Teisipäeval käisin tegin korraliku trenni Brokiga. Mitte just väga pikalt aga seda võib ikka korralikuks nimetada, hobune läks natuke märjaks ka. Alguses kordetasin ette ja siis ronisin selga. Tegin traavi pikalt, esimest korda Ihastes galoppi, jalavahetus ja teistpidi ning lõpus veel traavi otsa. Isegi täitsa hea oli sõita kuigi ärev oli. Koos kordetamisega läks kokku vast ca 40 min. Algus korralikumale trennitamisele oli tehtud. Muud ei jõudnud teha.
Kolmapäeval oli võimalus kauem aega tallis veeta. Kõigepealt värkisin Broki kabjad ära, olin juba pikalt edasi lükanud. Kuivades tingimustes on kabjad kõvaks ja kuivaks läinud, mis on iseenesest hea. Aga alt avanev pilt kabjaseinale küll nii ilus polnud. Ei teagi, kas need vahed tähendavad kunagi ammu ülevalpool avaldunud süsteemseid probleeme, mis nüüd välja kasvavad. Või tahab mingi probleem alt üles ronida. Vot ei tea täpselt, google saab mu sõbraks jälle :D Mulle tundub, et ta kabjad kasvavad suht aeglaselt. Mis tähendab, et igasuguste muutuste tulemusi ma näen kunagi.. ee.. kahe aasta pärast? Veel hiljem? Kabjapiirde alt näeb pealispinda varemgi aga seespidised muutused kasvavad ainult alt välja... Ja kui ma suvel ja talvel erinevates tingimustes pean, siis saab see paras arvamismäng olema, et mis kuidas mõjub. Süsteemne stress on tal vist niikuinii tihti :D Aga nüüd siis trennist ka. Kordetasin ette, oli seekord juba alguses rahulikum. Tegin korraliku trenni, ise väsisin päris kiiresti, tulin väikest risti ühe korra, galopitasin vähe, ei oska endiselt ratsutada jne. Endiselt: kui edasi ajada saab, on täitsa tore sõita. Lõpus tuli väike valge poni platsile ja Brok ehmatas korralikult ära. Tahtis minema joosta, keeras ümber ja hüples teises suunas, ma hüppasin alla, B ei julgenud tükk aega poni ligi minna. Poole traavi pealt selline reaktsioon ja pärast ma olin õnnelik, et lihtsalt sadulas sammu teha sai, rohkem ei tahtnud. Peale trenni söötsin ca 45 min värske rohu peal, isu oli hea. Leivaga õpetasin pead jalge vahele panema, hammustas sõrmest kogemata.
Neljapäeval ei ratsutanud kuna kaks päeva järjest niigi trenni tehtud üle pika aja. Puhastasin, panin söödaämbrikesed valmis, kordetasin, söötsin murul. Ei tahtnudki eriti joosta.
Vahepeal vaatamiseks natuke kabjapilte: http://www.progressivehorse.co.uk/html/unhealthy_hooves.html
Reedel läksin ratsutama. Hobu tundus rahulik aga võtsin korde igaks juhuks kaasa. Õigesti tegin :D Kuna teisel platsil oli tunnikate trenn ja nad kõik heki taga jooksid, siis oli Brok üsna ärev. Kordel jooksis hea meelega. Ratsa lippas hea meelega... Minu meel ei olnud hea, B nagu värdjas traavel lasi ringi ja läks veel rohkem närvi kui ma tagasi võtta üritasin :D Noh, arusaadav, et ei meeldi kui keegi suu otsas ripub ja sellise ratsutamise peale heaks ei muutu. Kui väsis ja ma püstiselt istudes sääri ka kasutada sain, siis oli isegi hea mõneks hetkeks. Aga galoppi ei julgenud teha. Üldse ma kardan teda veits kui tal mõtted mujal on :D Teades tema minevikku, siis ma ei soovi küll teda kuidagi üle piiri ajada. Mõned korrad on mul Ihastes ka pead vehkides alla tõmmanud :D Ei tea kas peab iga päev ratsutama hakkama või mingid muud meetmed kasutusele võtma...
Laupäeval jõudsin nii hilja Tartusse tagasi, et ratsutama ei jõudnud. Seega läksin kordetama. Paari hobust söödeti kaugemal muru peal ja B läks ikka väga ähmi, et kes seal liigub :D Siis läks üks koeraga ka sinna, thank god et ma ratsutama ei läinud :D Brok lappas nii nagu jalad võtsid. Panin ta seekord libisevaga kordele. Suht nõrgalt aga point selles, et ta tunneks, et midagi on ja seega muutuks kordetamine rohkem ratsutamisega sarnaseks ja seeläbi harjutaks tema erksat vaimu. Päitsetega korde on liiga lihtne. Aasta aega proovisin ilma kordeta niiet midagi pole kaotada :D Igatahes kordetasin ligi tund aega (!) ja noh lubage esitleda preili "jooksenmaailmalõppu" maratonringitajannat, kes isegi pisut väsis lõpuks :) Suht terve aja tegi traavi, enamuse sellest pea püsti, pool sellest traavlisammuga, sekka natuke sammu suunamuutustel ja mõni krampis galopilõik. Mõnus, eks? Mul ei ole väga ideid enam jäänud ja kaua ma vabandan, et noor ja kogenematu. Proovin treeninguga seekord. Kestvusratsutamise perspektiiv on ilmselge: ei läinud isegi märjaks (niiskeks küll) ega hingeldanud, vaim püsis erksana ja jooksutahtega võiks galopirajale saata :D Nii me siis poolpimedas lõpetasime.
Pühapäeval käisin ainult kordetamas. Lasin tal lihtsalt päitsetega joosta, tegi seda hea meelega. Ilmselt jooksis samas tempos nagu eile aga päitsetega pole aru saada nii hästi :D Lasin galopitada ka, vahetas jalgu kui tasakaalu muutis. Peab ennast julgemalt ratsutama sundima, tal raske taibata, kuidas peaks jooksma, kui keegi täpsemalt ei toeta juhtimisvõtetega. Ühtegi segajat kuskil ei liikund ja ma olin (ilmselt tänu sellele) ka palju positiivsemalt meelestatud kui eelmistel päevadel :)
No comments:
Post a Comment