Nädalavahetusel sai käidud kestvusratsutamise seminaril, kus esinesid Austraalia tegijad Brook ja Leigh Ann Sample. Nad võistlevad, treenivad ja kasvatavad selle tarbeks hobuseid. Kuna nende hoole all on stabiilselt üle paarisaja hobuse, siis nad rääkisid lihtsalt oma kogemuse baasil. Brook on töötanud kestvushobustega ka araabiamaades ja võitnud Austraalia raskeima kestvussõidu Tom Quilty rekordarv kordi. Kahe päeva juttu ilmselgelt ei hakka ümber toksima aga mõned nopped siiski. Kui kellelgi on konkreetseid küsimusi, siis andke tuld.
Tähtsaim osa treeningust on endiselt samm. Seda pole vist kunagi liiga palju :) Vigastuste vältimiseks on väga oluline piisav soojendus. See tähendab reeglina 30-40 minutit sammu (vanematel hobustel isegi kauem). Selle ajaga peaks ka natuke kangem hobune end mõnusalt lahti käima ja samm pikenema. Ma olen jälginud, et võtabki vähemalt 20-30 minutit (külmaga kauem, ratsa ka kauem), et hobune hakkaks puristama, sirutama, reipamalt sammuma. Ja sama aja võtab ka iseenda käima saamine kui käe kõrval jalutada :D Ma arvan, et pikkadest sammumistest võiks olla palju abi ka maneežiratsutajatele. Ausalt öelda tundub järjest absurdsem, et võetakse boksis seisev hobune, poole tunni pärast juba galopeeritakse, kakeldakse jäiga hobusega, kuumutatakse kõõlused pindedega üle, söödetakse kilode kaupa jõusööta ja otsitakse imesuulisi.
Nemad eelistavad karjamaal pidamist. Neil on kogemusi ka tallis peetavate hobustega, ka nii on võimalik sporti teha aga see nõuab natuke rohkem vaeva (pikem soojendus jne). Kui hobusel ei ole võimalik koos karjaga ringi liikuda, siis viia käe kõrval jalutama (kord päevas, kaks korda päevas, mida rohkem seda uhkem) või panna karusselli.
Ka söötmises ei kasuta nad midagi erilist. Põhiline on karjamaarohi. Jõusöödast põhiosa moodustab neil heksel/chaff, alati on ratsioonis mineraali-vitamiini lisand, energia tagamiseks annavad õli. Teravilja/valmissööta annavad olenevalt hobusest aga reeglina vähe (alla poole kilo) või ei anna üldse. Ka 160 km võistlevat hobust võib sööta nii, et ta teravilja üldse ei saa. Parematel hobustel kasutavad ka söödalisandeid. Kui hobune teeb vähem trenni, siis saab kindlasti ka vähem lisasööta. Mitmepäevasel transpordil (võistlustele sõites) annab heinale lisaks ainult hekslit/chaffi ja pool min-vit kogusest. Melassi väldib.
Treenimisest oli ka palju juttu. Pikad aeglased sõidud ja palju mäetööd. Kehval pinnasel ei tohi kiirelt sõita. Nad ei ürita kõiki võistlusi võita vaid valivad välja 1-2 olulist ja teised on lihtsalt treeningsõidud. Esimesed kolm aastat ei tohiks ühelgi võistlusel kiiresti sõita. Peale võistlust kindlasti puhkus. Mustkusesuse vältimisest ja haldamisest räägiti ka palju, see on nimelt kestvushobuste levinuim tervisemure ja nende arvates 80% tagaosa longete põhjuseks (sh kerge mööduva vormina).
Soovitasid kodus enne ja pärast iga trenni teha käe kõrval traavi ja saada selles väga heaks. Harjutada hobust jooma suulistega, seisma paigal suvalises kohas, taluma näppimist ja veega kastmist jne. Paljas käsi on parim tööriist hobuse igapäevaseks kontrollimiseks (paistetus, haavad jne).
Huvitav oli ka kuulata Austraalia kestvusmaailma eripäradest. Neil on see pikk traditsioon. Aasta põhisõit Tom Quilty tuleb läbida 24h jooksul. Start antakse keskööl. Üldse sõidavad nad tihti osa võistlusest pimedas pealampidega, kas siis on start varahommikul või pealelõunal. Lisaks on neil mitmepäevased distantsid, näiteks läbitakse 400 km viie päevaga või 120 km kolme päevaga.
Varustuse poole pealt oli huvitav, et väga levinud on sabarihma kasutamine. See tuleneb sellest, et neil on päris mäed ja radadel on tihti väga järske lõike. Seetõttu on rinnarihm ja sabarihm elementaarsed, et hoida sadulat õige koha peal. Samuti ei pea siis vööd liiga tugevasti kinni tõmbama, mis lihtsustab hobusel hingamist. Meil kasutatakse sabarihma ponidel ja sedagi minimaalselt. Ma olen arvanud, et see on hobusele ebameeldiv ja lisab pingeid. Aga nende kogemust jälgides ei tee see midagi halba. Muidugi kui sadul sileda maa peal sobib ja ei liigu, siis rakendubki see ainult langustel.
