Palju mõtteid kogunenud

Ma ei teagi millest alustada või millele keskenduda. Olulised tunduvad nii trennid, söötmine, kabjad kui ka parasiiditeema :D

Marise trenn. Täna oli trenn, enne trenni oli siuke ärev tunne, pulss üleval, nagu võistlustel oleks :D Et ei tea kuidas läheb jne. Aga väga hää ja kasulik oli nagu ikka. Ei ole midagi katastroofilist, meelt ei pea heitma, lihtsalt ratsutama õppima :) Sain erinevaid näpunäiteid, mida jälgida, kuidas sellise verelisega hakkama saada ja mis harjutusi teha. Loodetavasti õnnestub nüüd mõnda aega iganädalaselt trenni võtta. Tegime sammu-traavi trenni ainult ja sellest täitsa piisas nii mulle kui hobusele. Igatsen nii hirmsasti neid ideaalseid hetki, et ei saa aru, et tegelt pole nii hullu midagi. Trenni tuleb ka teha, õpetada järjekindlalt hobusele, mida ma temast tahan. Tegelt oli mul isegi hea meel, et hobune mõnusalt rahulik polnud, muidu ma poleks teada saanud kuidas sellisest natuke kiirustavast hobusest arvata ja mida peale hakata.

Eelnevad trennid. On läinud nii ja naa, olnud väga rahulikke mõnusaid trenne kui ka meeleheidet. Jalg on rohkem paiste läinud ning läksin prooviks üle trenniaegsele pindeerimisele ja sellejärgsele linimendile. Laka lõikasin lühikeseks. Trennid on isegi üle tunni aja olnud, palju sammu endiselt. Galopi proovisin ära, ei olnud mõnus :D Maneežihooaja avasin.

Heimtalis groomimas ja trakeene vaatamas. Käisin Evelyga kaasas, ta esitas oma täku finaalülevaatusele ja võõrratsaniku testile. Kuigi päev oli megapikk ja maneežitribüünil kükitada suht külm, siis noori lootusi vaadata oli tore. Jällegi pean tõdema, et hobuseid oma silmaga näha ja võrrelda on midagi hoopis muud kui pärast punkte ja pilte sirvida. Saab palju parema ülevaate ja emotsioon antakse ka kaasa.

Söötmine. Mu hobune sööb korralikus koguses kuivsilo, selle kvaliteediga oleme rahul. Lisaks saab 3x päevas kaera ja õhtuti väikse segu minu poolt valitud komponentidest. Kaera söötmist ei tasu karta kui see hobusele vähegi sobib. Selles on oma iva, et seda hobustele ammusest ajast söödetud on. Alguses ma mõtlesin, et söödan seetõttu, et see talli poolt n-ö "tasuta" on ja siis avastasin, et tegelt see sobib kenasti mu ratsiooni. Lisaks saab ta ponigraanuleid, suhkrupeedigraanuleid, nisukliigraanuleid, jämedat lauasoola, õlisööta, mükotoksiinide sidujat ja mineraali :D Kõik on välja kaalutud ja arvutatud ja kogused ei ole suured ja ei maksa ka miljon. Aga palju paremini tasakaalus on kui niisama midagi suvalt söötes. Osad komponendid plaanin välja vahetada sobivamate analoogide vastu. Hobune näeb hea välja ja suurt trenni ka praegu ei tee, niiet selline lahendus sobib.

Kabjad. Mulle vahepeal tundus, et kabjad on paremaks muutunud. Väljanägemiselt ju siis ongi aga suuruselt ei ole nad küll väiksemaks läinud, pigem vastupidi :D Ja seda muudmoodi aru ei saagi kui reaalselt mõõdulindiga mõõtes. Mulle tundub, et sügavust on juurde tulnud aga võib-olla olen lihtsalt vähem intensiivset värkimist kasutanud ja kabjaseina pikemaks lasknud. Kabjamuutused on niikuinii jube aeglased, piisavas koguses mineraali hakkasin ka alles septembrist söötma. Loodan kuu aja pärast koolitusel uusi mõtteid saada. Kuigi nende stiil ilmselt eeldab väga spetsiifilisi pidamistingimusi. Aga eks me näe-kuule. Vahepeal olen jälle juurde lugenud neid teemasid ja jõudnud digital cushion terviseni. Ehk siis see osa, mis on kabja sees kiilu ja luu vahel. Nüüd olen sinnani jõudnud, et välist värkimist võin muuta nii või naa aga vaja on kabi seestpoolt kasvama saada hoopis. Ja seda ma küll ei tea, kas seda digital cushionit on võimalik kuidagi poole paksemaks saada. Vajaks põhjalikke loomkatseid ja enne ma seda asja täielikult ei usu, kui ise ei koge. Aga lootus on olemas.

