Ratsa

Nüüd siis olen jõudnud oma hobusega ratsutamiseni. See läks väga valutult. Otsustasin, et pühapäevast hakkan ratsutama ja.. hakkasingi. Olenemata kõigest. St et ma küll plaanisin maneežis sammu teha aga see kujunes spontaanseks lühikeseks maastikulkäiguks, sest läksime lihtsalt vooluga kaasa :D Peale seda olen maneežis sammu-traavi teinud. Hobune on nii tubli, et ma ei suuda ära imestada, et nii normaalseid hobuseid olemas on. Ses suhtes, et ühe verelise suhtumine ellu ja töösse on ikka hoopis teine kui ühel eestlasel. Esimene teeb mis kästakse ja lepib ja ei juurdle selle üle rohkem. Eestlane mõtleb KOGU AEG. Noh ilmselt tänu sellele ta igal pool ellu jääbki :D Kordet ma ette ei tee, sest see mõttetu, pole vajalik. Hobune on nii rahulik, et saab kohe hakata temaga tööd tegema. Harjub ratsaniku raskust kandma suurtel ringidel ja serpentiinidel ja kaartel. Kui mina ennast kontrollida suudan, siis läheb ajaga aina paremaks :) Hobusel on mõnus liikumine, piisavalt pikk samm aga samas plastiline ja mugav. Ja ilus on... Need pikad peenikesed jalad...