Proovisin korrata eelmist ilusat jalutuskäiku aga läks peaaegu halvasti. Algas päev suurepäraselt, sest suur kari oli kodu juurde jooma tulnud ja sain Trummi kohe tukast kaasa haarata. Suurel karjamaal pole enam sugugi kindel, kas ta on nõus üksi tagant otsast ära tulema. Otsisin talle päitsed ja jätsin ta lasipuu äärde. Loto tuleb enamasti vastu ja tal pole midagi aiast välja tulemise vastu. Tema sõbrad seevastu jäävad suures ahastuses galopeerima ja viimased kaks korda olen ühte neist igaks juhuks väravast eemale pommitanud lumepallidega, sest see kõõlumine üle värava tundub kahtlase plaanina. Lasipuu ääres seisid nad kenasti aga käe kõrval väga kaugele ei jõudnud, sest tuul oli kõva ja hobused umbusklikud. Ja siis juba tagasi jõudes läks Loto tee kõrval aias jooksvast täkupoisist nii pöördesse, et pidin mõtlema, kuidas mitte alla jääda ja nende kahega õigetesse koplitesse jõuda. Loto kippus esimeste jalgadega vehkima ja tormama ning seda järsku sööstuna. Õnneks Trumm oli nõus rahulikult ootama kuni ma Loto aeda sain. Tore oli vaadata, kuidas poisid kohe mängule asusid. Siis Trumm aeda ja kui ta oli pärast veidikest ootamist veendunud, et nendest taskutest rohkem midagi ei pudene, siis pani jõulise kiirenduse ja elegantse galopiga läbi lume otse karja juurde. Hobused elavad 24/7 vabapidamisel ja energiat on nii palju, et tagasi koplisse saades trallitavad nagu oleks tallis kinni istunud.
Metsapäev on parim päev! Õnnestus saada normaalne ilm ja jalutuskaaslane korraga. Hobuste automaatne istmesoojendus on ka imeline. Tegime tunnise sammuringi, sisse ka sutsakas traavi. Trumm oli chill ja julge, täitsa nagu päris hobune. Hea meelega tegi selle metsaringi. Loto tõin vaid korra puhastamiseks lasipuu äärde, käitus peaaegu viisakalt.
Täna nautisin imelist päikesepaistelist ja karget ilma. Trumm oli seekord teistest eemal üksi tee ääres seismas. "Ootas mind" :D Kutsusin ta enda juurde, lasin koplist välja ja jalutasime lasipuu juurde. Ahne poniga pole küll ilma varustuseta koos jalutamine mingi imetegu. Otsisin talle päitsed ja jätsin ta ootama. Tõin Loto, kes samuti heal meelel alati vastu jalutab. Puhastasin mõlemad lasipuu ääres ära, kammisin ka lakad-sabad, mis minu üllatuseks olid kas siis sobivast õhuniiskusest ja/või temperatuurist tingituna täiesti kammitavad ka ilma palsamita (pole seda ammu pannud ega läbi kamminud). Polegi varem avastanud, et pakasel selline efekt võib olla. Sii läksime kolmekesi jalutama. Seekord suundusime metsa poole ja jõudsime lausa võsa varju. Siis hakkas Lotol ebamugav ja läksime tagasi, isegi tubli oli, esimest korda nii kaugel kodust. Tagasi jõudes hakkasid teised hobused koplis jooksma, silmad punnis peas, et kes sealt metsa poolt küll tulevad... Loto läks ärevaks, kuid suutis minu õnneks siiski end vaos hoida. Lasin nunnukad aedadesse ja nautisin Trummi galopitamist.
