuna kohapeal oldud aeg oli pikem. Kõigepealt viisin ta päitsetega jalutama ja kordetasin, väga energiline polnudki aga otsis teisi hobuseid. Siis läksin ratsutama, kokku ca 45 min. Tegin jälle pikalt sammu ning proovisin esimese traavi ära. Lippas nii nagu jalad võtsid :'D Ta ikka suht mures, et üksi olema peab. Või et kuidas saab nii olla, et hommikul olid teised hobused koplis, eelmisel õhtul platsil ja nüüd pole neid kummaski kohas? Kuhu nad kaovad? (Ta pole suures tallis käinud.) Ühest tallikaaslasest jääb vist väheks sellele karjahingele :D Aga traavi kvaliteet siledal liival tundus päris hea. Siis lasin tal boksis olla ja käisin ise vana tuttava Ragnega juttu ajamas. Pärast viisin Broki veel korra õue, seekord muru närima, maitses hästi.

Laupäeval jõudsin vaid korra enne tööd läbi käia tallist. Viisin lihtsalt natukeseks jalutama/sööma.

Pühapäeval sama jama, aega ei jätkunud. Käisime "suurt koera" kambakesi jalutamas. Kohale jõudes Brok pikutas ja oli unine. Lasin tal õues rohtu süüa ja kordetasin natuke. Parem ikka kui mitte midagi. Täitsin õhtusöögiämbrikesed ja magustoiduks sai õuna.

Brok linnapreiliks

Brok sai linnapreiliks, et minul oleks mugavam trennitada. Jah, muidugi on kurb hobust boksis passimas vaadata, eile passisin siis koos temaga õues vihmasajus, noh nii solidaarsusest :D Talliks seekord Ihaste, ostan ise silo juurde. Jah, on küll kulukas projekt :D Aga ehk on seda väärt. Vaatame kuidas see talv sujub. Alternatiive eriti polnud, kuna mul omad tingimused tallile. Ihaste võitis seekord ja ma tean, et mu hobune on hästi hoitud ja niiviisi nagu ma ette kirjutan. Projekt näeb ette ka väga palju tallis käimist. Erinevalt augustist, kus ma nägin Broki mõne üksiku korra ainult :D

Kolimine toimus reedel. Rentisime treileri, põrutasime Võrumaale, laadisime varustuse peale, otsisin hobuse karjamaalt üles, tõmbasime kordega peale ja tagasi. Kõik sujus väga kenasti. Kuna teised hobused olid õues, siis läks Brok ka esimese asjana koplisse, et üksi boksis karjuma ei hakkaks. Liikumine sobib sellises olukorras väga hästi. Vno igas olukorras tegelikult :D Viisime treiku ära ja läksin teise auto pealt asju talli viima. Sättisin asjad ära ja tuligi hobuste tallituleku aeg. Aitasin enda mära sisse tuua, lasin tal uudistada rahulikult. Hakkas silo mugima ja jätsin ta rahule selleks päevaks.

Laupäeval käisin ostsin ühe plastkasti juurde ja viisin veel asju talli. Mu hobustel on palju asju jaaa... Andsin hobusele igast head-paremat, proovisin talle uusi koplipäitseid, puhastasin. Siis läksime jalutama, näitasin ümbruskonda, platse, lasin värsket rohtu süüa, kordetasin. Jooksis hea meelega. Natuke oli mures, et teisi hobuseid õues polnud, hirnatas. Aga leppis ja värsket rohtu nosis hea meelega. Maneežides käisime ka tiiru vaatamas.

Pühapäeval veetsin tallis päris palju aega. Kuna tahtsin tallinaisi kindlasti kohata, siis läksin hobuste sissetoomise ajaks. Rääkisin juttu, tõin oma hobuse sisse ja lasin tal natuke süüa. Isu pole tal suurem asi, seega ta rohkem puhkas kui sõi ja viisin ta jalutama. Värsket rohtu ta eriti ei tahtnud, kordetasin, jooksis hea meelega. Siis lasin tal boksis olla, toimetasin ise mujal. Kuna tahtsin veel hobuse vaba aega sisustada, siis otsustasin ratsa jalutama minna. Alguses vahtis ikka ringi ja hirnatas. Mõtlesin oodata kuni ta rahuneb aga noh, peale 45 min sammu liivaplatsil oli ta ikka sama ergas niiet lõpetasin ära :D

järele mõtlemiseks..

Kui ma oma esimest peale puhkust trenni võisin taevani kiita, siis järgmine oli otsetee musta auku :D Hobune oli ärev, kiirustav ja korrektsest ratsutamisest oli asi kaugel. Või noh, ma üritasin endiselt ilusasti istuda aga hobune lappas niisama ringi, tema mõtted olid mujal. Tal oleneb mis ilm on, mis meeleolu tal on, kuidas teised hobused liiguvad ja käituvad. Ja siis me käisime ühes kurvis käna. No ikka täiega külili koos hobusega, mitte lihtsalt tagumik ei käind korra alt ära. Hobune oli siruli maas, ma õnneks lendasin eemale ja jalg ei jäänud alla. Tõusin kiirelt ja sain ratsmed enne kätte kui hobune püsti tõusis. Mul külg valus, hobusel midagi väljast nähtavat polnd. Ehmatanud olime ilmselt mõlemad. Mu esimene mõte oli, et mina rohkem muruplatsil ei sõida ja uuesti selga ei hakand ka minema. Tegelikult huvitab mind rohkem, et miks ta üldse kiirustab niiviisi vahepeal, ega tal kuskilt valus/ebamugav pole?

