trennilainel

Praeguseks on siis kaks nädalat Võrumaal oldud ja kenasti 4x nädalas trenni tehtud. Kui alguses tegin rohkem vaikseid trenne, siis nüüd on ka galopitatud mõlema hobusega. Metsas olen ka mõlemaga käinud. Brokiga oli selline lugu, et puhastasin teda pikalt ja läks tallis närviliseks, läksin kordetasin platsil, jooksis hoogsalt. Siis käisime metsas mingi 45min, peamiselt samm, natuke traavi. Siis tulime liivaküngast, Brok vähe erutus, läks hooga üles ja pani lustist mõned pukid sinna otsa, kukkusin alla. Kui Kelly karjus, et EI KUKU, siis mina mõtlesin ainult, et mida kiiremini ma maapinda puudutan, seda rutem see pull ühele poole saab :D Hobune ära ei jooksnud, rahunes kohe maha. Ilus lend otse selili nätaki. Siis koju jõudes lasin hobuse veel platsile lahti, kappas seal ringi. Väsimatu jooksjahingega hobune, taastub ka kiirelt ja verelisele omaselt erksust jätkub. Tallist koju sõites kirusin, et järgmise ostan rahuliku torika rsk :) Trumm see-eest ei ole avaldanud mitte mingeid trikitamise märke, ei viitsi rõõmužeste teha ja maastikul läks ka hea meelega esimesena :D Lodev tore poni, kes nüüd ka pügatud sai nagu Kelly blogist või fb-st näha oli. Temaga lihtsalt sõidan, mingit erilist koormust ei saa veel peale panna. Suur õnn oli jälle Marise trennis olla ja nentida, et sadula ja kiivri vahel on ikka päris suur viga :D Brok oli kuidagi uimasem kui tavaliselt ja stekki mul ka polnud aga sain kõik tehtud. Hobune oli väga koostööaldis aga mu sisemise käe kohta küll sama öelda ei saa. Ratsme pidin ikkagi lühemaks võtma aga seekord sain treenerilt ka konkreetsed juhtnöörid, et kuidas seal seljas täpselt olla. Põhiline ülesanne oli hobuse välimisele ratsmele sõitmine, mis mul vasakule väga hästi välja ei tule. See on ka põhjus, miks mul vasakule galopp sujunud pole. Ja selle asemel, et mõlemat säärt ja välimist ratset kasutada, tahaks kogu töö ikka sisemisega ära teha. Väga-väga paha harjumus. Ja kõveralt istun ma ka kui vasakule sõidan, teadsin seda ise ka aga ei teadnud valemit, kuidas ennast korda saada. Lõpuks ometi treener, kes selle kõrvalt ära nägi ja kohe korrigeerima asus. Ma olen ilmselt koguaeg niimoodi sõitnud aga ponide seljas ei paista vead nii kergesti välja kui hobusega. Ka koolisõiduvõistlustel on suht edukalt õnnestunud ponid kõveralt istudes viisakasse asendisse väänata ja norm punkte saada, hobune juba sellise pulliga ei lepiks :D Nüüd tuleb vaid loota, et ma omapead sõites ka järgmist taset hoiaks hobusega ehk siis istuks ise õigemini ja samas küsiks hobuselt rohkem painutusi. Sest hobune pidi valmis olema, kui vaid mina õigesti küsin. Siis veel galopp, seal ma lähen nii krampi et ma isegi ei mäleta kuidas oli hobusega lõdvalt galoppi teha :D Siis kaovad jalused ära ja hobune jõuab nii pika sammuga nii kiiresti edasi jne. Kõige raskem on seal seljas lihtsalt olla ja mitte midagi teha. Lihtsalt istuda sirgelt ja ratsmed lihtsalt ühepikkused käes ja lihtsalt säärega toetada. Müstika. Tuleb harjutama hakata. Mu hobune on vist järeleandmatu õpetaja niiet tuleb õppida ratsutama :) Vasakule oli raske saada galoppi ja kui ma lõpuks sain, olin nii väsinud ja hobune ka, et kohe oli trenni lõpp kah. Kokkuvõttes siis jäin väga rahule ja hobune oli hea. Mõelge mis siis veel saaks, kui iga nädal trennis käiks?? Unistus!!

Trummiga sai jah veidi pulli tehtud, polnd midagi keerulist, polnd midagi erilist, ei viitsi väga ümber õpetada märguandeid, mida ta juba nii hästi teab. Ehk siis kui nöör ühenduses näoga, on asi mõlema jaoks palju rohkem üheseltmõistetav. Tegelikult võiks ükspäev hoopis ilma hobusepoolse varustuseta sõita :D

Fotode autorid: Kelly Ilp ja Kristin Kaur
Aitäh piltide eest!