Kui ma oma esimest peale puhkust trenni võisin taevani kiita, siis järgmine oli otsetee musta auku :D Hobune oli ärev, kiirustav ja korrektsest ratsutamisest oli asi kaugel. Või noh, ma üritasin endiselt ilusasti istuda aga hobune lappas niisama ringi, tema mõtted olid mujal. Tal oleneb mis ilm on, mis meeleolu tal on, kuidas teised hobused liiguvad ja käituvad. Ja siis me käisime ühes kurvis käna. No ikka täiega külili koos hobusega, mitte lihtsalt tagumik ei käind korra alt ära. Hobune oli siruli maas, ma õnneks lendasin eemale ja jalg ei jäänud alla. Tõusin kiirelt ja sain ratsmed enne kätte kui hobune püsti tõusis. Mul külg valus, hobusel midagi väljast nähtavat polnd. Ehmatanud olime ilmselt mõlemad. Mu esimene mõte oli, et mina rohkem muruplatsil ei sõida ja uuesti selga ei hakand ka minema. Tegelikult huvitab mind rohkem, et miks ta üldse kiirustab niiviisi vahepeal, ega tal kuskilt valus/ebamugav pole?
Siis järele mõtlemiseks üks teise blogi postitus sellest, kas hobustele meeldib sees või väljas olla. Väga kenasti toodud erinevad aspektid, miks hobused vahel sisse/välja "pressivad". Ma olen alati nina krimpsutanud selle peale, kui öeldakse et "oi nad on iga õhtu väravas ja nii tahavad talli tulla". Võib-olla talli tahavad jah tulla aga kas ka 15h tallis passimine on sellega põhjendatud?
http://rockleyfarm.blogspot.com.ee/2012/01/nothing-is-quite-as-simple-as-it-seems.html
Eks mida vanus edasi, seda rohkem hindan looduslähedast pidamist ja usalduslikku suhet hobusega. Siin artiklis on ka räägitud südamega tegemisest...
http://eclectic-horseman.com/tom-dorrance-more-than-a-horseman/
No comments:
Post a Comment