must work harder

Vahepeal olen regulaarselt trenni teinud. Aga mitte piisavalt, rohkem tuleks vaeva näha :)) Iseenesest on trennid suht edukalt õnnestunud, B on täitsa mugav sõita ja ka galopitada. T jaksab ka juba palju rohkem, temaga olen maastikul ka mõne korra käinud kui kamraadi leidnud olen. B on mööda teed jalutanud ja isegi hea meelega üksi läheb. Eile hüppasin B-ga üle pika aja, väikseid riste ainult. Tema jaoks ei olnud see mingi küsimus, mina pean peale sõitmist veel kõvasti harjutama. Üleüldse ei ole tema jaoks probleem tööd teha, kõik on ainult minu ratsutamisoskuse taga kinni. Milline ideaalne õppehobune! Kui just ärevusest närvid pingule ei tõmbu :) T vajab ikka veidikest sundimist aga B-ga ei pea iga teine trenn vestlema teemal et "kas ma ikka pean?". Üha rohkem tunnen seda, kuidas mul on füüsiliselt raske korrektselt istuda, sest lihtsalt võhma ja jõudu pole. Ehk siis jälle see teema, et üldfüüsilist oleks juurde vaja. Aga viitsin ma jee... Ratsatrennid võiksid ka pikemad olla aga kui keegi kõrval ei sunni, siis ei taipa/viitsi väga palju erinevaid harjutusi teha. Näiteks peaks rohkem painutusi tegema ja lühema ratsmega sõitma ning konkreetseid kujundeid tegema mitte niisama ringi kulgema. Aga vähemalt ma tean kuhu suunas ma rühin, maitse olen suhu saanud, lihtsalt jube mugav on tänaseid tegemisi homse varna lükata :D

No comments: