Vahepeal pole väga palju õnnestunud tallis käia ja ratsutamas hoopiski mitte. Hobuselõhna (või haisu) olen siiski kõvasti tundnud, sest parandan hobikorras hobusetekke ja need ei ole just kõige puhtamad alati. Paar korda olen isegi sattunud võõraid hobuseid värkima. See hobusevärk vist ikka meeldib mulle.
Ükspäev Loto magas pikali koplis. Lasipuu äärde jõudes oli ikka veel uimane ja mul õnnestus ta lausa üksinda ära värkida. Lõpus pidin müsli ette andma alles.
Ühel teisel päeval oli Trummil suur heinapalliarmastus ja koplist ära teda tuua ei õnnestunud. Ma õnneks aimasin seda ette ja võtsin ettenägelikult kaabitsa kaasa, et teda siis poole karjamaa peal kasukast vabastada. Rääkisin küll, et tule söö kähku müsli ära ja siis saad tagasi heina sööma minna aga ta ei tahtnud. Lotol oli ka pea sassis. Kodust eemale jalutas uudishimulikult aga tagasiteel oli lusti kui palju. Lausa hirmus hakkas. Seda enam, et ta on juba niiiiiii suuuuuur.
Viisakaid pilte pole õnnestunud teha.
