Võrumaal again

Kolisin Broki tagasi nn koju. Nüüd saan mõlema hobusega trenni teha :) Poni on küll hirmsasti vormist väljas aga äkki õnnestub asja siiski parandada. Trennid on tagasihoidlikud, proovin palju sammu teha ja traavi vähem. Tasapisi. Metsad mind igatahes tõmbavad, loodetavasti on ka hobused selle plaaniga päri.

being honest with yourself

Päris lahe on ratsutada kui jõuad jälle mingile äratundmisele. Täna panime maneeži üles ühe ristidest/lattaedadest süsteemi ning siis ühel sirgel seotud vahega lattaed ja okser. Kuna meil galopp on endiselt väga kehv, siis läksin traavis peale ja ergutasin häälega, et galopis jätkata. Ja nii kenasti hüppas, tulin uuesti ja uuesti ja kordused kõik sujusid. Ja siis ma sain aru, et ma peaksin hakkama ridu hüppama, samamoodi nagu võiguga tegin ja tuli meelde kui hästi need hobusele mõjusid! Ja no muidugi ei väsi ma treener Marist igatsemast, mulle tundub et just tema nõuandeid ja harjutusi ma praegu vajangi. Aga eks näis kunas ja kui palju trenne õnnestub võtta. Ja tegelikult on mu postituse pealkiri ka Marise blogipostitusest ajendatud, sest ma tundsin suht täpselt ennast ära... Kui mul hirm/ebamugavus tekib, siis ma üritan hobuseid kokku klappida ja võtan eest liiga palju. Ma tean, et ma ise olen oma hobuse sellega sitaks sõitnud aga kuna ma muudmoodi ei oska siis proovin jälle uuesti ja uuesti neid lahendusi, mis eelmiste hobuste puhul on toiminud :D Lihtsalt hobusega tulevad vead kergemini välja kui poniga ja ausalt, ma olen NII õnnelik sellise õpetaja üle sest ma pole ammu pidanud pingutama ja kannatlikkust varuma. Väike maneež ainult võimendab neid probleeme, sest koguaeg on vaja keerata ja kurve sõita. Ma ei teagi kumba see suletud ruum rohkem ahistab, mind või hobust :D Ilmselt mind ja läbi minu tegevuse hobust kui enda vastu aus olla. Igatahes loodan õues sõites natuke paremaks ratsutajaks jälle saada, saaks nendest sisse jäänud halbadest harjumustest ehk lahti. Eks näis, kas asi on kinnisideedes või mitte. Õnneks hobune ei allu niisama vaid annab märku, et talle selline asi ei sobi :) Kuidagi peaks ennast ka füüsiliselt arendama, et hobuse seljas paremini hakkama saada aga sellega on endiselt nii nagu on.

Fotod: Kelly Ilp

trennid

Viimased trennid on jälle head olnud. Äärmiselt meeldiv vaheldus vahepealsele tagasilöökide perioodile. Ei tahakski nagu ära sõnuda aga vast ei ole enam midagi sõnuda :D Vahepeal on nii palju ebamääraseid postitusi olnud, et ma isegi ei tea kuhu lugejad (kui neid veel üldse on :)) B arengurajal jäid. Igatahes on selle hobuse areng pigem aeglane, kiirteed tema puhul ei tööta isegi ajutiselt ja ma olen tänulik sellise õpetaja eest oma hobuste reas. Aga vähemalt kui ta midagi ära õpib, siis ei pea temaga enam vestlema teemal, et aga kui... Ei karda ka suurt midagi ega murra pead igasuguste veidrate helide üle, mis maneeži seina tagant pidevalt kostuvad. Teeme endiselt usinalt maneežitrenne, lihvime ratsastust, harjutame galoppi. Areng on märgatav kuigi ponidega ei saa võrrelda, kellega tavaliselt poole aasta möödudes juba vabalt võistelda saab. Selles suhtes lükkuvad esimesed võistlused edasi, kuigi ma need alguses kevadesse planeerisin. Suurem hobune, suuremad lihased, suuremad tasakaaluprobleemid, suuremad painded - läheb lihtsalt kauem aega. Aga seda magusam tundub tulemus ;) Peale trenni käime aeg-ajalt põllul jalutamas koos mõne teise hobusega. On nõus esimesena minema. Maneežis teeme traavilatte ja on ka mõned üksikud hüpped proovitud. Üldiselt on ikka väga hea tunne, kui tead, et saad juba paistvat suvehooaega alustada hobusega, kes on terve talve käinud regulaarselt 4-5x nädalas trennis. See on väga hea püsivus ja treeningpõhi, millele suuremaid unistusi rajada.

 Foto: Angelika Pitman