Kas mu hobused saavad ussirohtu? Üks saab ja teine ei saa. Sest ühel on jube hea loomulik immuunsus välja arenenud ja pole mõtet teda mürgitada. Kord aasta-pooleteise jooksul teen karmima täislaksu ja ülejäänud aja ei anna midagi kui probleeme pole. Teine saab nagu normaalsed täiskasvanud hobused vähemalt 2x aastas. See aasta olid kiinimunad peal, valisin selle järgi toimeaine. Ussirohu manustamise skeeme on väga erinevaid ja ka sügisese tõrje osas on loomaarstidel erinevad nägemused. Seega proovin end rohkem harida selles osas. Lõppude lõpuks seisab ikkagi omanik oma hobuse tervise eest ja seda palju laiemas pildis kui ainult ussirohu valik. Harigem ennast :)

Pilte on ka omajagu kogunenud.

Vigastus

Ma olen vahepeal 3 nädalat jätkanud siin bloggeris oma trenniblogi aga esimene nädal jäi avaldamata ja imelik oleks ka kolmenädalast jutujoru nüüd avaldada. Seega teen kokkuvõtte, mis vahepeal juhtunud on ja lisan katkeid trennipäevikust.

Täpselt kolm nädalat tagasi: "Teisipäeval plaanisin ratsutama minna, viisin varustuse valmis jne. Ja siis puhastades avastasin, et tagumine vasak jalg on katki ja paistes :S Pettusin ja viisin varustuse tagasi. Võtsin korde ja läksin liikumist kontrollima. Traavis nagu ikka, ei mingit longet õnneks. Haav ka ilus aga jalg paistes :( Kuna eelmine päev ei käinud, siis ei tea kunas tekkinud. Aga pigem värske nägi välja ja ei kujuta ette kus/kuidas juhtunud. Lasin veega üle mingi 3x ja rohkem polndki midagi teha."

"Kolmapäeva hommikul olin mures ja läksin koplisse jalga kontrollima. Olukord oli suht sama, paistetus kannast sõrgatsini ja alla polnud läinud. Oma peaga mõtlesin juba eelmisel päeval, et kui oleks vabapidamisel, siis paraneks palju kiiremini, kuna veri ja lümf käiksid ringi. Selle mõtte aga laitsid osad inimesed kohe õhtul maha, et kindlasti tuleb boksirahu anda. Eks see olenegi juhust, et kas n-ö sisemine v välimine vigastus, ülekoormus v väike trauma, põletiku ulatus jne. Helistasin siis Siibojale oma murega, lubas läbi tulla. Söötsin hobust murul ja ootasin. Vaatas kiirelt üle, ilmselt on lümfisoon viga saanud ja seetõttu paistes, andis Previcoxi ja käskis palju jalutada (korralikult soojaks ja aktiivselt ja maha jalutada) ja siis jahutada, koplis võib käia aga see pole piisav liikumine. Kellel vähegi usalduväärne sisehääl on, siis soovitan kuulata. Panin ta siis koplisse tagasi ja läksin peale tööd uuesti talli. Andsin rohu, jalutasin hobust tund aega ja voolutasin jalga 10 min. Raspeldasin ka esimeste kapjade servi. Mõtlesin, et jalutus kerge aga Brok võttis sellise marsisammu sisse, et mul hakkas palav jne :D Jalutasin muruplatsil, seal hea ja mõnus kõmpida ringiratast."

Siis käisingi nädal aega teda käe kõrval jalutamas, võimalusel ikka tund aega jutti.

Nädal vigastuse avastamisest: "Teisipäeval otsustasin taas ratsutama hakata. Jalutasin 15 min käe kõrval ja siis läksin selga. Jalutasin muru peal pool tunnikest ratsa ja siis jälle käe kõrval kuni tund täis. Pärast jahutasin jalga."

"Kolmapäeval pidin B puhastamise ajaks boksist välja võtma, sest indles kõvasti ja semmis Vihoriga :D Tegin jälle käe kõrval ja ratsa sammu. Kui suurelt platsilt hobune hirnatusele vastas, siis tulin maha ja viisin ta sinna, jalutasin seal lõpuni. Pärast hoidsin jalga tal vee all."

"Neljapäeval olin üksi tagumisel platsil. Jalutasin 15 min soojaks käe kõrval, siis jalutasin ratsa pool tundi ja siis jälle käe kõrval 15 min. Lõpus läks juba pimedaks aga B oli nii mõistlik, tuulest hoolimata. Tore hobune. Hirnatas ainult suure platsi suunas (seal oli laste trenn) aga need hirnatused on üsna vaikseks ja ükskõikseks juba jäänud :D Sammutrennid on ka hästi mõjunud tema arvamusele trennist ja tugevdanud meie omavahelist suhet. Seekord viisin ta jalajahutuseks suure talli pesuboksi, sest õues oli pime ja kehv ilm. Hea meelega läks, uudistas teiste hobuste kodu ja seisis suht ilusti paigal."

Ülejäänud päevad käisin ka jalutamas, kas käe kõrval või ratsa, olenevalt päevast.