Siis järele mõtlemiseks üks teise blogi postitus sellest, kas hobustele meeldib sees või väljas olla. Väga kenasti toodud erinevad aspektid, miks hobused vahel sisse/välja "pressivad". Ma olen alati nina krimpsutanud selle peale, kui öeldakse et "oi nad on iga õhtu väravas ja nii tahavad talli tulla". Võib-olla talli tahavad jah tulla aga kas ka 15h tallis passimine on sellega põhjendatud?
http://rockleyfarm.blogspot.com.ee/2012/01/nothing-is-quite-as-simple-as-it-seems.html
Eks mida vanus edasi, seda rohkem hindan looduslähedast pidamist ja usalduslikku suhet hobusega. Siin artiklis on ka räägitud südamega tegemisest...
http://eclectic-horseman.com/tom-dorrance-more-than-a-horseman/

Söödaproovi fail ja puhkus

Milline pettumus... Milline suur suur pettumus oli kunagi juulikuus. Ma olin juba karjamaarohu prooviga laboris ja siis selgus, et nad teevad ainult Ca, P, K :D Kuigi hinnakirjas on terve rida mineraale. Aga kuna nõudlus on pea olematu, siis on pakkuda liiga kallis. Tore lugu küll. Ja juttude järgi Eestis ei teegi keegi. Välismaale saata on ilmselt kallis.

See oli siis kunagi kirjutatud... Vahepeal ma ei ratsutanud üle kahe nädala, sest oli puhkust ja mujal tegemist. Kuna järg oli juba käest ära, siis oli natuke venitamist ka talli minekuga aga eile lõpuks käisin. Mu hobune on nii tore :) Tõin ta karjamaalt ära, lugesin kriimud-muhud-vaigukohad kokku ja värkisin kajad ära :D Siis tegin platsil kerge samm-traav trenni, hobune oli hea :) Endal oli ka justkui lihtsam õigesti istuda kuna valesti ratsutamine hakkas juba meelest minema. Või oli see lihtsalt illusioon :D Siis läksin jalutasin natuke metsa poole ja tagasi, hobune käitus hästi ja mis võiks olla parem kui loodust nautida. Mõnus loom, et võtad ja lähed, mul pole selliseid palju olnud..

kabjad jälle..

Internet on täis igasuguseid erinevaid kogemusi. Iga hobune on individuaalne. Ja lahendused ongi erinevad. Mulle meeldib arstide diagnoose uskuda aga alati ei tasu alla anda. Näiteks on mitmeid näiteid, kus hobune on tembeldatud lootusetuks kabjalombakaks või on diagnoosiks navicular. Ja siis need samad hobused, kellele miski ei aita, jõuavad lõpuks barefoot teemani ja uue pidamise-söötmise-värkimise komboga saavad neist raudadeta võistlushobused. Kõik on võimalik.

Lugesin just soovitust, et hellitava hobuse puhul peaks endale selgeks tegema, kas kabi on nõrk või on hobune tundlik. Röntgeniga saab mõõta kabjapõhja paksust ja on nähtud hobuseid, kellel pole kabjapõhja ollagi aga vabalt käivad üle kivide. Ja selliseid, kellel on kabi väliselt jumala ok ja põhi on paks ja nii tundlik, et imelik kohe. Ja siinkohal jõuab jutt selleni, et kui mõistetest rääkida, siis tegelikult kabja väline kapsel ju polegi tundlik (nagu inimesel küünematerjal), vaid selle all olevad sisemised struktuurid. Loogiline. Ja viitab sellele, et probleem on ikkagi kabjas sees, olgu see kabi väljast milline tahes. Mis tähendab, et välise värkimise või pintseldamise või millega iganes üksi ei saagi põhjust kõrvaldada. Ja lõpuks jõuab jutt ikka söötmiseni välja, sest sellest ei saa üle ega ümber. Õhus on veel küsimus, et milline see õige söötmine siis on? Hobusele jääb viimane sõna.

Üks tore lugu värkimise reeglitest: http://hoofgeek.com/the-golden-rule/

Peale eelmist postitust läksin ratsutama ja B kabjaolukord oli nädalaga hoopis paranenud :D St et väline kuju annab soovida aga ei hellitanud enam nii palju kui siin vahepeal. Ja tald näeb palju parem välja! Miks, ei tea, elame-näeme :)

Lõppu tarkust kah.. "Practice makes perfect, for sure, but you perfect whatever you are practicing. That is to say – you may well perfect getting it wrong."

Trumm kolis ning kapjadest again

Trumm kolis Tartumaale, et olla koduhobune ja lasteratsu. Eks näis kuidas sujuma hakkab :)

Tahtsin siia salvestada mõne lingi toodetest, mille otsa vahepeal sattunud olen. Esimese puhul on võimalik pmst ise raud kujundada vastavalt kabjale ja vajadusele http://www.vettec.com/super-fast-180cc-instructions. See aga pidi olema suht keeruline, saada materjal ilusti rauakujuliselt sinna :D Teine on põhimõtteliselt liimitavad rauad. Kui tavaliselt liimitavad kabjasussid on terve kabjapõhja all (ja seega ei jäeta alla vaid pigem nt võistlustel kasutamiseks), siis need on rauakujulised ja sees on alumiinium http://www.glushu.eu/. Liimiga paigaldamisel on kõige olulisem pinna ettevalmistus ja kuivatus. Kuuldavasti vajab see osavust ja mässamist. Siis on tegelt veel plastikust rauad, mis on päris coolid. Aga ka need on kindlas mõõdus, mis minu hobusele praegu ei sobi :D

Minu omade kapjadest nii palju, et kui vaadata pilte, siis on B kabjakuju kehvemaks läinud vahepeal. Aga miks, ma ei tea. Kas see on mingi muutuse-eelne kujumuutus, ma ei tea. Eks aeg näitab ja nüüd on hea silma peal hoida, iga kuu peaks pildistama ka. Värgin tihedalt. Kivide peal on ettevaatlik aga muidu liigub nagu ikka. Olen palju lugenud sellest, kuidas mineraalide omavaheline tasakaal on oluline. Mitte lihtsalt see, et hobune miinimumnormi täis saab, sest kui saab ühte liiga palju, siis teist ei omasta. Ja mul on plaan karjamaarohust mineraalide analüüs teha, et ÜLDSE mingit ettekujutust saada, mida ta sisse sööb :D Kui ma energiat ja proteiini veel aiman, siis mineraalidest ei saa pealevaadates sotti. Ning suht kõik (kabja)lisandid on tehtud kuskil kaugemal välismaal, seega vastavalt sealsetele oludele ja ma ei tea, kas ka meil siin sobilikud. Hobusele peaks söötma vaid seda juurde, mis tal puudu on. Ja siis Trummil on valgejoon laiemaks läinud. Ma ei tea, kas varasemalt on ka seda olnud, sest ma pole osanud vaadata. Aga see ei sega teda üldse. Asi pole korras aga tema jookseb kruusa peal traavi ikka :D Ehk siis kui kapjadest midagi ei tea, pole probleemi olemas...