6 comments:
Põnev oleks leida mingeid teadusartikleid, kasvõi inimeste kohta, et kui palju aega siis tegelikult ikkagi selleks "soojenemiseks" läheb... kiiruga üritasin otsida ka, aga esialgu tulutult.
30-40 minutit (ja vanematel kauem) tundub minu jaoks ikka juba ääretult pikk aeg hobuse sammus soojendamiseks. Seejuures ma absoluutselt ei alahinda jalutamise tähtsust, treeninguna iseenesest on see kindlasti väga kasumlik -
aktiivne füüsiline tegevus ilma liikumisaparaati eriliselt koormamata.
Lisaks muidugi see, et kui treeningu kogupikkus on juba poolteist või mitu tundi, siis tundub strateegiliselt mõistlikum pikem osa alguses jalutamisele kulutada; võrreldes võib-olla 30-45 minutiliste trennidega, mida mina "maneežiratsutajana" oma hobustega tihti teen. Sellest hoolimata ma ei ole tundnud, et nt 15-20 minutit jalutamist piisav ei oleks, et seejärel kergelt traavitama hakata (mida tehes loomulikult üles soojenemine ka oluliselt kiireneb) ja veel 15 minuti pärast galoppi sõita. Aga noh, see on ainult see, mida mina "tunnen" :). Seepärast olekski huvitav mingit objektiivset uuringut vms lugeda.
See oli pigem pakkumine, et kõik võiksid rohkemast jalutamisest võita :) Lõpuks tuleb niikuinii indiviidide eripärasid arvestada ja tunde järgi teha.
Aga küsimus on üldises koorumuses ja treeningu raskuses ning eesmärgis. Ma olen ka väga palju 30-45 min maneežitrenne teinud ja kõik ok. Kuna treening on lühike ja kerge, siis on ka vigastuste risk selle võrra väiksem ja polegi pikalt millekski soojendada. Aga kui eesmärk on paar tundi intensiivselt eri pinnasel rännakutrenni teha, siis 30 minutiga jõuab alles kodust metsa ja ei tundu üldse pikk aeg jalutamiseks :) Eks põhiline vajadus (vigastuste seisukohalt) tuleb välja alles väga treenitud hobuste puhul ja seda kogemust jagati ka seminaril (nt 160 km võistlevad hobused, kellel on suur tying up risk). Lisaks treeningu eesmärk - kestvusratsutamine on maraton ja pikaajaliseks pingutuseks tuleb treenida nii füüsiliselt kui mentaalselt.
Kas sammu puhul räägiti selle kvaliteedist ka? On see oluline? Palju seda saab parandada või rikkuda? Koolisõitjad ikka räägivad, et sammu ei saa väga muuta, seega oleks põnev teada kestvusinimeste arvamust.
Kas jutuks tuli ka kestvusratsutamise olukord araabiamaades? Doping ja hobuste surmad?
Räägiti üldiselt kestvushobuste liikumistest, mis on pigem nagu vastand koolisõiduhobusele - võimalikult ökonoomne, maadhaarav, madal, mitte ülesmäge vaid ainult edasi. Eraldi sammu kvaliteedist ei räägitud. Pole kuulnud, et keegi seda kestvusmaailmas oluliseks peaks. Lihtsalt mida kiiremini sammub, seda kiiremini jõuab edasi :D
Araabiamaade olukorrast ei räägitud.
Ma väljendasin end pisut kehvasti, aga kuidas nt kestvusratsutajad küliskäiku suhtuvad? Või pole sel vahet nii kaua kui hobune jookseb ja taastub? Traavleid kasutatakse päris palju ja edukalt kestvuses, seega oleks põnev teada. Ingliskeelsetes foorumites kolades pole midagi leidnud. Aga loeks põnevusega :)
Teine asi, mida mõtlesin, oli see, et kui pikkadel distantsidel on hobusel nt kohutavalt ebamugav galopp, siis kuidas ratsanik seda talub? Või eelistatakse ikka neid, kelle seljas on mugav ratsutada?
Ilmselt vastasid ise ära - kuni jookseb ja taastub pole vahet. Austraalias kasutavad palju xx ja ox ristandeid, traavlitest polnud juttu. Täisverelisi märasid saadakse nt galopirajalt ja ristatakse araablasega. Ma ei ütleks, et traavleid sihilikult palju kasutatakse. Mõned aastad tagasi toimunud kestvuskoolitusel Leedu veti ja treeneriga kuulsime, et traavlid sobivad pigem kuni 80 km distantsideks.
Räägiti ka sellest, et mugavama liikumisega hobuse seljas on ratsanikul muidugi parem reisida. Aga kui hobune võidab ja ratsanik elus püsib, siis pole jällegi vahet. Osad hobused on efektiivsemad traavis ja osad galopis - tavaliselt kohandub ratsanik hobuse järgi. Õige kestvusratsutaja surub hambad risti kui kohutavalt ebamugav on :D
Ühesõnaga kui hobusele jooksmine sobib ja ratsanikule hobune sobib, siis võib sõita millega iganes ja kuidas iganes.
Post a Comment