Eesti Hobuse Kaitse Ühing

Ütlen kohe, et minu soov on leida seniavastamata eesti hobuse huvilisi. Keda ei huvita aretusseltside seltsielu, kasvatajate kraaklemised ja kes ei taha pooli valida. Eesti hobune on midagi enamat kui 145 cm lasteponi. Tema aretus on midagi enamat kui seltsi lehel olevad sugutäkud. Tema väärtused on suuremad kui koht ponikarika edetabelis või liikumise hinne ülevaatusel.

Otsin puhtatõulisi eesti hobuse huvilisi. Kas oled mõelnud, kust see hobune pärit on? Kes ja miks teda kasvatanud? Millised erinevused on täkuliinidel? Millised on eriti haruldase põlvnemisega hobused? Kuidas elavad eesti hobused suurtes karjades? Millised on nende hobuste nn varjatud omadused? Kas nad on koguaeg sellised olnud? Kuidas tagada geneetiline mitmekesisus? Pole kellegagi eesti hobuse põlvnemisi arutada?

Eesti Hobuse Kaitse Ühingu (EHKÜ) põhieesmärk on tagada eesti tõugu hobuse püsimine, tema genofondi säilitamine ja selle tõu teadvustamine ja väärtustamine.

EHKÜ otseselt ei tegele aretustegevusega ja teeb ühtviisi koostööd mõlema eesti hobuse tõuraamatut pidava seltsiga (Eesti Hobusekasvatajate Selts ja Eesti Tõugu Hobuse Kasvatajate ja Aretajate Selts), kes teadupärast omavahel nii suurtes sõprussidemetes pole.

EHKÜ vaatleb eesti hobuseid ühtse populatsioonina. Kodulehel www.esthorse.ee on suguliselt kasutatavate täkkude nimekiri, kuhu kuuluvad nii mõlema aretusseltsi poolt tunnustatud sugutäkud kui ka ilma tunnustuseta täkud.

Mitmekesine geneetika säilib, kui me ei väärtusta vaid neid hobuseid, kes hästi hüppavad. Mida rohkem keskenduda üksikute omaduste tagaajamisele, seda kitsamaks muutub genofond. Meil on vaja ka spordi mõttes andetuid hobuseid, teraapialoomi, künnivaos end koduselt tundvaid, rehe all ellu jäävaid, turiste tassivaid ja miks ei võiks eesti hobused olla muuhulgas maailma parimaid maastikuhooldajad. Selleks tuleb säilitada kõiki olemasolevaid liine ja perekondi, kuid mitte ainult. Põlvnemiste põhjalikum analüüs, hobuste ja nende omaduste tundmaõppimine, hobuste jälgimine ja kasvatamine loomuomases keskkonnas, ellujäämisoskused keerulistes oludes jne.

Ühesõnaga, keda see tekst kõnetas, on oodatud ühendust võtma.

Broki esimene koolisõiduvõistlus - tehtud!

See oli ühe ammuse unistuse täitumine, mis realiseerus paraku stiilis hea-et-ellu-jäin. Ehk siis ma ei mäletagi, et mul varem hobune soojenduses ja skeemi ajal pukitanud oleks :'D Ta kartis kõike ja kõiki niiet soojenduses tiirutasin ainult selle mõttega, et vurtsu maha ja silmaringi avaramaks saaks. Kahjuks ühtegi skeemiks vajalikku harjutust teha ei jõudnud (need soojendused on niigi seal megalühikesed). Aga ükskõik, mul oli kodutöö niikuinii tegemata. Jääsulaväljadel ei saa trennitada ja kruusateel on ta omast arust võidusõiduhobune. Ostke täisverelisi, nad on nii töökad :) Nädal tagasi siiski korra õnnestus maneežis sõitmas käia. Oli sarnane kartmine ja karjumine nagu täna aga kui seda kogemust poleks olnud, siis oleks täna küll tulemus kirja saamata jäänud. Kokkuvõttes läks siiski väga hästi, sest I DID IT! Kõige raskem ongi lihtsalt minna ja osaleda. Nagu näha, siis see hobune vajab veel palju käimist enne kui maha rahuneb...