Broki esimesed võistlused

Vahepeal olen mõlema hobusega trennitanud aga mitte eriti aktiivselt. Olen olnud laisk ja olen tegelenud muude asjadega. Autosõit on ka ära tüüdanud. Trennid on olnud paremad ja halvemad nagu ikka. Trummiga olen lõdvemalt võtnud, sest temaga sõitmine ei paku nii palju pinget. Käisin temaga isegi paar korda üksi metsas, läks hea meelega. Kuni viimane kord ütles, et noup, rohkem mitte. Egas midagi, läksime koju tagasi :D Brok on endiselt cool, eriti kui ta rahulik on ja teda edasi sõita saab. Siis on nagu päris. Ta teeb väga hea meelega tööd ja ma ikka tihti mõtlen, et kui lahe ta mul on. Olen ikka üritanud vahepeal hüpata ka temaga aga ilma treenerita ei ole tore hüppetrenni teha. Ratsastusel tahaks ka treenerit kõrvale aeg-ajalt... Brok käis esimest korda kodumetsast väljas ka, sulberdas järves ja autotee polnud ka mingi probleem :) Üksi metsas jalutamas olen ka käinud ja ma loodan, et ta jääbki nii mõistlikuks :)

Esimesed võistlused tegin ka oma hobusega ära. Ihaste treeningvõistlus. Kuna eriti hüpanud polnud ja isu lihtsa kena kogemuse järele oli suur, siis sõitsin ainult ristiparkuuri. Hobune käitus kenasti, oli rahulik, ületas meelsasti tõkkeid võõras kohas ja tegi asjad nii nagu pidi. Pärast sõi ja tukkus kuni Kelly&Kaku teise sõidu veel tegid. Ainult ühe takistuse ajas maha, sest hirnatas hüppamisega samal ajal :D Üldse arvasin, et midagi raudselt ajab maha, sest takistused nii madalad, et ei pea õiget hüppeliigutustki tegema. Aga uue koha kogemuse sai kätte ja mina sain teada, et kuidas käitub. Järgmine kord võiks juba midagi suuremat sihtida aga siis peaks enne trenni ka tegema :D Võistluspäeval oli see suur torm ka, kõik said õnneks maneeži varju minna. Kui võistlus oleks kuskil "põlla peal" olnud, siis ma ei tea mis saanud oleks... Tagasi sõites nägime palju murdunud puid tee ääres.

Piusa rännak 2016

Laupäeval käisime Trummiga Piusal loodust nautimas. Sõitsin ainult 16 km tutvumisklassi, sest ei tahtnud poni piinata, raudu panna ja trenni polnud ka piisavalt teinud. Trumm oli rajal äksi täis ja tahtis palju joosta. Sõitsime 2x 8 km ringi, mis tähendab, et ta ei jõudnud rajal äragi väsida (tal kulub ca 10-12 km järjest kappamist enne kui kihutamise lõpetab). Üllatuslikult sõitis ta esimesel ringil enamus ajast esimesena. Taha jäädes läks äksi täis ja tahtis teiste vahele kihutada, seega lasin tal esimesena minna kui ta nii väga tahtis. Vetist sain ruttu läbi ja järgmisele ringile suundusin üksinda. Poni jälle võttis kohe hoo üles ja ilmselt lootis sisimas teisi hobuseid metsast leida. See tal ka õnnestus, saime täpselt pikema ringi sõitjatega kokku. Trumm rõõmsalt kappas nende järel ehk siis rippusin rämedalt suulise otsas, sest tahtis tagumikku kinni joosta ühele punalintlasele (kes korra isegi lüües ähvardas). Poni küttis end nii üles, et pidin maha hüppama ja käe kõrval minema. Ta lihtsalt ei tahtnud rahulikult rivis sõita. Jalutasin kuni poni väheke taastus, samal ajal möödusid meist mõlemas suunas erinevad ratsanikud. Kui selga läksin, tahtis kohe ajama panna. Kaklesin temaga ühe lõigu ja tulin jälle maha, jalutasin veidi ja siis ratsutasin üksi lõpuni. Viimasesse veti läksin suht lõpus, sest üritasime teda jooma saada. Pulssi oli selleks ajaks juba raske leida :D Poni oli tubli. Auhinnaks sain muuhulgas nöörpäitsed, mis mul just puudu olid :)

barefoot 3

Ma tean et internetis on kõike arutatud aga see on ikka uskumatu, millise hulga infot võib googeldades saada :D Ehk siis olen endiselt kabjateemadel ja otseloomulikult ei suuda ära otsustada, mida enda hobuse omadega ette võtta. Laias laastus on nii, et eestlased väga ei näe probleemi mu hobuse kapjades aga ingliskeelsetel saitidel kirjeldatakse sellist olukorda tõeliselt sekkumist vajavana. See ajabki segadusse, et sisuliselt on võimatu teada saada, kas Eestis ei olda kursis veel selliste probleemidega või on osad inimesed väljamaal hulluks läinud oma kinnisideedega. Vastuse annaksid loomkatsed aga need kestavad vähemalt 2-3 aastat ja on kulukad ja üldse rasked ellu viia :D Aga kui võimalus tekib ja midagi järeldada saab, küll ma siis kirjutan. Seniks jätkub kõik vanaviisi.

Aga minu teadmised värkimisest üleüldse täienevad, see on päris põnev teema. Huvitav on ka vaadata erinevaid case study'sid, eriti kui seal on minu hobustega sarnased kabjad. Ja ma endiselt usun, et ka puhtalt hea värkimisega annab silmnähtavaid muutusi saavutada. Seejuures pööravad nõuandjad tähelepanu päris väikestele detailidele. Ainult loe ja leia oma kuldne kesktee. Sest kui ühest asjast kirjutatakse ikka ja jälle erinevatel saitidel, siis ilmselt seal mingi tõetera sees on.

