Hobusepidamine ei ole kohustuslik.
Loomade kombinaati viimine on Eestis igapäevane.
Laminiitikud võivad süüa sobivat silo.
Proteiin ei põhjusta laminiiti.
Hobused ei pea saama müslisid. Mitte mingisuguseid!
Ärge kunagi uskuge pimesi söödamüüjaid, nad üritavad alati oma kaupa maha parseldada ja kahjuks teavad vähe söötmise teaduslikust poolest.
Vereproovi alusel ei saa teha söödaratsiooni ega tuvastada kõiki puuduolevaid aineid.
Müslides ei ole kõik vajalikud elemendid sees õiges koguses, isegi kui pakend nii lubab.
Söötasid tuleks võrrelda mitte kenade kiitvate tootetutvustuste alusel vaid vaadates koostist (nii tooraineid kui analüütilist).
Selja ära tõmbamine pole diagnoos vaid tühi oletus.
Kehval pinnasel peabki hobune ettevaatlikult astuma.
jne
Hakka või Eesti hobuinimeste grupist lahkuma...
Kestvusratsutamise koolitus
Nädalavahetusel sai käidud kestvusratsutamise seminaril, kus esinesid Austraalia tegijad Brook ja Leigh Ann Sample. Nad võistlevad, treenivad ja kasvatavad selle tarbeks hobuseid. Kuna nende hoole all on stabiilselt üle paarisaja hobuse, siis nad rääkisid lihtsalt oma kogemuse baasil. Brook on töötanud kestvushobustega ka araabiamaades ja võitnud Austraalia raskeima kestvussõidu Tom Quilty rekordarv kordi. Kahe päeva juttu ilmselgelt ei hakka ümber toksima aga mõned nopped siiski. Kui kellelgi on konkreetseid küsimusi, siis andke tuld.
Tähtsaim osa treeningust on endiselt samm. Seda pole vist kunagi liiga palju :) Vigastuste vältimiseks on väga oluline piisav soojendus. See tähendab reeglina 30-40 minutit sammu (vanematel hobustel isegi kauem). Selle ajaga peaks ka natuke kangem hobune end mõnusalt lahti käima ja samm pikenema. Ma olen jälginud, et võtabki vähemalt 20-30 minutit (külmaga kauem, ratsa ka kauem), et hobune hakkaks puristama, sirutama, reipamalt sammuma. Ja sama aja võtab ka iseenda käima saamine kui käe kõrval jalutada :D Ma arvan, et pikkadest sammumistest võiks olla palju abi ka maneežiratsutajatele. Ausalt öelda tundub järjest absurdsem, et võetakse boksis seisev hobune, poole tunni pärast juba galopeeritakse, kakeldakse jäiga hobusega, kuumutatakse kõõlused pindedega üle, söödetakse kilode kaupa jõusööta ja otsitakse imesuulisi.
Nemad eelistavad karjamaal pidamist. Neil on kogemusi ka tallis peetavate hobustega, ka nii on võimalik sporti teha aga see nõuab natuke rohkem vaeva (pikem soojendus jne). Kui hobusel ei ole võimalik koos karjaga ringi liikuda, siis viia käe kõrval jalutama (kord päevas, kaks korda päevas, mida rohkem seda uhkem) või panna karusselli.
Ka söötmises ei kasuta nad midagi erilist. Põhiline on karjamaarohi. Jõusöödast põhiosa moodustab neil heksel/chaff, alati on ratsioonis mineraali-vitamiini lisand, energia tagamiseks annavad õli. Teravilja/valmissööta annavad olenevalt hobusest aga reeglina vähe (alla poole kilo) või ei anna üldse. Ka 160 km võistlevat hobust võib sööta nii, et ta teravilja üldse ei saa. Parematel hobustel kasutavad ka söödalisandeid. Kui hobune teeb vähem trenni, siis saab kindlasti ka vähem lisasööta. Mitmepäevasel transpordil (võistlustele sõites) annab heinale lisaks ainult hekslit/chaffi ja pool min-vit kogusest. Melassi väldib.
