iga päev tallis

Esmaspäeva päeval käis Kelly Brokil külas, jalutas ja söötis. Brokile meeldis. Õhtul käisin ise ka aga kell oli palju ja jõudsin napilt 20 min ratsa sammu ja natuke traavi teha. Proovisin uut tekki ka selga, sobib küll.

Teisipäeval käisin tegin korraliku trenni Brokiga. Mitte just väga pikalt aga seda võib ikka korralikuks nimetada, hobune läks natuke märjaks ka. Alguses kordetasin ette ja siis ronisin selga. Tegin traavi pikalt, esimest korda Ihastes galoppi, jalavahetus ja teistpidi ning lõpus veel traavi otsa. Isegi täitsa hea oli sõita kuigi ärev oli. Koos kordetamisega läks kokku vast ca 40 min. Algus korralikumale trennitamisele oli tehtud. Muud ei jõudnud teha.

Kolmapäeval oli võimalus kauem aega tallis veeta. Kõigepealt värkisin Broki kabjad ära, olin juba pikalt edasi lükanud. Kuivades tingimustes on kabjad kõvaks ja kuivaks läinud, mis on iseenesest hea. Aga alt avanev pilt kabjaseinale küll nii ilus polnud. Ei teagi, kas need vahed tähendavad kunagi ammu ülevalpool avaldunud süsteemseid probleeme, mis nüüd välja kasvavad. Või tahab mingi probleem alt üles ronida. Vot ei tea täpselt, google saab mu sõbraks jälle :D Mulle tundub, et ta kabjad kasvavad suht aeglaselt. Mis tähendab, et igasuguste muutuste tulemusi ma näen kunagi.. ee.. kahe aasta pärast? Veel hiljem? Kabjapiirde alt näeb pealispinda varemgi aga seespidised muutused kasvavad ainult alt välja... Ja kui ma suvel ja talvel erinevates tingimustes pean, siis saab see paras arvamismäng olema, et mis kuidas mõjub. Süsteemne stress on tal vist niikuinii tihti :D Aga nüüd siis trennist ka. Kordetasin ette, oli seekord juba alguses rahulikum. Tegin korraliku trenni, ise väsisin päris kiiresti, tulin väikest risti ühe korra, galopitasin vähe, ei oska endiselt ratsutada jne. Endiselt: kui edasi ajada saab, on täitsa tore sõita. Lõpus tuli väike valge poni platsile ja Brok ehmatas korralikult ära. Tahtis minema joosta, keeras ümber ja hüples teises suunas, ma hüppasin alla, B ei julgenud tükk aega poni ligi minna. Poole traavi pealt selline reaktsioon ja pärast ma olin õnnelik, et lihtsalt sadulas sammu teha sai, rohkem ei tahtnud. Peale trenni söötsin ca 45 min värske rohu peal, isu oli hea. Leivaga õpetasin pead jalge vahele panema, hammustas sõrmest kogemata.

Neljapäeval ei ratsutanud kuna kaks päeva järjest niigi trenni tehtud üle pika aja. Puhastasin, panin söödaämbrikesed valmis, kordetasin, söötsin murul. Ei tahtnudki eriti joosta.

Vahepeal vaatamiseks natuke kabjapilte: http://www.progressivehorse.co.uk/html/unhealthy_hooves.html

Reedel läksin ratsutama. Hobu tundus rahulik aga võtsin korde igaks juhuks kaasa. Õigesti tegin :D Kuna teisel platsil oli tunnikate trenn ja nad kõik heki taga jooksid, siis oli Brok üsna ärev. Kordel jooksis hea meelega. Ratsa lippas hea meelega... Minu meel ei olnud hea, B nagu värdjas traavel lasi ringi ja läks veel rohkem närvi kui ma tagasi võtta üritasin :D Noh, arusaadav, et ei meeldi kui keegi suu otsas ripub ja sellise ratsutamise peale heaks ei muutu. Kui väsis ja ma püstiselt istudes sääri ka kasutada sain, siis oli isegi hea mõneks hetkeks. Aga galoppi ei julgenud teha. Üldse ma kardan teda veits kui tal mõtted mujal on :D Teades tema minevikku, siis ma ei soovi küll teda kuidagi üle piiri ajada. Mõned korrad on mul Ihastes ka pead vehkides alla tõmmanud :D Ei tea kas peab iga päev ratsutama hakkama või mingid muud meetmed kasutusele võtma...

