Julgust on vaja

Kes tahab kuskile jõuda, see peab oma kahtlevatest mõtetest üle olema ja arguse kõrvale heitma. Jube tore oleks ideaalselt kõike teha aga kes vigu ei tee ja piire ei kompa, see ei jõua ka kuskile. Kuhu siis jõudma peab? No kui mina ja hobune oleme üksinda keset aasa, siis on oluline ainult usaldus ja üksteisemõistmine ning keda kotib milline kõrvalt välja näeb. Kui ma olen keset koolisõiduvõistlust, siis on vastupidi. Kui mõlemat korraga taga ajada, siis võib hulluks minna. Tuleb võtta eesmärk ja selle poole pürgida, vahepeal oma ideaali tagaajamine kõrvale jätta ja teha lihtsalt nii nagu on vaja. Kahju muidugi kui hobune sellele vastu ei pea ja järgmine võtta tuleb. Ideaalis ma ei püüaks hobust kiiremini arendada kui ta valmis on aga reaalsuses võib niiviisi sadulas sammu tegema jäädagi :D Mulle tundub, et saavutussport nõuab katsetamist ja vigade tegemist, muidu on areng lihtsalt nii aeglane, et ei jõuagi kuskile. Ennast ei tasu ideaali kandidaadiks pidada, pigem olukorraga kiiremini kohaneda ja mitte oma pead vaevata. Mugavustsoonist tuleb välja ronida ja oma eksimustest üle olla. Ohvrite toomine on eluõpingute osa.

Tänud Helenile, kes minuga eilsel hilisel õhtutunnil kaasa rääkis. Me mõlemad saime paremaks.

that moment kui sa tahad trenni teha aga ei saa!?!?

!?!?!?!? saan ju aga miks siis ei tee !?!?!? täiesti arusaamatu :D mingid alateadlikud vabandusemeistrid on kuskil liiga hoogu läinud ja hirmuretseptorid puhevile ajanud ja laiskuserakud paisuma lasknud ... ja ajuhallikesed mõtlevad üle.

Viimased paar trenni olen jälle valjastega sõitnud ja oma tehtud veast sain ka lõpuks aru. Laias laastus on tegemist koormuse liiga järsu tõusuga ja hea et niigi ruttu jaole sai. Nüüd peab jälle paremaks minema, tõusudel ja mõõnadel on kombeks vahelduda. Eks seetõttu ei saa ka väga uljaid treeningplaane ette võtta. Kevad aga hakkab juba suurel kiirusel lähenema ja see toob teatud pinged kaasa. Ma siiralt loodan, et kui kooliga asi ühele poole saab, siis läheb ka trennitegemine emotsionaalselt lihtsamaks. Korduvalt olen vaadanud eelmiste hooaegade võistluspilte ja kirja pannud treeningplaanide versioone jne. Oleks aeg see kupatus toimima organiseerida :)

Lõpetaks postituse sellega kui lahe on rongiga sõita. Eeldades muidugi, et reisijaid eriti palju pole. Ma vaatasin kaks tundi nii andunult aknast välja, et polnd mahti raamatutki välja võtta.

Võru ja päitsed

Olen nüüd kaks trenni päitsetega sõitnud ja esimesel korral ehmatasin ikka veits ära :D Mille pärast? No muidugi sellest, et ma nii koba olen, mis te siis arvasite :D

Võrumaast nii palju, et käisib jobuseid värkimas, sh oma poni. Kes oli nunnu ja õõ korraga ehk siis siuke maal elanud karvarull oma looduslikus väljanägemises. Käisime käe kõrval metsas jalutamas tiiru. Korises veits aga oli nõus tulema. Kabjad on ka paremaks läinud kui trennis ei käi, loodetavasti saan need võistlushooajaks täitsa korda :)

Siis selline huvitav asi, et kui minna hobusega päitsetega ratsutama, siis tuleb teistele pilkudele ikka piinlikkusega vabandada, et ei ma ei ole hobulausujaks hakanud :D Sest teatud kontingent on kaugeltnäha pehmed treeningvahendid lihtsalt naeruvääristanud. Sest ega päitsetega sõidus endas pole midagi keerulist, et tavaline ratsutaja seda teha ei suudaks.

Viimaste trennidega olen saanud palju järele mõelda, et mida ma seal seljas teen ja mis milleni viia võiks. Päitsed lihtsalt võimendavad probleeme. Või pehmendavad - oleneb probleemist. Kuigi kõrvalt polegi nagu hullu siis seljast ma ise tunnen, et ühtepidi on liiga palju kangem kui teisele poole, et seda normaalseks kõveruseks nimetada. Nii ma siis olengi spetsiaalsetel harjutustel järele katsetanud iga oma kehaosa, et kuidas ma seda kasutan ja mis muutub, kui ma ühekaupa asju muudan. Hästi põnev aga kui heurekat kohe ei tule, siis ka kergelt frustreeriv :D Annab ka julgelt proovides mänguruumi juurde, sest pole ohtu hobusele suust kogemata haiget teha. Soovitada ma oskan ainult seda, et jälgige oma sääri ja ratsmetegevust sirgetel, erinevatel allüüridel, eriti üleminekutel, ja te võite üllatuda, kes kõik oma elu elavad :D Kahjuks ma enda juures mingit suurt ja ühte obvious viga ei leidnud - seda oleks lihtsam süüdlaseks tembeldada. Aga väikseid asju ikka.

Täna just mõtlesin, kuidas tavaliselt saab hobune süüdistused enda kaela: "ta ei keera", "ta ei paindu", "ta lihtsalt ei tee seda ja toda" jne. Aga arusaadav ka, sest me lihtsalt ei suuda enda juures vigu sõnastada nii kiirelt, kirjeldame tagajärgi. Võib küll öelda, et seetõttu ka ei mõtle õigele põhjusele aga tegelikult ei välista see aru saamist, et ratsanik on koba. Sest seda ta ju alati on.

 eelmise korra puuduv pilt

 vaese mehe valjad