Põhimõtteliselt olen ma nõus sellega, et rautamine ei tee olukorda paremaks vaid lihtsalt varjab probleeme. Erandeid on alati. Aga kui hobune lonkab ilma raudadeta, siis need rauad ei ravi vaid lihtsalt peidavad probleemi. Olenebki lihtsalt indiviidist, et kes mida üle elab. Kes jookseb ilma raudadeta, kes raudadega ja kellele ei aita needki. Need viimased vist jõuavadki barefoot teemadeni välja ja leiavad sealt abi. Järjest enam on ka neid, kes metallraudu proovidagi ei taha, näiteks mina otsin alternatiive. 

Üldiselt ei ole probleemsed kabjad probleemsed, kui hobused eriti tööd ei tee. Karjamaal vedeledes pole neil häda midagi aga kui rohkem trenni peab tegema, siis alles võib midagi välja tulla. Samas kui sepp ei kurda, siis ostitakse probleemi pigem mujalt. Internetist leiab väga peeneid vihjeid isegi sellele, kuidas hobuse puhkeoleku asendist jne välja lugeda kabjavigu. Kas need on nüüd ettekujutatud või hakkavadki sooritusvõimet piirama, who knows...

Kui rääkida kapja koos hoidvatest lamellidest, siis neid mõjutavad erinevad mehaanilised ja metaboolsed faktorid. Kui lamellid on nõrgad, siis mina usun küll, et seda võib probleemiks nimetada, isegi kui hobune ei lonka. Looduse poolt on ikkagi ette nähtud, et see kabjakomplekt on tugevalt koos ja tervik, mitte ei vaju kuidagi laiali, et raudadega seda koos hoida. No ja siis tulebki üle vaadata kõik: kulumine, värkimine, söötmine, ainevahetus, immuunsus. Ja pole teada, mis valem sellest komplektist konkreetsele hobusele sobib, igaüks vajab individuaalset lähenemist. Mõni elab kõik vead üle. 

Huvitav palju sepad üldse viitsivad probleemseid kapju omanikele kirjeldada? Kes ise ei värgi, need ilmselt kõike ei näegi :D :D Ja ega enda hobuse kapjade puhulgi vajab see ikka mitmekordset uurimist...

Lõppu väike nupuke geneetikast ja kapjadest: connemara ponidel ja nende ristanditel esineb pärilikku seisundit nimega hoof wall separation disease ja soovitatakse olla tähelepanelik müügihobuste ja sugutäkkudega, kes erilises treeningus ei ole aga keda esitatakse raudus http://www.animalgenetics.us/Equine/Genetic_Disease/HWSD.asp

kui trenn läheb halvasti

Ükspäev oli selline talliskäik, kus ma ei sõitnudki koju naeratus näol. See ei ole tavaline. Kui trennis on varemgi kehvemini läinud, siis tookord oli terve hobustega tegelemine kuidagi liimist lahti. Aga sellest tahtsin kirjutada, et kui trenn halvasti läheb, siis ma pärast ootan järgmisi trenne, et saaks võimalikult ruttu jälle uuesti proovida ja paremini teha. Tekitab sõltuvust see hea tunne, kui välja tuleb. Tahtmine proovida erinevaid lahendusi, et jälle kuskile jõuda. Mõttetöö ja harjutuste väljamõtlemine. Muidugi kui koguaeg lootusetult läheks, siis nii tore ei oleks. Samuti kui läheb koguaeg enam-vähem hästi ja mingit arengupotentsiaali käega katsuda ei saa, siis läheb ka tuimaks ära see ratsutamine. Ilmselt iga langus on erinev aga seekordne oli siis inspireeriv :D

Ja siis see kabjasusside teema võttis ka üsnagi huvitava pöörde :D Sain soovituse, et Hispaanias tehakse Floating Boots kabjasusse ja need tunduvad ka päris huvitava tehnoloogiaga ning mõõtudelt isegi sobiksid mu hobusele. Lootuses saada veel mingit kasulikku infot postitasin ka pildid oma hobuse kapjadest. Mõtlesin, et saan piki päid ja jalgu, et sellise söötmise ja pidamisega ei olegi võimalik midagi saavutada (kuigi tegelt lootsin värkimisnõu saada) aga sain hoopis interneti teel diagnoosi. Suht julge väljaütlemine võõra inimese poolt ilma hobust nägemata :D Teoreetiliselt on võimalik aga millegipärast inimesed ei usu seda diagnoosi... Kuna röntgen ei pruugi ka alati midagi näidata, siis see ongi fantaasia küsimus, kas näha seal midagi halba või mitte. Naeran siin, et teadmatus on õnnistus. Normaalne inimene oleks lihtsalt rauad alla pannud ja vait olnud. Mul oli vaja alternatiive uurida ja nüüd siin googeldan kõike ja harin ennast, põnev on ikka isegi kui enda hobust vigaseks ei tunnista :)

Kabjasussid

Poniga on elu ilus, see võib kruusa peal traavi ka lasta ja pole suurt häda. Aga hobusega on lood halvemad, mistõttu otsin raudadele alternatiivi. Kabjasusside kohta olen vahepeal palju uurinud ja kuna mu hobuse kabjad on ebastandardsed täisverelise latakad, siis eriti valikuvariante polegi. Enamus kabjasusside pikkus on suurem kui laius aga minu hobusel on vastupidi :D Niigi on päris rännakuspordiks soovitatud ainult Easyboot Glove ja Renegade mudeleid aga isegi Glove Wide mõõtudelt ei sobi. Mis jätab ainukeseks variandiks kõige kallima mudeli ehk Renegade (siis juba Viper). Iseenesest on need toredad värvilised aga väljaminek on märkimisväärne (Soomes nt 130€/tk). Ja nende sobitamine on ka keeruline, sest isegi mu hobuse kaks esikapja on ca 0,5 cm võrra erinevad :D Parema jalaspüsimise nimel võiksid need jalas olla vabalt mitte tihkelt aga kahe viimase numbri vahe on 1,2 cm -.- Mis teeb viimaseks variandiks proovida veel tiheda värkimisega saada mõlema kabja laius 0,2-0,7 cm kitsamaks. See ilmselt ei õnnestu. Kuigi need latakad lähevad tihedama värkimisega normaalsemaks, üle poole aasta nägin ju vaeva (aga ei mõõtnud). Ning söödalisandiga kabjakasvu kiirendamine ja seega värkimistiheduse tõstmine on üldse proovimata. Latakate veel suuremaks laskmine ja viimase suuruse kasutamine pole ka variant, sest väiksema kabja kasvatamine 1 cm pole hea variant ja pikkus läheks niikuinii liiga palju üle. Niiet jah, ei saa selles osas mingeid kiireid muutusi kui just raudu alla ei pane :)

