Mingit aastakokkuvõtet ma tegema ei hakka aga võin öelda, et emotsioone oli palju, nii vastakaid kui vähem vastandlikke. Ponid on kõik alles, loodetavasti toob kevad uusi tuuli ses vallas.
Trenni olen teind vahelduva eduga. Maneežisõitu ja maastikku oma võiguga. Korra käisin Trummiga kelgutamas, väga numps oli ja teadis täpselt, kuidas asi käib. Lisaks sõitsin ühte eestimaist taanlast vahepeal aga sellest rohkem ei räägikski. Remark on üllatanud oma päris hea vastupidavusega, peale tunnist tempokat maastikku on sama erk kui minnes. See tingis siis selle, et kuna me ammu polnd käinud maastikul üksi, siis ükspäev oli ta üsna ähmis ja jooksis ennast pakasega päris märjaks. Variandid olid mul järgmised: a) minna tagasi talli ja öelda, et ma ei saa metsa minna kuna poni tahab joosta b) saagida teda suust terve aja ja oodata vastumeelsust c) lasta ponil tempokalt traavida ja aeglaselt mäest üles galopeerida kus saab. Ilmselgelt valisin viimase variandi. Alguse sai see valik sellest, et kui ma peale esimest traavi ja esimest rahulikku galopitõusu olin sammu teinud, siis ta taastus nii kiiresti, et kui ma metsa vahele väiksemale rajale keerasin, siis ponil läksid silmad särama ja ta otsustas koos rõõmužestidega galopile tõusta. Eks siis tuli pikemale ringile minna. Kivi minu kapsaaeda oli see, et olenemata miinuskraadidest (-7...-10 kuskil sealkandis) oli mul poole ringi peal selg märg ja väss peal... Kuidas motiveerida end lisaks ratsutamisele lisatrenni tegema? :D
1 comment:
Kusjuures su viimane küsimus on nagu punkt i peal :D Mõtlen juba pikemat aega ise sedasama. Lisatrenn on jumala vajalik, aga kuidagi ei leia motivatsiooni...
Post a Comment