Kes tahab kuskile jõuda, see peab oma kahtlevatest mõtetest üle olema ja arguse kõrvale heitma. Jube tore oleks ideaalselt kõike teha aga kes vigu ei tee ja piire ei kompa, see ei jõua ka kuskile. Kuhu siis jõudma peab? No kui mina ja hobune oleme üksinda keset aasa, siis on oluline ainult usaldus ja üksteisemõistmine ning keda kotib milline kõrvalt välja näeb. Kui ma olen keset koolisõiduvõistlust, siis on vastupidi. Kui mõlemat korraga taga ajada, siis võib hulluks minna. Tuleb võtta eesmärk ja selle poole pürgida, vahepeal oma ideaali tagaajamine kõrvale jätta ja teha lihtsalt nii nagu on vaja. Kahju muidugi kui hobune sellele vastu ei pea ja järgmine võtta tuleb. Ideaalis ma ei püüaks hobust kiiremini arendada kui ta valmis on aga reaalsuses võib niiviisi sadulas sammu tegema jäädagi :D Mulle tundub, et saavutussport nõuab katsetamist ja vigade tegemist, muidu on areng lihtsalt nii aeglane, et ei jõuagi kuskile. Ennast ei tasu ideaali kandidaadiks pidada, pigem olukorraga kiiremini kohaneda ja mitte oma pead vaevata. Mugavustsoonist tuleb välja ronida ja oma eksimustest üle olla. Ohvrite toomine on eluõpingute osa.
Tänud Helenile, kes minuga eilsel hilisel õhtutunnil kaasa rääkis. Me mõlemad saime paremaks.
No comments:
Post a Comment