Internet on täis igasuguseid erinevaid kogemusi. Iga hobune on individuaalne. Ja lahendused ongi erinevad. Mulle meeldib arstide diagnoose uskuda aga alati ei tasu alla anda. Näiteks on mitmeid näiteid, kus hobune on tembeldatud lootusetuks kabjalombakaks või on diagnoosiks navicular. Ja siis need samad hobused, kellele miski ei aita, jõuavad lõpuks barefoot teemani ja uue pidamise-söötmise-värkimise komboga saavad neist raudadeta võistlushobused. Kõik on võimalik.
Lugesin just soovitust, et hellitava hobuse puhul peaks endale selgeks tegema, kas kabi on nõrk või on hobune tundlik. Röntgeniga saab mõõta kabjapõhja paksust ja on nähtud hobuseid, kellel pole kabjapõhja ollagi aga vabalt käivad üle kivide. Ja selliseid, kellel on kabi väliselt jumala ok ja põhi on paks ja nii tundlik, et imelik kohe. Ja siinkohal jõuab jutt selleni, et kui mõistetest rääkida, siis tegelikult kabja väline kapsel ju polegi tundlik (nagu inimesel küünematerjal), vaid selle all olevad sisemised struktuurid. Loogiline. Ja viitab sellele, et probleem on ikkagi kabjas sees, olgu see kabi väljast milline tahes. Mis tähendab, et välise värkimise või pintseldamise või millega iganes üksi ei saagi põhjust kõrvaldada. Ja lõpuks jõuab jutt ikka söötmiseni välja, sest sellest ei saa üle ega ümber. Õhus on veel küsimus, et milline see õige söötmine siis on? Hobusele jääb viimane sõna.
Üks tore lugu värkimise reeglitest: http://hoofgeek.com/the-golden-rule/
Peale eelmist postitust läksin ratsutama ja B kabjaolukord oli nädalaga hoopis paranenud :D St et väline kuju annab soovida aga ei hellitanud enam nii palju kui siin vahepeal. Ja tald näeb palju parem välja! Miks, ei tea, elame-näeme :)
Lõppu tarkust kah.. "Practice makes perfect, for sure, but you perfect whatever you are practicing. That is to say – you may well perfect getting it wrong."
No comments:
Post a Comment