Trennid on muidu läinud kenasti. Trumm käis isegi ükspäev üksi intensiivsel maastikul ja ei protestinud :) Brok käis ka väikse ringi üksi jalutamas. Aga üksi pole hea käia, hobused kuidagi pinges kohe. Ise vahin ka rohkem ringi. Platsitrennid on suht hästi läinud, natuke olen hüpanud ka mõlemaga, sh penerolli. Brokiga võiks rohkem huvitavaid harjutusi teha. Nüüd kooliga ühel pool, vahepeal läks kiireks. Vahepeal said suured hobused suvekarjamaale ka, ponid paastuvad :)

Täna käis sepp ja vedasime hobuseid talle ette. Olenemata kuumast ilmast läksime pärast koos Heleniga ratsutama. Temast saab Trummi uus ratsanik, vähemalt osaliselt ja mõneks ajaks :) Sel kuul peab Trumm muidugi täitma veel kohuseid minu ees ehk minema Piusale loodust nautima (tutvumisklass jälle). Aga peale seda võiks planeerida mõne koolisõiduvõistluse. Saaks Heleni kogemust ja mina meelde tuletada, et kuidas oli. Täna olime alguses platsil ja siis läksime metsa. LÕPUKS OMETI sain oma mõlema hobusega koos metsa!!! Brok oli suht hea meelega esimene. Samm on muidugi palju pikem kui Trummil :D Ja see väljendus kohe selles, et kes märjaks läks... Vorm on ka muidugi erinev... Aga mõlemad on lahedad :) Ja metsas on mõnus, see nüüd kahe järgmise nädala teema... Ja edaspidi ka, vahelduse mõttes.

must work harder

Vahepeal olen regulaarselt trenni teinud. Aga mitte piisavalt, rohkem tuleks vaeva näha :)) Iseenesest on trennid suht edukalt õnnestunud, B on täitsa mugav sõita ja ka galopitada. T jaksab ka juba palju rohkem, temaga olen maastikul ka mõne korra käinud kui kamraadi leidnud olen. B on mööda teed jalutanud ja isegi hea meelega üksi läheb. Eile hüppasin B-ga üle pika aja, väikseid riste ainult. Tema jaoks ei olnud see mingi küsimus, mina pean peale sõitmist veel kõvasti harjutama. Üleüldse ei ole tema jaoks probleem tööd teha, kõik on ainult minu ratsutamisoskuse taga kinni. Milline ideaalne õppehobune! Kui just ärevusest närvid pingule ei tõmbu :) T vajab ikka veidikest sundimist aga B-ga ei pea iga teine trenn vestlema teemal et "kas ma ikka pean?". Üha rohkem tunnen seda, kuidas mul on füüsiliselt raske korrektselt istuda, sest lihtsalt võhma ja jõudu pole. Ehk siis jälle see teema, et üldfüüsilist oleks juurde vaja. Aga viitsin ma jee... Ratsatrennid võiksid ka pikemad olla aga kui keegi kõrval ei sunni, siis ei taipa/viitsi väga palju erinevaid harjutusi teha. Näiteks peaks rohkem painutusi tegema ja lühema ratsmega sõitma ning konkreetseid kujundeid tegema mitte niisama ringi kulgema. Aga vähemalt ma tean kuhu suunas ma rühin, maitse olen suhu saanud, lihtsalt jube mugav on tänaseid tegemisi homse varna lükata :D

eilne trenn

Vahepeal sattus väike pea nädalane puhkus sisse aga eile käisin jälle ratsutamas ja hästi tore oli :) Alguses B tundus hästi ergas ja mõtlesin, et raudselt lappab ringi ja kehv trenn tuleb. Aga tegelt oli päris hea. Kuni ma välimist säärt raatsisin kasutada, siis jooksis isegi täitsa korrektselt ja üleüldse oli hea tunne. Pinnas polnd suurem asi ja seega eriti kujundeid teha ei saanud ning galopi jätsin ka proovimata. Aga peale trenni läksin jalutasin üksi mööda teed, natuke vahtis ringi aga läks hea meelega. Tallis oli nii mures, et isegi süüa ei tahtnud, läksime siis ämbriga õue seisma :D Ja siis vana Trumm on tagasi, juba teeb trikke ja kardab mingeid asju :D Tegin kiire trenni temaga ja galoppi ka. Muidu oli suht mõnus ja jaksab juba rohkem joosta. Pärast trenni lasin platsile lahti, seisin piitsaga keskel ja tema siis galopeeris päris hea hooga ümber minu. Lõpus püherdas ka.

