nuttu ja vatti

Ma vanasti ei uskunud seda aga... kui tagasilööke ei ole, siis on treening liiga lihtne!

Point siis see, et kes tahab näha sportlikku edu, see peab natuke vaeva ka nägema ja proovima ja katsetama ja mitte laskma ennast vigadest heidutada. Väikesed vead on normaalsed, need on osa õppimisprotsessist. Koguaeg allpool mugavuspiiri toimetamine ei ole just kuigi rentaabel. Treeningkava tegemine ja selle järgimine oleks esimene samm enese sundimises. Trenni ei tasu vaadata üksikuna vaid treeninguid pikema perioodi vältel tervikuna, ühe trenni ebaõnnestumine ei tähenda suurt midagi pikemas perspektiivis (a'la plaanid teha ratsastust ja skeemi läbi sõita aga hobune hakkab juba soojenduses jaurama ja ei jõuagi skeemini, kõik tundub paha aga tegelikult sai mitu asja tehtud: hobune käis trennis ja sai liigutatud, ratsanik sai treeningu, hobune arendas võhma, ratsanik sai täpsemalt teada mida teeb hobune siis kui ta ei taha alluda, mille peale hobune vastu hakkas ja mida järgmistes treeningutes jälgida, ratsanik suurest ärritusest kompas piire ja nägi mis sellest juhtus jne). Tagasilöök ei ole mingi maailmalõpp ja ei tähenda, et nüüd oleks kõik hukas. Varsti on juba üsna savi, mis päeval täpselt see nõme trenn oli. Ja mingit meeletut hobuse rikkumist ei tasu ka karta mõistliku treenimise juures, hobune sünnib omade isikuomadustega ja need avalduksid nii või naa varem või hiljem. Ratsutamiseks muretsetud hobune ongi selleks, et temaga koos õppida mitte teda niisama kaugelt vaadata.

Siinkohal pean ma ka natuke selgitust jagama, et arutut lahmimist ma kohe mitte ei poolda. Pika ebaõnnestumiste rodu järel teha nägu, et see on normaalne, on tõsiselt loll. Lisaks on hulk hetki, kus on targem toimetada allpool erutuvuspiiri, näiteks noort hobust saduldades jne. Aga kui on juba saavutatud stabiilsus, siis tuleb kuskilepoole edasi liikuda. Ja üks asi on siinjuures ennast uhkena tunda hästi välja tulevate harjutuste ajal, teine asi on hobusele anda võimalus oma keha paremini kasutama õppida ja ennast arendada, tal on vaja kordusi et ennast kindlamalt tunda. Ebaõnnestumised ise panevad asjasse rohkem süvenema, mis ja miks just nii läks ja kuidas on kõige targem reageerida. Näiteks kakled natuke hobusega, siis saad aru et see ei vii kuskile ja lõpetad ära. Üks päev saad aru, et need ebaõnnestunud hüpped ja muidu kanged hetked lihtsalt tulevad ja lähevad, lõpuks harjud ära ja ei viitsi oma närve sellele enam kulutada. Õpid nägema neid edasiminekuid, mis on pikemas perspektiivis. Kes otsib, see leiab, nii halba kui head. Ja kes ei anna võimalusi (ei viitsi trenni teha), see ei saagi midagi leida. Ratsutamine olekski igav ilma väljakutseteta. See oli siis julgustus neile, kes pigem alla annaks.