haha kolmas kommentaar :D

motivatsioon saabus

Käisin nädalavahetusel hobuste treeningfüsioloogia seminaril ja väga asjalik oli. Häid asju oli lausa nii palju, et ma seekord ei tee siia ülevaatlikku postitust, sest muidu ma peaks terve päeva ümber jutustama. Mulle meeldib, kui lisaks isiklikule kogemusele on taga ka teadus, ehk et MIKS organismis ühed või teised protsessid just nii toimivad ja kuidas täpsemalt. Käsitleti siis hingamissüsteemi, südame, vereringe ja lihaskoe ehitust ja talitlust. Lisaks mõistliku treeningu põhimõtted, võimalikud ohukohad vigastuste mõttes, hobuse kui sportlase eelised, puudused ja võimekust mõjutavate omaduste pärilikkus. Kuna tegu oli töötava FEI veterinaariga, siis olid ka lood elust enesest väga huvitavad.

Üllatav oli see, et sellest pikast loengupäevast sain ma tohutult motivatsiooni jälle ratsutada. Ilmselt on ka pikemal valguspäeval oma osa, sest nii tore on pealelõunal talli minna kui tagasi koju jõudes on ikka veel valge. Loengupäev andis kinnitust, et olen õigel teel. Ja mõtteid, et kuidas laveerida ala- ja ületreenimise vahel võimalikult optimaalselt.

Praegu on mul käsil metsavaba märts :D Tuli selline kerge koolisõidutuhin peale. Igatsus KS järele on olnud tegelikult pikalt (appi juba 5a viimasest võistlusest!) ja nüüd selle motivatsiooniga lihtsalt võimalus seda osa realiseerida. Ehk õnnestub ka kuskile maneeži jõuda. Ja tegelikult pole see KS midagi muud kui elementaarne ratsastus, eks. Ma olen siiski A taseme sõitja :) Eile panin isegi ponile sadula selga ja tegin mõned ringid platsil. Ta palju ei jaksa aga natuke on parem kui mitte midagi ma loodan. Väga kodune tunne oli ja mul pole elus teist nii kuulekat hobust olnud! Vist alles nüüd hakkan sellest aru saama.

kelgutamine

Juba märts käes, küll see aeg läheb kiirelt kui ei ratsuta. Kuigi pinnast on, siis pole olnud tuju ja olen endale lubanud kerge puhkuse. Korra küll käisin vahepeal metsas sammutraavimas aga hirmus hakkas :D Mul oli kaval plaan B ära väsitada traavitamise ja tõusuga, ta oligi märg ja hingeldas mäe otsa jõudes, kuid tema tõeline jooksutahe paistis siis alles saabuvat. Nii olingi teises metsa otsas äksi täis hobusega, läbirääkimised rahuliku traavi osas ei olnud edukad ja otsustasin tagasi koduni sammu teha :'D Sujus vahejuhtumiteta. Olen neid jooksutanud ja kordetanud, kuid ootan juba kuidas kevadine soojus tuure maha võtab.

Eelmisel nädalal kelgutasin Trummiga ja seekord koplis. Jube lahe oli! Lumi oli parajalt paks ja lagedal alal sai erinevaid kujundeid teha. Tegin kelguga galoppi esimest korda ja see oli eriti tuus. T galopeeris stabiilselt ja polnud ohtu, et nööridesse astuks. Üldse jooksis ta üllatavalt hea meelega. B vaatas suurte silmadega pealt :D Tema meelest need hobuste järel lohisevad asjad ei ole ikka ühed õiged asjad. Samas nagu põgeneda ka polnud põhjust, sest tegu oli ikkagi tuttavate tegelastega.

Eile kelgutasin taas ja ikka oli lahe. B hakkab ka juba ära harjuma. Päikese käes juba nii soe, et sai ilma jopeta lausa toimetada. Olin nii tubli, et värkisin järjest mõlemad hobused ära. Bruki sai ilma tekkideta päikese käes peesitada paar tundi ja panin talle õhema heleda pealmise teki, sest väga suur oht on hobustel hauduma minna kevadise päikese käes. Ja seda ma ka ei usu, et tal öösel külm hakkab selle kuivaga. Ega hobuste karvavahetus ilmaasjata päeva pikkuse järgi ei käi.