trennilainel

Praeguseks on siis kaks nädalat Võrumaal oldud ja kenasti 4x nädalas trenni tehtud. Kui alguses tegin rohkem vaikseid trenne, siis nüüd on ka galopitatud mõlema hobusega. Metsas olen ka mõlemaga käinud. Brokiga oli selline lugu, et puhastasin teda pikalt ja läks tallis närviliseks, läksin kordetasin platsil, jooksis hoogsalt. Siis käisime metsas mingi 45min, peamiselt samm, natuke traavi. Siis tulime liivaküngast, Brok vähe erutus, läks hooga üles ja pani lustist mõned pukid sinna otsa, kukkusin alla. Kui Kelly karjus, et EI KUKU, siis mina mõtlesin ainult, et mida kiiremini ma maapinda puudutan, seda rutem see pull ühele poole saab :D Hobune ära ei jooksnud, rahunes kohe maha. Ilus lend otse selili nätaki. Siis koju jõudes lasin hobuse veel platsile lahti, kappas seal ringi. Väsimatu jooksjahingega hobune, taastub ka kiirelt ja verelisele omaselt erksust jätkub. Tallist koju sõites kirusin, et järgmise ostan rahuliku torika rsk :) Trumm see-eest ei ole avaldanud mitte mingeid trikitamise märke, ei viitsi rõõmužeste teha ja maastikul läks ka hea meelega esimesena :D Lodev tore poni, kes nüüd ka pügatud sai nagu Kelly blogist või fb-st näha oli. Temaga lihtsalt sõidan, mingit erilist koormust ei saa veel peale panna. Suur õnn oli jälle Marise trennis olla ja nentida, et sadula ja kiivri vahel on ikka päris suur viga :D Brok oli kuidagi uimasem kui tavaliselt ja stekki mul ka polnud aga sain kõik tehtud. Hobune oli väga koostööaldis aga mu sisemise käe kohta küll sama öelda ei saa. Ratsme pidin ikkagi lühemaks võtma aga seekord sain treenerilt ka konkreetsed juhtnöörid, et kuidas seal seljas täpselt olla. Põhiline ülesanne oli hobuse välimisele ratsmele sõitmine, mis mul vasakule väga hästi välja ei tule. See on ka põhjus, miks mul vasakule galopp sujunud pole. Ja selle asemel, et mõlemat säärt ja välimist ratset kasutada, tahaks kogu töö ikka sisemisega ära teha. Väga-väga paha harjumus. Ja kõveralt istun ma ka kui vasakule sõidan, teadsin seda ise ka aga ei teadnud valemit, kuidas ennast korda saada. Lõpuks ometi treener, kes selle kõrvalt ära nägi ja kohe korrigeerima asus. Ma olen ilmselt koguaeg niimoodi sõitnud aga ponide seljas ei paista vead nii kergesti välja kui hobusega. Ka koolisõiduvõistlustel on suht edukalt õnnestunud ponid kõveralt istudes viisakasse asendisse väänata ja norm punkte saada, hobune juba sellise pulliga ei lepiks :D Nüüd tuleb vaid loota, et ma omapead sõites ka järgmist taset hoiaks hobusega ehk siis istuks ise õigemini ja samas küsiks hobuselt rohkem painutusi. Sest hobune pidi valmis olema, kui vaid mina õigesti küsin. Siis veel galopp, seal ma lähen nii krampi et ma isegi ei mäleta kuidas oli hobusega lõdvalt galoppi teha :D Siis kaovad jalused ära ja hobune jõuab nii pika sammuga nii kiiresti edasi jne. Kõige raskem on seal seljas lihtsalt olla ja mitte midagi teha. Lihtsalt istuda sirgelt ja ratsmed lihtsalt ühepikkused käes ja lihtsalt säärega toetada. Müstika. Tuleb harjutama hakata. Mu hobune on vist järeleandmatu õpetaja niiet tuleb õppida ratsutama :) Vasakule oli raske saada galoppi ja kui ma lõpuks sain, olin nii väsinud ja hobune ka, et kohe oli trenni lõpp kah. Kokkuvõttes siis jäin väga rahule ja hobune oli hea. Mõelge mis siis veel saaks, kui iga nädal trennis käiks?? Unistus!!

Trummiga sai jah veidi pulli tehtud, polnd midagi keerulist, polnd midagi erilist, ei viitsi väga ümber õpetada märguandeid, mida ta juba nii hästi teab. Ehk siis kui nöör ühenduses näoga, on asi mõlema jaoks palju rohkem üheseltmõistetav. Tegelikult võiks ükspäev hoopis ilma hobusepoolse varustuseta sõita :D

Fotode autorid: Kelly Ilp ja Kristin Kaur
Aitäh piltide eest!

Võrumaal again

Kolisin Broki tagasi nn koju. Nüüd saan mõlema hobusega trenni teha :) Poni on küll hirmsasti vormist väljas aga äkki õnnestub asja siiski parandada. Trennid on tagasihoidlikud, proovin palju sammu teha ja traavi vähem. Tasapisi. Metsad mind igatahes tõmbavad, loodetavasti on ka hobused selle plaaniga päri.

being honest with yourself

Päris lahe on ratsutada kui jõuad jälle mingile äratundmisele. Täna panime maneeži üles ühe ristidest/lattaedadest süsteemi ning siis ühel sirgel seotud vahega lattaed ja okser. Kuna meil galopp on endiselt väga kehv, siis läksin traavis peale ja ergutasin häälega, et galopis jätkata. Ja nii kenasti hüppas, tulin uuesti ja uuesti ja kordused kõik sujusid. Ja siis ma sain aru, et ma peaksin hakkama ridu hüppama, samamoodi nagu võiguga tegin ja tuli meelde kui hästi need hobusele mõjusid! Ja no muidugi ei väsi ma treener Marist igatsemast, mulle tundub et just tema nõuandeid ja harjutusi ma praegu vajangi. Aga eks näis kunas ja kui palju trenne õnnestub võtta. Ja tegelikult on mu postituse pealkiri ka Marise blogipostitusest ajendatud, sest ma tundsin suht täpselt ennast ära... Kui mul hirm/ebamugavus tekib, siis ma üritan hobuseid kokku klappida ja võtan eest liiga palju. Ma tean, et ma ise olen oma hobuse sellega sitaks sõitnud aga kuna ma muudmoodi ei oska siis proovin jälle uuesti ja uuesti neid lahendusi, mis eelmiste hobuste puhul on toiminud :D Lihtsalt hobusega tulevad vead kergemini välja kui poniga ja ausalt, ma olen NII õnnelik sellise õpetaja üle sest ma pole ammu pidanud pingutama ja kannatlikkust varuma. Väike maneež ainult võimendab neid probleeme, sest koguaeg on vaja keerata ja kurve sõita. Ma ei teagi kumba see suletud ruum rohkem ahistab, mind või hobust :D Ilmselt mind ja läbi minu tegevuse hobust kui enda vastu aus olla. Igatahes loodan õues sõites natuke paremaks ratsutajaks jälle saada, saaks nendest sisse jäänud halbadest harjumustest ehk lahti. Eks näis, kas asi on kinnisideedes või mitte. Õnneks hobune ei allu niisama vaid annab märku, et talle selline asi ei sobi :) Kuidagi peaks ennast ka füüsiliselt arendama, et hobuse seljas paremini hakkama saada aga sellega on endiselt nii nagu on.