Treenimisest oli ka palju juttu. Pikad aeglased sõidud ja palju mäetööd. Kehval pinnasel ei tohi kiirelt sõita. Nad ei ürita kõiki võistlusi võita vaid valivad välja 1-2 olulist ja teised on lihtsalt treeningsõidud. Esimesed kolm aastat ei tohiks ühelgi võistlusel kiiresti sõita. Peale võistlust kindlasti puhkus. Mustkusesuse vältimisest ja haldamisest räägiti ka palju, see on nimelt kestvushobuste levinuim tervisemure ja nende arvates 80% tagaosa longete põhjuseks (sh kerge mööduva vormina).
Soovitasid kodus enne ja pärast iga trenni teha käe kõrval traavi ja saada selles väga heaks. Harjutada hobust jooma suulistega, seisma paigal suvalises kohas, taluma näppimist ja veega kastmist jne. Paljas käsi on parim tööriist hobuse igapäevaseks kontrollimiseks (paistetus, haavad jne).
Huvitav oli ka kuulata Austraalia kestvusmaailma eripäradest. Neil on see pikk traditsioon. Aasta põhisõit Tom Quilty tuleb läbida 24h jooksul. Start antakse keskööl. Üldse sõidavad nad tihti osa võistlusest pimedas pealampidega, kas siis on start varahommikul või pealelõunal. Lisaks on neil mitmepäevased distantsid, näiteks läbitakse 400 km viie päevaga või 120 km kolme päevaga.
Varustuse poole pealt oli huvitav, et väga levinud on sabarihma kasutamine. See tuleneb sellest, et neil on päris mäed ja radadel on tihti väga järske lõike. Seetõttu on rinnarihm ja sabarihm elementaarsed, et hoida sadulat õige koha peal. Samuti ei pea siis vööd liiga tugevasti kinni tõmbama, mis lihtsustab hobusel hingamist. Meil kasutatakse sabarihma ponidel ja sedagi minimaalselt. Ma olen arvanud, et see on hobusele ebameeldiv ja lisab pingeid. Aga nende kogemust jälgides ei tee see midagi halba. Muidugi kui sadul sileda maa peal sobib ja ei liigu, siis rakendubki see ainult langustel.
Tähtsaim osa treeningust on endiselt samm. Seda pole vist kunagi liiga palju :) Vigastuste vältimiseks on väga oluline piisav soojendus. See tähendab reeglina 30-40 minutit sammu (vanematel hobustel isegi kauem). Selle ajaga peaks ka natuke kangem hobune end mõnusalt lahti käima ja samm pikenema. Ma olen jälginud, et võtabki vähemalt 20-30 minutit (külmaga kauem, ratsa ka kauem), et hobune hakkaks puristama, sirutama, reipamalt sammuma. Ja sama aja võtab ka iseenda käima saamine kui käe kõrval jalutada :D Ma arvan, et pikkadest sammumistest võiks olla palju abi ka maneežiratsutajatele. Ausalt öelda tundub järjest absurdsem, et võetakse boksis seisev hobune, poole tunni pärast juba galopeeritakse, kakeldakse jäiga hobusega, kuumutatakse kõõlused pindedega üle, söödetakse kilode kaupa jõusööta ja otsitakse imesuulisi.
Nemad eelistavad karjamaal pidamist. Neil on kogemusi ka tallis peetavate hobustega, ka nii on võimalik sporti teha aga see nõuab natuke rohkem vaeva (pikem soojendus jne). Kui hobusel ei ole võimalik koos karjaga ringi liikuda, siis viia käe kõrval jalutama (kord päevas, kaks korda päevas, mida rohkem seda uhkem) või panna karusselli.
Ka söötmises ei kasuta nad midagi erilist. Põhiline on karjamaarohi. Jõusöödast põhiosa moodustab neil heksel/chaff, alati on ratsioonis mineraali-vitamiini lisand, energia tagamiseks annavad õli. Teravilja/valmissööta annavad olenevalt hobusest aga reeglina vähe (alla poole kilo) või ei anna üldse. Ka 160 km võistlevat hobust võib sööta nii, et ta teravilja üldse ei saa. Parematel hobustel kasutavad ka söödalisandeid. Kui hobune teeb vähem trenni, siis saab kindlasti ka vähem lisasööta. Mitmepäevasel transpordil (võistlustele sõites) annab heinale lisaks ainult hekslit/chaffi ja pool min-vit kogusest. Melassi väldib.
