kabjad jälle..

Internet on täis igasuguseid erinevaid kogemusi. Iga hobune on individuaalne. Ja lahendused ongi erinevad. Mulle meeldib arstide diagnoose uskuda aga alati ei tasu alla anda. Näiteks on mitmeid näiteid, kus hobune on tembeldatud lootusetuks kabjalombakaks või on diagnoosiks navicular. Ja siis need samad hobused, kellele miski ei aita, jõuavad lõpuks barefoot teemani ja uue pidamise-söötmise-värkimise komboga saavad neist raudadeta võistlushobused. Kõik on võimalik.

Lugesin just soovitust, et hellitava hobuse puhul peaks endale selgeks tegema, kas kabi on nõrk või on hobune tundlik. Röntgeniga saab mõõta kabjapõhja paksust ja on nähtud hobuseid, kellel pole kabjapõhja ollagi aga vabalt käivad üle kivide. Ja selliseid, kellel on kabi väliselt jumala ok ja põhi on paks ja nii tundlik, et imelik kohe. Ja siinkohal jõuab jutt selleni, et kui mõistetest rääkida, siis tegelikult kabja väline kapsel ju polegi tundlik (nagu inimesel küünematerjal), vaid selle all olevad sisemised struktuurid. Loogiline. Ja viitab sellele, et probleem on ikkagi kabjas sees, olgu see kabi väljast milline tahes. Mis tähendab, et välise värkimise või pintseldamise või millega iganes üksi ei saagi põhjust kõrvaldada. Ja lõpuks jõuab jutt ikka söötmiseni välja, sest sellest ei saa üle ega ümber. Õhus on veel küsimus, et milline see õige söötmine siis on? Hobusele jääb viimane sõna.

Üks tore lugu värkimise reeglitest: http://hoofgeek.com/the-golden-rule/

Peale eelmist postitust läksin ratsutama ja B kabjaolukord oli nädalaga hoopis paranenud :D St et väline kuju annab soovida aga ei hellitanud enam nii palju kui siin vahepeal. Ja tald näeb palju parem välja! Miks, ei tea, elame-näeme :)

Lõppu tarkust kah.. "Practice makes perfect, for sure, but you perfect whatever you are practicing. That is to say – you may well perfect getting it wrong."

Trumm kolis ning kapjadest again

Trumm kolis Tartumaale, et olla koduhobune ja lasteratsu. Eks näis kuidas sujuma hakkab :)

Tahtsin siia salvestada mõne lingi toodetest, mille otsa vahepeal sattunud olen. Esimese puhul on võimalik pmst ise raud kujundada vastavalt kabjale ja vajadusele http://www.vettec.com/super-fast-180cc-instructions. See aga pidi olema suht keeruline, saada materjal ilusti rauakujuliselt sinna :D Teine on põhimõtteliselt liimitavad rauad. Kui tavaliselt liimitavad kabjasussid on terve kabjapõhja all (ja seega ei jäeta alla vaid pigem nt võistlustel kasutamiseks), siis need on rauakujulised ja sees on alumiinium http://www.glushu.eu/. Liimiga paigaldamisel on kõige olulisem pinna ettevalmistus ja kuivatus. Kuuldavasti vajab see osavust ja mässamist. Siis on tegelt veel plastikust rauad, mis on päris coolid. Aga ka need on kindlas mõõdus, mis minu hobusele praegu ei sobi :D

Minu omade kapjadest nii palju, et kui vaadata pilte, siis on B kabjakuju kehvemaks läinud vahepeal. Aga miks, ma ei tea. Kas see on mingi muutuse-eelne kujumuutus, ma ei tea. Eks aeg näitab ja nüüd on hea silma peal hoida, iga kuu peaks pildistama ka. Värgin tihedalt. Kivide peal on ettevaatlik aga muidu liigub nagu ikka. Olen palju lugenud sellest, kuidas mineraalide omavaheline tasakaal on oluline. Mitte lihtsalt see, et hobune miinimumnormi täis saab, sest kui saab ühte liiga palju, siis teist ei omasta. Ja mul on plaan karjamaarohust mineraalide analüüs teha, et ÜLDSE mingit ettekujutust saada, mida ta sisse sööb :D Kui ma energiat ja proteiini veel aiman, siis mineraalidest ei saa pealevaadates sotti. Ning suht kõik (kabja)lisandid on tehtud kuskil kaugemal välismaal, seega vastavalt sealsetele oludele ja ma ei tea, kas ka meil siin sobilikud. Hobusele peaks söötma vaid seda juurde, mis tal puudu on. Ja siis Trummil on valgejoon laiemaks läinud. Ma ei tea, kas varasemalt on ka seda olnud, sest ma pole osanud vaadata. Aga see ei sega teda üldse. Asi pole korras aga tema jookseb kruusa peal traavi ikka :D Ehk siis kui kapjadest midagi ei tea, pole probleemi olemas...

Broki esimesed võistlused

Vahepeal olen mõlema hobusega trennitanud aga mitte eriti aktiivselt. Olen olnud laisk ja olen tegelenud muude asjadega. Autosõit on ka ära tüüdanud. Trennid on olnud paremad ja halvemad nagu ikka. Trummiga olen lõdvemalt võtnud, sest temaga sõitmine ei paku nii palju pinget. Käisin temaga isegi paar korda üksi metsas, läks hea meelega. Kuni viimane kord ütles, et noup, rohkem mitte. Egas midagi, läksime koju tagasi :D Brok on endiselt cool, eriti kui ta rahulik on ja teda edasi sõita saab. Siis on nagu päris. Ta teeb väga hea meelega tööd ja ma ikka tihti mõtlen, et kui lahe ta mul on. Olen ikka üritanud vahepeal hüpata ka temaga aga ilma treenerita ei ole tore hüppetrenni teha. Ratsastusel tahaks ka treenerit kõrvale aeg-ajalt... Brok käis esimest korda kodumetsast väljas ka, sulberdas järves ja autotee polnud ka mingi probleem :) Üksi metsas jalutamas olen ka käinud ja ma loodan, et ta jääbki nii mõistlikuks :)

Esimesed võistlused tegin ka oma hobusega ära. Ihaste treeningvõistlus. Kuna eriti hüpanud polnud ja isu lihtsa kena kogemuse järele oli suur, siis sõitsin ainult ristiparkuuri. Hobune käitus kenasti, oli rahulik, ületas meelsasti tõkkeid võõras kohas ja tegi asjad nii nagu pidi. Pärast sõi ja tukkus kuni Kelly&Kaku teise sõidu veel tegid. Ainult ühe takistuse ajas maha, sest hirnatas hüppamisega samal ajal :D Üldse arvasin, et midagi raudselt ajab maha, sest takistused nii madalad, et ei pea õiget hüppeliigutustki tegema. Aga uue koha kogemuse sai kätte ja mina sain teada, et kuidas käitub. Järgmine kord võiks juba midagi suuremat sihtida aga siis peaks enne trenni ka tegema :D Võistluspäeval oli see suur torm ka, kõik said õnneks maneeži varju minna. Kui võistlus oleks kuskil "põlla peal" olnud, siis ma ei tea mis saanud oleks... Tagasi sõites nägime palju murdunud puid tee ääres.