Fotod: Kelly Ilp

trennid

Viimased trennid on jälle head olnud. Äärmiselt meeldiv vaheldus vahepealsele tagasilöökide perioodile. Ei tahakski nagu ära sõnuda aga vast ei ole enam midagi sõnuda :D Vahepeal on nii palju ebamääraseid postitusi olnud, et ma isegi ei tea kuhu lugejad (kui neid veel üldse on :)) B arengurajal jäid. Igatahes on selle hobuse areng pigem aeglane, kiirteed tema puhul ei tööta isegi ajutiselt ja ma olen tänulik sellise õpetaja eest oma hobuste reas. Aga vähemalt kui ta midagi ära õpib, siis ei pea temaga enam vestlema teemal, et aga kui... Ei karda ka suurt midagi ega murra pead igasuguste veidrate helide üle, mis maneeži seina tagant pidevalt kostuvad. Teeme endiselt usinalt maneežitrenne, lihvime ratsastust, harjutame galoppi. Areng on märgatav kuigi ponidega ei saa võrrelda, kellega tavaliselt poole aasta möödudes juba vabalt võistelda saab. Selles suhtes lükkuvad esimesed võistlused edasi, kuigi ma need alguses kevadesse planeerisin. Suurem hobune, suuremad lihased, suuremad tasakaaluprobleemid, suuremad painded - läheb lihtsalt kauem aega. Aga seda magusam tundub tulemus ;) Peale trenni käime aeg-ajalt põllul jalutamas koos mõne teise hobusega. On nõus esimesena minema. Maneežis teeme traavilatte ja on ka mõned üksikud hüpped proovitud. Üldiselt on ikka väga hea tunne, kui tead, et saad juba paistvat suvehooaega alustada hobusega, kes on terve talve käinud regulaarselt 4-5x nädalas trennis. See on väga hea püsivus ja treeningpõhi, millele suuremaid unistusi rajada.

 Foto: Angelika Pitman

Julgust on vaja

Kes tahab kuskile jõuda, see peab oma kahtlevatest mõtetest üle olema ja arguse kõrvale heitma. Jube tore oleks ideaalselt kõike teha aga kes vigu ei tee ja piire ei kompa, see ei jõua ka kuskile. Kuhu siis jõudma peab? No kui mina ja hobune oleme üksinda keset aasa, siis on oluline ainult usaldus ja üksteisemõistmine ning keda kotib milline kõrvalt välja näeb. Kui ma olen keset koolisõiduvõistlust, siis on vastupidi. Kui mõlemat korraga taga ajada, siis võib hulluks minna. Tuleb võtta eesmärk ja selle poole pürgida, vahepeal oma ideaali tagaajamine kõrvale jätta ja teha lihtsalt nii nagu on vaja. Kahju muidugi kui hobune sellele vastu ei pea ja järgmine võtta tuleb. Ideaalis ma ei püüaks hobust kiiremini arendada kui ta valmis on aga reaalsuses võib niiviisi sadulas sammu tegema jäädagi :D Mulle tundub, et saavutussport nõuab katsetamist ja vigade tegemist, muidu on areng lihtsalt nii aeglane, et ei jõuagi kuskile. Ennast ei tasu ideaali kandidaadiks pidada, pigem olukorraga kiiremini kohaneda ja mitte oma pead vaevata. Mugavustsoonist tuleb välja ronida ja oma eksimustest üle olla. Ohvrite toomine on eluõpingute osa.

Tänud Helenile, kes minuga eilsel hilisel õhtutunnil kaasa rääkis. Me mõlemad saime paremaks.

that moment kui sa tahad trenni teha aga ei saa!?!?

!?!?!?!? saan ju aga miks siis ei tee !?!?!? täiesti arusaamatu :D mingid alateadlikud vabandusemeistrid on kuskil liiga hoogu läinud ja hirmuretseptorid puhevile ajanud ja laiskuserakud paisuma lasknud ... ja ajuhallikesed mõtlevad üle.

Viimased paar trenni olen jälle valjastega sõitnud ja oma tehtud veast sain ka lõpuks aru. Laias laastus on tegemist koormuse liiga järsu tõusuga ja hea et niigi ruttu jaole sai. Nüüd peab jälle paremaks minema, tõusudel ja mõõnadel on kombeks vahelduda. Eks seetõttu ei saa ka väga uljaid treeningplaane ette võtta. Kevad aga hakkab juba suurel kiirusel lähenema ja see toob teatud pinged kaasa. Ma siiralt loodan, et kui kooliga asi ühele poole saab, siis läheb ka trennitegemine emotsionaalselt lihtsamaks. Korduvalt olen vaadanud eelmiste hooaegade võistluspilte ja kirja pannud treeningplaanide versioone jne. Oleks aeg see kupatus toimima organiseerida :)

Lõpetaks postituse sellega kui lahe on rongiga sõita. Eeldades muidugi, et reisijaid eriti palju pole. Ma vaatasin kaks tundi nii andunult aknast välja, et polnd mahti raamatutki välja võtta.

Võru ja päitsed

Olen nüüd kaks trenni päitsetega sõitnud ja esimesel korral ehmatasin ikka veits ära :D Mille pärast? No muidugi sellest, et ma nii koba olen, mis te siis arvasite :D

Võrumaast nii palju, et käisib jobuseid värkimas, sh oma poni. Kes oli nunnu ja õõ korraga ehk siis siuke maal elanud karvarull oma looduslikus väljanägemises. Käisime käe kõrval metsas jalutamas tiiru. Korises veits aga oli nõus tulema. Kabjad on ka paremaks läinud kui trennis ei käi, loodetavasti saan need võistlushooajaks täitsa korda :)

Siis selline huvitav asi, et kui minna hobusega päitsetega ratsutama, siis tuleb teistele pilkudele ikka piinlikkusega vabandada, et ei ma ei ole hobulausujaks hakanud :D Sest teatud kontingent on kaugeltnäha pehmed treeningvahendid lihtsalt naeruvääristanud. Sest ega päitsetega sõidus endas pole midagi keerulist, et tavaline ratsutaja seda teha ei suudaks.

