Inimesed tekitavad alati teistes erinevaid arvamusi ja kõigil on erinev nägemus õnnelikust hobusest. Blogi avalikkus paratamatult piirab mu postituste sisu, seetõttu need nii üldised ongi :D Mulle meeldis väga viimase Oma Hobu artikkel Mirjamist ja hobukäsitlustest, mõned väljarebitud mõtted:
-poosetamine ilma varustuseta ratsutades ei ole mingilgi moel eriline
-ajaloos hinnati võistlustel nii hobuse akadeemilist puhtust kui tema rõõmsat koostööd, tänapäeval vaid akadeemilisi saavutusi
-võrdselt tuleb töötada hobuse loomuse, hinge ja biomehaanikaga
-hobuse õpetamine on alati ühesugune, ükskõik millises ratsutamisstiilis seda rakendada
-ainult ühe suuna pimesi järgimine seab arengule piirid
-soovitakse kõrgkooli tulemusi saavutada minimaalse töö- ja ajakuluga
-välised uhked vahendid (riided, varustus) ei muuda sinu olemust
-kaasaegses mugavas maailmas pole inimestel distsipliini, nad ei pühenda piisavalt aega, et ratsutamises rahuldav olla
-hobuse austus tuleb välja teenida eelkõige iseenda kallal töötamisega
-klassikaline ratsutamine on väga kerge hobusele kuid keeruline inimesele
-hobune on 100% oma keskkonna peegel - kui ta ei ela ümbruskonnas, mis teeb temast hobuse, ei tööta me hobusega, vaid vaimselt ebastabiilse ja ettearvamatu debiilse loomaga
-hobused on seesmiselt väga lihtsad, nad soovivad vaid rahu
-hea hobukäsitlus on isiklik vallutus
-kui otsite mentorit, siis ärge kuulake inimest vaid vaadake tema hobust
Ilmselt sümpatiseeris mulle eriti see, et ta Brannamani koolitustel regulaarselt käib :D
http://www.solarmovie.is/link/play/3317486/ Always makes me wanna be a better person...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Mulle meeldis ka Mirjami Oma Hobu atrikkel väga! Kahju, et ta Eestis enam ei tegutse, sest tal on tegelikult nii palju anda neile, keda huvitab.. :)
Post a Comment