being honest with yourself

Päris lahe on ratsutada kui jõuad jälle mingile äratundmisele. Täna panime maneeži üles ühe ristidest/lattaedadest süsteemi ning siis ühel sirgel seotud vahega lattaed ja okser. Kuna meil galopp on endiselt väga kehv, siis läksin traavis peale ja ergutasin häälega, et galopis jätkata. Ja nii kenasti hüppas, tulin uuesti ja uuesti ja kordused kõik sujusid. Ja siis ma sain aru, et ma peaksin hakkama ridu hüppama, samamoodi nagu võiguga tegin ja tuli meelde kui hästi need hobusele mõjusid! Ja no muidugi ei väsi ma treener Marist igatsemast, mulle tundub et just tema nõuandeid ja harjutusi ma praegu vajangi. Aga eks näis kunas ja kui palju trenne õnnestub võtta. Ja tegelikult on mu postituse pealkiri ka Marise blogipostitusest ajendatud, sest ma tundsin suht täpselt ennast ära... Kui mul hirm/ebamugavus tekib, siis ma üritan hobuseid kokku klappida ja võtan eest liiga palju. Ma tean, et ma ise olen oma hobuse sellega sitaks sõitnud aga kuna ma muudmoodi ei oska siis proovin jälle uuesti ja uuesti neid lahendusi, mis eelmiste hobuste puhul on toiminud :D Lihtsalt hobusega tulevad vead kergemini välja kui poniga ja ausalt, ma olen NII õnnelik sellise õpetaja üle sest ma pole ammu pidanud pingutama ja kannatlikkust varuma. Väike maneež ainult võimendab neid probleeme, sest koguaeg on vaja keerata ja kurve sõita. Ma ei teagi kumba see suletud ruum rohkem ahistab, mind või hobust :D Ilmselt mind ja läbi minu tegevuse hobust kui enda vastu aus olla. Igatahes loodan õues sõites natuke paremaks ratsutajaks jälle saada, saaks nendest sisse jäänud halbadest harjumustest ehk lahti. Eks näis, kas asi on kinnisideedes või mitte. Õnneks hobune ei allu niisama vaid annab märku, et talle selline asi ei sobi :) Kuidagi peaks ennast ka füüsiliselt arendama, et hobuse seljas paremini hakkama saada aga sellega on endiselt nii nagu on.

Fotod: Kelly Ilp