Viimaste trennidega olen saanud palju järele mõelda, et mida ma seal seljas teen ja mis milleni viia võiks. Päitsed lihtsalt võimendavad probleeme. Või pehmendavad - oleneb probleemist. Kuigi kõrvalt polegi nagu hullu siis seljast ma ise tunnen, et ühtepidi on liiga palju kangem kui teisele poole, et seda normaalseks kõveruseks nimetada. Nii ma siis olengi spetsiaalsetel harjutustel järele katsetanud iga oma kehaosa, et kuidas ma seda kasutan ja mis muutub, kui ma ühekaupa asju muudan. Hästi põnev aga kui heurekat kohe ei tule, siis ka kergelt frustreeriv :D Annab ka julgelt proovides mänguruumi juurde, sest pole ohtu hobusele suust kogemata haiget teha. Soovitada ma oskan ainult seda, et jälgige oma sääri ja ratsmetegevust sirgetel, erinevatel allüüridel, eriti üleminekutel, ja te võite üllatuda, kes kõik oma elu elavad :D Kahjuks ma enda juures mingit suurt ja ühte obvious viga ei leidnud - seda oleks lihtsam süüdlaseks tembeldada. Aga väikseid asju ikka.

Täna just mõtlesin, kuidas tavaliselt saab hobune süüdistused enda kaela: "ta ei keera", "ta ei paindu", "ta lihtsalt ei tee seda ja toda" jne. Aga arusaadav ka, sest me lihtsalt ei suuda enda juures vigu sõnastada nii kiirelt, kirjeldame tagajärgi. Võib küll öelda, et seetõttu ka ei mõtle õigele põhjusele aga tegelikult ei välista see aru saamist, et ratsanik on koba. Sest seda ta ju alati on.

 eelmise korra puuduv pilt

 vaese mehe valjad

ootan võistlushooaega

Peale käredat pakast on tunne, et puha kevad on käes. Kui sügisel oli paari soojakraadiga külm ja vastik, siis nüüd on suht ok :D Libe on aga maneežis trennitamist see ei sega.
Peale Erkki trenni käisin järgmisel päeval hobusega maastikul jalutamas. Üksi. Pool tundi venitasin välja (nagu mul plaanitudki oli) lumesajus ja tuules. Õnneks hobune liiga ärevusse ei läinud, tuleb vaikselt harjutada.
Siis tegin jälle maneežis trenne, olen nüüd galoppi ka iga kord teinud ja läheb iga korraga paremaks. Hobune on igal juhul hea aga ma pean jälgima, et eest liiga palju ei võtaks. Tundub, et olen natuke liiga teinud, peaks vb vahelduseks päitsetega sõitma, et ennast distsiplineerida. Päitsed töötavad selles osas alati :) Seoses Erkki trenniga toimus see treeningu raskusastme tõstmine natuke järsult aga samas on hea kui keegi tagant utsitab ja hobust õpib ka hästi tundma kui piire kompida. Üldse jäin viimase trenni ajal järele mõtlema, kuidas erinevad ratsutajad rahulduvad erinevate tasemetega. Ja kuidas mõned sõidavadki enda hobuseid nii nagu teised ainult müügihobuseid... Kuid hobustele võiks alati piiri peal kompides erinevad käitumisjadad selgeks õpetada, mitte igapäevaseks kasutamiseks aga kasvõi kriisiolukorras võõra ratsanikuga. Et hobune ära ei ehmataks.
Uut võistlushooaega ootan ka väga, neid emotsioone ja rõõme. Olen korduvalt juba ette kujutanud erinevaid situatsioone ja kohti ja toimetamisi. Unistan kenast kevadest ja hästi käituvatest hobustest.

treeneri trenn

Täna käis meil Erkki trenne andmas ja täitsa tore oli jälle ennast juhendada lasta. Hobune toimib sammus-traavis juba täitsa kenasti ja sellist on lausa lust treenerile ette näidata :) Galoppi olen veel vähe proovinud ja sedagi lihtsalt suurel ringil galopis hoidmisena. Tänases trennis sai samuti galoppi tehtud, paar juhtnööri mida kõigepealt jälgida ja tuleb ka edaspidi see treeningu osaks võtta. Traavis hobune sirutab mul kenasti, ülaliin pole krussi sõidetud ja hobune suudab enamuse ajast enam-vähem sääre-ratsme vahel liikuda. Nüüd võiks vähe konkreetsemalt hakata painutama ja kokku-lahti sõitma. Vaja on lihtsalt sõita-sõita-sõita, et hobune järjest areneks. Sain istaku osas ka nõu, et kunas ennast jälgima rohkem pean, et sirgeks ja tasakaalu jääda. Kõige hullem polegi, mingi kõveruse vastu aitab ka lihtsalt sõitmine. Ilm oli suht jahe (ca -19°C), hobune läks päris märjaks ja oli vahvalt härmas. Jäi talli kuivama. Endal ei olnudki külm trennitada. Hobune on ka mul ikka nii nunnukas, et nagu tellimuse peale tehtud. Mugavalt sobiv ja eks selle pärast ma ta ostsingi :)

trennid iga ilmaga

Polegi vahepeal kirjutanud aga trenni oleme küll koguaeg teinud. Praeguse külmaga on isegi palav tallis hakanud :D Ehk siis külm ilm mulle meeldib ja sooje riideid mul jagub. Parem külm kui paar kraadi plussi ja meeletu niiskus-rõskus ja sopp. Hobusele sai ka talvejope selga ja Trummilt laenatud kaelaosa.

Trenni teen vaikselt, samm-traav ainult ja lühikesed trennid. Ei tunne, et oleks valmis suuremaks koormuseks. Hobune veidi pinges ka seoses muudatustega elukorralduses. Tahaks trennide raskusastet tõsta küll muidu ja eks harjutused lähevadki tasapisi raskemaks. Hobune on tegelikult väga hea sõita. Ja lisaks sellele olen taasavastanud tallis toimetamise mõnu, hobune saab sooja lisasööki ja muidu tegelemist. Tallipõrand pühitud :D Ükspäev pesin saba ära tal, endal käed külmetasid aga maru hea sai, nüüd kammitav koguaeg. Rohkem ei oskagi midagi kirjutada..