Laupäeval jõudsin nii hilja Tartusse tagasi, et ratsutama ei jõudnud. Seega läksin kordetama. Paari hobust söödeti kaugemal muru peal ja B läks ikka väga ähmi, et kes seal liigub :D Siis läks üks koeraga ka sinna, thank god et ma ratsutama ei läinud :D Brok lappas nii nagu jalad võtsid. Panin ta seekord libisevaga kordele. Suht nõrgalt aga point selles, et ta tunneks, et midagi on ja seega muutuks kordetamine rohkem ratsutamisega sarnaseks ja seeläbi harjutaks tema erksat vaimu. Päitsetega korde on liiga lihtne. Aasta aega proovisin ilma kordeta niiet midagi pole kaotada :D Igatahes kordetasin ligi tund aega (!) ja noh lubage esitleda preili "jooksenmaailmalõppu" maratonringitajannat, kes isegi pisut väsis lõpuks :) Suht terve aja tegi traavi, enamuse sellest pea püsti, pool sellest traavlisammuga, sekka natuke sammu suunamuutustel ja mõni krampis galopilõik. Mõnus, eks? Mul ei ole väga ideid enam jäänud ja kaua ma vabandan, et noor ja kogenematu. Proovin treeninguga seekord. Kestvusratsutamise perspektiiv on ilmselge: ei läinud isegi märjaks (niiskeks küll) ega hingeldanud, vaim püsis erksana ja jooksutahtega võiks galopirajale saata :D Nii me siis poolpimedas lõpetasime.

Pühapäeval käisin ainult kordetamas. Lasin tal lihtsalt päitsetega joosta, tegi seda hea meelega. Ilmselt jooksis samas tempos nagu eile aga päitsetega pole aru saada nii hästi :D Lasin galopitada ka, vahetas jalgu kui tasakaalu muutis. Peab ennast julgemalt ratsutama sundima, tal raske taibata, kuidas peaks jooksma, kui keegi täpsemalt ei toeta juhtimisvõtetega. Ühtegi segajat kuskil ei liikund ja ma olin (ilmselt tänu sellele) ka palju positiivsemalt meelestatud kui eelmistel päevadel :)

nädala kaupa...

Esmaspäeval läksin talli põnevusega, et kas uus hobune tuli ja kas ümberkorraldusi tehti. Jah, hobused olidki ümber paigutatud. Minu hobune kolis koos sõbraga väliboksist eraldi talli. Nüüd jääb ainult üle loota, et talle ja ta tervisele seal ikka sobib. Iseenesest on päris mõnus, privaattall suurte boksidega, ei pea halva ilmaga läbi õue nii palju toimetama. Samas ikkagi palju õhku, külmtall ja ainult silo söövad hobused. Mulle meeldib igatahes :) Uurisin tallinaiselt olukorda, tõin uued söödad, näitasin Kellyle talli. Esimene käik tallist välja viis Broki jalutama platsini, värsket rohtu ta ei tahtnud, jooksis natuke lahtiselt platsil (see oli hirmus, sest ma kartsin, et äkki hüppab üle aia) ja siis jooksis kordel. No meeldib hobusele joosta, midagi pole teha :D Eks ta ei tunne ennast ilma teiste hobusteta kuigi turvaliselt. Siis sai mõneks ajaks jälle talli, demonstreeris kui pirts ta toidu suhtes on. Siis läksin sammu ratsutama, seekord pool tundi. Tunda oli kuidas sammu kvaliteet pika jalutamisega paranes. Tasapisi seda taastreenimist alustan...

Teisipäeval käisin korra tallist läbi, et Broki õhtusöögiämbrikeste varu täiendada, mida ta kaerale lisaks saab. Käisin siis juba tiiru temaga õues ka, seekord tahtis rohelist süüa. Leotatud suhkrupeedi graanuleid pakkusin jälle aga ilmselgelt ei tahtnud. Pärast oli tükk tegu, et peedilõhnalisi porganditükkegi sisse sööta... Eks katsetan veel, ehk hakkab isegi sööma.

Neljapäeval läksin rõõmsalt talli ja siis tagasi koju võtme järele ja uuesti talli, vana pea juba. Pakkusin hobusele uut mineraali, mida ta muidugi niisama ei tahtnud. Tegelesin mineraaliste õunatükkide sissesöötmisega ühekaupa käe pealt ja jätsin suhkrupeedi tutvustamise selleks päevaks ära. Mineraali ehk muu sööda sees ikka võtab, eks ole näha. Boksis oli jube rahulik hobune. Puhastasin, kammisin saba läbi, panin valmis. Õue viies oli erksus ise. Pea tõusis nii kõrgele, et hobune tundus lihtsalt huge :D Napilt pool tundi suutsin ratsa ära jalutada, sest ta oli väga äksi täis kõrvalplatsil toimuvas trennist. Keris ennast aina rohkem ja rohkem üles, teised hobused läksid talli ära ja ma üksi rohkem ei julgenud selle pommi otsas istuda :D Tallis ei kavatsenudki maha rahuneda, viisin päitsetega uuesti platsile ja lasin korde peal energia välja traavida. Töötas päris kenasti. Ta lihtsalt on sellist tüüpi hobune, kes pingete korral palju liikuda tahab. Oli samasugune ka suvel vabapidamisel ja jõusöödata, niiet ega ma ei uskundki, et mul linnatallis lihtsam saab olema :D Ratsa vaid sammu tegemise eesmärk on treenida tema vaimu ja kannatust ning tuhmistada harjumus, et kui treenime, siis uhame. Just neil ärevatel hetkedel, sest parematel päevadel on ta nagu tavaline ratsahobune.

