Ihaste võistlused

Vahepeal tahtsin poni ära klippida, tegin esimese triibu ja siis klipper enam ei lõiganud teadmata põhjustel. Jäigi ühe väikse triibuga :D Õnneks täpselt sääre koha peal, väga ei pane tähele. Korra sõitsin niisama kergelt ja korra käisin Marise trennis. Viimases tulime parkuuri ja sain ka korra agressiivsemalt proovida tulla, st peale tõrkumist lühema ratsme ja steki abiga, testida tema reaktsiooni sundimisel. Muidu olen väga leebe ja lasen temal minna hüppele ja hüpata, proovides ise mitte midagi teha. Püüdliku ja heatahtlikuna ta seda kurjalt ei kasuta. Ühesõnaga olin too trenn ise pigem liimist lahti ja tegin erinevaid vigu. Minu jaoks on hüppamine pigem stress ja põen kõrgusi rohkem kui hobune :D Võistlusnärv oli ka juba sees.

Täna käisime Ihastes võistlemas. Koos Remarkiga oli treileris Regula, koos olid väga vahvad ja hästi käituvad ponid, laadimine läks imekiirelt. Rem oli alguses uues kohas närvis aga kui liikuma sai, siis rahunes, nagu ikka. Täitsa kenasti oskas ilma teisteta olla kuigi hirnatas igasuguseid endale sõbraks ka igaks juhuks. Mina põdesin hirmsasti, et kuidas need parkuurid lähevad aga polnud hullu miskit. Rada oli kenasti meeles ja poni oli lihtsalt supertubli. Ristides hüppasin pooled takistused traavilt ja pooled galopilt, nii tundus lihtsam nii poni kui minu jaoks. Parkuuri ajaks oli poni juba täitsa väsinud aga täitis oma osa viimse hetkeni kohusetundlikult ära. Parkuuri sõitsin galopis, kuigi mitte just kõige paremas galopis, kiirustas ja sammud olid lühikesed, pidi mitu hüpet alt välja tegema aga latte puudutada ta muidugi ei soovinud. Ise oleksin võinud natuke rahulikumalt teda sõita, rohkem toetada säärega ja eest lasta vaadata aga kuna ma polnud kindel, kuidas ta käitub, ja närviline olukord oli ka, siis sõitsin nagu tuli ja kogu lugu. Pisikesed kannused olid ka esimest korda peal ja ilmselt oli neist väga suur abi (neil pigem konkreetne toetav funktsioon kui edasiajav, edasi jookseb ta niigi). Ise olen meeletult õnnelik puhaste parkuuride üle, poni läks kindlalt hüpetele ja vigu polnud. Napilt jäin autasustamisest välja sealjuures. Tegu on äärmiselt meeldiva poniga, kes tõestas end ka võõras paigas :)

 

Marise trennis mõlema poniga

Kolmapäeval sõitsin Trummiga õues ilma sadulata, et saaks kerge trenn tehtud. Koheselt ka kahetsesin, sest soolikad olid sassis. Pole see pisike eestlane pehme ja lihtne sõita midagi! Aga eesmärki täitis hästi, trenn ei olnud pikk. Peale trenni vahetasin tal platsil valjad päitsete vastu ja lasin püherdada, peaaegu et käsu peale viskas pikali. Siis puhastus (ka harja olin kaasa võtnud ettenägelikult), tekk uuesti selga ja poni päeva parima osa juurde - värskeid rohuliblesid nakitsema :)

Neljapäeval käisin Remarkiga Marise hüppetrennis. Mina punnitasin kohe silmi, et millist rida me hüppama hakkame. Peneroll topeltsüsteemiga, ees ja vahel maalatid, eelviimane hüpe oli okser. Hobune natuke vingerdas pea iga kord aga võimles kenasti, mul endal olid vist isegi suuremad probleemid tasakaalu säilitamise ja hobuse sirgena hoidmisega kui hobusel seda hüpata :D Aga harjutusena väga mõnus ja avastasin, et parematpidi peale keerata on tunduvalt lihtsam kui vasakutpidi, niiet asi millega ratsastuses eraldi tegeleda. Ratsastuses üldse vaja galopiga rohkem töötada kuna heade hüpete eelduseks on siiski hea galopp.