Treenimisest oli ka palju juttu. Pikad aeglased sõidud ja palju mäetööd. Kehval pinnasel ei tohi kiirelt sõita. Nad ei ürita kõiki võistlusi võita vaid valivad välja 1-2 olulist ja teised on lihtsalt treeningsõidud. Esimesed kolm aastat ei tohiks ühelgi võistlusel kiiresti sõita. Peale võistlust kindlasti puhkus. Mustkusesuse vältimisest ja haldamisest räägiti ka palju, see on nimelt kestvushobuste levinuim tervisemure ja nende arvates 80% tagaosa longete põhjuseks (sh kerge mööduva vormina).
Soovitasid kodus enne ja pärast iga trenni teha käe kõrval traavi ja saada selles väga heaks. Harjutada hobust jooma suulistega, seisma paigal suvalises kohas, taluma näppimist ja veega kastmist jne. Paljas käsi on parim tööriist hobuse igapäevaseks kontrollimiseks (paistetus, haavad jne).
Huvitav oli ka kuulata Austraalia kestvusmaailma eripäradest. Neil on see pikk traditsioon. Aasta põhisõit Tom Quilty tuleb läbida 24h jooksul. Start antakse keskööl. Üldse sõidavad nad tihti osa võistlusest pimedas pealampidega, kas siis on start varahommikul või pealelõunal. Lisaks on neil mitmepäevased distantsid, näiteks läbitakse 400 km viie päevaga või 120 km kolme päevaga.
Varustuse poole pealt oli huvitav, et väga levinud on sabarihma kasutamine. See tuleneb sellest, et neil on päris mäed ja radadel on tihti väga järske lõike. Seetõttu on rinnarihm ja sabarihm elementaarsed, et hoida sadulat õige koha peal. Samuti ei pea siis vööd liiga tugevasti kinni tõmbama, mis lihtsustab hobusel hingamist. Meil kasutatakse sabarihma ponidel ja sedagi minimaalselt. Ma olen arvanud, et see on hobusele ebameeldiv ja lisab pingeid. Aga nende kogemust jälgides ei tee see midagi halba. Muidugi kui sadul sileda maa peal sobib ja ei liigu, siis rakendubki see ainult langustel.
2017 kokkuvõte
On tegelikult läinud üsna üles-alla rütmis ja juhtunud nii mõndagi. Väga hea on nüüd võtta ette Google Calendar, kus mul on eraldi värviga igale hobusele oma kalender.
Jaanuar
Alustasin aastat päris tiheda trennitamisega. Jaanuaris oli ainult neli päeva, kus ma tallis ei käinud. Ratsutasin ja hüppasin ka. Proovisin igasuguseid sadulaid aga ei leidnud midagi head. Tõmbas jala veidike katki ja hakkas juba korralikult talvekarva maha ajama.
Veebruar
Trumm tuli Ihastesse külla kiilumädanikku ravima. Tore oli taas mõlema hobusega tegeleda. Lasin neid korduvalt koos maneeži jooksma, püherdama, lustima. Brokiga trennides midagi erilist ei teinud aga eks pinnas oli ka alla igasugust arvestust. Trummiga kelgutasin ja paar korda ratsutasin, oli nagu Trumm ikka.
Märts
Saatsin Trummi tagasi maale (seekord Põlvamaale) ja ratsutasin mõned korrad Brokiga. Isegi õues sai juba sõita. Kuu keskel lõhkus Brok oma jala nii ära, et hea et niigi läks. Käisin siis edaspidi kaks korda päevas tallis ravimas ja jalutamas. Nii saigi suht iga päev tallis käidud (kolm vaba päeva märtsis).
Aprill
Käisin kas tohterdamas, jalutamas, kordetamas või jooksutamas. Talliskäimise jaks hakkas ära kaduma ja eriti midagi ei teinud. Kuu lõpus jalutasin ratsa paar korda. Seoses talliomanike vahetusega olid segased ajad.
Mai
Tegin Ihastes viimased sammutraavitrennid ja kolisin Broki ära karjamaale. Väga tore oli teda suurel karjamaal vaadata! Aga üksi tallis käia talle ei meeldinud. Mõned korrad siiski kordetasin ja ratsutasin. Parim uudis oli, et leidsin lõpuks sobiva sadula.
