Pärast juunikuu lõpu Ihaste võistlust läks edasi rännakutreening. Ponid said esijalgadele rauad ja käisid rõõmsalt metsas võhma treenimas. 19.juulil toimus Ubajärve rännak. Ponid läksid juba eelmisel õhtul Tiidu ja Mariga võistluspaika valmis, mina liitusin võistluspäeva hommikul. Emotsioonid on muidugi praeguseks juba lahtunud aga võin kinnitada, et esmalt olid need päris võimsad :D Sõitsime 39km ja etteruttavalt öeldes saime esmase kvalifikatsiooni täidetud. Ponid olid alguses loomulikult äksi täis ja üritasid iga hinna eest kogenud hobuste grupiga sammu pidada. Ise olid läbimärjad ja hingeldasid kopse välja aga jooksid nii kuis jalad võtsid! Umbes 10-12km pärast jäime maha, siis olid meie kihutusratsud sellega nõus. Ilm oli väga kuum ja see tegi ka asja raskemaks. Ei hakka varjama, et väga raske oli ka minul :D Korraks tekkis motivatsioon järgmiseks korraks enda võhma ka treenida aga see läks üsna ruttu üle :D Ei tahaks küll vinguda, kuid minuni olid teisel ringil jõudnud ränk janu, mu kann valutas, varbad hakkasid valust tuimaks muutuma, pea valutas, kõhus pistis ja eelnevaga umbes samaväärne piin olid krampis sääremarjad, mis ähvardasid igasuguse liikumisvõime võtta :D Siis õppisin, et ainult hobust ei saa ka jälgida ja säästa, tuleb ka ennast säästa ehk istaku põhitõdedele alla anda. Kuna nii valus oli ja hobune jooksis teiste järel hea meelega, siis ma enam poni pärast ei muretsenud - kui jookseb siis jaksab ja olgem ausad, tema treenitus oli suurem kui minul. Mina siis loksusin niisama kaasa, põntsusin galopis, võtsin sadulakaarest kinni ja mõtlesin, et ah las laseb galoppi kui tahab, jõuamegi kiiremini finišisse :D Kuna mina sõitsin Trummiga, siis saan täpsemalt rääkida tema käitumisest. Kõige vaimustavam rännaku juures on see, kuidas muidu nii uimasel ponil lähevad silmad põlema ja tekib hobusepoolne hasart! Trummile üksi maastikul käia ei meeldi, teiste järel longib küll. Võistlustel kappab nii nagu jalad võtavad, see ei oma mingit tähtsust, et ta väike paks maatõugu rull on. Mingid lõigud isegi oli juhthobune, võõral maastikul vedas tervet rivi! See näitabki, et ta oli tõesti nõus selle raske katsumusega. Kes vähegi Trummi tunneb, teab väga hästi, et ta ei hoia end tagasi kui on vaja võidelda turvalisuse ja ülekoormuse vastu :D Tal on tugev enese alalhoiuinstinkt. Trummi pulss läks kiiremini alla kui Remarkil. Kuigi välimuse järgi oleks võinud vastupidist arvata, siis aastatepikkune treeningbaas annab tegeliku sitkuse.
(omg fotograaf)
Teine rännakuvõistlus oli 16.augustil Rõuges. Seekord läksime Mari ja Tiiduga kohale hommikul. Ponid koplitesse nagu ikka, lihtsalt ideaalne on käia hobustega, kes kardavad valget nööri (Trumm päeva lõpuks ikka tabas ära ja katsetas ninaga aga välja ikka ei murdnud). Rada oli hästi vaheldusrikas ja mõnus sõita, pinnas oli ka hea (eelmine kord oli palju kruusa). Üritasime küll kiiremini sõita kuid eks mäed ja lühikesed ponijalad tegid oma töö. Kogenud kvalifikatsioonitegijaid ka polnud niiet pidime enamus rajast ise ees sõitma ja see oli päris raske! Eriti Remarkile, sest Trumm enamus ajast ei viitsind (väga Trummilik) :) Endi lõbustamiseks alustasin raja peal mölamist ehk siis kommenteerisin kõike ja kõiki, mis raja ääres oli, sai küll lõbusam. Teisel ringil aga võttis üks hobune hoo üles ja me ponidega panime järele. Üritasime küll sammu hoida aga ponid jäävad ponideks :D Ehk siis koguaeg vaheldumisi traav-galopp-traav-galopp kui suur hobune ees traavi tegi. Umbes 5km enne lõppu võttis ta galopile ja siis ponid kihutasid järele nii kuis jalad võtsid :D Loomulikult maha ei jäänud kuni natuke enne finišit sundisime maha jääma, et päris hingetuna ei finišeeruks. Saime oma esmase kvalifikatsiooni jälle kirja. Seekord oli ilm jahedam ja mina kogenum. Joogipudeli võtsin kaasa ja valusid oli palju vähem ja kergem oli sõita. Väsimus ja tüdimus olid ikka, noh nii et pärast mitu päeva ei taha ratsutada aga see läheb üle ja hasart jääb :D Seekord olid meil abilised ka, lausa lust kui rajal hobust jahutatakse :) Siinkohal märgiks veel, et Trummi oli päris keeruline jahutada tema uskumatult paksu karva tõttu, pikematel distantsidel vajaks ka suvel klippimist (aga loodetavasti keegi teda pikematega ei kiusa).
Rännaku koha pealt sarnastele algajatele selline soovitus: Kuigi 30-40km suudab läbida iga tavatreeningus olnud hobune, siis mida pikaajalisem on rännakule suunatud ettevalmistus, seda mugavam on sõita. Siiski kui teil on tavatreeningus hobune ja vähene spetsiaalettevalmistus, minge ikka! Kogemus on seda hindamatum :) Ainult ületreenimine pole kunagi head teinud. Selle vältimiseks soovitan vaadata konkreetset võistlust ja ettevalmistust kujuteldavas viie aasta plaanis, kas see intensiivsus on pikemas perspektiivis sobiv?
Suve jooksul jõudsin sõita kohati mõlema poniga, Anett käis ka vahel ja võtsin ka sõbrannasid metsa kaasa. 23.augustil oli kohe otsa järgmine Ihaste võistlus. Poni oli tubli, eelnevaga võrreldavat kirjeldust ja emotsioone mul takistussõidust kahjuks pakkuda pole - närvitsemine tegi oma töö (ma pole suurem asi hüppaja). Sain 60 ja 80cm kenasti läbitud ja mingi rosetikese ka. Edasi kolis Trumm juba uue rentniku juurde, paiknevad Kilgi tallis, nüüdsest sõidab Mari-Ann. Peagi kolisin Remarki Sepa talli, sõidan ise ja sõidab Piia (sama neiu kes kevadelgi). Ponid ei kurda, mina ka mitte.
Kirjutamise jaks tänaseks otsas, saingi põhimõtteliselt hakkama, loodetavasti on ka ponidel fänne lugejaid :)
No comments:
Post a Comment