Pilt: Elin Jalakas

Ruuporist nii palju uudiseid, et on kenasti kohanenud ja enam ei ürita teistele hobustele järele minna nagu segaduses eksinud poiss. Ann Meriste-White oma blogis kirjutab veel: "Aga väga nunnu on tõesti, käis 2 korda juba trennis ka, väsib suht kiirelt ära aga ratsanikud olid väga sillas temast. Ta on selline aktiivne aga mitte mingi rahmeldis, liigub ise edasi, tasakaal on hea ja pidurid ka head. Mida veel tahta."

Reedel tuli Maris Ihastesse ja sain Trummiga ratsastustrenni. Väga mõnus oli ja Trumm oli ka ülitubli :) Alguses uimas aga kui järjepidevalt nõuda ja ise mitte ülekohtune olla, siis hakkab kenasti tööle. Minu jaoks on tähtsaim, et olen õigel teel, poni saab aru mida teha vaja, tuleb lihtsalt lihvida. Trennis tegime volte, sirgelt sõitmist (rajast seespool), serpentiine (keskliini ületamine sammus), keskmist traavi (diagonaalil kahe katsena), sääre eest astumist (voldilt), õlad sees liikumist (voldilt), kontragaloppi. Ennast pean jälgima, et trajektoori planeeriks, ratsmega tugevalt hoidma ei jääks, sääri kasutada ei unustaks, sirgelt istuks ja ette ei vajuks ning ponil liikuda laseks. Poni võiks impulsiivsemalt, parema rütmiga ja lühema ratsmega liikuda kui ma harjunud nõudma olen.

Trummi

Trummi on nii hea! Täitsa uskumatu... Sõidan temaga nüüd teist nädalat ja täitsa normaalselt käitub :D Ise olen ka tema mitte just kõige mugavama liikumisega jälle ära harjunud. Täna sõitsin õues juba kolmandat korda. Esimene kord tegin kõigepealt kordet seal, siis pukitas nagu noor vihane hobune, kellele esimest korda sadul selga on väänatud. Täna plaanisin teha kergema trenni aga seekord läks kuidagi nii, et isegi pügatud poni oli täitsa märg :D Alguses ikka sõitsin lõdvemalt, et liikumist lahti saada ja mitte tema liikumissoovi piirata. Kui ei anna ponile piisavalt ruumi ja võimalust ennast õiges suunas sättida, siis pole ka ime kui ta seda ei tee. Mõne korra võimles üle väikse risti ka traavi pealt ja muutus kohe tuntavalt elastsemaks. Ühte putkaga nurka vahtis rohkem kui eelmised korrad, ilmselt on tema kujutlustes om-nom-nom-majake. Midagi keerulist iseenesest ei küsinudki, lihtsalt natuke liiga intensiivselt sai tehtud võib-olla. Küsisin galopitõsteid suunamuutustega ja kontragaloppi, galopp oli üldse täna palju parem kui eile. Traavis olen üritanud harjutada sammude venitamist, ka eile maneežis, ning selline tunne on, et midagi vist nagu tuleks juba välja esimest korda nende aastate jooksul :D See on jälle üks märk, et olen õigel teel, sest raskemad harjutused ei tule siis välja, kui baas on vigadega. Remark õpetas alles mulle, et pidev toetav säär on väga vajalik, et noor hobune õigesti toimiks. Ja Trumm õpetas, et ka vana hobune tahab pidevat toetust! Ma olen ilmselt harjunud seal seljas natuke liiga lodevalt olema, et ei viitsi nagu sääri koguaeg kasutada, et noh vana hobune peaks ise oskama lihtsamal trajektooril joosta aga tegelikult on kvaliteedivahe sees. Sellega seostub ka mu põhiviga, et liiga palju ratset ja vähe säärt. Ja põlvi ei tohi kinni lükata. Lihtsad asjad ja ikka pole selged aga eks kõik toetubki sellele põhibaasile. Lihtsuses peitub võlu!

Talliskäimise ise ära rikkunud?