Reedel veetsin tallis suht palju aega. Ses suhtes, et tallis käimiseks kulus suht sama aeg nagu eelmisel talvelgi aga selle aja jooksul jõudsin hobuse 3x õue viia kuna kohapeal oldud aeg oli pikem. Kõigepealt viisin ta päitsetega jalutama ja kordetasin, väga energiline polnudki aga otsis teisi hobuseid. Siis läksin ratsutama, kokku ca 45 min. Tegin jälle pikalt sammu ning proovisin esimese traavi ära. Lippas nii nagu jalad võtsid :'D Ta ikka suht mures, et üksi olema peab. Või et kuidas saab nii olla, et hommikul olid teised hobused koplis, eelmisel õhtul platsil ja nüüd pole neid kummaski kohas? Kuhu nad kaovad? (Ta pole suures tallis käinud.) Ühest tallikaaslasest jääb vist väheks sellele karjahingele :D Aga traavi kvaliteet siledal liival tundus päris hea. Siis lasin tal boksis olla ja käisin ise vana tuttava Ragnega juttu ajamas. Pärast viisin Broki veel korra õue, seekord muru närima, maitses hästi.

Laupäeval jõudsin vaid korra enne tööd läbi käia tallist. Viisin lihtsalt natukeseks jalutama/sööma.

Pühapäeval sama jama, aega ei jätkunud. Käisime "suurt koera" kambakesi jalutamas. Kohale jõudes Brok pikutas ja oli unine. Lasin tal õues rohtu süüa ja kordetasin natuke. Parem ikka kui mitte midagi. Täitsin õhtusöögiämbrikesed ja magustoiduks sai õuna.

Brok linnapreiliks

Brok sai linnapreiliks, et minul oleks mugavam trennitada. Jah, muidugi on kurb hobust boksis passimas vaadata, eile passisin siis koos temaga õues vihmasajus, noh nii solidaarsusest :D Talliks seekord Ihaste, ostan ise silo juurde. Jah, on küll kulukas projekt :D Aga ehk on seda väärt. Vaatame kuidas see talv sujub. Alternatiive eriti polnud, kuna mul omad tingimused tallile. Ihaste võitis seekord ja ma tean, et mu hobune on hästi hoitud ja niiviisi nagu ma ette kirjutan. Projekt näeb ette ka väga palju tallis käimist. Erinevalt augustist, kus ma nägin Broki mõne üksiku korra ainult :D

Kolimine toimus reedel. Rentisime treileri, põrutasime Võrumaale, laadisime varustuse peale, otsisin hobuse karjamaalt üles, tõmbasime kordega peale ja tagasi. Kõik sujus väga kenasti. Kuna teised hobused olid õues, siis läks Brok ka esimese asjana koplisse, et üksi boksis karjuma ei hakkaks. Liikumine sobib sellises olukorras väga hästi. Vno igas olukorras tegelikult :D Viisime treiku ära ja läksin teise auto pealt asju talli viima. Sättisin asjad ära ja tuligi hobuste tallituleku aeg. Aitasin enda mära sisse tuua, lasin tal uudistada rahulikult. Hakkas silo mugima ja jätsin ta rahule selleks päevaks.

Laupäeval käisin ostsin ühe plastkasti juurde ja viisin veel asju talli. Mu hobustel on palju asju jaaa... Andsin hobusele igast head-paremat, proovisin talle uusi koplipäitseid, puhastasin. Siis läksime jalutama, näitasin ümbruskonda, platse, lasin värsket rohtu süüa, kordetasin. Jooksis hea meelega. Natuke oli mures, et teisi hobuseid õues polnud, hirnatas. Aga leppis ja värsket rohtu nosis hea meelega. Maneežides käisime ka tiiru vaatamas.

Pühapäeval veetsin tallis päris palju aega. Kuna tahtsin tallinaisi kindlasti kohata, siis läksin hobuste sissetoomise ajaks. Rääkisin juttu, tõin oma hobuse sisse ja lasin tal natuke süüa. Isu pole tal suurem asi, seega ta rohkem puhkas kui sõi ja viisin ta jalutama. Värsket rohtu ta eriti ei tahtnud, kordetasin, jooksis hea meelega. Siis lasin tal boksis olla, toimetasin ise mujal. Kuna tahtsin veel hobuse vaba aega sisustada, siis otsustasin ratsa jalutama minna. Alguses vahtis ikka ringi ja hirnatas. Mõtlesin oodata kuni ta rahuneb aga noh, peale 45 min sammu liivaplatsil oli ta ikka sama ergas niiet lõpetasin ära :D