Eelmisest nädalast paar treeningut: "Esmaspäeval läksin samuti ratsutama. Tegin pikalt sammu, alguses käe kõrval pea 15 min, siis ratsa veel kauemgi. Tegin erinevaid harjutusi, paindeid, eest ära astumisi ja proovisin oma istakut ka jälgida. Pikkade sammumistega on hobune palju lõdvestunum ja rahulikum. Siis tegin traavi, niisama ringidel ja suunamuutusi vahele. Niiiii mõnus oli. Vasakule tahtis ainult sisse vajuda. Aga selline lõdvestunud ja ette-alla sirutav, samas sääre-ratsme vahel ja sai kenasti edasi sõita. Kui mu hobune oleks kellegi teise juures ratsastuses, siis proovides ma tahaks just midagi sellist tunda. Ma loodan, et kõrvalt liiga lodev polnud :D Taoline galopp on unistus. One day... Pärast jalutasin veel nii palju kui jaksasin. Jalajahutus nagu ikka."

"Teisipäeval käisin kiirelt tallist läbi, viisin B natukeseks jalutama. Ümber maneeži ja siis vihmasajuga maneeži sisse. Jooksutasin traavis. Pea ilmselt mingi hetk hakkama maneežis ka niisama jalutamas käima, et seal lõdvestunud oleks. Ilmselt peale 10h peaks nagu ok olema :D Peale igapäevast haige jala jalutust ei tundugi kümme tundi lonkimist enam midagi hullu. LSD rännakutreening näeb näiteks esimeses faasis ette 48h sammu :))) Kujutan juba vaikselt ette nende meetodi edu. Ja ehk õnnestub järele proovida kunagi. Pärast kerge jalaloputus ja kõik. Kuna ühtegi hobust õues polnud ja tuul oli suht suur, siis B võpatas palju ja oli eriti liimist lahti. Hea, et ratsutama ei läinud."

******
Ehk siis kokkuvõtlikult suutis mu hobune vahepeal jala ära lõhkuda ja uuesti ratsatreeningutega alustada. Teki sai ka selga. Ühest silopallist tegime analüüsi, nüüd on mu hobusel päris ratsioon!!!! Ehk siis ei pea enam nii palju oletama vaid saab päriselt lisaks sööta vaid neid asju, mis puudu jäävad. Ja neid asju on ja need ei nõua üldse meeletuid kulutusi. Mõni teine postitus ehk söötmisest põhjalikumalt kah ükskord.

Ära kõhkle, tegutse!

Ühest küljest ma saan järjest rohkem ja rohkem aru, et hobune on kõige õnnelikum siis kui teda "torgitakse" võimalikult vähe. Ehk siis sisuliselt tähendab see hobuse hoidmist karjas ja mitte enda pealesurumist. Mõtlen ka kuidas saaks võimalikult looduslähedast elu hobustele pakkuda (vabapidamine, track system, barefoot jne) ja kui tore oleks neid õnnelikena omapäi kappamas vaadata. Teisest küljest olen näinud, millised uskumatud võimalused on hobuse kasutamisel. Kui meeletult see loom on võimeline õppima ja arenema ning milline uskumatu kohanemisvõime erinevate paikade, ülesannete ja tingimustega. Seejuures on nii halbu kui häid näiteid mõlemast küljest vaadates, sest miski pole must-valge. Seega jääb üle ikkagi ainult oma kahtlused alla suruda ja vaeva näha. Puhtaimad emotsioonid tulevad läbi pühendumise ja õiged vastused öeldakse töö käigus. Go for it! 

vanad blogipostid

Lugesin oma vanu postitusi ja... natuke piinlik on küll :D Aga lapse suu ei valeta ja nii tollal asjad ja arvamused olidki. Ei tea kas ma endale kunagi ikkagi Venemaalt hullu budjosat tooma hakkan aga noh never say never :) Tore on lugeda asju, mis muidu on juba meelestki läinud, erinevad hobused ja inimesed ja rõõmud ja mured. Vanad aktiivsemad lugejad-kirjutajad on vist ka samaks jäänud :D Vähemalt need, kes veel hobustega aktiivselt tegelevad. Blogi sünnipäeva võime siis 25.10.2018 pidada, kannatage veel paar aastat ja siis võib nõudma tulla :P Blogist veel põhjalikumad on tegelikult mu trennipäevikud, mis mul kõik alles on. Leidsin vanu poste sirvides asjaliku idee ka - aasta kokkuvõte. Selle peaks detsembri lõpus tegema jälle, huvitav ja kokkuvõtlik asi. Tundub nagu tahtmist ja aega oleks tollal palju rohkem olnud. Ei teagi, kas nüüd käivad hirm või mõistus liiga palju üle... Mulle tundub, et ma koguaeg proovin ennast kätte võtta aga kunagi ei õnnestu nii nagu tahan :D Aga edu kõigile alles jäänud hobublogijatele! Kuni blogger veel alles on...