Aasta algas toredate lumiste metsajalutustega koos Trummiga. Kevadel sai isegi hobuse seljast vibu laskmine ära proovitud. Sellega aga ponu liigutamine lõppes ja ta rasvus koplis edasi. Aga hea et niigi läks, olid ilusad hetked.
Lotoga ikka midagi natuke üritasin teha ja õnnestus temaga ka piirkondlikul ülevaatusel käia. Näitas, et kui vaja, siis oskab viks ja viisakas olla küll. Kohati isegi üllatuslik stabiilsus ja loodan, et see kahekordne maneežitallis käimise kogemus oli kasuks. Muidu on ta tavaline vabapidamisel kasvanud tuulepeast noorhobune.
Värkimistega läksin vahepeal kuidagi hoogu ja isegi 9 hobust järjest oli tehtav. Tore hobi aga suuremas mahus teha vist ei tahaks.
Ostsin ühe suure sporthobuse mära juurde, kuid olen teda pärast seda ainult kolm korda näinud umbes. Eks tutvun edaspidi kodus ja oma hallid pean ka uuesti meelde tuletama, sest neidki pole viimaste kuude jooksul tihemini näinud.
Hobuseid pärast augustit eriti ei külastanud, sest tekkis võimalus oma elu unistus teoks teha ja maale kolida. Ehitustööd võtsid arvatust palju kauem aega, sest vana ümber tehes tuleb ikka üllatusi omajagu. Aga kõik on tehtav ja positiivseid üllatusi on ka olnud ning õnne. Asjad on edenenud nii tohutu kiirusega, et lausa raske on uskuda, mis kõik mul juba olemas on! Ja plaanid edasi on samuti suured: väiksest lemmikhobuste pidamisest võiks mõne aastaga saada hobusekasvandus ja üüritall. Aga seda vaatame uuesti järgmistes kokkuvõtetes.
Kuu viimasel päeval sai uskumatu teoks - HOBUSED ON KODUS! Kolm nunnukat mõnulevad rahulikult boksides, näksivad ja tukuvad. Loodan, et on rahul oma pehmete pesadega ja puhkavad natuke õueelust, et pärast paarinädalast tall-koppel režiimi taas loomuomasemasse keskkonda kolida.