Juuni
Käisin isegi mõned korrad maastikul läbi häda, kuid üldiselt loobusin. Brok elas oma hobuse elu.
Juuli
Brok puhkas. Käisin aeg-ajalt söötmas ja niisama kontrollimas.
August
Kolisin B Kuristale, et taas tegusaks hakata. Sain juba esimesel nädalal Broki sadulasse ja jalutama. Peamiselt käisin metsas jalutamas ja kõik sujus imeliselt.
September
Nautisin endiselt metsas käimist. Tegin ka kiiremaid trenne ja valmistusin võistlusteks.
Oktoober
Trenni sai see kuu vähem tehtud kuid B sai esimese rännakuvõistluse kogemuse. Läks väga hästi ja kiitsin oma hobust lõputult.
November
Sügis tuli peale ja käisin kuu jooksul vaid 8 korda tallis. Tegin kergemaid trenne.
Detsember
Kolisin Trummi ka Kuristale ja sain kohe motivatsiooni juurde tallis käimiseks. Peamiselt lihtsalt jalutasin hobuseid, kas käe kõrval või ratsa. Trummiga kelgutasin kaks korda.
Jaanuar
Alustasin aastat päris tiheda trennitamisega. Jaanuaris oli ainult neli päeva, kus ma tallis ei käinud. Ratsutasin ja hüppasin ka. Proovisin igasuguseid sadulaid aga ei leidnud midagi head. Tõmbas jala veidike katki ja hakkas juba korralikult talvekarva maha ajama.
Veebruar
Trumm tuli Ihastesse külla kiilumädanikku ravima. Tore oli taas mõlema hobusega tegeleda. Lasin neid korduvalt koos maneeži jooksma, püherdama, lustima. Brokiga trennides midagi erilist ei teinud aga eks pinnas oli ka alla igasugust arvestust. Trummiga kelgutasin ja paar korda ratsutasin, oli nagu Trumm ikka.
Märts
Saatsin Trummi tagasi maale (seekord Põlvamaale) ja ratsutasin mõned korrad Brokiga. Isegi õues sai juba sõita. Kuu keskel lõhkus Brok oma jala nii ära, et hea et niigi läks. Käisin siis edaspidi kaks korda päevas tallis ravimas ja jalutamas. Nii saigi suht iga päev tallis käidud (kolm vaba päeva märtsis).
Aprill
Käisin kas tohterdamas, jalutamas, kordetamas või jooksutamas. Talliskäimise jaks hakkas ära kaduma ja eriti midagi ei teinud. Kuu lõpus jalutasin ratsa paar korda. Seoses talliomanike vahetusega olid segased ajad.
Mai
Tegin Ihastes viimased sammutraavitrennid ja kolisin Broki ära karjamaale. Väga tore oli teda suurel karjamaal vaadata! Aga üksi tallis käia talle ei meeldinud. Mõned korrad siiski kordetasin ja ratsutasin. Parim uudis oli, et leidsin lõpuks sobiva sadula.
Juuni
Käisin isegi mõned korrad maastikul läbi häda, kuid üldiselt loobusin. Brok elas oma hobuse elu.
Juuli
Brok puhkas. Käisin aeg-ajalt söötmas ja niisama kontrollimas.
August
Kolisin B Kuristale, et taas tegusaks hakata. Sain juba esimesel nädalal Broki sadulasse ja jalutama. Peamiselt käisin metsas jalutamas ja kõik sujus imeliselt.
September
Nautisin endiselt metsas käimist. Tegin ka kiiremaid trenne ja valmistusin võistlusteks.
Oktoober
Trenni sai see kuu vähem tehtud kuid B sai esimese rännakuvõistluse kogemuse. Läks väga hästi ja kiitsin oma hobust lõputult.
November
Sügis tuli peale ja käisin kuu jooksul vaid 8 korda tallis. Tegin kergemaid trenne.
Detsember
Kolisin Trummi ka Kuristale ja sain kohe motivatsiooni juurde tallis käimiseks. Peamiselt lihtsalt jalutasin hobuseid, kas käe kõrval või ratsa. Trummiga kelgutasin kaks korda.
Subscribe to:
Posts (Atom)