Kas asjad hakkavad muutuma?

Ma ei tea kas mulle ainult tundub, või hakkabki hobuse õiguste eest seismine moodi minema? :D Ehk siis kõik see naturaalne pidamine ja raudadeta sportimine ja nüüd ka ühe ratsakooli näitel pidamistingimuste ja söötmise üle arutamine... 

Ühest postitusest sain lootust, et mu hobuse kapjade tundlikkuse minimaalseks saamine võiks võimalik olla. Seal on juttu lombakast hobusest, kes taastus eripidamises täielikult aga pärast koju tagasi saatmist omanikud rohkem ei viitsind ja probleemid tulid tagasi. Kuna postituse tegija oli oma silmaga näinud seda hobust tervenemas, siis oli ta eriti kuri: "However if you simply want short cuts and aren't interested in proper nutrition and biomechanics I would suggest an engine is a more ethical option than a horse." - http://rockleyfarm.blogspot.com.ee/2016/12/truth-and-consequences.html

Teine sama teema postitus, mis mu tähelepanu võitis, oli raudadeta võistlevast galopihobusest. Lisaks sellele on ta võidusõidumaailma mõttes vana ka veel - üle 10a. Ja võidab küll. Korduvalt peale rautust lonkas ja nii jõutigi barefootini. Huvitav on see, et raudadeta galoppar on lubatud ainult osadele võistlusradadele. - https://nakedhorse.wordpress.com/2016/10/30/against-the-odds/

2 comments:

tuhkurhobune said...

Ma kardan, et see on torm teetassis, mis vaibub ja elu läheb samamoodi edasi.

Triin said...

Ma oleksin optimistlikum :) Mida rohkem räägitakse, seda rohkem tõuseb teadlikkus, saadakse teada alternatiividest jne. Kui sa mõtled vaid tunnikate osa, siis muidugi jätkub samamoodi aga tormid on hädavajalikud. Kui iga tormi tulemusena on kasvõi paar inimest, kes asju teistmoodi hindama hakkavad, siis on sellest juba kasu hobustele :)