No viimased aastad on seis selline olnud, et talliskäimine ei ole enam nii äge nagu vanasti... Ja järjest hullemaks läheb? Niigi on raske leida spordialasid, mis oleksid hobina huvitavamad kui ratsutamine. Kogu see mõttetöö ja vahetu suhtlus elusolendiga ja lõputult nüansse... Eriti rahulduspakkuv on näha noore ratsastusel hobuse arengut, nii lühikese aja jooksul nii palju uusi oskusi! Aga see kõik muutub ikkagi kergelt tüütuks. Ratsutamisest saab kohustus, tuleb minna ja sõita need hobused ära nii mitu korda nädalas kui plaan ette näeb, ükskõik mis tujuga (ok, meeldivalt paindlik graafik on siiski). Ja nii ma ei käigi enam tallis selle pärast, et ma nii väga tahaks hobustega tegeleda ja ratsutada vaid et lihtsalt PEAB. Ja see on kurb. Eriti kui meenutada, milline entusiasm oli algusaastail!

Sellisest ratsutamisest saab muidugi rahuldust ikka. Endiselt on see huvitavam kui jooksmine või ujumine vms. Iga kord tallist tagasi sõites on naeratus näol, sest pole treeningut, mis lõppeks halvasti. Sellist asja lihtsalt ei saa juhtuda, kuna hobune annab probleemide korral ise vastused ette, tuleb vaid lugeda ja õppust võtta. Tegelikult kiirabiga tallist ära sõita ei ole nii tore (põnev siiski) kuid see pole enam ratsutamise süü.

Võib-olla on asi motivatsiooni/eesmärgi puudumises. Kui hobused lähevad minu käest tavaliselt siis ära, kui nad heaks muutuvad, siis on tore küll aga teistel on veel toredam :D Kõik mu projektid on viimastel aastatel olnud suhteliselt lühiajalised (alla aasta) ja siis ongi koguaeg teadmine, et varsti saab see läbi, aeg pressib niigi peale koguaeg. Teed küll hoole ja hingega aga ikka pole päris see oma asi. Siis puhkad, mõtled et ei iial enam, puhkad uuesti ja siis puhkad veel kuni halb läheb meelest ja hobusehaigus enam asu ei anna. Ja algab otsast peale koos kõigi võlude ja valudega :D

Või ongi probleem selles kujutelmas, et tingimata peab olema eesmärk? Ma ausalt ei viitsi niisama üks kuni mõni kord sõita mingi suvalise hobusega, kes mulle potentsiaali poolest huvi ei paku. Mida see annab? Võimaluse orgunnida ja möllata ja teadmise, et ühe korraga hobust ei ratsasta? Saan omanikule öelda, et noh jah mis seals ikka oli nagu ta oli? Harva, kui sellest tõesti abi kellelegi on...

Ilmselt nende hingeprobleemide tõttu ma nüüd otsustasingi Remarkiga väikse võistlushooaja teha. Trummiga olen ka helgema suve lootuses korralikult treenimas käinud. Nad on toredad ponid ja ma tunnen, et see tuleb just nüüd ära kasutada, kes teab mis tulevik toob... Remark on väga andekas hüppaja ja enda vigade vältimiseks käin temaga kord nädalas Marise hüppetrennides. Trumm on hea ratsastuses ja teda olen üritanud järjest pikemaks-lõdvemaks sõita ning natuke ka koondada. Kuna ma Trummi seljas pole ammu muud tagasisidet saanud peale hinnetelehtede, siis varsti selgub Marise ratsastustrennis ka see tõde. Kui nüüd kõik sujub, siis ehk on helgemaid hetki ka oodata :)

Veel tahaks mainida, et tallis käies olen ma üritanud aega maksimaalselt optimeerida ja vältida niisama passimist. Isegi raske on mõista neid, kes pool õhtut seal munevad, kas neil tõesti midagi targemat teha pole? Isegi trennid teen kiirelt, hobune toimib siis on korras ja kaua ma ikka nühin? See on vahel lausa naljakas, kuidas ma jõuan sõita kaks hobust sel ajal kui mõni ühe. Või kui ma jõuan kõik eel- ja järeltoimingud ning terve trenni ära teha ja talliõuelt minema ka sõita selle ajaga kui mõni on maneezhis ühe hobusega? Või kui ma jõuan ühe hobuse lahti võtta ja järgmise valmis panna selle ajaga, kui mõni paneb ainult valjaid hobusele pähe? No minu meelest on veider, mis neil on loivad või? Äkki ma olen kade, et ei suuda tühistest toimingutest mõnu tunda? Peaksin poole pikemad treeningud tegema? Ma ei tea, ma ei viitsi, milleks... Milleks teha asju keeruliseks?