Talliskäimise ise ära rikkunud?

No viimased aastad on seis selline olnud, et talliskäimine ei ole enam nii äge nagu vanasti... Ja järjest hullemaks läheb? Niigi on raske leida spordialasid, mis oleksid hobina huvitavamad kui ratsutamine. Kogu see mõttetöö ja vahetu suhtlus elusolendiga ja lõputult nüansse... Eriti rahulduspakkuv on näha noore ratsastusel hobuse arengut, nii lühikese aja jooksul nii palju uusi oskusi! Aga see kõik muutub ikkagi kergelt tüütuks. Ratsutamisest saab kohustus, tuleb minna ja sõita need hobused ära nii mitu korda nädalas kui plaan ette näeb, ükskõik mis tujuga (ok, meeldivalt paindlik graafik on siiski). Ja nii ma ei käigi enam tallis selle pärast, et ma nii väga tahaks hobustega tegeleda ja ratsutada vaid et lihtsalt PEAB. Ja see on kurb. Eriti kui meenutada, milline entusiasm oli algusaastail!

Sellisest ratsutamisest saab muidugi rahuldust ikka. Endiselt on see huvitavam kui jooksmine või ujumine vms. Iga kord tallist tagasi sõites on naeratus näol, sest pole treeningut, mis lõppeks halvasti. Sellist asja lihtsalt ei saa juhtuda, kuna hobune annab probleemide korral ise vastused ette, tuleb vaid lugeda ja õppust võtta. Tegelikult kiirabiga tallist ära sõita ei ole nii tore (põnev siiski) kuid see pole enam ratsutamise süü.

Võib-olla on asi motivatsiooni/eesmärgi puudumises. Kui hobused lähevad minu käest tavaliselt siis ära, kui nad heaks muutuvad, siis on tore küll aga teistel on veel toredam :D Kõik mu projektid on viimastel aastatel olnud suhteliselt lühiajalised (alla aasta) ja siis ongi koguaeg teadmine, et varsti saab see läbi, aeg pressib niigi peale koguaeg. Teed küll hoole ja hingega aga ikka pole päris see oma asi. Siis puhkad, mõtled et ei iial enam, puhkad uuesti ja siis puhkad veel kuni halb läheb meelest ja hobusehaigus enam asu ei anna. Ja algab otsast peale koos kõigi võlude ja valudega :D

Või ongi probleem selles kujutelmas, et tingimata peab olema eesmärk? Ma ausalt ei viitsi niisama üks kuni mõni kord sõita mingi suvalise hobusega, kes mulle potentsiaali poolest huvi ei paku. Mida see annab? Võimaluse orgunnida ja möllata ja teadmise, et ühe korraga hobust ei ratsasta? Saan omanikule öelda, et noh jah mis seals ikka oli nagu ta oli? Harva, kui sellest tõesti abi kellelegi on...

Ilmselt nende hingeprobleemide tõttu ma nüüd otsustasingi Remarkiga väikse võistlushooaja teha. Trummiga olen ka helgema suve lootuses korralikult treenimas käinud. Nad on toredad ponid ja ma tunnen, et see tuleb just nüüd ära kasutada, kes teab mis tulevik toob... Remark on väga andekas hüppaja ja enda vigade vältimiseks käin temaga kord nädalas Marise hüppetrennides. Trumm on hea ratsastuses ja teda olen üritanud järjest pikemaks-lõdvemaks sõita ning natuke ka koondada. Kuna ma Trummi seljas pole ammu muud tagasisidet saanud peale hinnetelehtede, siis varsti selgub Marise ratsastustrennis ka see tõde. Kui nüüd kõik sujub, siis ehk on helgemaid hetki ka oodata :)

Veel tahaks mainida, et tallis käies olen ma üritanud aega maksimaalselt optimeerida ja vältida niisama passimist. Isegi raske on mõista neid, kes pool õhtut seal munevad, kas neil tõesti midagi targemat teha pole? Isegi trennid teen kiirelt, hobune toimib siis on korras ja kaua ma ikka nühin? See on vahel lausa naljakas, kuidas ma jõuan sõita kaks hobust sel ajal kui mõni ühe. Või kui ma jõuan kõik eel- ja järeltoimingud ning terve trenni ära teha ja talliõuelt minema ka sõita selle ajaga kui mõni on maneezhis ühe hobusega? Või kui ma jõuan ühe hobuse lahti võtta ja järgmise valmis panna selle ajaga, kui mõni paneb ainult valjaid hobusele pähe? No minu meelest on veider, mis neil on loivad või? Äkki ma olen kade, et ei suuda tühistest toimingutest mõnu tunda? Peaksin poole pikemad treeningud tegema? Ma ei tea, ma ei viitsi, milleks... Milleks teha asju keeruliseks?