Trummi

Trummi on nii hea! Täitsa uskumatu... Sõidan temaga nüüd teist nädalat ja täitsa normaalselt käitub :D Ise olen ka tema mitte just kõige mugavama liikumisega jälle ära harjunud. Täna sõitsin õues juba kolmandat korda. Esimene kord tegin kõigepealt kordet seal, siis pukitas nagu noor vihane hobune, kellele esimest korda sadul selga on väänatud. Täna plaanisin teha kergema trenni aga seekord läks kuidagi nii, et isegi pügatud poni oli täitsa märg :D Alguses ikka sõitsin lõdvemalt, et liikumist lahti saada ja mitte tema liikumissoovi piirata. Kui ei anna ponile piisavalt ruumi ja võimalust ennast õiges suunas sättida, siis pole ka ime kui ta seda ei tee. Mõne korra võimles üle väikse risti ka traavi pealt ja muutus kohe tuntavalt elastsemaks. Ühte putkaga nurka vahtis rohkem kui eelmised korrad, ilmselt on tema kujutlustes om-nom-nom-majake. Midagi keerulist iseenesest ei küsinudki, lihtsalt natuke liiga intensiivselt sai tehtud võib-olla. Küsisin galopitõsteid suunamuutustega ja kontragaloppi, galopp oli üldse täna palju parem kui eile. Traavis olen üritanud harjutada sammude venitamist, ka eile maneežis, ning selline tunne on, et midagi vist nagu tuleks juba välja esimest korda nende aastate jooksul :D See on jälle üks märk, et olen õigel teel, sest raskemad harjutused ei tule siis välja, kui baas on vigadega. Remark õpetas alles mulle, et pidev toetav säär on väga vajalik, et noor hobune õigesti toimiks. Ja Trumm õpetas, et ka vana hobune tahab pidevat toetust! Ma olen ilmselt harjunud seal seljas natuke liiga lodevalt olema, et ei viitsi nagu sääri koguaeg kasutada, et noh vana hobune peaks ise oskama lihtsamal trajektooril joosta aga tegelikult on kvaliteedivahe sees. Sellega seostub ka mu põhiviga, et liiga palju ratset ja vähe säärt. Ja põlvi ei tohi kinni lükata. Lihtsad asjad ja ikka pole selged aga eks kõik toetubki sellele põhibaasile. Lihtsuses peitub võlu!